Osa 14 ehk jõulud ja aastavahetus Austraalia moodi

 21-sel, pühapäeval, sisustasime oma päeva jälle loomakeste vaatamisega. Aleks otsustas koju jääda aga seekord liitus meiega Harles ja võtsime suuna Caversham Wildlife Park'i. Natuke teistmoodi koht oli kui Perthi loomaaed, sest paljusid loomi sai ise paitada ja uudistada, mitte ainult puuri tagant vaadata. 

Paar tunnikest veetsime seal ära, merisigadega tegeledes rääkisin Carli ka nõusse, et Eestisse naastes võtame endale ka sellise. :D Harles ruttas edasi koju pakkima, sest alustas järgmine hommik rännakut Eesti poole, et oma perele jõuluüllatus teha. Hommikul viskas Aleks ta lennujaama ära ja läinud ta oligi.

Aga siis tulid JÕUUUUULUUUUD! Ma olin 24ndal tööl aga kui juhatajaga läks jutt jõulude peale ja ütlesin, et meil tähistatakse jõule täna, 24ndal, mitte 25ndal nagu siin, siis ta tõstis mu ülejäänd tööd teisele töötajale ja lasi mu koju jõule pidama. :D Carl oli kodus juba ettevalmistused jõulusöögiks ära teinud ja terve ülejäänd päeva ta oligi nii tubli ja tragi, et kogu jõulusöök valmis tema poolt. Mõtlesime, et kui me niikuinii perega ei ole ja lund meil ka ei ole ja õues on hoopis 30+ kraadi siis lähme peame parem pargis jõulupiknikku. Asju tuli küll mustmiljon mida kaasa võtta aga kohale me selle laadungiga jõudsime. Läksime siiasamma lähedalasuvasse Hyde Park'i. Idüllilised jõuluõhtu pildid jäid seekord ära kuna geenius Kaisa unustas kaamera mälukaardi arvutisse. :D Seega tegime telefoniga paar klõpsu mälestuseks.

Hiljem koju jõudes skaibitasime mu vanematega pea 3h - nägime kogu kingiavamis- ja söögitseremoonia ära.

                     Emme saab lõpuks uudishimu rahuldatud ja näha, mis pakis on, mida ta mitu nädalat oma sõnutsi nurgas jõllitas :D

                                                                                  Emps tõmbab oma jõulukinki jalga :)

                                                                      ... ja isa tõmbas ka oma jõulukingi selga (kalastuspüksid) :D

Nii tore oli. :) Täitsa oli tunne nagu istukski nendega koos jõululauas. Eriti kuna Carl ja mu isa ja perekonnatuttav tõstsid skaibi teel pidevalt pitsi. :D (Okei, ma ei ole ka "süüst" päris puhas) Ja niimodi märkamatult 3h mööduski. Oleksime isegi kauem skaibitanud aga majarahvas tahtis magama minna ja siin on ju suht papist seinad..

Mingil müstilisel kombel, skaibitamise ajal, tuli üks kolumps ja kinkis meile jõuludeks kommikarbi (teine on hetkel armund ja viibib enamus ajast väljas :D). Me olime ikka suht hämmeldunud. :D Ei osanudki nagu kohe midagi öelda. Kiiresti pakkusin talle, et kas ta Eesti jõulusööki tahaks proovida, ettepaneku võttis ta rõõmuga vastu. Kuna me aga skaibitamisega pikale läksime ja teised magama, jäi õhtusöök järgmisele päevale. 25nda õhtuks soojendasime siis kõik järgijäänud jõulusöögi uuesti üles ja kutsusime kolumpsi lauda. Ma veel seletasin, et näe, see siin verivorst, et suht kummaline asi, ma ei ole kindel, kas sulle meeldib ja siis tuli välja, et see on neil Kolumbias suht igapäevane taldrikutäide. :D Ütles, et maitse poolest ka täpselt sama. Kokkuvõttes meeldis talle meie seapraad, verivorst, hapukapsas, kartulisalat ja kartulid väga. Lubas meile vastutasuks Kolumbia õhtusöögi teha (kuigi me õhtusöök talle oli hetke ajendil pakutud vastu-jõulukink talle :D).

Järgmine hommik oli Carlil eelneva õhtu pitsitõstmisest jõulupohmakas. :D Asi, millega ta juba tükk aega ei olnud kokku puutund. Aega läks aga lõpuks sai ka tema kargud alla ja läksime randa plääsima. Mõtlesime minna Cottesloe randa aga kõik oli niiiii inimesi täis ja autokohti ei olnud, nii et sõitsime natuke edasi ja leidsime palju ilusama ja rahulikuma ranna. 

Nagu ma aru olen saanud, on kohalikel väikestviisi traditsioon 25nda hommik (päkapikumütsidega või jõuluvanakostüümis) rannas veeta. Kusjuures paljud kaunistavad oma autod ka jõuluteemaliselt ära. :D Ja mitte ainult jõulupäevaks vaid ka sellele eelnevaks- ja järgnevaks perioodiks. Nt pistetakse autole ette põhjapõder Rudolfi nina ja mõlemale poole põdrasarved. Isegi kohalik politsei oli oma auto kuusekaunistustega üle ehtind. :D Eestis ilmselt saaks trahvi sellise "kaasliiklejate tähelepanu hajutamise" eest. Minuarust jumala tore, väga positiivne vaatepilt. Koju jõudes võttis Carl kätte äsjasoetatud autopoleerija ja kukkus autot nühkima. Aega võttis aga asja sai. Tulemus oli täitsa ilus. Kapoti pealt võttis isegi päikese poolt tekitatud värvikahjustuse lärakad ära.

Kuna 26-s oli ka meil vaba, siis mis muud ikka kui jälle randa. :D Suvi on ametlikult alanud siin, ammu pole ühtegi alla 30 kraadist päeva olnud. Nii et rannas tuule käes on hea aega surnuks lüüa küll. Niikuinii midagi asjalikku teha ei olnud, sest kõik kohad olid kinni. Rannast koju jõudes läksid poisid Aleksile üht autot vaatama. Aleks on tükk aega otsind aga kas siis pole midagi asjalikku leidnud või lihtsalt müüjad pole vastanud. Seekord aga joppas ja auto tundus ka ok, nii et läkski kaubaks. Autoks sai siis 1996a universaal Toyota Camry. Automaat, 2.2l bensukas. Mugavuse poole pealt eksisteerib ainult konditsioneer ja kesklukustus. Eestlasele kesklukustus suht elementaarne, siin oled õnnelik kui puldist autot lahti saab teha. :D

Pühapäeval otsustasime ette võtta roadtripi Lancelini ja Pinnacles'i. Siiani kaugeim tripp, mis me teinud oleme. Lancelini liivadüünid on kodust 128km kaugusel ja Pinnaclesi kõrb sealt edasi 79km. Mõlemad kohad asuvad mööda rannikut ülespoole sõites. Sõit sinna/tagasi tegi nii uniseks, et ma ei tea kuidas ma üleval püsin kui meil pikemad maad ja mitmepäevased järjestikused sõidud ees ootavad. :D Lancelini kohale jõudes käisime kõigepealt kohalikus surfipoes, kus saime täitsa mõistliku hinnaga (2h - $15) sandboardi (liivalaua?! :D) rentida. Liivadüünid olid kohe seal lähedal. Vägev vaatepilt on need luited igaljuhul.. Liiv on nii-nii valge ja peen ja pehme. Ronisime siis mäest üles ja hakkasime proovima. Ma ei tea, mina ei saand üldse hakkama. :D Lihtsalt ei libisenud.. Üritasin edasi end jõnksutada või hüpata, lihtsalt laud vajub liiva alla. :D Kelguga-allasõitmise stiilis sain ilusti hakkama. :D 

Poistel tuli asi paremini välja.

                                                                                          Siis kui enam ei jõua.. :D

Lõpuks tunnist ajast meile täiesti piisas, sest see üles kõmpimine väsitas ka päris korralikult ära ja tuul oli seal NIIIIIIIIIII megatugev, et ei kehal ei olnud lõpuks ühtegi kohta, kuhu tuul liiva poleks puhund. Püksid, kott ja jalanõud kõik liiva täis. Muidugi ka kõrvad, juuksed, nina, silmad, suu. Siis tegime väikse lõunasöögi ja uurisime, et kaugel see Pinnacles on. Kui ma düünide kohta uurisin, siis paljud soovitasid, et siis käige Pinnaclesis ka ära - sellest ma järeldasin, et ju nad siis kuskil lähedal on. Tegelt oli 79km edasi. :D Nii et korraks üldse mõtlesime kas minna.. või mitte. Aga kuna me juba nii kaugel olime, siis oleks olnud mõttetu ka minemata jätta - vaevalt, et sinnakanti enam niisama satub. Ja väga hea otsus, et läksime! Sealt kõrbest läks läbi 4km pikkune autoga sõidetav rada, kus vahepeal said siis peatuda ja uudistada. Kogu see ala on 190ha suur ja lühidalt kirjeldades on need "moodustised" sinna tekkinud tuule, vihma ja kaltsiumi koosmõjul. Öeldakse, et pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, aga seal on ikka oma silm kuningas.. Pildilt ei saa pooltki aimu KUI palju neid oli ja KUI lahe kogu see vaatepilt välja nägi. Nii et lõppude lõpuks oli meil kõigil hea meel, et need kilomeetrid veel otsa sõidetud said.

Esmaspäeval mõtles Aleks minna ARKi, et auto enda nimele ümber vormistada. Poole tee peal juhtus aga selline lugu, et auto kuumenes üle. Seega igaksjuhuks võttis ta suuna kodu poole tagasi. Koju jõudis ta aga mitme vahepeatuse ja jahutamisega. Kuna nad kumbki ei teadnud, kust täpselt vesi ära kaob, võtsid poisid voolikud lahti, pesid radika läbi, panid kõik uuesti kokku tagasi ja lasid radika uuesti vett täis. Aleks tegi proovisõidu ja kõik tundus nagu jonksus - auto ei kuumenend enam üle. Igaksjuhuks vaadati veel auto alla, et ega kuskilt ei leki ja siis lausa sirises veepumba juurest vett välja. Nii et mis siis ikka, järgmine auto remonti. :D Ütleme nii, et eelmine omanik oskas VÄGA õigel ajal auto maha müüa. Kui nad autot alles uudistamas käisid, vaatasid nad kõik võimalikud lekkevariandid jm üle ja siis oli veel kõik ok. Nii, et lihtsalt halb juhus. Meil ikka veab autodega. :D

Nüüd on aga igasugu pühad vahepeal olnud ja pole saanud asju ajada.

Minul, tänu sellele, et jõulud on läbi ja inimesed on kuuse alt oma spaa kinkekaardid kätte saand, on nüüd niiiiii palju tööd. Vähemalt siiani. :D Nii et suht väsitav on olnud nüüd. Eile sai Carl töölt varakult lahti ja lubas mulle järgi tulla. Kui helistasin 5 paiku, et kus sa nüüd siis oled, siis tuli välja, et tema magas kodus hambad laiali. :D Koju jõudes oli küll siuke tunne, et nüüd viskakski pikali ja magaks selle aastavahetuse lihtsalt maha. Aga kuna plaan oli kartulisalatit jälle teha, läksime poodi, ostsime asjad ja keerasime ühe hea portsu salatit jälle pühade tähistamiseks kokku. 12ks oli plaan ikka minna vaatama ilutulestikku. Siin on muidu selline dela, et linn ilutulestikku aastavahetuse puhul taevasse ei lasegi - hoiavad Austraalia päevaks, mis on 26. jaanuar, kus pidi siis üks korralik show tulema. Aga Crown vähemalt andis rahvale seda mida me soovisime - aastavahetuse pauku! Sinna sõites Aleks veel ütles, et parkimisega pole probleemi, et seal mingi 1000 parkimiskohta vähemalt. Jee rait :D Kohti võis küll nii palju olla aga inimesi oli veel rohkem. Kõik kõnniteed ja võimalikud augud, kuhu auto mahub, olid kinni pargitud. Me otsisime ikka tükk aega kohta ja lõpuks panime ka auto kõnniteele, kus 1 auk veel vaba oli. Järgmiseks oli vaja välja leiutada, kust ilutulestikku lastakse. Carl arvas, et äkki Crowni kohalt, nii et otsisime hea vaatega koha Crowni vastast pargist. Siis aga vaatasime, et ühtegi inimest siin ei ole ja kõik liiguvad hoopis edasi.. Nii et järgnesime neile. Kohale jõudsime veel suht täpselt, saime oma statiivi püsti ja kaamera kotist välja kui kõik ümberringi juba karjusid, et HAPPPYYY NEEEWWW YEEEAAARR! Olime valmis juba pildistama ja siis.. ei tulnud midagi. :D Ja siis kuulsime inimeste oigeid ja seadsime pilgud kaugemale taevasse ja vaatasime, et mingi ilutulestik käib kuskil kaugel-kaugel ja lisaks veel puude taga. Mõtlesime, et no tore küll, niipalju siis vägevast ilutulestikust. :D Ei tea kas niisama trolliti või juhtus midagi, aga umbes 45 sekki hiljem hakkas seal ka möll pihta. 

Väga kift oli! Kõvasti etem kui Tallinna ilutulestik ükskõik mis aastal. Kui möll läbi, hakkasime kodu poole liikuma. Kodus suht kohe vajusime tuttu ära ja magasime nii 10h vähemalt. Kell 12 päeval ei olnud ka uni täis magatud veel. :D 1. jaanuar ON ja JÄÄB lebopäevaks. Ma võtsin täna südameasjaks kogu päeva voodis veeta. :D Ja kui tempteratuur natuke langeb, trenni ära teha ja voodisse tagasi kobida.

Ühes asjas seoses aastavahetusega olime me kolmekesi küll ühel nõul - aastavahetus ei ole aastavahetus ilma sõprade, külma ilma ja šampusepudelita käes!