Osa 16 ehk kuidas me saunas elame

Kohe-varsti peale eelmise postituse tegemist, 15ndal, jõudis kohale poiste vanemate jõulupakike! Igaüks sai sealt midagi isiklikku ja ilusat - aitäh! :) Samal päeval käis Carl end natuke tööalaselt täiendamas, nimelt tegi kahveltõstuki lubasid. Lubade tegemine maksab küll mitusada dollarit aga tulevikus tasub end kõrgema palga näol ära. CV-l on see ka suureks eeliseks teiste ees. Antud masinaga võib tööd olla nii ehitusplatsidel kui ka farmides (mujal muidugi ka, aga nendega ta puutub ja saab puutuma nii või naa kokku). Kui ta saaks farmis ainult selle masina peal tööd teha, siis oleks elu ju lust ja lillepidu.. kergem töö ja kõrgem palk.

Mõni blogipost tagasi arutlesin omaette selle üle, et kas on Austraalia väike või maailm väike? Reedel sain vastuse. Maailm on väike! Sest just nimelt reedel sain ma kokku oma tuttavaga Küproselt. 

(Kes ei ole veel kursis, siis 2011 elasin-töötasin Küprosel pool aastat). Kui 2012 veel Küprosel puhkamas käisin siis ei õnnestunud teda näha, sest ta oli teise linna kolinud ja seal tööle asunud. Ja siis nüüd 3,5a hiljem, teises maailma otsas, õnnestus mul teda näha. Hämmastav! :D Küprosel olles me töötasime kõrvuti baarides ja kuna seal on rannabaarid avatud ja külg-külje kõrval kinni, siis nägime ikka iga päev. Peale pikka mittenägemist uurisin siis, et miks ta siia otsustas tulla ja Küprose maha jätta. Tuli välja, et me Kristeliga jõudsime seal veel väga õigel ajal ära käia, sest ta rääkis, et peale me lahkumist hakkas majandus seal väga alla käima ja käib siiamaani. Praegu pidavatki kõige hullem olema. Nii et kui enne tuldi maailmast kokku sinna lõbutsema, elama ja raha teenima, siis nüüd on see aeg  kui kohalikud lendavad mööda maailma nelja kaarde laiali, et sama teha. Nii et tema sinna (vähemalt hetkel) tagasi ei plaanigi minna vaid ajab siin juba asju, et residentsust taodelda. Asjalood on seda keerulisemad talle, sest tal on ka kihlatu, kes on rumeenlanna ja rumeenlastele ei pakuta Austraaliasse tööta&reisi viisat. Ainuke võimalus oleks tulla turistiviisaga aga mis kasu sest oleks. Turistiviisaga tööd ei saa teha ja ka aeg on siin kitsamalt piiratud. Seega oleks see üks suur raharaiskamine lihtsalt. Nii et ta ainus võimalus siia tulla olekski kui mees saab residentsuse ja tema tuleb kui partner. Nii saab ta ka siin elada ja töötada. Vot nii. Muidugi rääkisime veel igasugustel teemadel, et kuidas kellegil seal läheb ja millega keegi tegeleb jne. Ütlemata mõnus oli jälle kohtuda ja vanu aegu meenutada ja juttudega järje peale saada. Aga siis lippas ta töövestlusele ja mina poodi. Otsustasin, et lähen teen Kmart'is ühe väikse shopingutuuri. Alati kui ma sinna satun, olen ma Carliga koos ja siis ma ei viitsi riideid vahtida, liiga kaua aega läheks ja ei taha teda traumeerida. :D Seekord sain rahulikult tuhnida ja shopata. Skoorisin endale vist 6 asja, kõik hinnavahemikus 7-15 dollarit (5-10€). Eestis saab kaltsukatest siukse raha eest endale riidehilbu, siin poest. Pani mõtlema, et MIKS Eestis siukest poodi pole?! Kmart on nagu siuke kõik ühes pood.. Köögitehnika, köögitarvikud, vannitoa tarvikud, magamistoa tarvikud, elutoa lambid, padjad jms, ehitustehnika, aiamööbel, koolitarvikud, valik vabaaja riietest kuni sportimis- ja tööriieteni, jalatsid, ehted, meik, filmid, muusika.. kõige mida hing ihkab. Ja kõik mõistliku hinnaga! Me oleme enamus koju vajaliku sealt endale soetanud. Nt viimati ostsime kõrge jala peal ventilaatori, reguleeritava kiirusega (no see mis õhku puhub) - 12 dollarit! Mäletan, et suvel otsisime end segaseks Eestis kui oli ventikat kingiks vaja ja saime selle lõpuks 40+ euroga vist. Nii et - äriidee!

Õhtuti facebookis passides panin lõpuks üles ka kuulutuse, et 30ndast jaanuarist vabaneb meil tuba. Järgmiseks õhtuks oli juba õnne ja üks eestlane kirjutas, et saabuvad 11 veebruar ja sooviks siia tulla. Skoor! Rääkisime omanikuga asjalood läbi, saame 11 päeva uhket üksindust nautida ja siis saame jätkata ühiselu 2 teise eestlasega.

Laupäeval peale tööd jätkus õhtu sama kollektiiviga, spaa jõulupeol. Ma ruttasin peale tööd end veel kiirelt koju üles vuntsima ja siis Carl viskas mu peo toimumispaika ära. Pidu toimus esimest aastat omanike kodus ja seekord oli peol stiil ka ette nähtud. Pidi valima Keturah'st ühe tähe ja seostama siis selle mingi tegelase või olemusega. Mina, va laisk olevus, vuntsisin end lihtsalt pidulikult üles, sest mida ma kulutan siin raha mingile ühekordse ürituse kostüümile, mida ma hiljem niikuinii ei kasuta. Kohapeal siiski ristiti mind Rapuntsliks. Sobib! 

Üritus algas kell 7 ja nende maja (või pigem aed ja vaade) oli lihtsalt IIMEEELIIINEEE! Telefoniga on paar klõpsu, seega mitte kõige ilmekamad pildid aga aimu saab:

Muidugi ega naabri maja ka alla ei jäänud. :D

Esimesed paar tundi lihtsalt vadrati omavahel šampuseklaas käes ja snäkke näksides. Siis algas esimene autasustamine, kus loetleti ette mis auhindu spaa see aasta võitis. Ausõna, ma ei jõudnud järge pidada. Olen küll enne lugenud, et see spaa on megagiga palju auhindu võitnud aga päris üksipulgi ei olnud süvenenud. Ei oska ka teile loetelu anda, mis see aasta täpselt sülle langes, aga ühte naljakat seika mäletan - vist oli AIBA (Austraalia iluäri assotsiatsioon), kes jagas Austraalia parima spaa auhinda. Tuli välja, et neil on Keturah võitudest kopp ees (kuna nad ligi 10a selle kinni pand) ja lõid see aasta uue koha - aukoht. Ja aukohale paigutati Keturah, et teised saaks ka kunagi esikohast rõõmu tunda. :D Mingi teine bisnes (mis on Austraalia ja Aasia peale) jagas auhindu kategooriati, kus Keturah pani seitsmes kategoorias esikoha kinni. Nii et.. omale üllatusekski olen ikka päris uhkesse kohta sattund. Teadsin seda ennegi aga siuke auhindade etteloetelu pani ikka ja jälle imestama, et kuhu ma sattund olen. Kui ühe spaa-adminniga hiljem jutustama sattusin, siis ta ütles, et kuna sa varsti liigud siit linnast edasi uutele jahimaadele, siis vähemalt nüüd kui sa saad Keturah Spa CV-sse kirja panna on kõik Austraalia spaa uksed su ees valla.  Hea teada. :) Peale mitmetunnist ootamist saime me lõpuks süüüüüaa.. ooo söök. Ma oleks võind elevandi juba ära süüa nii pika ootamise peale. Ja ülla-ülla, peale söömist autasustamine jätkus. Seekord siis auhinnad, mida Keturah oma töötajatele jagas. Peab mainima, et see spaa oskab oma pikaajalisi töötajaid väärtustada. Sellistele lühiajalistele töötajatele nagu mina, kes max pool aastat seal püsivad, ei saa ju mingeid auhindu jagadagi, sest järgmiseks auhinnatseremooniaks juba sealt lännu. Aga üks spaa töötaja sai nt lojaalsuse ja heade töötulemuste eest $2500 käe peale kätte. 

Motivatsioon missugune! Ei kujuta ette, et Eestis mõni tööandja oma alluvale sellist rõõmu pakuks. :D Isegi tunnustust (kasvõi klaaskujukese näol "aasta parim töötaja") töötulemuste eest ei pakuta. Millest on kahju. Ma arvan, et nii mõnigi tööline saaks sellest motti juurde ja kannustaks edasi olema sama tubli või isegi parem. Nii et jällegi miski, millestki nii mõnigi firmaomanik võiks šnitti võtta.. Kui see autasustamine lõpuks läbi sai, kutsusin Carli järgi, megaväss oli juba peal. Olin eelnev öö ainult 2h magada saanud (oma ammu teada-tuntud unetuse pärast), tööpäeva otsa rassind ja siis see üritus ka veel takkatippu. Olime Harlesega kokku leppind, et järgmine päev lähme Fremantle'i vanglat uudistama aga hommikul see ei tundund üldse hea idee enam. Ma olin ikka laip mis laip. Jätsime selle ürituse ära ja ma magasin edasi.. kella KOLMENI! Ja ausaltöeldes mul ei olnud uni siis ka veel täis magatud. See päev oli ikka puhtalt korstnasse kirjutatud, sest mul polnud jõudu isegi süüa teha. Vähemalt Carl oli tubli ja tragi ja tegeles autoga jälle. Sel nädalal saabus meile auto salongiradikas, nii et Carlil oli tegevust tervelt pooleks päevaks, sest pea kogu auto armatuur tuli selle suure jubina vahetuseks lahti lammutada. 

Aega võttis aga asja sai ning nüüd me saame autos lausa muud temperatuuri valida kui ainult külma (või seda mis õuest puhub)! Mõni päev varem saime ka xenon-tuled kätte ja said ka need vahetatud. Nii et suure töö ja ajakulu tulemusel hakkab me neljarattaline suksu juba ilmet võtma! :)

Aga räägiks teile natuke ka meie "koduloomadest".. Algul end siia sisse seades polnud nagu kellestki märku. Aga mida soojemaks ilmad lähevad, seda rohkem pudulojuseid välja ilmub. Vahepeal armastasid me maja sisemust hirmsasti sipelgad. Nüüd sai neile mürki pandud ja enam neid nii väga näha ei ole. Aga aeg-ajalt ja siiamaani armastavad end näole anda ka tarakanid. Oooo jumal, nii rõvedad elukad. Ja KUI suureks nad kasvada võivad! Täitsa jube. Mina olen kahjuks aastatega pehmoks muutund ja ei julge enam igasugu pudulojuseid tappa. Aga kui poisid läheduses on, siis käsin küll kohe sussiga virutada! Kolmandaks elas meil vahepeal toas üks vahva ämblik. Just, tema oli isegi täitsa vahva, nagu ehtne koduloom. Isegi nimi sai pandud - Ärni, nagu ühele ämblikule kohane. Üks hommik lihtsalt istus laes ja kui me töölt laekusime ja veel mitu tundi oma tegemisi tegime, istus ta ikka täpselt sama koha peal. Õhtusööki süües venitas ta end laest niitimööda Aleksi silme ette ja läks sama teedpidi ka tagasi. Järgmine hommik hommikusööki valmistades avastasin ma ta lõikelaua pealt. Võtsin siis selle laua ja läksin õue, raputasin maha. Kohe kui maha kukkus, hakkas maja poole tagasi siblima. Aga no tema oli veel siuke okei, pisike ämblik, ei tundund eriti kahjulik ka (aga tegelt ega siin ei või kunagi teada). Aga nüüd avastasime oma maja ümbrusest veel ühe ämbliku, kes on juba siuke, kellest võiks eemale hoida - Redback (punaselg). 

Tema hammustuse kätte küll ära ei sure aga sellegipoolest see meeldiv ei ole. Juhul kui saad hammustada, siis hammustuse koht muutub valusaks ja valu võib ka edasi levida. Muidugi käib asja juurde ka punetus ja võimalik paiste minek. Enesetunne pole siis ka midagi kiita - valutad pead ja kallistad vetsupotti. Õnneks ühtegi surmajuhtumit see tegelane põhjustand pole. Muidugi on "meeldiv" teada, et see on üks neist ämblikest, kes armastab end öösel sisse seada nt su riiete vahele, mida hommikul hoogsalt selga plaanid tõmmata. Tõesti imeline! :D

Aga mina tunnen end jälle nagu sellelt ämblikult hammustada saanud. Nimelt sai mul kava järgi kuu aega trenni tehtud ja kava vahetus. Uued jalaharjutused andsid jalgadele kõvasti vatti ja sain veelkord liikuda nagu puujalg. Kuna Carl on trennitegemises jäänud kõrvaltvaatajaks siis seekord meisterdas ta mu vihtumisest video valmis. Seal ei paista ma üldse nii väsinud, aga ma higistasin nagu siga ja ma ausõna tundsin, et higi tilgub juustest ka. :D (Muidugi eriti "uhked" on esiplaanil kohe mu 2kg-d hantlid :D Alustuseks oli hea, nüüdseks oleks raskemaid vaja aga need krt maksavad nii palju). 

TRENNIVIDEO

Trennitegemine tulebki tavaliselt sellisesse pimedusse jätta, sest küte on siin täiega nüüd tööle pandud. Päeval alati üle 30C sooja ja üks päev "õnnistati" ka 44C ilmaga (ja seda veel varjus). Päikse käes võis vabalt 60C olla. Nii et sõna otseses mõttes saun.