Osa 24 ehk elu Lake Argyle's

Nüüdseks oleme paiksed olnud sutsu üle kahe nädala ja töötanud siin, Lake Argyle puhkekesuses & karavanpargis, alates 8ndast aprillist. Kuna me üks ja ainus eesmärk oli peale Perthist lahkumist farmipäevad ära teha, oli me tingimus siin tööle asudes see, et saaks siin tehtud töö eest farmipäevad kirja. Kuna farmipäevi iga töö eest anda ei saa ja kui valetada, võib immigratsiooniga jama tulla, siis Leanne (naisboss) oli siiski nõus meile vastu tulema ja kirjutama, et me teeme siin kuu aega maastikukujundust ja aednikutööd. Seega sai kuuks ajaks käed löödud. Leanne oli aga juba esimesest päevast alates nii abivalmis ja tore, et ütles, et hoiab silma peal mis farmitöösid ümberringi pakutakse ja äkki peale ühte kuud saame kuskile siia lähedusse edasi liikuda. Samuti soovitas käia Kununurras JobShop'ist (tööagentuur) läbi ja end seal registreerida, siis hakkaksid sealsed töötajad ka meile edasist farmitööd otsima.

Kellele on veel jäänud arusaamatuks, et mis on farmipäevad või miks neid tegema peab, siis selgitan seda teemat veits lahti veel: kõik kes on Austraalias Working holiday viisaga ja soovivad viisapikendust saada (1 aasta lisaks), peavad saama kirja 88 farmipäeva. Töö ei pea ilmtingimata olema farmis aga kuna 99% neist töödest siiski on farmitööd, nimetatakse neid farmipäevadeks. Farmipäevadena lähevad kirja nt puuviljade/juurviljade jms korjamine ja hooldamine, vilja mahapanek ja lõikus, loomakasvatus, kalastamine, metsandus, pärlite korjamine, ehitus, maastikukujundamine jne. Lisaks on veel tingimus, et see koht, kus sa töötad, peab olema linnast eemal ja postikoodide järgi on välja toodud kindlad piirkonnad, kus läheb farmitöö teise aasta viisa jaoks arvesse. Ja kui 3 kuud kuskil pärapõrgus keset põldu higi palgel on mööda saadetud, anna ainult riigile veel viisa eest raha ja saad teise aasta lisaks siin elada, reisida ja töötada. Peab mainima, et see on riigi poolt väga kaval lüke panna Working Holiday viisa tingimuseks, et peab 3 kuud farmis töötama. Farme on siin väga palju ja ma ei usu, et neil jätkuks piisavalt kohalikke, kes tahaks töötada pärapõrgus ja päevast päeva puu/juurvilju korjata või muud farmitööd teha. Kohalikud koonduvad peamiselt ikkagi linnadesse. Alles nägin kuskil statistikat, et 98% inimestest Austraalias elab idarannikul ning 2% ülejäänud Austraalias. Neid inimesi, kes tahavad Austraalias elada, töötada ja ringi rännata on aga tooohuuuutult, seega nendest rändurite abikätest on neile ilmselt väga palju kasu.

Aga tagasi tavaelu juurde. Nädal tagasi esmaspäeva õhtul seisime Carliga me telgi juures ja mõtlesime, et räige suitsuhais tuleb kuskilt, nagu miskit põleks. Kõndisime siis oma telgi taha, kust näeb tee peale ja vaatasime, et kaugemal on taevas punane kuma. See ütles juba kõik, järelikult metsatulekahju. Osad töötajad just jõudsid järve pealt oma vaba päeva veetmast ja küsisime, et kas nad teavad. Di vastas, et teame jaa, aga ärge te muretsege, see on kaugel, mingi 2km kindlasti  (suht kaugel küll jah :D) ja kui Charlie (omanik) veel paanikat ei tee, siis järelikult polegi paanikaks põhjust. Hüppasime siis auto peale ja sõitsime suts edasi, et vaadata kui hull asi on. Pidime ainult natuke üle kilomeetri edasi sõitma, et näha kuidas kaugemal kõõik põleb. Ja päris hullusti kohe, päris suur maa-ala oli tules. See vaatepilt tundus nagu mingis sõjafilmis, kus mingi tüüp on oma vaenlase külad ja maad põlema pannud. Igatahes ei tundund reaalne vaatepilt.

Hiljem saime teada, et see tulekahju on umbes nädala juba kestnud ja vaikselt siiapoole liikunud. Siin metsatulekahjusid eriti ei kustutatagi, lihtsalt lastakse ära põleda. Charlie suurt paanikat küll ei teinud aga kuna neile oli antud väike tuletõrjeauto (just sellisteks puhkudeks), siis Charlie ja Tim (kokk) lõid tuletõrjeautol vilkurid tööle ja pasuna käima, endil suu kõrvuni (mehed... hinges lapsed, eriti kui uus "mänguasi" antakse) ja läksid igaksjuhuks ööseks tuld valvama, et see üle tee ei leviks meie poolele. Hommikuks oli tulekahju täitsa tee ääres aga üle tee õnneks ei kippunud. Kuna too päev oligi me esimene vaba päev siis sõitsime Kununurrasse, et tellitud autoradikas peale korjata (Carl otsustas radika ise ära vahetada, hoidsime sellega ~$200 kokku), toidushopingul käia ja JobShopis samuti. JobShopis pidime paar ankeeti ära täitma ja öeldi, et varsti võtame ühendust, et üks töö võibolla juba ootaks teid. No hästi, jätsime meelde ja ütlesime, et telefonitsi pole mõtet meid üritada kätte saada, et levi meil niikuinii pole.

Neljapäev oli meil jälle vaba ja siis suundusime me koos Leah'i (juhataja assistent), Steve'i (muusik), Jen'i ja Grant'iga järvele päeva veetma. Meil on siin üks parveke, nimega "Hope It Floats" ("Looda, et hõljub"), millega töötajad võivad tahtmise korral järvele minna ja seda võimalust juba kasutamata ei jäeta. Tavaliselt paar korda nädalas koondavad oma vaba-päevalised end seltskonnaks kokku ja lähevad järvele puhkama, ujuma, kala püüdma ja sööma-jooma. Nii et me olime ka end vastavalt varustanud - snäkid, joogid ja spinnad kala püüdmiseks olid kõik kaasa pakitud. Kohe kui meil see plaan paika sai, et lähme järvele ja kala ka püüda saab, jahusin ma 2 päeva kuidas ma kavatsen suure kala püüda ja suurema kui isa on kunagi püüdnud. Enesekindlus tasus ära! :D Ma olin esimene ja viimane, kes kala õnge otsa püüdis. Esimesena sain pisisäga, kellele andsime armu ja viskasime tagasi. Teisena püüdis kala Carl - isendi nime ei teagi, keegi väääga pika ninaga. See oli samuti söömiseks liiga pisike aga Grant tahtis selle söödaks alles jätta. Vahepeal sai kala veel Leah aga too oli ka veel pisike. Peale seda püüdsin ma veel 2 täitsa okeis suuruses säga ning päeva lõpus, kui jäime ühte kohta pidama, et päikeseloojangut vaadata ja sulistada vees veel veits, võtsin mina õnge kätte ja üritasin veel viimast korda, sest SUURT kala, keda ma püüda lubasin, mul ju veel polnud. Järvevesi on siin ikka uskumatult soe, kuskil 25-30C vahel. Nii et teised naised ulpisid ning mina paari mehega istusin, õnged käes ja "õngitsesime". Kaua aega ei läinudki kui see kauaoodatud suur kala mu õnge otsas oli. Algul kui ta sinna õnge otsa jäi, mõtlesin ma, et konks on kuskile põhja puude vahele kinni jäänd (siin järvepõhjas osades kohtades on puud) ja andsin spinna korra Grant'ile, et ta prooviks ja ütleks mis ta arvab. Kohe kui õng tema kätte sai, ütles, et: "eiei.. pole see kuskil kinni, see on kala!" ja ulatas õnge mulle tagasi. Ma arvan, et kuskil 5 minutit läks selle eluka välja tirimiseks. Ausalt, te oleks pidand mu nägu nägema kui ma esimest korda seda kala nägin õngega enda poole tarides. Silmad tahtsid peast välja hüpata, ma pold varem vabas looduses oma silmaga nii suurt kala näinudki. 

Kahjuks meil polnud kaalu aga Grant arvas, et kuskil 8kg kaalus. Nii et mu saak päeva lõpuks oli 4 kala, kellest kolmega sai koju tuldud. 

                                         2 esimest kala olid nii suured nagu esimesel pildil ja kolmas kala on teisel pildil

Kohe kui tagasi koju jõudsime, tassisime Carliga selle kala köögi ukse taha, kus ma ta korraks kätte võtsin ja lendasin kööki sisse ja karjusin kaugusest, et: "Tim, one fish & chips please!" ("Tim, üks kala ja friikartulid palun!" - väga tüüpiline söök siinmaal). Algul ta paistis isegi nagu imestunud olevat, siis ütles, et: "ahh, see alles lapsuke!" ja siis tuli Gary (meesboss), kes toetas oma jutuga Tim'i. Tegelt nad olid lihtsalt KADEDAD! (Mitte, et nad ise samasuuri kunagi püüdnud poleks :D). Terve järgmise päeva liikus jutt mu suurest kalast mööda töörahvast ringi ja kommentaare tuli igast otsast.

Kui jutt juba loomadel ja vee-elukatel on, siis räägiks ühest seigast tööl kah. Nimelt töötasin ükspäev majapidamises ning tegime parasjagu villasid korda kui Rita ütles Sol'ile, et: "kuule seal villas on üks beebipüüton, see jääb sinu ülesandeks sealt ära viia". Kuna nad mõlemad nii naerdes rääkisid sellest teemast, arvasin ma muidugi, et see on nali. Aga arvake mis... see  E I  OLNUD nali! Ja muidugi pidime me just seda villat koristama, kus see püüton oletatavasti pesitsema pidi. Ma vahtisin Ritale sellise näoga otsa, et kas me reaalselt peame ka praegu sinna tuppa astuma, siis ta ütles mulle, et: "ah, ära muretse, ta on ju alles beebi!". Mhmh jah, aitäh Rita, see hajutas kohe mu muremõtted. Terve aeg kui ma voodit tegin, kujutasin ma peas juba ette kuidas ta seal voodi all on ja ma kogemata ta saba peale astun. Õnneks ma teda ei näinud ja olin väga õnnelik kui sealt villast lõpuks välja sain. Mina olin muidugi ainuke kes siukse mureliku ilmega oli, kõik teised olidki sellise suhtumisega, et ahh, kusiganes ta ka ei oleks, ta on ju alles beeeeeebi!

Peale madude on meil siin veel konnad, vääääga suured konnad, kes juhtumisi on ka mürgised. Me muidugi nii umbes terve esimene nädal ei teadnud seda ja tulime õhtuti koju ilma taskulambita, sest no kui konn tee peale ette jääb, mis siis ikka. Tuleb välja, et pole ikka päris "mis siis ikka". Ma täpselt pole veel uurind, mis sümptomeid nad kaasa toovad aga väga haigeks pidi jääma kui ta otsustab sulle suraka mürki peale pritsida. Meil on siin kanad, kes restot igapäevaselt munadega varustavad ja ühe kana oli see konn ära tapnud.

Siis on siin veel dingod. Need kuradi dingod! Mõnikord on neid päeval ka näha aga enamasti liiguvad õhtuti-öösiti ringi ja otsivad siit süüa. Me telgi juures luusivad nad ilmselt iga öö ringi, sest üks öö ma kuulsin, kuidas keegi täpselt teisepool mu telgiseina üritas midagi nahka pista, hommikul vaatasime, et ta oli üritand me tühja küpsisepakki järada, mis prügikotis oli. Siis on ta üritand nahka pista veel Carli ortopeedilisi jalatsitaldu, mis õue peale ööseks kuivama olin jätnud. Kannaosa natuke järas, siis sai vist aru, et pole ikka päris õige asi. Järgmiseks langes dingo ohvriks me Eesti lipu plastikust varras. Ja põhjus, miks nad siin rohkem ringi luusivad on see, et üks töötaja otsustab igat looma siin sööta, kes vaid soovi avaldab. Temaga on räägitud ja on ka valjemahäälselt üritatud asja selgeks teha aga see jutt on kui hane selga vesi, ikka ta toidab. Ja Gary on otsustand nüüd dingo(d) maha lasta, et nad siin ringi ei luusiks. Täiskasvanutele nad kallale eriti ei kipu aga kui lapsi on kuskil näha, kellest nad arvavad, et jõud üle käib, siis lastele võib see asi halvasti lõppeda. Üks õhtu kui ma töölt koju tulin, nägin ma Carli nagu hullumeelset mööda lagendikku jooksmas ja karjumas, tuli välja, et ta nägi dingot ja otsustas teda taga ajades minema siit ajada. :D Vähemalt mõjus.

Ja ühed kõige tüütumad (kuid õnneks süütud) tegelased on sipelgad! AAAaaaarrrggghhh kui närvi nad ajavad! Nad on lihtsalt IGAL POOL!!! Oletame, et kui me telgis sööme midagi ja maha kukub miniatuurne salatitükk, siis sekundiga on meil telgis 1500 sipelgat. Kui sööd šokolaadi või jäätist ja jätad paberi enda kõrvale, võid kindel olla, et kohe oled sipelgate alla mattunud. Mitte midagi ei saa kuskile laokile jätta. Laua peale ei saa isegi jätta suhkrupakki või müslit või misiganes kuivaineidki, sest hetkega on pakk või karp sipelgaid täis. Nad ronivad isegi külmkappi, sest külmkapitihend ei ole enam uuemate killast ja on päris väsind juba, nii et nad pääsevad edukalt isegi sealt läbi. Ja kui prügikotti ära viime, on pool kotist kindlasti sipelgad. Nii et kui mõni lugeja teab mõnda head vanarahva tarkust või mõnda nippi, mis sipelgaid eemale hoiaks, siis andke tuld! Päris sipelgamürki ei tahaks telki või laua peale puistada.

Kõikide nende pudulojuste pärast otsustasime me osta ka uue telgi, sest see, mis meile bossud andsid, hakkas igast otsast murenema ja katki minema. See on juba päääris vana telk, seega kogu see telgimaterjal on juba üpris rabe ja iga väiksema tõmbamise või suurema tuuleiili puhul on uus auk telgis sees. Telgi küljekatted (mis "akendel" ees on), olid igast otsast alt juba rebenend, me peatsis põranda ja seina vahel oli poole telgi pikkune auguriba, kust oleksid igast ussid-sisalikud-sipelgad väga edukalt sisse saanud. Põrandas oli ka nii palju auke, et sellest sai sipelgate põhikäik telki. Kuigi telgi suurus iseenesest oli suur pluss (sai ilusti ringi liikuda, ilma, et peaks kössis käima + kõik asjad mahtusid telki ära ja jäi ruumi ülegi), siis suure tuule puhul oli see väääga suur miinus. Kuna telk on nii kõrge, siis tuulega lapendas see siia-sinna nii palju, et me mõtlesime, et lendame öösel koos telgiga minema. Või teine variant, et see lihtsalt kukub me peale kokku. Miskipärast on siin siiamaani nii olnud, et kohe kui kell 9 kanti kukub, hakkab räige möll pihta, nagu torm oleks. Ja nii hommikuni välja. Ainuke kord kui tuulevaikus oli, oli siis kui tulekahju möllas. Üks öö õnnistati meid veel vihmagagi. Ma olin veel tööl kui vihma hakkas sadama, alguses vaikselt kuid mida aeg edasi, seda hullemaks see läks. Lõpuks hakkas telk nii läbi laskma, et viskasime kõik asjad telgist ruttu oma kotti ja kohvrisse ja Carl viis kogu mandi autosse. Kui ta lõpuks missioonilt naases, oli ta nagu duši alt tulnud. Ise jäime telki edasi ja lootsime lihtsalt, et hommikuks vee peal ei hõlju. Too öö ei saand me kumbki eriti magada, sest tuul oli nii kõva ja vett tilkus iga natukese aja tagant meile pähe. Hommikul laiutas me jalge ees väike minibassein. Nii et peale seda intsidenti meile aitas ja järgmine vaba päev läksimegi linna telgijahile. Uus telk on suts väiksem kuid see-eest tuule (ja loodetavasti ka vihma) kindlam. Vana telk oli 3.35mx3.35m ja 2.30m kõrge, uus on 3.05mx2.8m ja 1.95m kõrge. Kui me vana telgi olime juba kokku pannud ja uus oli püsti, tulid Jen ja Di me uut elamist uudistama. Di ütles, et: "aga mis te sellest vanast telgist kokku panite, te oleks sinna saanud panna kogu oma ülejäänud elamise, mida muidu ei kasuta ja kõik potid-pannid-toiduained". Miks me ise selle peale ei tulnud?! Seega ajasime vana telgi jälle püsti ja panimegi sinna kogu kraami, mida me "magamistoas" vaja ei lähe. No nüüd on meil reaalne villa! 2 toa ja avatud terrassiga. :D 

Kogu tööseltskond tuli me uut elamist kaema ja kõik naersid, et mis mõisasid need eestlased püsti panevad. Me uus elamine on kolleegide poolt Taj Mahal'iks ristitud. Aga nii on täitsa hää, ei pea iga hommik õue pealt taldrikuid, salvrätirulle ja kausse kokku korjama, mis tuul öösel laiali viinud.

Kolleegid on meil siin täiega toredad. Mõni aeg tagasi Harles küsis, et mis meil siis siin NII toredat on, et me nii rahul oleme. Noh, esiteks loodus ja ümbrus - megailus! Teiseks ja põhiliseks faktoriks ongi kolleegid. Iga viimane kui üks on nii sõbralik ja abivalmis. Kui see suur vihm oli, siis hommikul kõik juba leiutasid, mis nad meile telgi peale anda saaks, et see vihma läbi ei ajaks. Jack käis peale, et see oleks täiesti arusaadav, et te täna väsinud olete, öelge Leannele, ta kindlasti annab teile vaba päeva. Lisaks toodi meile telki veel üks laud. Kõik üritavad koguaeg aidata ja kaasa mõelda, kui miskit juhtund on. Bossid on kõik ülinormaalsed, mis on üpriski haruldane ja vägagi tervitatav nähtus. Üks asi, mis ma igalpool töötades tähele olen pannud, on see, et pidevalt käib kellegiga kellegi tagarääkimine. Siin pole seda siiamaani täheldanud, kõik saavad kõigiga hästi läbi ja kellelgi kellelegi mingeid etteheiteid pole (no nt, et "miks ta seda nii teeb, nii saaks ju palju lihtsamalt", "miks ta seal praegu seda teeb, ta peaks SEAL hoopis seda tegema, seda esimest tegevust saaks ta ju hiljem jätkata", "tead mida ... täna tegi?!" jne). Head kolleegid on väga oluline faktor minuarust, sest siis läheb töö palju lihtsamalt ja mõnusamalt. Nii et kui 3 asja kokku panna: imeline ümbrus + super kolleegid + bossid, kes töölistes ja tööliste tegemistes koguaeg vigu ei leia, siis ei oskagi enam rohkemat tahta.

Vahepeal pakuti meile muideks teist tööd ka. Sama päev kui me järvel käisime, ütles Leanne läbi raadiosaatja, et mina ja Carl peame korra tagasi tulema, et JobShop'i helistada, sest sealt olevat helistatud ja öeldud, et meile on intervjuu pandud. Läksime siis korraks tagasi ja helistasime ja öeldi, et teise koha boss tuleb homme teie juurde ja peab teiega seal intervjuu (päris uhke värk :D töö tuuakse kandikul ette). Järgmine hommik saime uue tööpakkujaga kokku, kes pakkus meile augustini tööd siin lähedal farmis, mind tahtis kohvikusse teenindajaks (oleks selle eest ka farmipäevad kirja saand) ja Carlile kõrvitsaid korjama ja pakkima. Palk oleks olnud sendikümnete võrra suurem kui siin kuid elupaiga üür oli palju kõrgem, $110/in nädalas. Nats aega mõtlesime pakkumise üle kuid kiirelt sai selgeks, et pigem mitte. Carl ei olnud vaimustuses 4 kuud kõrvitsaid korjama ja kumbki pold rahul, et nädala eest pärapõrgus peaks $110 välja käima, samas kui siin on tasuta (esimesed 4 nädalat $50/in). Rääkisime siin teistega ka, mis meile pakuti ja omanik naeris kõvasti selle peale, mis summat elamise eest nad tahavad. Arutasime olukorda Leannega ka ja ta lõpuks ütles, et: "ah mis seal ikka, teile meeldib siin ja teistele meeldite teie ja tööd teete te korralikult, nii et ma teen siis immigratsioonile natuke valetamistööd ja kui te soovite, siis ma pakuks teile siin tööd kuni septembrini". Jeee! See pakkumine meilt mingit mõtlemisaega ei nõudnudki, ütlesime kohe, et rõõmuga nõus. Nii et nüüd on sotid selged - Darwinis töötamise plaan jääb ära ja peatume siin kuni septembrini.

Peaks mainima, et see "talv" on siin päris mõnus! Kui Perthis olid ilmad me lahkumise ajal kuskil 20+ kraadide juures ja öösel oli juba päris külm (14-16C kanti), siis siin on asjalood hoopis teised. Kui me esmalt siia jõudsime, olid ilmad kuskil 40C lähedal. Nüüd vaikselt-vaikselt hakkavad kraadid alla minema, aga esimene töönädal möödus ikka kuskil 38C juures. Kliima on siin niiskem ka, nii et riided olid siis koguaeg märjad seljas. Tööd tehes oli nägu koguaeg nagu kraani alt läbi käinud. Töötades kusjuures ei pane seda palavust nii tähele aga kohe kui puhkehetk on ja maha istud, tahaks kohe vinguma hakata, et: "niiiiii palaaavvv onnnn!". Tänu sellele metsikule palavusele ja higistamisele sain ma kuumalööbe ka kohe külge. Reitele, kõhule ja seljale tekkisid pisikesed punased täpikesed, mis jõud ühendades moodustasid suure punase ja nahast kõrgema laigu, mis huulllllllult sügeleb. Õnneks sain apteegist mingi kreemi, mis olukorda on veits leevendanud ja ilmad on ka nii 3-5C jahedamaks läinud, nii et seegi aitab natuke kaasa.

Eilsel vabal päeval, kui ilm oli ka natuke tagasihoidlikum (34C umbes), võtsime ette väikse matka siin ümbruses. Kõigepealt läksime me kämpaplatsi juurest mööda matkarada muuseumisse. Ja seal muuseumis peitub kogu selle ümbruskonna ajalugu. See on igaljuhul kõige põnevam muuseum koos sinnakuuluva ajalooga, kus me kunagi käinud oleme. Üritan võimalikult kokkuvõtlik olla ja selle väga pika ja laia jutu lühidalt kirja panna. Kunagi 1800ndate lõpus otsustas üks mees koos oma tööliste, mõne perekonnaliikme ja ~7000 pealise karjaloomaga võtta ette teekonna jalgsi Queenslandist (Austraalia osariik idakaldal) siia, vahemaa on umbes 6000km. Kõik sellepärast, et nad arvasid, et siin on parem, nii neile kui karjaloomadele. Vahemaa läbimiseks läks umbes 2 aastat ja teekonna käigus läks neil loojakarja umbes pool karjast ja mõned inimesed. Kohale jõudes otsustas see põhimees (kelle idee oli siia tulla) ehitada siia omale kodu ja tallid ja mitu-mitu muud maja. Tema pojad jätkasid tema elutööd ning pojapojad samuti. Kuna see jõgi, mis siit läbi voolas kuivas alati kuival hooajal ära (kes mäletab eelnevatest kirjutistest, siis siin Austraalia ülemisel poolel pole 4 aastaaega vaid kuum&kuiv ning kuum&vihmane aastaaeg), siis üks poegadest, Kimberley, üritas läbi suruda ideed, et jõele tuleb tamm ette ehitada, mis tekitaks siia järve ning tänu sellele eksisteeriks vesi siin aastaringselt. Oma silmadega ta tammi ehitust ei näinud aga ta idee läks läbi ning aasta peale ta surma hakati tammi ehitama. Kuna ta perekonna kodu, mille ta vanaisa kunagi siia jõudes ehitas, oli sellises kohas, kuhu järv pidi tekkima, võeti see maja kivi-kivihaaval tükkideks ning iga kivi nummerdati ära, et maja pärast täpselt samasugusena kokku panna. 

                                            Iga kivi siin seinas oli nummerdatud ja numbrilises järjekorras jälle kokku pandud

Tänu sellele tammile eksisteerib siin nüüd Argyle järv (~1000km², suurim Austraalia mageveekogu), seesama, mille ääres me elame. Muuseum, kus me käisime, ongi seesama rekonstrueeritud maja, mis paari aasta pärast kivi-kivihaaval jälle kokku pandi. Kimberley auks nimetati tema järgi kogu siinne regioon (me elame Kimberley regioonis) ning paat, millega siin kruiise tehakse, kannab Kimberley Durack'i nime. Muuseumis oli põrandal ära toodud ka mööbli paigutus nagu neil eluajal oli ning ka mõned nende mööbliesemed ja isiklikud asjad. Kui õues mööda seinu hoolikalt otsida, võis leida ka mõne kivi, kus olid veel numbridki peal. Koha peal sai ka filmi vaadata kogu nende elust, tegemistest ja saavutustest. Igatahes väga vinge ajalugu ja nende suguvõsal on, mille üle uhkust tunda. Edasi matkasime me mööda rada, mis viis meid kaljule, mis on me kämpaplatsi vastas.

                                                                                      Matkaaegsed loodusvaated :)

Nüüd aga oleme jälle töölainel. Homme tuleb meil varajane äratus, sest hommikul kl 5 koguneme tammi juurde, kus üks töötaja peab jutlustust ning vaatame päikesetõusu. Seda seepärast, et 25. aprill on austraallaste (ja uus-meremaalaste) üks tähtsaim püha - Anzac Day. Sel päeval meenutatakse kõiki I maailmasõjas hukkunud Austraalia ja Uus-Meremaa sõdureid.

Sellest järgmine nädalavahetus on meil ka tähtis aeg ja aasta kiireim nädalavahetus. Toimub Argyle'i järve ujumine. Kokku tuleb ~600 inimest (ujujad+pealtvaatajad), kes ujuvad siin järves võidu 10km, nii individuaalses arvestuses kui ka võistkonnana. Carl tahtis ka osa võtta aga registreerimine oli ammu läbi.

Nagu eelmises postituses mainisin, elab siin järves umbes 30 000 mageveekrokut. Ja nüüd kõigile paanitsejatele - kui need kroksid oleks inimestele ohtlikud, ei lubataks kellegil siin ujumas käia aga ometi on selleks vaba voli nii kõigile niisama külastajatele ja karavanpargi elanikele ning kruiisidel, mis igapäevaselt toimuvad, on sulistamine lausa päevakavas sees. Ja päris kindlasti ei tehtaks siin järves u 400 osalejaga võistlust kui see kellegi elule ohtu kujutaks. Tak!