Osa 16 ehk kuidas me saunas elame

Kohe-varsti peale eelmise postituse tegemist, 15ndal, jõudis kohale poiste vanemate jõulupakike! Igaüks sai sealt midagi isiklikku ja ilusat - aitäh! :) Samal päeval käis Carl end natuke tööalaselt täiendamas, nimelt tegi kahveltõstuki lubasid. Lubade tegemine maksab küll mitusada dollarit aga tulevikus tasub end kõrgema palga näol ära. CV-l on see ka suureks eeliseks teiste ees. Antud masinaga võib tööd olla nii ehitusplatsidel kui ka farmides (mujal muidugi ka, aga nendega ta puutub ja saab puutuma nii või naa kokku). Kui ta saaks farmis ainult selle masina peal tööd teha, siis oleks elu ju lust ja lillepidu.. kergem töö ja kõrgem palk.

Mõni blogipost tagasi arutlesin omaette selle üle, et kas on Austraalia väike või maailm väike? Reedel sain vastuse. Maailm on väike! Sest just nimelt reedel sain ma kokku oma tuttavaga Küproselt. 

(Kes ei ole veel kursis, siis 2011 elasin-töötasin Küprosel pool aastat). Kui 2012 veel Küprosel puhkamas käisin siis ei õnnestunud teda näha, sest ta oli teise linna kolinud ja seal tööle asunud. Ja siis nüüd 3,5a hiljem, teises maailma otsas, õnnestus mul teda näha. Hämmastav! :D Küprosel olles me töötasime kõrvuti baarides ja kuna seal on rannabaarid avatud ja külg-külje kõrval kinni, siis nägime ikka iga päev. Peale pikka mittenägemist uurisin siis, et miks ta siia otsustas tulla ja Küprose maha jätta. Tuli välja, et me Kristeliga jõudsime seal veel väga õigel ajal ära käia, sest ta rääkis, et peale me lahkumist hakkas majandus seal väga alla käima ja käib siiamaani. Praegu pidavatki kõige hullem olema. Nii et kui enne tuldi maailmast kokku sinna lõbutsema, elama ja raha teenima, siis nüüd on see aeg  kui kohalikud lendavad mööda maailma nelja kaarde laiali, et sama teha. Nii et tema sinna (vähemalt hetkel) tagasi ei plaanigi minna vaid ajab siin juba asju, et residentsust taodelda. Asjalood on seda keerulisemad talle, sest tal on ka kihlatu, kes on rumeenlanna ja rumeenlastele ei pakuta Austraaliasse tööta&reisi viisat. Ainuke võimalus oleks tulla turistiviisaga aga mis kasu sest oleks. Turistiviisaga tööd ei saa teha ja ka aeg on siin kitsamalt piiratud. Seega oleks see üks suur raharaiskamine lihtsalt. Nii et ta ainus võimalus siia tulla olekski kui mees saab residentsuse ja tema tuleb kui partner. Nii saab ta ka siin elada ja töötada. Vot nii. Muidugi rääkisime veel igasugustel teemadel, et kuidas kellegil seal läheb ja millega keegi tegeleb jne. Ütlemata mõnus oli jälle kohtuda ja vanu aegu meenutada ja juttudega järje peale saada. Aga siis lippas ta töövestlusele ja mina poodi. Otsustasin, et lähen teen Kmart'is ühe väikse shopingutuuri. Alati kui ma sinna satun, olen ma Carliga koos ja siis ma ei viitsi riideid vahtida, liiga kaua aega läheks ja ei taha teda traumeerida. :D Seekord sain rahulikult tuhnida ja shopata. Skoorisin endale vist 6 asja, kõik hinnavahemikus 7-15 dollarit (5-10€). Eestis saab kaltsukatest siukse raha eest endale riidehilbu, siin poest. Pani mõtlema, et MIKS Eestis siukest poodi pole?! Kmart on nagu siuke kõik ühes pood.. Köögitehnika, köögitarvikud, vannitoa tarvikud, magamistoa tarvikud, elutoa lambid, padjad jms, ehitustehnika, aiamööbel, koolitarvikud, valik vabaaja riietest kuni sportimis- ja tööriieteni, jalatsid, ehted, meik, filmid, muusika.. kõige mida hing ihkab. Ja kõik mõistliku hinnaga! Me oleme enamus koju vajaliku sealt endale soetanud. Nt viimati ostsime kõrge jala peal ventilaatori, reguleeritava kiirusega (no see mis õhku puhub) - 12 dollarit! Mäletan, et suvel otsisime end segaseks Eestis kui oli ventikat kingiks vaja ja saime selle lõpuks 40+ euroga vist. Nii et - äriidee!

Õhtuti facebookis passides panin lõpuks üles ka kuulutuse, et 30ndast jaanuarist vabaneb meil tuba. Järgmiseks õhtuks oli juba õnne ja üks eestlane kirjutas, et saabuvad 11 veebruar ja sooviks siia tulla. Skoor! Rääkisime omanikuga asjalood läbi, saame 11 päeva uhket üksindust nautida ja siis saame jätkata ühiselu 2 teise eestlasega.

Laupäeval peale tööd jätkus õhtu sama kollektiiviga, spaa jõulupeol. Ma ruttasin peale tööd end veel kiirelt koju üles vuntsima ja siis Carl viskas mu peo toimumispaika ära. Pidu toimus esimest aastat omanike kodus ja seekord oli peol stiil ka ette nähtud. Pidi valima Keturah'st ühe tähe ja seostama siis selle mingi tegelase või olemusega. Mina, va laisk olevus, vuntsisin end lihtsalt pidulikult üles, sest mida ma kulutan siin raha mingile ühekordse ürituse kostüümile, mida ma hiljem niikuinii ei kasuta. Kohapeal siiski ristiti mind Rapuntsliks. Sobib! 

Üritus algas kell 7 ja nende maja (või pigem aed ja vaade) oli lihtsalt IIMEEELIIINEEE! Telefoniga on paar klõpsu, seega mitte kõige ilmekamad pildid aga aimu saab:

Muidugi ega naabri maja ka alla ei jäänud. :D

Esimesed paar tundi lihtsalt vadrati omavahel šampuseklaas käes ja snäkke näksides. Siis algas esimene autasustamine, kus loetleti ette mis auhindu spaa see aasta võitis. Ausõna, ma ei jõudnud järge pidada. Olen küll enne lugenud, et see spaa on megagiga palju auhindu võitnud aga päris üksipulgi ei olnud süvenenud. Ei oska ka teile loetelu anda, mis see aasta täpselt sülle langes, aga ühte naljakat seika mäletan - vist oli AIBA (Austraalia iluäri assotsiatsioon), kes jagas Austraalia parima spaa auhinda. Tuli välja, et neil on Keturah võitudest kopp ees (kuna nad ligi 10a selle kinni pand) ja lõid see aasta uue koha - aukoht. Ja aukohale paigutati Keturah, et teised saaks ka kunagi esikohast rõõmu tunda. :D Mingi teine bisnes (mis on Austraalia ja Aasia peale) jagas auhindu kategooriati, kus Keturah pani seitsmes kategoorias esikoha kinni. Nii et.. omale üllatusekski olen ikka päris uhkesse kohta sattund. Teadsin seda ennegi aga siuke auhindade etteloetelu pani ikka ja jälle imestama, et kuhu ma sattund olen. Kui ühe spaa-adminniga hiljem jutustama sattusin, siis ta ütles, et kuna sa varsti liigud siit linnast edasi uutele jahimaadele, siis vähemalt nüüd kui sa saad Keturah Spa CV-sse kirja panna on kõik Austraalia spaa uksed su ees valla.  Hea teada. :) Peale mitmetunnist ootamist saime me lõpuks süüüüüaa.. ooo söök. Ma oleks võind elevandi juba ära süüa nii pika ootamise peale. Ja ülla-ülla, peale söömist autasustamine jätkus. Seekord siis auhinnad, mida Keturah oma töötajatele jagas. Peab mainima, et see spaa oskab oma pikaajalisi töötajaid väärtustada. Sellistele lühiajalistele töötajatele nagu mina, kes max pool aastat seal püsivad, ei saa ju mingeid auhindu jagadagi, sest järgmiseks auhinnatseremooniaks juba sealt lännu. Aga üks spaa töötaja sai nt lojaalsuse ja heade töötulemuste eest $2500 käe peale kätte. 

Motivatsioon missugune! Ei kujuta ette, et Eestis mõni tööandja oma alluvale sellist rõõmu pakuks. :D Isegi tunnustust (kasvõi klaaskujukese näol "aasta parim töötaja") töötulemuste eest ei pakuta. Millest on kahju. Ma arvan, et nii mõnigi tööline saaks sellest motti juurde ja kannustaks edasi olema sama tubli või isegi parem. Nii et jällegi miski, millestki nii mõnigi firmaomanik võiks šnitti võtta.. Kui see autasustamine lõpuks läbi sai, kutsusin Carli järgi, megaväss oli juba peal. Olin eelnev öö ainult 2h magada saanud (oma ammu teada-tuntud unetuse pärast), tööpäeva otsa rassind ja siis see üritus ka veel takkatippu. Olime Harlesega kokku leppind, et järgmine päev lähme Fremantle'i vanglat uudistama aga hommikul see ei tundund üldse hea idee enam. Ma olin ikka laip mis laip. Jätsime selle ürituse ära ja ma magasin edasi.. kella KOLMENI! Ja ausaltöeldes mul ei olnud uni siis ka veel täis magatud. See päev oli ikka puhtalt korstnasse kirjutatud, sest mul polnud jõudu isegi süüa teha. Vähemalt Carl oli tubli ja tragi ja tegeles autoga jälle. Sel nädalal saabus meile auto salongiradikas, nii et Carlil oli tegevust tervelt pooleks päevaks, sest pea kogu auto armatuur tuli selle suure jubina vahetuseks lahti lammutada. 

Aega võttis aga asja sai ning nüüd me saame autos lausa muud temperatuuri valida kui ainult külma (või seda mis õuest puhub)! Mõni päev varem saime ka xenon-tuled kätte ja said ka need vahetatud. Nii et suure töö ja ajakulu tulemusel hakkab me neljarattaline suksu juba ilmet võtma! :)

Aga räägiks teile natuke ka meie "koduloomadest".. Algul end siia sisse seades polnud nagu kellestki märku. Aga mida soojemaks ilmad lähevad, seda rohkem pudulojuseid välja ilmub. Vahepeal armastasid me maja sisemust hirmsasti sipelgad. Nüüd sai neile mürki pandud ja enam neid nii väga näha ei ole. Aga aeg-ajalt ja siiamaani armastavad end näole anda ka tarakanid. Oooo jumal, nii rõvedad elukad. Ja KUI suureks nad kasvada võivad! Täitsa jube. Mina olen kahjuks aastatega pehmoks muutund ja ei julge enam igasugu pudulojuseid tappa. Aga kui poisid läheduses on, siis käsin küll kohe sussiga virutada! Kolmandaks elas meil vahepeal toas üks vahva ämblik. Just, tema oli isegi täitsa vahva, nagu ehtne koduloom. Isegi nimi sai pandud - Ärni, nagu ühele ämblikule kohane. Üks hommik lihtsalt istus laes ja kui me töölt laekusime ja veel mitu tundi oma tegemisi tegime, istus ta ikka täpselt sama koha peal. Õhtusööki süües venitas ta end laest niitimööda Aleksi silme ette ja läks sama teedpidi ka tagasi. Järgmine hommik hommikusööki valmistades avastasin ma ta lõikelaua pealt. Võtsin siis selle laua ja läksin õue, raputasin maha. Kohe kui maha kukkus, hakkas maja poole tagasi siblima. Aga no tema oli veel siuke okei, pisike ämblik, ei tundund eriti kahjulik ka (aga tegelt ega siin ei või kunagi teada). Aga nüüd avastasime oma maja ümbrusest veel ühe ämbliku, kes on juba siuke, kellest võiks eemale hoida - Redback (punaselg). 

Tema hammustuse kätte küll ära ei sure aga sellegipoolest see meeldiv ei ole. Juhul kui saad hammustada, siis hammustuse koht muutub valusaks ja valu võib ka edasi levida. Muidugi käib asja juurde ka punetus ja võimalik paiste minek. Enesetunne pole siis ka midagi kiita - valutad pead ja kallistad vetsupotti. Õnneks ühtegi surmajuhtumit see tegelane põhjustand pole. Muidugi on "meeldiv" teada, et see on üks neist ämblikest, kes armastab end öösel sisse seada nt su riiete vahele, mida hommikul hoogsalt selga plaanid tõmmata. Tõesti imeline! :D

Aga mina tunnen end jälle nagu sellelt ämblikult hammustada saanud. Nimelt sai mul kava järgi kuu aega trenni tehtud ja kava vahetus. Uued jalaharjutused andsid jalgadele kõvasti vatti ja sain veelkord liikuda nagu puujalg. Kuna Carl on trennitegemises jäänud kõrvaltvaatajaks siis seekord meisterdas ta mu vihtumisest video valmis. Seal ei paista ma üldse nii väsinud, aga ma higistasin nagu siga ja ma ausõna tundsin, et higi tilgub juustest ka. :D (Muidugi eriti "uhked" on esiplaanil kohe mu 2kg-d hantlid :D Alustuseks oli hea, nüüdseks oleks raskemaid vaja aga need krt maksavad nii palju). 

TRENNIVIDEO

Trennitegemine tulebki tavaliselt sellisesse pimedusse jätta, sest küte on siin täiega nüüd tööle pandud. Päeval alati üle 30C sooja ja üks päev "õnnistati" ka 44C ilmaga (ja seda veel varjus). Päikse käes võis vabalt 60C olla. Nii et sõna otseses mõttes saun.

Osa 15 ehk saime teada mis häält kängurud teevad

Peaks mainima, et ükski aasta ei ole mul nii si****i alanud kui see. 2. jaanuaril tööle minnes ei jõudnud ma oma esimest tööd alustadagi kui täiesti tühja koha pealt lõi selga mega valu. Õnneks oli mul ainult 3 tööd see päev, mõtlesin, et teen selle 1 ära ja vaatan siis,  et kuidas olukord on. Läks hullemaks. Läksin siis juhataja juurde ja rääkisin ära mis seis on ja küsisin, et kas ma palun paluuun saaks peale järgmist tööd koju minna, et hullupööra valus on. Vaatasime päevaplaani üle ja kahjuks ei olnud seda tööd kellegile tõsta, sest kõigil teistel oli sel ajal töö. Peale järgmise töö tegemist tuli juhataja ja ütles, et sa võid koju minna, ma helistasin kliendile, ta tuleb homme. Ja andis järgmise päeva ka vabaks, et ma rahulikult valust lahti saaksin. Ma hakkasin rõõmust nutma kohe. Õnneks Carlil oli 4ndani töölt vaba ja ta sai mulle järgi ka tulla. Koduukse ees oli tükk tegemist, et autost välja saada, sest kohe kui ma end keerasin, lõi siuke valu selga, et võttis kohe vingerdama ja grimasse tegema. Normaalse inimese kombel ma sealt autost igaljuhul välja ei tulnud. Carl oli nagu isa, käsutas oma tuppa ja voodisse ja käskis mul sealt mitte enam tõusta (tema sõnade järgi: "ja vaata et sa kusagile tutsama ei lähe!"), kui mul midagi vaja oli, siis pidin talle sõnumi saatma ja ta pidi jooksma. Nii mind siis teenindatigi terve päev kuni ma voodis lebotasin. Aga nagu teada, ega ma päris paigal ei püsi. Loodus ju kutsub ja vahepeal pidin ikka "tutsamas" käima, sest Carlil õnnestus sama päev gumtreest tasuta vaipa skoorida ja tegeles autos me "voodi" ülepolsterdamisega, nii et ma pidin ikka me voodi arengut ka tutsates vaatamas käima.

Mõni aeg tagasi meisterdas Carl omale "voodi" jääkidest ka öökapi.

Selg valutas too päev kuni lõpuni ikka jõhkralt välja. Järgmine päev oli õnneks parem aga... siis juhtus jälle midagi. Peale seda kui mu ema oli kuu või rohkemgi me koeraga mööda arste käinud, et teada saada, mis tal viga on ja et kuidas teda ravida saaks, siis too päev tema eluküünal kustus.. Terve õhtu ainult nutsin ja nutsin ja.. Ja siis järgmised päevad ka otsa. Iga asi ajas nutma. Teen hommikusööki - hakkan nutma, söön - hakkan nutma, teen tööd - hakkan nutma, istun niisama - hakkan nutma. Kohutav.. Eriti kurb on see, et oleks olnud kui raske see tahes, kuna olin tema võtmise ajal juures, oleks tahtnud ka lahkumise ajal juures olla.. aga mina olin nii kaugel. :( Ja viimaseks nägemiseks jäigi septembri lõpp, kui lahkusime. Vähemalt ilusad 11.5a olid..

                                                                                         Ullu  15.04.2003 - 3.01.2015

Rõõmsatest uudistest nii palju, et mu empsi jõulupakike maabus lõpuks siia maale! :) Ma imestan, et nii väiksesse pakki niiiiiii palju kraami mahtus! Nüüd meil on korralik varu Eesti šoksi ja maitseaineid. Niiii hea..

Meil on vahepeal üldse uute asjade buum siit üle käinud. Olen unustanud siin blogis mainida, et Carl suutis oma äsja augustis ostetud tahvelarvutile peale astuda. :D Ja ega ta ju kerge astumisega ei ole.. Nii et tahvel oli kõver ja ekraan katki. Kuna ta ei suutnud tükk aega otsustada kas ta üritab lasta selle ära parandada või ostab uue, siis vahepealsels ajaks otsustas ta endale mingi odavama tahvelarvuti soetada. Lõpuks tuli välja, et vana parandada ei saagi. Seega tellis uue. Ja mina sain tema "vana" endale. :D Tasuta asjade vastu pole mul kunagi midagi olnud..

Edasise Austraalias rändamise jaoks otsustasime me soetada ka GPS-i. Enamasti ostetakse siin olles mingi odav geps, et asja ära ajaks. Me otsustasime natuke uurida ja raha rohkem panustada, et saaks hiljem ka Eestisse kaasa võtta ja kauem sellest kasu oleks. Siiamaani oleme täitsa rahul.

Gepsuga seoses tuleb meelde, et Carl ja Aleks said siinmaal esimest korda politseile oma kukrut kergendada.. :D Jäid kiiruskaamerasse - Carl 7km/h üle ja Aleks 8km/h üle. Mõlemad $100. Eriti nõme on siin see, et kiiruskaamerad paigaldatakse mingitesse vanadesse parsadesse, mis pannakse tee äärde seisma. Ühesõnaga inimesele jääb mulje, et mingi auto lihtsalt pargib tee ääres. Ja siis aeg-ajalt liigutatakse neid, nii et kunagi ei tea kus kiiruskaamera olla võib.

See pühapäev käisime Harlese ja ta ühe farmikaaslasega Serpentine Falls'is. See on siis rahvuspark, kus on üks juga ja selle all väike veesilm, kus saab ujuda. Väga mõnus oli vahelduseks sulpsata vette, mis ei kubise soolast. Värskendav. :) 

Muidugi me saime algselt Harlesest natuke valesti aru - me mõtlesime, et kõnnime pikalt pargis ringi ja uudistame loodust jne, seega ei võtnud me päikesekreemi ka kaasa. Poisid on juba mitu korda ära põlend ja nahka vahetand, nüüd sain ma ka esimese päikesepõletuse taha linnukese teha. Õnneks veel nahka ei vaheta ja loodan, et ei hakka ka. Päike on siin ikka küll üliintensiivne. Pargist lahkudes nägime kängusid ka. Ilmselt neid kalpsab seal pargis sadu ja sadu ringi aga inimeste seas oli neid 4-5tk. Kuigi parki sisenedes öeldakse, et kängurusid ei tohi toita, siis nad teevad selle töö ise inimeste eest ära. Kõik kraam, mis prügikasti visatakse, nad kougivad välja ja lasevad hea maitsta. 

Vahepeal nad tahtsid omavahel juba kaklema minna, sest üks kängu tuli teise kängu juurde, et ilmselt ka ampsu saada ja too esimene võttis kohe poksimisasendi sisse ja urises.. nagu koer. Nii et nüüd me teame, mis häält nad teevad. Me korra riskisime sellega, et saame kängult vastu vahtimist, sest seal olid kilekotid ja fooliumitükid maas, mida 1 juba isukalt tahtis järada. Võtsime ära ja pistsime sügavale prügikasti. Ja kusjuures, üks känguru mängis lustakalt mingite inimestega palli. Inimesed olid ringis ja toksisid palli üksteisele, känguru oli ringi keskel ja hüppas pallil järgi. :D Tuleb välja, et neist saaks päris head koduloomad.

Kodurindel on meil asjad peale jõule suht rahulikud olnud. See noorem tüüp tundub isegi täitsa normaalne kui ta oma sõbraga koos pole. Üks päev sain aga Lan'ilt huvitava draama-uudise, et see noorem tüüp tahab nüüd välja kolida. Ma tegin suured silmad, et miks ja kirusin, et kui neist kahest üks läheb, siis miks just TEMA. Tuli välja, et nad vaesekesed olid mõlemad ühte tüdrukusse armund ja nad panid tüdruku valiku ette ja tüdruk valis selle vanema (ja töllakama). Ja siis kolumpsid olid omavahel tülis ega rääkinud. :D Omanikele aga ka ei meeldinud, et see töllakam tüüp siia jääb, sest ta ei pidavat renti õigel ajal maksma, koguaeg tuleb meelde tuletada jne.. Nii et ma ei tea mis Alex töllakale ütles aga nüüd nad lähevad siit mõlemad. 30. jaanuar peaks plats puhas olema. Jääb siis ainult loota, et uusi ja hullemaid ei tule. Me plaanime fb "eestlased austraalias" grupis ka kuulutuse üles panna, nii et äkki on lootust, et saame eestlasest majakaaslased.

Trennijuttudest nii palju, et kuigi selg murdis mu mingiks ajaks maha, siis nüüd olen tagasi rööbastel. Kuu aega tehtud ja Carl andis enne kuu möödumist juba alla. :D Vähemalt power walk-imas (kiirkõndimas) ta minuga veel vahel käib. Nii et.. tegusalt teisele kuule vastu!

Osa 14 ehk jõulud ja aastavahetus Austraalia moodi

 21-sel, pühapäeval, sisustasime oma päeva jälle loomakeste vaatamisega. Aleks otsustas koju jääda aga seekord liitus meiega Harles ja võtsime suuna Caversham Wildlife Park'i. Natuke teistmoodi koht oli kui Perthi loomaaed, sest paljusid loomi sai ise paitada ja uudistada, mitte ainult puuri tagant vaadata. 

Paar tunnikest veetsime seal ära, merisigadega tegeledes rääkisin Carli ka nõusse, et Eestisse naastes võtame endale ka sellise. :D Harles ruttas edasi koju pakkima, sest alustas järgmine hommik rännakut Eesti poole, et oma perele jõuluüllatus teha. Hommikul viskas Aleks ta lennujaama ära ja läinud ta oligi.

Aga siis tulid JÕUUUUULUUUUD! Ma olin 24ndal tööl aga kui juhatajaga läks jutt jõulude peale ja ütlesin, et meil tähistatakse jõule täna, 24ndal, mitte 25ndal nagu siin, siis ta tõstis mu ülejäänd tööd teisele töötajale ja lasi mu koju jõule pidama. :D Carl oli kodus juba ettevalmistused jõulusöögiks ära teinud ja terve ülejäänd päeva ta oligi nii tubli ja tragi, et kogu jõulusöök valmis tema poolt. Mõtlesime, et kui me niikuinii perega ei ole ja lund meil ka ei ole ja õues on hoopis 30+ kraadi siis lähme peame parem pargis jõulupiknikku. Asju tuli küll mustmiljon mida kaasa võtta aga kohale me selle laadungiga jõudsime. Läksime siiasamma lähedalasuvasse Hyde Park'i. Idüllilised jõuluõhtu pildid jäid seekord ära kuna geenius Kaisa unustas kaamera mälukaardi arvutisse. :D Seega tegime telefoniga paar klõpsu mälestuseks.

Hiljem koju jõudes skaibitasime mu vanematega pea 3h - nägime kogu kingiavamis- ja söögitseremoonia ära.

                     Emme saab lõpuks uudishimu rahuldatud ja näha, mis pakis on, mida ta mitu nädalat oma sõnutsi nurgas jõllitas :D

                                                                                  Emps tõmbab oma jõulukinki jalga :)

                                                                      ... ja isa tõmbas ka oma jõulukingi selga (kalastuspüksid) :D

Nii tore oli. :) Täitsa oli tunne nagu istukski nendega koos jõululauas. Eriti kuna Carl ja mu isa ja perekonnatuttav tõstsid skaibi teel pidevalt pitsi. :D (Okei, ma ei ole ka "süüst" päris puhas) Ja niimodi märkamatult 3h mööduski. Oleksime isegi kauem skaibitanud aga majarahvas tahtis magama minna ja siin on ju suht papist seinad..

Mingil müstilisel kombel, skaibitamise ajal, tuli üks kolumps ja kinkis meile jõuludeks kommikarbi (teine on hetkel armund ja viibib enamus ajast väljas :D). Me olime ikka suht hämmeldunud. :D Ei osanudki nagu kohe midagi öelda. Kiiresti pakkusin talle, et kas ta Eesti jõulusööki tahaks proovida, ettepaneku võttis ta rõõmuga vastu. Kuna me aga skaibitamisega pikale läksime ja teised magama, jäi õhtusöök järgmisele päevale. 25nda õhtuks soojendasime siis kõik järgijäänud jõulusöögi uuesti üles ja kutsusime kolumpsi lauda. Ma veel seletasin, et näe, see siin verivorst, et suht kummaline asi, ma ei ole kindel, kas sulle meeldib ja siis tuli välja, et see on neil Kolumbias suht igapäevane taldrikutäide. :D Ütles, et maitse poolest ka täpselt sama. Kokkuvõttes meeldis talle meie seapraad, verivorst, hapukapsas, kartulisalat ja kartulid väga. Lubas meile vastutasuks Kolumbia õhtusöögi teha (kuigi me õhtusöök talle oli hetke ajendil pakutud vastu-jõulukink talle :D).

Järgmine hommik oli Carlil eelneva õhtu pitsitõstmisest jõulupohmakas. :D Asi, millega ta juba tükk aega ei olnud kokku puutund. Aega läks aga lõpuks sai ka tema kargud alla ja läksime randa plääsima. Mõtlesime minna Cottesloe randa aga kõik oli niiiii inimesi täis ja autokohti ei olnud, nii et sõitsime natuke edasi ja leidsime palju ilusama ja rahulikuma ranna. 

Nagu ma aru olen saanud, on kohalikel väikestviisi traditsioon 25nda hommik (päkapikumütsidega või jõuluvanakostüümis) rannas veeta. Kusjuures paljud kaunistavad oma autod ka jõuluteemaliselt ära. :D Ja mitte ainult jõulupäevaks vaid ka sellele eelnevaks- ja järgnevaks perioodiks. Nt pistetakse autole ette põhjapõder Rudolfi nina ja mõlemale poole põdrasarved. Isegi kohalik politsei oli oma auto kuusekaunistustega üle ehtind. :D Eestis ilmselt saaks trahvi sellise "kaasliiklejate tähelepanu hajutamise" eest. Minuarust jumala tore, väga positiivne vaatepilt. Koju jõudes võttis Carl kätte äsjasoetatud autopoleerija ja kukkus autot nühkima. Aega võttis aga asja sai. Tulemus oli täitsa ilus. Kapoti pealt võttis isegi päikese poolt tekitatud värvikahjustuse lärakad ära.

Kuna 26-s oli ka meil vaba, siis mis muud ikka kui jälle randa. :D Suvi on ametlikult alanud siin, ammu pole ühtegi alla 30 kraadist päeva olnud. Nii et rannas tuule käes on hea aega surnuks lüüa küll. Niikuinii midagi asjalikku teha ei olnud, sest kõik kohad olid kinni. Rannast koju jõudes läksid poisid Aleksile üht autot vaatama. Aleks on tükk aega otsind aga kas siis pole midagi asjalikku leidnud või lihtsalt müüjad pole vastanud. Seekord aga joppas ja auto tundus ka ok, nii et läkski kaubaks. Autoks sai siis 1996a universaal Toyota Camry. Automaat, 2.2l bensukas. Mugavuse poole pealt eksisteerib ainult konditsioneer ja kesklukustus. Eestlasele kesklukustus suht elementaarne, siin oled õnnelik kui puldist autot lahti saab teha. :D

Pühapäeval otsustasime ette võtta roadtripi Lancelini ja Pinnacles'i. Siiani kaugeim tripp, mis me teinud oleme. Lancelini liivadüünid on kodust 128km kaugusel ja Pinnaclesi kõrb sealt edasi 79km. Mõlemad kohad asuvad mööda rannikut ülespoole sõites. Sõit sinna/tagasi tegi nii uniseks, et ma ei tea kuidas ma üleval püsin kui meil pikemad maad ja mitmepäevased järjestikused sõidud ees ootavad. :D Lancelini kohale jõudes käisime kõigepealt kohalikus surfipoes, kus saime täitsa mõistliku hinnaga (2h - $15) sandboardi (liivalaua?! :D) rentida. Liivadüünid olid kohe seal lähedal. Vägev vaatepilt on need luited igaljuhul.. Liiv on nii-nii valge ja peen ja pehme. Ronisime siis mäest üles ja hakkasime proovima. Ma ei tea, mina ei saand üldse hakkama. :D Lihtsalt ei libisenud.. Üritasin edasi end jõnksutada või hüpata, lihtsalt laud vajub liiva alla. :D Kelguga-allasõitmise stiilis sain ilusti hakkama. :D 

Poistel tuli asi paremini välja.

                                                                                          Siis kui enam ei jõua.. :D

Lõpuks tunnist ajast meile täiesti piisas, sest see üles kõmpimine väsitas ka päris korralikult ära ja tuul oli seal NIIIIIIIIIII megatugev, et ei kehal ei olnud lõpuks ühtegi kohta, kuhu tuul liiva poleks puhund. Püksid, kott ja jalanõud kõik liiva täis. Muidugi ka kõrvad, juuksed, nina, silmad, suu. Siis tegime väikse lõunasöögi ja uurisime, et kaugel see Pinnacles on. Kui ma düünide kohta uurisin, siis paljud soovitasid, et siis käige Pinnaclesis ka ära - sellest ma järeldasin, et ju nad siis kuskil lähedal on. Tegelt oli 79km edasi. :D Nii et korraks üldse mõtlesime kas minna.. või mitte. Aga kuna me juba nii kaugel olime, siis oleks olnud mõttetu ka minemata jätta - vaevalt, et sinnakanti enam niisama satub. Ja väga hea otsus, et läksime! Sealt kõrbest läks läbi 4km pikkune autoga sõidetav rada, kus vahepeal said siis peatuda ja uudistada. Kogu see ala on 190ha suur ja lühidalt kirjeldades on need "moodustised" sinna tekkinud tuule, vihma ja kaltsiumi koosmõjul. Öeldakse, et pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, aga seal on ikka oma silm kuningas.. Pildilt ei saa pooltki aimu KUI palju neid oli ja KUI lahe kogu see vaatepilt välja nägi. Nii et lõppude lõpuks oli meil kõigil hea meel, et need kilomeetrid veel otsa sõidetud said.

Esmaspäeval mõtles Aleks minna ARKi, et auto enda nimele ümber vormistada. Poole tee peal juhtus aga selline lugu, et auto kuumenes üle. Seega igaksjuhuks võttis ta suuna kodu poole tagasi. Koju jõudis ta aga mitme vahepeatuse ja jahutamisega. Kuna nad kumbki ei teadnud, kust täpselt vesi ära kaob, võtsid poisid voolikud lahti, pesid radika läbi, panid kõik uuesti kokku tagasi ja lasid radika uuesti vett täis. Aleks tegi proovisõidu ja kõik tundus nagu jonksus - auto ei kuumenend enam üle. Igaksjuhuks vaadati veel auto alla, et ega kuskilt ei leki ja siis lausa sirises veepumba juurest vett välja. Nii et mis siis ikka, järgmine auto remonti. :D Ütleme nii, et eelmine omanik oskas VÄGA õigel ajal auto maha müüa. Kui nad autot alles uudistamas käisid, vaatasid nad kõik võimalikud lekkevariandid jm üle ja siis oli veel kõik ok. Nii, et lihtsalt halb juhus. Meil ikka veab autodega. :D

Nüüd on aga igasugu pühad vahepeal olnud ja pole saanud asju ajada.

Minul, tänu sellele, et jõulud on läbi ja inimesed on kuuse alt oma spaa kinkekaardid kätte saand, on nüüd niiiiii palju tööd. Vähemalt siiani. :D Nii et suht väsitav on olnud nüüd. Eile sai Carl töölt varakult lahti ja lubas mulle järgi tulla. Kui helistasin 5 paiku, et kus sa nüüd siis oled, siis tuli välja, et tema magas kodus hambad laiali. :D Koju jõudes oli küll siuke tunne, et nüüd viskakski pikali ja magaks selle aastavahetuse lihtsalt maha. Aga kuna plaan oli kartulisalatit jälle teha, läksime poodi, ostsime asjad ja keerasime ühe hea portsu salatit jälle pühade tähistamiseks kokku. 12ks oli plaan ikka minna vaatama ilutulestikku. Siin on muidu selline dela, et linn ilutulestikku aastavahetuse puhul taevasse ei lasegi - hoiavad Austraalia päevaks, mis on 26. jaanuar, kus pidi siis üks korralik show tulema. Aga Crown vähemalt andis rahvale seda mida me soovisime - aastavahetuse pauku! Sinna sõites Aleks veel ütles, et parkimisega pole probleemi, et seal mingi 1000 parkimiskohta vähemalt. Jee rait :D Kohti võis küll nii palju olla aga inimesi oli veel rohkem. Kõik kõnniteed ja võimalikud augud, kuhu auto mahub, olid kinni pargitud. Me otsisime ikka tükk aega kohta ja lõpuks panime ka auto kõnniteele, kus 1 auk veel vaba oli. Järgmiseks oli vaja välja leiutada, kust ilutulestikku lastakse. Carl arvas, et äkki Crowni kohalt, nii et otsisime hea vaatega koha Crowni vastast pargist. Siis aga vaatasime, et ühtegi inimest siin ei ole ja kõik liiguvad hoopis edasi.. Nii et järgnesime neile. Kohale jõudsime veel suht täpselt, saime oma statiivi püsti ja kaamera kotist välja kui kõik ümberringi juba karjusid, et HAPPPYYY NEEEWWW YEEEAAARR! Olime valmis juba pildistama ja siis.. ei tulnud midagi. :D Ja siis kuulsime inimeste oigeid ja seadsime pilgud kaugemale taevasse ja vaatasime, et mingi ilutulestik käib kuskil kaugel-kaugel ja lisaks veel puude taga. Mõtlesime, et no tore küll, niipalju siis vägevast ilutulestikust. :D Ei tea kas niisama trolliti või juhtus midagi, aga umbes 45 sekki hiljem hakkas seal ka möll pihta. 

Väga kift oli! Kõvasti etem kui Tallinna ilutulestik ükskõik mis aastal. Kui möll läbi, hakkasime kodu poole liikuma. Kodus suht kohe vajusime tuttu ära ja magasime nii 10h vähemalt. Kell 12 päeval ei olnud ka uni täis magatud veel. :D 1. jaanuar ON ja JÄÄB lebopäevaks. Ma võtsin täna südameasjaks kogu päeva voodis veeta. :D Ja kui tempteratuur natuke langeb, trenni ära teha ja voodisse tagasi kobida.

Ühes asjas seoses aastavahetusega olime me kolmekesi küll ühel nõul - aastavahetus ei ole aastavahetus ilma sõprade, külma ilma ja šampusepudelita käes!