Osa 22 ehk valmistumine roadtripiks

Uskumatu kuidas aeg lendab: 6 kuud on me lahkumisest JUBA möödas. Tundub nagu oleks alles tulnud.. Mäletan kui ma 18 vist sain, siis õde ütles, et kuni 20ni võib tunduda, et aastad venivad aga kui eluaastaid näitab üle 20ne, siis hakkab aeg lendama ja iga aastaga aina rohkem. Tundus jabur, sest siis tõesti nagu aeg venis, nüüd oleks pool aastat justkui sõrmenipsutamise peale läinud.

Aga aitab sellest heietamisest! :D

Eelmine laupäev Carlil tööd ei olnud ja oma vaba aja mattis ta jälle auto alla, viimased asjad vajasid vahetust - amordid ja generaatoririhm. Eelmisest töökojast anti meile kaasa list asjadest, mida nad soovitasid veel vahetada. Carl plaanis amordid kohe plaani võtta aga genekarihma ta algul ei plaanind väga vahetada aga mina käisin peale, et muidugi vaheta ära! Ja ma käisin ainult sellepärast peale, et "see tundus nagu tähtis asi". :D Ja tuligi välja, et see rihm oli juba päris mõrasid täis, nii et hea on, et vahetasime. Amordid olid ka täitsa õhtal omadega. Too päev panime ka Fordi müüki, mille nüüdseks saime maha müüdud (sellest hiljemalt).

Samal õhtul kui päevatoimetused olid tehtud ja õhtusöökki söödud, siis natuke aega hiljem mõtlesime, et kurja.. no tahaks veel midagi süüa. Aga kurb tõsiasi oli see, et külmkapist oleks nagu tornaado üle käinud ja midagi sealt võtta ei olnud. Mõtlesime siis, et pole hiinakat ammu söönud ja leidsime enda lähedalt kohe ühe hiina söögikoha. Natuke aega hiljem olime platsis ja menüüd käes. Võtsime mõlemad endale kohe eelroad, nuudlid  ja liha. Olime harjund ju sellega, et igalpool väljas süües eelroaks on umbes 4tk midagi (kas siis kanatiibasid, kalmaarirõngaid või misiganes sa tellid, igaljuhul kunagi ei ole seda palju) ja põhiroog mahub ilusti taldrikule ära. Oo aga kuidas me eksisime. Me istusime just mingi 6-liikmelise ja kahekesti õhtustavate inimeste keskel ja kui meile kõik söögid lauda toodi, siis oli natuke mark küll.. sellise lauatäitega oleks vabalt selle 6-liikmelise seltskonna me kõrval võinud ära toita. 

Nosisime siis oma kõhud täis ja võtsime kõik jäägid kaasa, saime veel 3 päeva süüa. :D Vähemalt ei pidanud mitu päeva lõuna/õhtusöögi pärast muretsema. Aga jah, see oli igaljuhul väga elav meeldetuletus sellest, et hiina toidukoha portsud ei võrdu tavaliste söögiportsudega.

Pühapäeval otsustasime veel viimast korda käia mulle armsaks saanud Fremantle'i turul. Ostsime hulgim endale kohvi varuks (seal on head maitsega kohvid nagu mulle meeldivad) ja seepe mitu tk (tänu poiste emale taasavastasin, et seebid on täitsa mõnusad!),

mitu hambapastat (ökomöko nagu ma olen :D ja seal oli sellistele valikut), sandfly'de vastu spreid (Põhja territooriumil pidi neid imepisikesi tõpraid palju olema - nagu sääsed aga ime-imepisikesed, keda palja silmaga raske nähagi) 

ja viimaseks ostsin endale veel ühe kella. Nojah.. ma tean, et mul seda otseselt vaja pole aga ega see mingi uhke kell ole ka, odav ja ilus ja niiiii meeldis, et mul kohe ei olnud südant seda sinna jätta. 

Ja siis ülejäänud päeva lihtsalt mökutasimegi vist maha. Algne plaan oli randa minna aga erilist rannailma too päev ei olnud. Ilmad on siin järjepidevalt külmemaks läinud ja üks hommik tööle jalutades oli vist 13-15 kraadi, nii et mu ninaots ja sõrmed olid lausa jääkülmad. Carl ütles ka, et ta oli hommikul kohe 2 särki  ja pusa peale visanud.

Kolmapäeval oli meil mõlemil viimane tööpäev. Täitsa imelik tunne kohe valdas. Kuidagi harjunud iga päev seda töölemineku teed jalutama ja omas elemendis tööd tegema ja nüüd järsku enam ei peagi.

Neljapäeval viisin veel tööriided tagasi ja vaatasin kõik viimast korda üle ja sai kõigile head aega öeldud. Kuigi töötundidega seal poole ajast väga kiita ei olnud, olen ma siiski rahul, et ma sinna sattusin. Endale vähemalt tundub, et natuke jälle arenesin.

Kui mina too päev veel tööl korra käisin, läks Carl veel autopoodi, et mingid jubinad osta. Päev sai sisusatud tal teise aku ühendamisega. Teine aku sai ilusti auto tahaotsa pandud "seina sisse".

Õhtul tulid me poole veel Aleks ja Harles, nii et istusime viimast korda veel koos ja jutustasime niisama. 

Harleselt saime "päranduseks" veel täägi, mille ta sai oma ülemuselt kui ta roadtripile läks ja ka farmitööd tegema. 

Harles mõtles sellest nö traditsiooni teha, et tema pärandab selle meile ja meie edasi mõnele teisele eestlasele, keda me hästi tunneme ja siis nemad omakorda annavad selle edasi jne. Iga omanik peab oma nime ka peale graveerima. Nii et eks näis kas traditsioon saab hoo sisse. Lahe oleks ju kunagi kuulata, et eestlaste seas Austraalias pidavat mingi tääk ringi liikuma. :D Tegelikult siukest asja, autos vähemalt, eksisteerida ei tohiks, nii et loodame, et politsei meid mingil põhjusel kinni ei peata ja me autot läbi ei otsi siis. :D

Aga kuna neil töömesilastel oli järgmine päev töö, siis lõpetasime õhtu varakult ja saime ise ka vara voodisse mindud, et järgmine hommik krips-kraps vara püsti oleks ja veel viimaseid toimetusi teha ja pakkida.

Reedel ajasimegi end kl 7 juba püsti, ma tegin hommikusöögi ja edasi läks Carl kohe poodi autole aknakatteid veel vaatama. Siis hakkas see piinarikas pakkimine.. (kes veel ei tea, siis see on kindlalt nr. 1 asi maailmas, mida ma vihkan!) ja Carl muidugi ei saa aru, et miks see mul niiii kaua aega võtab ja miks ma ei suuda seda kohe kiiresti ära teha ja asi ants. Nojah.. löö või risti aga pakkida kiiresti mina ei suuda. Osad asjad otsustasin juba Eesti poole teele ka panna, et natukenegi vähem tassimist oleks. Auto saime ka hommikul müüdud. Kui eelmine laupäev Carl lükkas selle üle $1000ga müüki, et äkki leidub mõni loll, kes ostab, siis  seda lolli me ei leidnud. Nädalaga oleme nüüd hinda alla lükanud ja lõpuks maandus hind $800 peal. Täna andis $600ga ära. Kogu selle automüügisaaga käigus on see müstiline KUI palju siin alla üritatakse kaubelda. (Meie) auto puhul veerand hinnast kindlasti, paljud pakuvad poole hinnaga. Kristjan&Marek üritasid oma rattaid ka siin just müüa, mis nad alles kalli raha eest ostsid (natuke alla $700), mõned korrad on sõitnud, kilometraaži läbinud ehk vaid 100km. Hind väljas oli $550 ja üritatakse $400 peale kaubelda. Põhimõtteliselt tuttuut ratast üritatakse $300 odavamalt kätte saada. Lõpuks otsustasid rattad hoopis Eesti saata.

Igaljuhul, nüüd on aeg nii kaugel, et istun keset elutoa põrandat ja vahin lagedust me ümber. Kell on pool 10 õhtul ja mõtleme just, et ikka vääga pikk päev on seljataga.. Mina olen muidugi päev otsa pakkinud. :D Carl on ringi siiberdanud ja autole viimaseid asju ostnud/teinud ning õhtul pakkisime veel köögipoolt kokku. Niiiiiiiiiiii palju asju on! Ma aina ladusin Carlile asju ette ja järgmisena olidki nad kuhugi auto pagassisügavustesse kadunud. Ausalt, ma ei tea kuhu! Sest asju oli tõsiselt nii palju ja kogu selle kraami jaoks tunduks see auto küll liiga väike. Aga tundub, et Carlile on isaga Poolas kaasas käimine kasuks tulnud, sest mingi pakkimis/pressimisoskus on küll kuskile kõrvataha jäänud. Aleks istub ka meiega siin praegu ja oleme osa asju temale kaasa pressinud ja osad asjad jätame ka siia. Aga ilma meie asjadeta tundub maja lage küll. :D

Ütlesime majaomanikele ka head aega ja ta teatas, et edaspidi ta eelistab kindlasti eesti üürnikke. :D Tal on esmatähtis see, et üürnikud rahulikud oleks, sest ei taha oma laste kõrvale mingeid lärmajaid elama sättida. Ja noh, võrreldes siin itaallaste, brasiillaste, iirlaste ja pea iga muu rahvusega, on eestlased ikka marurahulikud hallid hiirekesed.

Aga tõmbamegi nüüd otsad kokku. Start on meil plaanipäraselt kell 4 hommikul (Eestis kl 10 õhtul) ja esimene ööbimine on meil plaanis 854km kaugusel Monkey Mia's. Kui te meist nüüd nädal või rohkem ei kuule, siis pole midagi imestada-muretseda. Kui linnast välja sõita siis teinekord pole levist, rääkimata internetist, haisugi. Aga loodame suurtel teedel ikka netti vahepeal püüda. :)

(Väga positiivne) marsruudiplaan. Ilmselt nädalaga seda otsa ikka ära ei tee. Plaanis on siiski võtta rahulikult, kaardil lihtsalt pandud peatuspaigad ja eeldatavad ööbimiskohad.

Me truu kaaslane ja vajalik abimees! Raamat kõigi Austraalia kämpimiskohtadega ja kõige muu vajaliku informatsiooniga.