Osa 23 ehk meie kauaoodatud (ja kohati piinarikas) tripp

Lõpuks oligi me kauaoodatud kaunikene päev käes, kui asjad pakitud ja hommikul vaja ainult autosse istuda, masinale hääled sisse lüüa ja teele asuda.

1. päev: 3.30 öösel äratus. Kiired hommikused toimetused, viimased asjad veel autosse ja majakaaslastele unised kallistused tehtud, saime 5.05 teele asutud. Sõitma hakkasime veel pimedas, päike hakkas esimesi märke 5.30 andma. Ja juba esimesel päeval hakkas me auto UUESTI pirtsutama. Mõtlesime, et no tore küll - vaevalt saab teele asutud ja juba jälle tuleb autot remontima hakata. Seekord otsustas sumpasukk puruks minna ja sõitsime ringi nagu mõne V8 mootoriga monstertruckiga (ehk siis me tulekut oli juba kilomeetri kauguselt kuulda). Tegime peatuse Geraldtonis ja andsime auto meistrimeeste kätte, kes probleemi $250 eest ära lahendasid. Esimene plaanipärane peatus Kalbarri rahvuspargis läks meil ka luhta, sest tee sealse põhilise vaatamisväärsuse juurde oli nagu lainetav kuumaastik. Nagu konkreetselt krepitangidega oleks teest üle käidud. Meil hakkas autost nii kahju, et otsustasime otsa ringi keerata (sest see tee ei old mõni km pikk vaid kümnetes km-tes pikk). Sõitsime siis edasi ja tegime Kalbarris poepeatuse ja mõtlesime edasiste plaanide peale. Esialgne plaan oli jõuda esimeseks ööks Monkey Mia'sse (~800km kodust) aga kuna autoremondis läks tükk aega kaotsi ja see Kalbarri rahvuspargi tühjaläinud ots võttis ka oma aja, läks meil kokkuvõttes nii palju aega kaduma, et otsustasime kuni järgmise ettejuhtuva puhkealani sõita ja siis seal öö veeta. Ööbimispaigaks sai too päev teeäärne tühermaa. Kärbseid oli seal niiiiiiii palju, et auto ümber oli täiesti võimatu toimetada ja kui oleks soovind õhtusööki õues süüa, oleks ilmselt ühes ampsus olnud rohkem kärbseid kui õhtusööki. Nii et kobisime ruttu autosse, vaatasime filmi ja nautisime õhtusööki. 19.45 kadusime juba tududemaale ära.

2. päev: Äratuse olime sättinud 6ks, aga püsti ajasime end lõpuks alles pool 8. Hommikusöögist võisime siin kärbeste tõttu suud puhtaks pühkida, nii et pakkisime end jälle kokku ja sõitsime edasi. 11 paiku jõudsime Shell Beach'i, kus saime hommikusööki süüa. Aga endiselt ja jälle oli kärbseid nii palju platsis, et otsustasime võikud kokku klopsida, sest neid saab autos sees teha. Auto käis meil samal ajal, et sees külma hoida ja tuli välja, et teine päev - teine probleem. Auto otsustas üle kuumeneda. Kui võikud söödud, läksime randa uudistama. Nagu nimigi ütleb: Shell Beach (merekarpide rand), siis liivast polnud seal haisugi vaid terve rannaala oli valgeid merekarpe täis. Carli aga see ilus vaatepilt too hetk üldse ei köitnud vaid ta potsatas maha ja vihastas auto pärast. Mina hoidsin oma "vana rahu ise" loori ees ja  korrutasin, et kõik saab korda ja ega see maailma lõpp pole. Kuidagi ikka hakkama saame ja kohale jõuame. Kui olime seal natuke aega veetnud ja jalgupidi vees sulistanud, läksime autosse tagasi ja õnneks saime teekonda jätkata. Poole 3 paiku jõudsime Monkey Mia'sse ja otsustasime siia jääda. Monkey Mia's ongi ainult ühes kohas võimalik ööbida, sealses puhkekeskuses ja karavanpargis. See on siis suuur ala, kus on võimalik ööbida väikestes majades, hotellitubades või oma autos või telgis. Kõik on otse ranna ääres. Söömis- ja ajaveetmisvõimalusteks oli seal baar ja restoran. Me nautisime oma esimest pesemisvõimalust, käisime rannas ja lebosime vees, lasime baaris endil kõhud täis sööta ja siis potsatasime õhtul randa maha. Istusime seal niikaua kuni pimedaks läks. Meil joppas isegi nii palju, et saime delfiini "näha". Umbes 1 sammu kaugusel veepiirist ujus üks delfiin ringi, kellest me tegelikult siis ainult siluetti nägime. Pime või mitte aga ma olin igaljuhul õnnejunnis, et nii lähedalt vabas looduses sellist elukat nägime. Poole 9 paiku sättisime end magama. Mõtlesime veel, et tegelikult hea oli, et esimene õhtu sinna ei jõudnud, sest siis oleks ainult seal magamisrõõm olnud ja hommikul kohe edasi sõitnud. Aga nüüd saime terve päeva rannamõnusid nautida ja ringi uudistada. Terve öö otsustas vihma kallata (mis mõnes mõttes oli isegi hea - värske õhk!).

3. päev: Kell 7 hommikul ajasime endile kargud alla, nautisime jälle pesu (kes teab, millal jälle saab, eksole) ja vut-vut randa. Nimelt igal hommikul kl 7.45 on seal delfiinivaatlus. See tähendab siis seda, et neile pakutakse seal hommikusööki. :D Delfiinid on nii targad, et teavad täpselt mis kellaks end kohale ajada, et kalapalukest saada. Söödetakse ainult emaseid delfiine, et kui nad "beebid" saavad, siis nad tooksid nemad ka sinna, et "traditsioon" jätkuks ja nad seal põlvkonniti edasi käiks. Hetkel käib seal iga hommik umbes 15 delfiini, kellel kõigile isegi nimed pandud (uime järgi teevad vahet, need pidid igal delfiinil erinevad olema). Ootasime pool tundi aga randa nad endiselt ei tulnud. Kaugemalt oli neid näha küll aga sööma ei kiirustanud. Ainukesed, keda lähemalt nägime olid raid. Otsustasime siis ise söömas ära käia ja natuke hiljem tagasi tulla. Hommikusööki valmistades külastas meid aga teine elukas - emu. Emud ei ole seal harv nähtus, looduses võib neid igalpool näha ja kui söögiga on kitsas käes, nad tulevadki sinna puhkekesuse alale süüa otsima. Kui söök söödud, pakkisime oma asjad kokku ja käisime enne minekut veel rannast läbi. Meil joppas nii hästi, et täpselt kui randa jõudsime, olidki delfiinid rannas ja hakati just söötma. Suht kohe kui ma olin oma kaameraga jalgupidi vette jõudnud, kutsus talitaja mind sinna, et tule anna delfiinile kala. No joppenpuhh milline vedu! :D Sumpasin rahulikult delfiini juurde, võtsin ämbrist kala ja andsin delfiinile. Minu päev oli igaljuhul kohe hommikul korda läinud ja suu oli kõrvuni. :D Jätkasime siis teekonda. Kohe peale lahkumist oleks äärepealt tee peal emu alla ajanud, paar cm jäi vast puudu. Emud on tee peal nagu peata kanad - kui hädaoht tuleb, siis nad ei tea kuhupoole joosta ja tiirutavad algul koha peal siia-sinna, enne kui otsustavad kuhugipoole liikuda. 3 paiku jõudsime Carnarvoni, käisime poes jälle ja sõime lõunat seal. Edasine suund oli Coral Bay poole. 17.33 ületasime troopikajoone. Peale seda muutus loodus ka kohe. Punane liiv, rohe-roheline taimestik ja ülisinine taevas. Nagu postkaart. Ilm läks ka ilusamaks - enne sadas pidevalt vihma, nüüd ilus selge ilm ja ka soojem. Õhtuks jõudsime Coral Bay'sse ja maandusime jälle karavanpargis. Saabudes tervitas meid meie parkimiskohal hobune, kes ei kavatsenudki sealt minema liikuda, sest rohi oli ju nii magus just selle koha peal. Nagu me aru saime, siis see hobune kellegi oma vist otseselt ei olnudki aga minema teda ka ei aetud. Ega miks peakski, inimestel ka ju huvitav vaadata kuidas obene ümbruses ringi luusib. Kärbseid oli siin juba vähem, aga siiski eksisteerisid. Vähemalt saime too õhtu söögi õues valmistada. 10 paiku vajusime tuttu.

4. päev: 7 äratus. Hommikusööki jälle võimatu teha, kärbsed platsis. Läbi häda siiski saime söögi valmis ja söödud. Pakkisime ruttu asjad kokku ja läksime üle tee randa, sest ega ilmaasjata pole koha nimi Coral Bay (Korallilaht) ja ega me võimalust kasutamata ei saanud ju jätta. Nii et maskid pähe ja vette snorgeldama! Carl pidi kohe ära mainima, et ma oleks nagu vääääike laps seal olnud. Snorgeldab, snorgeldab, näeb midagi/kedagi huvitavat, ots ringi ja annab lestadele valu, et ikka kiiresti järgi jõuda ja siis pea välja pista ja karjuda talle, et "nääääääääe, siin oli just ... (mingi värviline kala nt)!" Igaljuhul väga lahe oli, avastasin enda jaoks uue lemmikhobi! :D Vesi oli ka mõnus soe, nii et polnud mingit probleemi seal ringi ulpida. Kahjuks tervet päeva me seal sulistada ei saanud, sest tuli ju edasi liikuda. Edasi sõitsime Exmouthi, kus pidasime väikese kohvipausi, käisime poes ja ka agentuuris tööd küsimas. Saime CV-d letti laotud aga suurt lootust seal ei antud. Startisime siis edasi Nanutarra poole, kus töötavad Kristjan ja Marek. Tee peal otsustas kapoti all miski kärsata jälle - oligi liiga kaua probleemideta möödunud, eks. Õnneks tuli välja, et see oli kõigest porilapats, mis käis vastu rehvi ja ajas tossu kapoti alt välja, nii et mitte midagi tõsist. Saime edasi liikuda. Panime tee peal tähele, et siin olid kõik puud ja postid ja viidad ühele poole kaldu ja loodus üldse kuidagi räsitud ilmega. Lõpuks panime pildi kokku, et siit oli hiljuti just tsüklon üle käinud. Natuke peale 6 jõudsime Nanutarrasse, poiste töökohta. Carl läks bensiinijaama sisse uurima, et kuidas poistel sabast kinni saaks aga nad mõlemad olidki tol hetkel just seal. Carli sõnutsi oli neil suu kõrvuni teda nähes (ilmselt mõtlesid, et lõpuks tuttavad näod ja lõpuks keegi, kelle jutust aru saab (sealsetel kohalikel on üsna ränk aktsent juures)). Poiste boss lubas meil ühe nende toa okupeerida ja tasuta ööbida, nii et jälle joppas. Saime poistelt veel teada, et tee mida mööda meil edasine reis plaanis, on üleujutatud, nii et oligi hea, et sinna pidama saime. Õhtul tegime süüa ja istusime kõik koos ja saime pikalt ja laialt jutustada.

PS! Eestis keerati kella, seega meil jälle 5h ajavahe.

5. päev: Ärkasime kl 7 ja Carl hakkas kohe autoga tegelema. Otsustas, et enne ei liigu kuskile kui autol küünlad vahetatud. Meil olid need auto ostuhetkest saadik juba olemas aga ükski töökoda ei vaevunud neid vahetama (kuigi palusime) ja Carl ka kodus ei viitsinud, kuna nende vahetamiseks pidi räige lammutamistöö kõigepealt ette võtma. Kuna Carli sõnutsi aga auto oli viimastel päevadel jõnksutanud, otsustas ta  selle vaeva siiski ette võtta. Vahetamise ajal nummerdas kõik jupid ära, et pärast oskaks õiges järjekorras kõik tagasi panna ja et ühtegi kruvi lõpuks üle ei jääks. Peale 4h rassimist olid küünlad edukalt vahetatud ja ühtegi juppi järgi ei jäänud (jee!). Enne minekut tegime kärmelt endale veel võikud ja siis startisime edasi. Tee peal olid tõesti hullud üleujutused, nii et eelmine õhtu vast ei olekski sealt läbi saanud. Peale Nanutarrat hakkas loodus jälle teist ilmet võtma - hästi mägine ja veel rohelisem. Teel Paraburdoosse sõitsime maost üle (vähemalt maost ei ole nii kahju kui oleks kängust). Paraburdoo oli täielik kaevanduslinn - iga vastutuleva inimese riietusest võis aru saada, et kaevandustööline. Käisime seal poes jälle, et õhtusöögimaterjali varuda ja siis sõitsime natuke edasi ööbimispaika. See oli järjekordne teeäärne puhkeala aga vähemalt WC ja katusealusega, kus sai mugavalt süüa teha. Igas suunas me ümber lõi välku aga meie peakohalt läks see mürgel õnneks kaarega üle. Õhtul vaatasime veel filmi ja keerasime 10 paiku tuttu ära.

6. päev: Pool 7 ärkasime. Kärbseid oli jälle niiiii võimatult palju, et väga vaevaline hommikusöök oli. Pool 8 saime minema ja liikusime Karijini rahvuspargi poole. 10 paiku jõudsime kohale ja esimesena läksime uudistama Kalamina orgu. Sulistasime seal jalgupidi vees ja tegime ümbrusest pilte. Teine sihtpaik oli Dales'i org, kus oli väike veesilm ja kosk. Seal otsustasime end jahutama ka minna ja kose alla istuma. Vesi oli mõnusalt soe ja lebotasime seal tükk aega. Viimasena vaatasime veel kõrgusest kaljude vahelt kolmandat orgu. 12.45 ajasime kargud alla ja sõitsime edasi. 5 paiku jõudsime Port Hedlandi, mis oli järjekordne kaevanduslinn. Meil läks seal poes nii kaua aega, et kuigi oli plaan too õhtu Broome'i jõuda, pidime jääma sinna pidama. Karavanparki otsisime seal ilmatuma kaua aega, sest see oli ikka väga osavalt ära peidetud. Kõige jubedam karavanpark ka (ühtlasi kõige kallim: kui muidu oleme maksnud kahepeale $32 enamasti, siis seal $50), kus ööbinud olime. Pesemisvõimalused ja köök olid okeid aga plats ise oli ikka suht räpane ja inimesed päris jubedad aga paremat võimalust seal linnas kahjuks polnud ka. Too õhtu otsustasime magamiskotid ka lõpuks nurka visata (kuigi ega meil neid siianigi eriti vaja ei läinud), sest iga päevaga läks see autos magamine palavuse pärast järjest võimatumaks. Sel õhtul näiteks, kui päike juba ammu loojas, oli õues ikka 32C. Autos lamades oli nahk juba märg ilma liigutamatagi. Meie "õnneks", lisaks palavusele, olid meil eriti lärmakad naabrid koos eriti lärmaka koeraga, kes pidas vajalikuks terve öö klähvida.

7. päev: Äratus oli meil 6ks aga uni sellest jubedast ööst oli nii suur, et lebosime veel 7ni voodis. 8.45 saime liikuma ja suund oli Broome'i poole. Loodus läks aina rohelisemaks ja ilusamaks. 14.45 jõudsime kohale aga tahtsime veel natuke edasi sõita, et Cape Leveque's käia. Tee sinna oli aga järjekordselt selline, et kuku pikali. 100km nii hullu teed, et otsustasime jälle otsa ringi keerata, sest esiteks üli ebamugav sõita ja teiseks hakkas auto ülekuumenemise märke jälle andma. Sõitsime Broome'i tagasi ja otsisime karavanpargi ööbimiseks välja. Natuke hiljem otsustasime end randa jahutama minna. Seal avanes meile võimas vaatepilt jälle - terve rand oli krabisid täis. Omale liiva alla urgude tekitamise käigus oli terve rannaala ka miniatuurseid liivapalle täis. Kui lõpuks suur fotosessioon rannast ja krabidest sai tehtud, võtsime sammud vee poole. Jummeljuuli kui soe vesi seal oli. Pakuks julgelt, et 30C ilusti. Jahutamisest seal küll mingit juttu ei olnud, nagu vannis istuks. Peale tükki aega mõnnamist vees läksime karavanparki tagasi ja hakkasime süüa tegema. See oli parim karavanpark siiani - lihtsalt ilus ja kogu see ala oli puid täis, nii et suht varjuline ja see tegi oma platsi natuke privaatsemaks ka. Ja suur pluss asja juures - siin ei olnud kärbseid! Mõtlesime, et toho tonti.. peaks vist siia jääma. Ja kusjuures täitsa tõsiselt mõtlesime selle üle, sest peale selle, et see tundus nagu kärbsevaba tsoon, oli Broome täiega ilus väike linnake. Jama seisnes ainult selles, et kui me oleks tahtnud seal kuskilt tööd uurida, oleks me pidanud sinna jääma kuni teisipäevani (too päev oli reede), sest lihavõtted olid ja sel puhul on neil R-E vabad päevad. Nii et kahju oli aga pidime selle mõtte maha matma.

8. päev: Äratus 6.30. Võtsime too hommik suht rahulikult, sest seal oli niiii mõnna lihtsalt olla. Kl 9ks oli meil söödud ja asjad pakitud ning hakkasime liikuma. Käisime Broome's veel poes, et süüa varuda ja siis liikusime edasi. Otsustasime Broome's sees veel 1 peatuse teha (koha nime ei mäleta), sest hea juhuse korral (kui on mõõn), saab seal näha dinosauruse jalajälge (kuskil kivi sees). Meil õnneks ei läinud, sest mõõna ei olnud ja sauruse jalajälg jäigi nägemata. Aga koht oli sellegipoolest ilus. Liikusime edasi Tunnels Creek'i poole. Teist korda tripi jooksul õnnestus mul ka rooli saada, sest lõpuks ometi Carl väsis ära. Üks kord varem sain ka rooli taha aga ainult mingi 150km-ks, seekord u 400km-ks. Esimest korda kõrval istudes sai Carl vist aru, et ega tegelikult see kõrvalistuja roll midagi põnevat ei olegi ja on edaspidi ainult ise üritanud roolis vastu pidada. Tunnels Creek'i oli tee kahjuks suletud (ilmselt metsapõleng, sest enne nägime suitsu), seega see koht jäi ka nägemata. Sõitsime edasi ja enne 5 leidsime ööbimisplatsi koos lehmade ja krokodillidega.

9. päev: Ärkasime 5.45, ruttu hommikused toimetused ja saime 7.15 liikuma. Käisime Halls Creek'is poes ja siis Wyndhami poole punuma. Ma mängisin juba 3ndat päeva igavuse peletamiseks terve päev Solitaire't (kaardimängu arvutis/tahvelarvutis).  170km enne Wyndhami hakkas puuviljavaba tsoon. See tähendab siis, et üle Lääne-Austraalia - Põhjaterritooriumi piiri ei tohi puuvilju üle vedada kuna nad üritavad vältida puuviljakärbseid. Me nosime iga päev enne- ja pärast lõunat puuvilju, seega oli meil päris korralik varu neid. Aga vältisime silti ja sõitsime edasi. Siis natuke maad edasi tuli silt, et ärge riskige trahviga, visake oma puuviljad minema. Noo okei.. me ei raatsind minema visata, seega tõmbasime tee äärde ja hakkasime nosima. Meil oli 2 karpi lõigutud puuvilju järgi + 1 megasuur virsik ja 1 suur ploom. Mina tundsin end nagu mingit food challenge't (söögi väljakutset) tegemas, sest kõht oli kurguauguni täis, suu oli punnis ja siis Carl kõrval inises veel, et "sa sööd nii aeglaselt, igat ampsu ei pea 33x läbi närima!" (ei närigi). Mitte midagi ei raatsind minema visata, nii et nii me siis turbovitsutasime seal tee ääres. Missioon täidetud!

Tahtsime minna Wyndhami krokodillifarmi aga tuli välja, et see oli kinni pandud. Nii et sõit läks edasi Kununurra (Carli moodi: Kurrunurruvutisaar) poole, kust me omakorda läksime edasi Lake Argyle (Argyle järv) poole, kus plaanisime ööbida. Umbes 5km enne ööbimisplatsi otsustas me auto nii üle kuumeneda, et pidime jääma tee äärde ootama. Paar korda üritasime edasi sõita peale natukest pausi aga kohe kui auto hääled sisse sai ja nii 50m edasi liigutud, näitas näidik keemist jälle. Seega otsustasime pikemaks pidama jääda, et radikas ja mootor täiesti maha jahtuks. Kõik möödasõitjad jäid pidama ja uurisid, et mis viga ja kas me saame ikka edasi ja kas meil süüa ja vett on. Siin ikka tuimalt mööda ei sõideta kui keegi tee ääres on, sest eks kõik teavad, et kui levi ei ole ja auto katki, siis on jama majas. Peale 1.5h saime edasi liikuda ja jõudsime õnnelikult sihtpunkti. See koht tundus ikka ülimõnna! Suuuure järve ääres, ilus suur roheline muruplats. Too õhtu läksime istusime kohe baari maha ja hakkasime netti taga ajama. Tuli välja, et nett eksisteerib ainult 1 puu all ja seal peab ka ringi tiirutama ja õiget kohta otsima, et seda netinatukest püüda. Tellisime omale õlu ja siidri, tiirutasime puu all ja kogesime pingelangust, et me lõpuks kuskil kohal oleme, mitte ei istu tee ääres. Suts hiljem uurisime töötajatelt, et kas järgmine päev (esmaspäev) mõni töökoda ka lahti on aga ei - pühad. Carl tahtis järgmine päev siiski trippi jätkata aga töötajad soovitasid ikka oodata teisipäevani ja siis töökojas käia, ma olin ka pigem seda meelt. Umbes 5 minutit hiljem teadsid vist kõik töötajad, et meil mingi autojama on ja kõik püüdsid kuidagi aidata. Üks mees tuli kapoti alla ka uurima aga midagi tarka ta öelda ei osanud, ainult ka soovitada, et oodake teisipäevani. Lõpuks oli Carl ka seda meelt, et lebotame siis siin veel selle 1 päeva ja lähme siis. Juhhei! Õhtul tegime endale mõnusa leboplatsi muru peale ja vaatasime filmi. Kui film läbi, oli meil siuke uni, et võikski kohe siia õue magama jääda. Siis mõtlesimegi, et miks mitte, nii et ei liikundki kuskile. Aga nii 5 minutit hiljem hakkasin ma mõtlema kõigi ämblike ja madude ja muude pudulojuste peale, kes siin ringi võivad liikuda ja siis otsustasime, et pigem haudume autos kui saame öösel surma.

10. päev: Lebopäev! Magasime kaua (poole 8ni), sõime ja ainult lebotasime. Check-out'i ajal vabanes me kõrval puu all palju parem plats, seega lokeerisime ennast ka ümber puu alla varju. Pärast mõnnasime veel mitu tundi miljonivaatega bassus, päevitasime ja oligi järgmine päev õhtus. 

Kuna meile siin nii meeldis, otsustasime õnne proovida ja tööd küsida. Üks admin ütles, et meil pole siin midagi pakkuda aga küsis teise admini käest ka üle, kes ütles, et juhataja oli just öelnud, et esimene kes sisse kõnnib ja tööd küsib, saab tööd. Seega lootust oli! Andsime neile oma CV-d ja tegime kaaskirja ka juurde. Juhataja pidi homme laekuma. Nii et hoidsime pöidlad pihus ja läksime magama. Too öö miskipärast ei saanud üldse magada, nii palav oli ka ja ainult vähkresime ja kogu platsi vereimejad olid vist ainult meid sööma tulnud. Lõpuks ometi sõi keegi Carli ka, sest tripi esimesest päevast saadik on ainult mind söödud ja jalad on mul täitsa kuppe täis.

11. päev:  Tänu möödunud öö magamatusele oli meil üpris unine hommik. Hommikusööki süües tuli eileõhtune admin meie juurde ja ütles, et juhataja on siin ja soovib meid näha. Sõime siis ruttu ära, kasisime end inimlikumaks ja läksime. Kohal olid juhataja, ta mees ja admin, kes meiega varasemalt asju ajas. Arutasime tööülesandeid, kas farmipäevi saab selle eest, palka ja kõike muud. Meie poolest oleks võinud me igakell seal tööd alustada aga tingimus oli meil see, et farmipäevi peab kirja saama, muidu sõidame edasi. Me ei saa siin nii riskida, et farmipäevade tegemise nii hilja peale jätame. Peale pikki läbirääkimisi oli ta nõus meile kuu aega farmipäevi kirja panema. Tööülesanneteks oleks meil muidu kõik muu, mis farmipäevadeks tegelikult ette nähtud on. :D Seega lõimegi kuuks ajaks käed! Palgaks on meil $21/h, nädala ööbimise eest peame maksma $50 kahepeale (peale mõnda aega vb ei pea sedagi maksma) ja söögi pealt saame 50% alla. Kuna siinsed söögid on aga üsna paksukstegevad, üritame edaspidi vähemalt kord nädalas linnas käia ja end oma söögiga varustada. Tunde pidime saama 20-50h nädalas, olenevalt kui kiired ajad on. Nii et siin just ulmesummasid endale kokku ei aja aga see tundub olevat hea vahepeatus, kus me saame tripile kulutatud raha tagasi teenida, eesoleva tripi jaoks finantsi koguda ja veel pealegi. Suureks plussiks on siin veel see, et esiteks koht on megailus ja kollektiiv on väga sõbralik. Nüüd rippus küsimus, et kus me elama hakkame. Siin on juba hetkel päris palju töötajad ja kõik töötajate elamised on täis. Mõtlesime, et ostame siis telgi, mis seal ikka. Küsisime Gary (üks bossudest) käest, et kust Kununurrast telki saab osta aga siis otsustasid bossud, et laenavad meile telki, et mida me ikka raha kulutame. Juhhei!

Aga linna poole pidime me ikka sammud seadma, sest Gary oli meile töökotta aja sebinud ja läksime siis sinna, et auto lasta üle vaadata. See tähendas, et meil oli mitu tundi vaba aega linnas, mis on väiksem kui Kolga-Jaani küla. Selle ajaga jõudsime me linnale umbes 3 tiiru peale teha, igas poes 3x käia ja süüa ja lebotada. Töökojas saime teada, et radikas olevat tääiesti umbes + kuskil olevat mingi mõra. Tegi meile 2 hinnapakkumist - 1 sellele variandile kui radikas puhastada ja läbi pesta + uus ülemine osa ja teine sellele variandile, et osta ja paigaldada uus radikas. Mõlemi hind oli üle $400 aga nende kahe pakkumise vahe oli $40, nii et otsustasime uue radika kasuks. Praeguseks peaks radikas juba Kununurras töökojas kohal olema aga ootame praegu vaba päeva, et saaks jälle linna minna ja lasta see ära vahetada.

Kui õhtupoolikul tagasi järve äärde jõudsime, oli meile juba graafik tehtud ja järgmisest päevast tööle pandud. Edasi anti meile telk kätte ja näidati kuhu selle püsti võime lajatada. Ma mõtlesin, et saame pisikese telgi, või noh, nagu ikka telgid on - kui 2 inimese pesa on sees, siis on ruumi veel siinpool ja sealpool ja saab vabalt istuda. Oo ei. Me saime ikka villa-telgi! See on nii suur, et ruumi siin-seal on küllaga ja kui Carl telgi keskel püsti seisab ja käe üles tõstab, ei puuduta ka vist telgi lage ära. :D Kui olime end sisse seadnud, siis tulid riburadapidi kõik teised end tutvustama ja tere ütlema, kellega me veel kohtunud polnud. Too õhtu läksime vara tuttu ära, sest pidime mõlemad järgmine päev kl 7 juba tööpostil olema.

1. tööpäev: Hommikul kl 6.45 olime nagu naksti tööpostil kohal ja ootasime oma kambajõmme, kes pidid meile näitama mida teha ja kuidas. Minu päev algas maja kraamimisega (siin ongi 1 maja, kus sees on administratsioon, köök, resto ja WC-d) - põrandad puhtaks, lauad puhtaks ja vetsud puhtaks. Carl kraamis samal ajal majaesist ja õueala laudasid. Edasi liitusin ma Carli ja tema kambajõmmiga ja nüüd oli me ülesandeks küürida puhtaks kõik karavanpargi vetsud, duširuumid ja pesu pesemise ruumid. Selle tööga saime vist ühele poole 11 paiku ning Carli jaoks oligi siis tööpäev läbi. Mina pidin veel 12-15ni minema köögiabiliseks. Enamasti seisnes mu töö nõude pesemises ja kui teistel oli kiire-kiire, pidin ma ka klientidele sööke lauda viima. Kui ma kl 15 lõpetasin, tuli juhataja ja ütles, et mul vahet ei ole kumb teist pärast tuleb aga mul on 17.30st kuni sulgemiseni ka ühte köögiabilist vaja. Kuna mulle oli süsteem ja asjad juba selgeks tehtud oli lihtsam kui ma hiljem ise sinna läksin. Meie villa juurde tagasi jõudes nägin, et Carl oli aega sisustand me telgi täiendamisega ja auto korrastamisega. Tegime siis kiire lõunasöögi ja otsustasime enne mu töölenaasmist veel bassus end jahutamas käia. Too päev ei olnud õues nii palav ka, nii et bassuvesi oli ikka tõesti jahutav. Kui välja tulime, hakkas lausa külm. Tööle tagasi minnes sain täpselt samu asju teha mis ennegi ja villasse tagasi sain alles veerand 9 paiku. Järgmine hommik pidi mul vaba olema aga viimasel hetkel pandi mulle ka hommikuks tööd - housekeepingusse (tubade koristus).

2. tööpäev: Minu tööpäev algas kl 7 ja Carlil 7.30. Hommikul tegin kiirelt maja koristuse jälle ja selleks ajaks kui Carl tööle jõudis, olin ma juba lõpetanud. Edasi viidi mind Ruth'i juurde, kes hakkas mulle housekeepingu süsteemi seletama. Carl läks aiapidamistöid tegema. Samal ajal kui Carl rahulikult peenraid kõpitses, mässasin mina nagu hullumeelne villades (seekord õiged villad, mitte meie villatelk) ringi. See on täiesti räige mis tamp on housekeepingu töötajatel taga. JUBEEE! Kell 10 on check-out ja peale seda peavad toad ülihelikiirusel korda saama, et uued saaks sisse tulla. Ma vihhhhhkan voodite tegemist ja muidugi olin mina see, kes pidi iga villa iga voodi pesu vahetama ja nagu sellest veel vähe oleks - ülihelikiirusel ja samal ajal ülikorralikult, iga voodinurk mingi spets moodi volditult ja kõik linad ja pealistekid nii sirgelt, et kui lood peale panna, siis mull oleks täpselt keskel. Ja kui voodid tehtud, pidin aitama kõige muuga - tolmuimejaga üle käima, põrandad ära pesema, vannituba pesema/korda tegema jne. Tegin seda kl 12ni ja sellega oli mu päev läbi, sest juhataja oli meile edasise plaani teinud - pidime minema päikeseloojangu kruiisile. Seega oli meil mõlemil natuke üle tunni vaba aega ja siis paadile. Nagu aimata võite, siis see koht pakub peale majutuse tuure - kruiise ja helikopterisõitu. Ja juhataja põhimõte on selline, et iga töötaja peab oskama omast kogemusest rääkida klientidele, mis elamusi üks või teine nende teenus pakub. Seega tasuta kruiisile! 13.15 pidime vaatama mingit filmi jõe ette tammi ehitamisest. 14.15 hakkas tuur pihta. Meid korjati maja eest bussi peale ja siis näidati sedasama tammi, millest filmis juttu oli ja tänu millele see ~1000km² järv siin praegu eksisteerib. Edasi läksimegi paadi peale, kus tuuritasime siis niisama järve peal ringi ja giid rääkis vahepeal seiku vahele maastikust, loodusest, loomadest ja lindudest. Muidugi sai ka vette hüpata ja ujuda. Siinkohal pean juba oma sõnu sööma - see järv on koduks ~30 000 (magevee) krokodillile, seega me siiski oleme krokudega ühes veekogus ujunud. Mageveekrokodille vähemalt inimesed ei huvita kuid sellegipoolest ei tahtnud ma üle 10 minuti seal vees ulpida. Carl aina ulpis ja vedeles ja jõi õlut samal ajal. Muidu see kruiis vast midagi nii erilist ei olekski kui ei oleks seda lahedat mägist loodust siin ümber. 

Me ei jõudnud kordagi paika, kus me ümber poleks olnud mägesid. Päikeseloojang oli küll päris ilus järve pealt vaadates. Kui päike oli loojunud, hakkasimegi suunda tagasi võtma ja peale 6 olime kodus tagasi. Siis sõime veel kahepeale ühe suure prae ära ja läksimegi tuttu ära. Ma olin juba ausaltöeldes sellest hetkest saati väsinud kui ma hommikul silmad lahti tegin ja ega see tõmblemine ka asja paremaks ei teinud. :D Kuigi me läheme siin väga vara magama (enamasti 19-21.30 vahel, sest lihtsalt mittte midagi pole teha ja enne 6 läheb juba pimedaks), siis 5.30 ärgata on minu jaoks liig. Kui 6.30 on äratus, suudan ma veel enam-vähem normaalselt funktsioneerida, aga 5.30 - eieiei..

Täna läks Carl 8ks tööle ja mina lähen alles 17.30ks nõusid pesema ja toite ette kandma. See nädal oleme kõik päevad tööl, nii et vaba päev terendab alles järgmisel nädalal. Aga kui on sellised poolikud päevad nagu mul täna, siis see on ka peaaegu nagu vaba päev. Graafikuks on meil 5 päeva tööl, 2 päeva vaba. Minu jaoks on see töökogemus siin ikka väga irooniline, mitmes mõttes. Kuna ma olen kokku töötanud mitu aastat kohvikus/restoranis/baaris, siis ma olen mõelnud, et ma ei taha seda tööd enam KUNAGI teha, sest ülinõmedaid kliente koos kapriissete soovidega on rohkem kui arvata võiks ja samas on see ka palju väsitavam töö kui pealevaadates mõeldakse. Teiseks saan ma teha oma "lemmikuid" majapidamistöid - voodipesu vahetamist, tolmuimemist ja põrandate pesemist. :D Ja kolmandaks WC-de koristamine - see on lihtsalt selle poolest irooniline (positiivses mõttes), et ma teeks seda 10x parema heameelega kui orjaks päev läbi lõõmava päikese käes põõsaste vahel ja korjaks mangosid, meloneid, ananasse või arbuuse. Aga lõppkokkuvõttes olen/oleme ikka õnnelik(ud), sest ilmselgelt isegi mõne nõmeda tööülesande kõrvalt on see parem töö kui päris farmis töötada ja teiseks plussiks, ikka ja jälle, on see väga ilus koht kus oma kuu aega farmipäevi mööda saata.

Kahjuks ei saa teile pakkuda erilist pildimaterjali hetkel, sest netiga on meil VÄGA kehvad lood. Selle puu all neti püüdmisest oleme me loobunud, sest siis umbes 10 sekundiks on nett ja 5ks minutiks jälle kadunud. Seega ostsime netti - 500mb $19.95 eest. Kui ma hakkaks teile kõiki pilte näitama mida sooviks, siis läheks see mulle VÄGA kalliks maksma. :D Nii et peate ootama kuni me mõnda paika jõuame, kus netti saab normaalse raha eest (seda siis ilmselt kuu või rohkema pärast).

Kes soovib me praeguse töökoha kohta rohkem uurida, siis kodulehekülg on siin

Pilte sellest kohast leiate kodulehel siit