Osa 7 ehk rutiini tekkimine

Tuleb tunnistada, et enam ei ole koguaeg mingeid tegemisi-käimisi-juhtumisi, millest siin pikalt ja laialt rääkida. Kõigil hakkab juba oma rutiin tekkima. Ärkame, sööme, töötame, ostleme, lähme koju, sööme ja jälle magama. See nädal saime lõpuks oma TFN numbrid (Tax File Number) kätte. See on siis  number, mille pead taotlema siia jõudes, et:

1) saaksid tööle asuda ja töökohti vahetada 

2) maksutagastust taodelda 

3) koguda pensionifondi raha 

4) ei maksaks poolt oma palgast maksudeks ära 

5) misiganes probleeme palga või maksudega on, saad maksuameti poole pöörduda oma probleemiga. 

Esimesed $18 200 palgast on maksuvaba, edasise summa pealt hakkad makse maksma ja mida suurem on su palganumber, seda rohkem ka makse maksad. Ilma TFN-ita hakkaksid makse maksma juba oma palga esimesest dollarist. TFN-i omamiseks on ka muid põhjuseid-eeliseid-kohustusi, aga need väljatoodud punktid on just need, mis puudutavad meid. 

Kui Aleks oma pangakaardi ka nüüd kätte veel saaks, oleks meil kõik vajalik olemas. :D Tal on sellega hull jant ja kammajaa olnud. Esimesel päeval panka minnes taotlesime kõik pangakaardid. Mina olin Carliga koos ühe telleri juures ja Aleks üksinda teise juures. Kuna me elasime tol hetkel hostelis ja teadsime, et sinna me ei jää, palusime kaardid tellida panka ja et tuleme ise järgi. Sama palus ka Aleks. Kui nädala pärast kaartidele järgi läksime, saime meie Carliga kaardid kätte aga Aleksile öeldi, et:"oih, sinu pangakaardi taotlust me küll kuskil ei näe". Niisiis.. Aleks esitas uuesti taotluse. Kuna seekord oli meil elukoht juba olemas, lubati pangakaart koju saata. Nüüdseks on kuu aega juba möödas ja mida ei ole, on Aleksi pangakaart. :D

Töörindest rääkides, siis spaas on LÕPUKS remont valmis. Peale selle, et seal päev läbi ringi sagiti, juhtmeid tassiti, puuriti, plaaditi jne, oli 24/7 sellest ajast seal ülim värvihaisu "teraapia". Iga jumala õhtu töölt lahkudes ma oleks nagu seinavärvi vanni võtnud. Rääkimata sellest, et kõik riided haisesid, siis imbus see hais ilusti nahapinnale ja juustesse ka. Muidugi suutsin ma võtta päris mitu korda kinni mõnest uksest või piidast, mida oli värskelt värvitud. Nii et kujutage ette mu rõõmu kui lõpuks neljapäeval nägin töömeeste kõrval juba koristusfirmat ja laupäeval tööle naastes oli kõik nii nagu olema peab, haisuvabalt. Põhiline remonditav ala oli maniküüri-pediküüri-, meikimis-ja juuksuriala aga terve spaa seinad värviti ka uuesti üle. Kui minu arvamus kedagi huvitab, siis eelmine värv oli ilusam ja eelmine tapeet vastuvõtuleti juures oli ka kenam. :D Aga noh, uus asi on ikka uus asi. Lõpuks saan siis teiega ka spaa pilte remondijärgselt jagada :)

                                                  Kõigepealt töölemineku tee:

                                               Siit uksest astun iga päev sisse ja töö võib alata:

                                                                         Vastuvõtulett:

                                                     Maniküüri-pediküüri / juuksuri / meigiala:

                                                                               Maniküürilaud:

                                                                                        Meikimisala:

                       Lounge ehk ala kus kliendid ootavad oma protseduuri ja pärast protseduuri saavad lõõgastuda ja jooki nautida:

                                                                Riietusruum:

                                                                                Mu bossu:

       Need on ainult auhinnad, mis see spaa on võitnud oma spaas kasutatava brändi poolt, muidu on see koht üle küllatud veel igasuguste autasudega.. aasta parim spaa, aasta parim väikeettevõte, aasta parim spaakogemus jnejne..

Ilmast rääkides, siis nädala selgroo murdudes on alati kõige parem ilm, tavaliselt nädala kõige soojem. Kui saabub aga meie kõigi ühine vaba päev.. *trummipõrin* sajab kas vihma! või on niisama suht päikese- või temperatuurivaene ilm. See pühapäev tahtsime me Carliga minna Bell Tower'isse (kellatorni) ja Aleks randa aga kuna hommik algas vihmaga, tegime natuke oma plaane ümber.. Aleks otsustas koju jääda aga meie Carliga käisime jälle poes kõike vajalikku ostmas ja otsustasime ka Fremantle'i turu üle vaadata. Enne turule jõudmist avastasime juba palju huvitavaid ja asjalikke poode aga turult võis kõike leida - bumerangidest kuni kõige hea-parema söödavani välja. Peale pikka uudistamistuuri mõtlesime, et sööme sealsamas linnas kuskil väljas. Minu kinnisidee oli saada sealiha, sest pole sealiha juba kuu aega saanud ja isu oli suur. Siin Austraalias pole sealiha just populaarseimate killast.. Poes on suurem valik veiselihale, kanale ja lõhele, siga on ka peaaegu, et haruldus. Ja kui tükikese leiad, maksad hingehinda selle eest. Nii et mina tahtsin siga! Ja seda siga otsisime me selle väikese linnakese pealt umbes tund aega... Lõpuks leidsime ühe Itaalia resto, mis seda pakkus. Praad kahe seafilee tükiga ja juurikatega seal kõrval maksis $29 (20€).  Homme on meil plaanis šašlõkki teha. Ostsime natuke aega tagasi grilli, saime retsepti ja täna suundusime mission impossible-le (võimatule missioonile) leida Perthist suur tükk šašlõkimaterjali! Päris omapäi me sellega ilmselt hakkama ei oleks saanud, sest tavapoed on meil läbi käidud ja seal midagi asjalikku ei ole, saime majaomaniku naiselt mõned lihunikupoe aadressid. Aga hurrraaa, meil õnnestus! Siga kilohinnaga $11.99 (8.30€).

Autost rääkides oleks soov juba midagi veidi korralikumat vaadata. Paistab, et see auto on omadega täpselt selles punktis, et kõik hakkab lagunema ja üles ütlema. Nii et parem on see kiiresti maha müüa ja midagi paremat asemele leida. Enne müümist peame muidugi uue auto saama, sest muidu poiste töölkäimisel oleks kriips peal. Nii et vaikselt uurime, mis pakkuda on.

Eelmine nädal saime teada, et me "kallid" majanaabrid kolumblased on siin hoopis inglise keele õppimise, mitte töötamise eesmärgil. OO tule taevas appi! Ma niiiiiiiiiii ootasin, et nad hakkaksid tööl käima, mitte ei passiks päevad läbi kodus. Sest puhas nende kohalolek ajab teinekord juba närvi mustaks. :D Vahepeal ei möödunud päevagi kui nad ei oleks ühte meist mõne oma tegemise või just tegemajätmiseta närvi ajanud. Mõnikord tervitas meid hommikuti kraanikausis suur kuhi nende pesemata nõusid või saime koju tulles avastada, et nad on kogu toidu ärandanud, mis Lan meile kõigile toob. Nad on nagu kõndivad tited, ausõna. Otse sõimest meile siia majja visatud. Enda järelt koristada nad üldse ei mõista. Oleme neile mitmeid kordi öelnud, et koristage enda järelt - ei mõju. Sai ka majaomanikule öeldud, vist on nendega nüüd rääkinud, sest HETKEL (ptui, ptui, ptui) on nad natuke korralikumad. Tittede nime nende puhul õigustab veel see, et nad on 18 ja 19 ja nad vahivad suure vaimustusega igasuguseid jaapani multikaid, üks neist on isegi Pokemoni padja KAASA võtnud ja nad ostsid endale spets multikategelastega joogiklaasid. :D Vanemal tüübil on mingi multika plastikust käevõru ka ümber käe. Ja alati kööki tulles või süüa tehes, olgu nad üksi või kahekesi, nad pomisevad ALATI omaette ja täpselt sellise tooniga nagu nõiuksid kedagi või midagi. VÄGA kõhedusttekitav. No ela siis sellistega koos! :D Nendega katuse jagamine on mõnikord nii närviajav ja halenaljakas, et ei tea kas nutta või naerda. Olen unustanud mainida, et me elame lasteaia kõrval (ooo seda "rõõmu"!), kui samamoodi jätkavad, kupatame sinna. Äkki saavad neist ükskord nii inimesed. :D