Osa 15 ehk saime teada mis häält kängurud teevad

Peaks mainima, et ükski aasta ei ole mul nii si****i alanud kui see. 2. jaanuaril tööle minnes ei jõudnud ma oma esimest tööd alustadagi kui täiesti tühja koha pealt lõi selga mega valu. Õnneks oli mul ainult 3 tööd see päev, mõtlesin, et teen selle 1 ära ja vaatan siis,  et kuidas olukord on. Läks hullemaks. Läksin siis juhataja juurde ja rääkisin ära mis seis on ja küsisin, et kas ma palun paluuun saaks peale järgmist tööd koju minna, et hullupööra valus on. Vaatasime päevaplaani üle ja kahjuks ei olnud seda tööd kellegile tõsta, sest kõigil teistel oli sel ajal töö. Peale järgmise töö tegemist tuli juhataja ja ütles, et sa võid koju minna, ma helistasin kliendile, ta tuleb homme. Ja andis järgmise päeva ka vabaks, et ma rahulikult valust lahti saaksin. Ma hakkasin rõõmust nutma kohe. Õnneks Carlil oli 4ndani töölt vaba ja ta sai mulle järgi ka tulla. Koduukse ees oli tükk tegemist, et autost välja saada, sest kohe kui ma end keerasin, lõi siuke valu selga, et võttis kohe vingerdama ja grimasse tegema. Normaalse inimese kombel ma sealt autost igaljuhul välja ei tulnud. Carl oli nagu isa, käsutas oma tuppa ja voodisse ja käskis mul sealt mitte enam tõusta (tema sõnade järgi: "ja vaata et sa kusagile tutsama ei lähe!"), kui mul midagi vaja oli, siis pidin talle sõnumi saatma ja ta pidi jooksma. Nii mind siis teenindatigi terve päev kuni ma voodis lebotasin. Aga nagu teada, ega ma päris paigal ei püsi. Loodus ju kutsub ja vahepeal pidin ikka "tutsamas" käima, sest Carlil õnnestus sama päev gumtreest tasuta vaipa skoorida ja tegeles autos me "voodi" ülepolsterdamisega, nii et ma pidin ikka me voodi arengut ka tutsates vaatamas käima.

Mõni aeg tagasi meisterdas Carl omale "voodi" jääkidest ka öökapi.

Selg valutas too päev kuni lõpuni ikka jõhkralt välja. Järgmine päev oli õnneks parem aga... siis juhtus jälle midagi. Peale seda kui mu ema oli kuu või rohkemgi me koeraga mööda arste käinud, et teada saada, mis tal viga on ja et kuidas teda ravida saaks, siis too päev tema eluküünal kustus.. Terve õhtu ainult nutsin ja nutsin ja.. Ja siis järgmised päevad ka otsa. Iga asi ajas nutma. Teen hommikusööki - hakkan nutma, söön - hakkan nutma, teen tööd - hakkan nutma, istun niisama - hakkan nutma. Kohutav.. Eriti kurb on see, et oleks olnud kui raske see tahes, kuna olin tema võtmise ajal juures, oleks tahtnud ka lahkumise ajal juures olla.. aga mina olin nii kaugel. :( Ja viimaseks nägemiseks jäigi septembri lõpp, kui lahkusime. Vähemalt ilusad 11.5a olid..

                                                                                         Ullu  15.04.2003 - 3.01.2015

Rõõmsatest uudistest nii palju, et mu empsi jõulupakike maabus lõpuks siia maale! :) Ma imestan, et nii väiksesse pakki niiiiiii palju kraami mahtus! Nüüd meil on korralik varu Eesti šoksi ja maitseaineid. Niiii hea..

Meil on vahepeal üldse uute asjade buum siit üle käinud. Olen unustanud siin blogis mainida, et Carl suutis oma äsja augustis ostetud tahvelarvutile peale astuda. :D Ja ega ta ju kerge astumisega ei ole.. Nii et tahvel oli kõver ja ekraan katki. Kuna ta ei suutnud tükk aega otsustada kas ta üritab lasta selle ära parandada või ostab uue, siis vahepealsels ajaks otsustas ta endale mingi odavama tahvelarvuti soetada. Lõpuks tuli välja, et vana parandada ei saagi. Seega tellis uue. Ja mina sain tema "vana" endale. :D Tasuta asjade vastu pole mul kunagi midagi olnud..

Edasise Austraalias rändamise jaoks otsustasime me soetada ka GPS-i. Enamasti ostetakse siin olles mingi odav geps, et asja ära ajaks. Me otsustasime natuke uurida ja raha rohkem panustada, et saaks hiljem ka Eestisse kaasa võtta ja kauem sellest kasu oleks. Siiamaani oleme täitsa rahul.

Gepsuga seoses tuleb meelde, et Carl ja Aleks said siinmaal esimest korda politseile oma kukrut kergendada.. :D Jäid kiiruskaamerasse - Carl 7km/h üle ja Aleks 8km/h üle. Mõlemad $100. Eriti nõme on siin see, et kiiruskaamerad paigaldatakse mingitesse vanadesse parsadesse, mis pannakse tee äärde seisma. Ühesõnaga inimesele jääb mulje, et mingi auto lihtsalt pargib tee ääres. Ja siis aeg-ajalt liigutatakse neid, nii et kunagi ei tea kus kiiruskaamera olla võib.

See pühapäev käisime Harlese ja ta ühe farmikaaslasega Serpentine Falls'is. See on siis rahvuspark, kus on üks juga ja selle all väike veesilm, kus saab ujuda. Väga mõnus oli vahelduseks sulpsata vette, mis ei kubise soolast. Värskendav. :) 

Muidugi me saime algselt Harlesest natuke valesti aru - me mõtlesime, et kõnnime pikalt pargis ringi ja uudistame loodust jne, seega ei võtnud me päikesekreemi ka kaasa. Poisid on juba mitu korda ära põlend ja nahka vahetand, nüüd sain ma ka esimese päikesepõletuse taha linnukese teha. Õnneks veel nahka ei vaheta ja loodan, et ei hakka ka. Päike on siin ikka küll üliintensiivne. Pargist lahkudes nägime kängusid ka. Ilmselt neid kalpsab seal pargis sadu ja sadu ringi aga inimeste seas oli neid 4-5tk. Kuigi parki sisenedes öeldakse, et kängurusid ei tohi toita, siis nad teevad selle töö ise inimeste eest ära. Kõik kraam, mis prügikasti visatakse, nad kougivad välja ja lasevad hea maitsta. 

Vahepeal nad tahtsid omavahel juba kaklema minna, sest üks kängu tuli teise kängu juurde, et ilmselt ka ampsu saada ja too esimene võttis kohe poksimisasendi sisse ja urises.. nagu koer. Nii et nüüd me teame, mis häält nad teevad. Me korra riskisime sellega, et saame kängult vastu vahtimist, sest seal olid kilekotid ja fooliumitükid maas, mida 1 juba isukalt tahtis järada. Võtsime ära ja pistsime sügavale prügikasti. Ja kusjuures, üks känguru mängis lustakalt mingite inimestega palli. Inimesed olid ringis ja toksisid palli üksteisele, känguru oli ringi keskel ja hüppas pallil järgi. :D Tuleb välja, et neist saaks päris head koduloomad.

Kodurindel on meil asjad peale jõule suht rahulikud olnud. See noorem tüüp tundub isegi täitsa normaalne kui ta oma sõbraga koos pole. Üks päev sain aga Lan'ilt huvitava draama-uudise, et see noorem tüüp tahab nüüd välja kolida. Ma tegin suured silmad, et miks ja kirusin, et kui neist kahest üks läheb, siis miks just TEMA. Tuli välja, et nad vaesekesed olid mõlemad ühte tüdrukusse armund ja nad panid tüdruku valiku ette ja tüdruk valis selle vanema (ja töllakama). Ja siis kolumpsid olid omavahel tülis ega rääkinud. :D Omanikele aga ka ei meeldinud, et see töllakam tüüp siia jääb, sest ta ei pidavat renti õigel ajal maksma, koguaeg tuleb meelde tuletada jne.. Nii et ma ei tea mis Alex töllakale ütles aga nüüd nad lähevad siit mõlemad. 30. jaanuar peaks plats puhas olema. Jääb siis ainult loota, et uusi ja hullemaid ei tule. Me plaanime fb "eestlased austraalias" grupis ka kuulutuse üles panna, nii et äkki on lootust, et saame eestlasest majakaaslased.

Trennijuttudest nii palju, et kuigi selg murdis mu mingiks ajaks maha, siis nüüd olen tagasi rööbastel. Kuu aega tehtud ja Carl andis enne kuu möödumist juba alla. :D Vähemalt power walk-imas (kiirkõndimas) ta minuga veel vahel käib. Nii et.. tegusalt teisele kuule vastu!