Osa 8 ehk kuidas me Eesti toitu tegime ja jälle uue auto ostsime

Eelmine nädalalõpp otsustasime, et on tagumine aeg head Eesti sööki jälle süüa. Nagu eelmises postis sai räägitud, käisime me sealiha otsinguil. Saime šašlõkimaterjali kätte ja õhtul panime marinaadi ära ja tegime kartulisalati ka järgmiseks päevaks valmis. Šašlõki valmistamine jäi Carli ülesandeks ja kartulisalat minu. Panen teile pildikesi kah kuidas kõik valmis ja kuidas üks Austraalia sibul pani täismehe nutma (alles ta rääkis, et need poesibulad on puhas jama, ei võta silma ka vesiseks, et see Peipsi oma on see õige - säh sulle siis poesibulat :D):

Samuti mõtlesime, et kuna meil siin oma aias väiksed peenralapid on olemas, siis miks mitte sinna midagi kasvama panna. Näiteks salatit. Poest ostes jõuab meil pool salatit halvaks minna enne kui me kõik ära süüa jõuame. Nii kehvad rohelisetoidulised olemegi.. Kuna siin aga peenra sisuks on liiv, siis pidime suure kotiga mulda kah ostma.

                                                                                                            Öine salaaednik:

Järgmine päev võtsin kätte ja rohisin maja eest, kõrvalt ja tagant kõik peenrad ka ära. Kui alguses siia tulles mõtlesin, et võiks täitsa aedniku tööd ka teha (pakkumine selleks oli), siis hetkel olen ma päris õnnelik, et ma sinna tööle ei läinud. Aedniku töö iseenesest võib vahelduseks päris huvitav olla aga seal peenarde vahel ma olen nagu 80 aastane, kes peale 5 minutit kükakil olles ajab end surevate jalgade ja kangete liigestega minut aega püsti. :D Väike vana inimene.

Eelmisest postist võis ka seda lugeda, et olime järjekordselt autootsinguil. Kammisime iga õhtu jälle gumtreed läbi ja otsisime sobivaid variante. Kolmapäeval ma olin jälle posu autosid välja vaadanud, et teadjam mees need üle saaks hinnata. Õnneks nende mitmete seast jäi üks ka sõelale. See oli ka jälle vähem kui tund aega tagasi lisatud ja otsustasime kohe ühendust võtta. Õnneks peale natukest aega vastati meile ja ajasime oma fordinatukesele hääled sisse ja panime punuma, seekord 32km kodust. Avanev vaatepilt autole meile meeldis.. :D Nagu ikka, siis Carl uuris autot seest ja väljast, pealt ja alt.  Pidas läbirääkimisi, kauples natuke ja leppisime kokku, et võtame ära aga et homme tuleme koos rahaga autole järgi. Kuulutuses oli hind $3000 (2109€), me saime $2800 (1969€). Järgmine päev peale tööd Aleks ja Carl läksidki sinna tagasi ja tõid me uue auto koju. :) Koju jõudes olid Alex ja Lan (majaomanikud) koos lastega väljas ja kui nägid, et me järjekordse autoga letti lendasime, ainult, et seekord 3x suurema ja vägevamaga tuli järgnev dialoog:

Lan: "Kas te ostsite uue auto?"

Poisid: "Jaa"

Lan: "Palju maksis?"

Carl: "$2800"

Lan: "Kust te niiiiiii odavaid autosid koguaeg leiate.....?!?!?!"

Alex: "Ma olen kade......"

Lan'i tütar (mingi 5ne umbes äkki?): ajab käed taeva poole laiali ja "Awesooooommmeeee!!!" (Ägeeeeeeeeeeee)

Autoks on siis Mitsubishi Challenger (Eestis jm Euroopas Mitsubishi Pajero Sport), 1999a, 3.0l ja 130kw. Seekord 4-käiguline automaat. :D 

Aga nagu ikka, siis nii odavast maasturist ei saa oodata, et kõik oleks korras. Aga kindlasti tükk maad etem kui Ford. :D

Panen siis head ja vead kirja:

Head:

* Konditsioneer

* Püsikas

* Elektriaknad

* Elektripeeglid

*  Keslukustus (mis hetkel küll ei tööta :D)

* Vaikne. Noo uskumatult vaikne. Nii vaiksed on tavaliselt tuttuued autod. Nii et 15a vana ja Jaapani auto kohta on see täitsa imekspandav.

* Pehme  (igatepidi.. :D)

* Hea minekuga

Vead:

* Põhiline viga: kuskil on lekkevool ja aku jookseb tühjaks. Selle vältimiseks on autos lüliti, mis peatab elektrivoolu autos (nt kui autot ei kasuta, kohe välja)

* Summutipütis on torud lahti, mis lörisevad

* Värvikahjustus (sellega ei võta midagi ette, sest nii vanadel autodel on see siin juba paratamatus)

* Juhiistme ühe poole padi täiesti ära kulund

* 1 kõlar ei tööta

Tegemisele läheb ja lisadeks tuleb:

* Kõigepealt elektriteema korda

* Summutiasi korda

* Täiskontroll autole, et kas midagi vahetada vaja

* Kängururaud ette ja sellele lisatuled külge

* Teine aku juurde

* Toonklaasid

* Loomaviled külge

* Xenonid ette

* Järjekordselt klaasipesupihustid uued, sellel ka need umbes

* 1 veljekapsel vaja osta, sest see on kuskil kaduma läinud

Lisaks kõigele sellele vahetab Fordil ja Mitsul raadiod ja kõlarid ära, sest kui miski on Fordil parem, siis just need asjad.

Põhjus miks Carl selle auto kallal nii palju vaeva hakkab üldse nägema ja igasugu tilulilu-vidinaid külge paneb on just selle eesmärgiga, et selle autoga kavatseme me vähemalt pool Austraaliat läbi sõita, farmist farmi ja ühe vaatamisväärsuse juurest teise. Vahemaad on siin aga üüratud (Austraalia on pindalalt nt natuke üle 171 Eesti) ja viimane asi, mis meil vaja oleks on see, et auto hakkab kuskil poole tee peal streikima. Loomaviled on sellised jubinad, mis käivad auto külge ja kiiruse pealt teevad nad mingit heli, mida loomad kuulevad ja loodetavasti tänu sellele teele ette ei roni või et seda kuuldes roniksid tee pealt eest. Kängururaud selleks, et kui mõni känguru peakski läbi meie auto oma lõpu leidma, siis meil jääb vähemalt auto terveks. Surnud kängurud tee ääres pidavat kahjuks paramatu vaatepilt olema.. Lisatuled ja xenonid jälle paremaks nähtavuseks kui me kuskil pärap..... sõidame (eriti kasulik, arvestades, et siin kuskil poole 7 paiku hakkab pimedaks minema). Teine aku lihtsalt kindluse mõttes ja ka selleks, et kui me kuskil ööbime ja tahame nt telefone laadida või valgust saada, siis ei kasutaks elektrit autoaku pealt. Ja toonklaasid selle mõttega, et tõenäoliselt me kavatseme autos magada ja et iga suvaline jorss me und akna taga valvata ei saaks. :D

Tookord kui mina poest otsisin mulda ja istikuid, otsis Carl multimeetrit ja tööriistakomplekti, et ta saaks putitamisega ja probleemi leidmisega alustada. Alles täna oligi tal tegelikult aega asja uurida ja saigi teada, et selle lekkevoolu jama põhjustab genekas.

Carl tegi juba natuke uurimustööd ja õnneks genekas kallis lõbu ei ole. Ja kui saab uue generaatori, saab juba põhilise asja korda. Siis saab kasutada kesklukku, raadiol ei kao igakord mälu ära ja samuti ka kellal.

Siin Austraalias olles on mul naljakas komme või omadus tekkinud.. et kui ma midagi tahan saada, siis ma  K I N D L A S T I  PEAN seda saama! :D Nii näiteks oligi mul laupäeva õhtul kinnisidee, et pühapäeval pean ma massaaži saama, maksku mis maksab, sest ma olin ikka nii kinni ja ragisesin igalt poolt, et õhtul voodis ma ei suutnud muust kui aind massaažist mõelda. Nii nagu kingsepal pole kingi, pole sattund mina kui massöör ka viimase aasta jooksul vähemalt kuskile massaaži. Nii et järgmisel päeval kavatsesin ma seda olukorda muuta. Muidugi pühapäeval on jällegi enamus sellised kohad kinni aga õnneks leidsin kesklinnast ühe täitsa norm hindadega massaažisalongi. Jäi ainult loota, et neil mõni vaba aeg ka leidub.. Esimese asjana pühapäeval me käisime ikkagi Bell Tower'is (kellatornis) ära, kus meil eelmine nädal käimata jäi. 

Ausaltöeldes me lootsime sellest kohast midagi enamat, nii et vaimustuses me just ei olnud. Vähemalt on linnuke kirjas, et käidud ja nähtud ja vähemalt tegime tol päeval midagi asjalikku. Panen mõned pildid ka sealt avanevale vaatele:

Peale seda ootas aga magus osa.. :D Saime massaažisalongi minna uurima, et kas vabu aegu leidub. Ja leidus! Kohe praegu! Jipikajee. Ühtlasi moosisin ma Carli ka ära, et no võta sina ka ikka massaaži.. :D Kahjuks me samal ajal ei saanud, nii et kõigepealt mina ja siis Carl. Carl läks siis linna peale tuiama ja mina sain lauale pikali visata. Mõtlesin, et proovin laavakivimassaaži ära. Ise olen seda kõriauguni teinud, kirunud seda maapõhja aga ise pole kunagi saanud. :D Kirunud just sellepärast, et väga paljud on tahtnud seda saada suvel, kui õues on paaalaav ja meil spaas on ka saun olnud ja laavakivimassaaž oleks piltlikult öeldes nagu saunas veel leili viskamine juurde, sest tund või rohkemgi oled ise nende kividega kontaktis ja see kütab veel toa ka üles. Lisaks enne tuleb neid soojendada ja pärast ära pesta ja potti tagasi laduda. Ja nüüd olin ise see tropp, kes 24 kraadiga laavakivimassaaži tahtis. :D Aga nüüd asja juurde.. tegemist oli Tai massaažisalongiga. Massöörid pisikesed nagu pabulad aga rsk kui see tüdruk selga hüppas, siis oi oi oi.. :D Jõudu rohkem kui karul. Ütleme nii, et erines läänelikust massaažist küll. Massaaži alustaski sellega, et hüppas põlvedega mu jalalabade peale, hakkas vajutades mööda jalgu selja poole liikuma ja kui seljani jõudis, hüppas kaksiraksi selga ja tallus mu selja peal. :D Ja kui ma oleks juba näos väljateenitud kortsudega naine, oleks see pabul need kortsud küll kõrvade taha kokku tõmmanud, sest see surve millega ta näomassaaži tegi, oli meeletu. :D Raudselt lõbustas lihtsalt iseennast sel pühapäevasel igaval päeval klientide nägude peal grimasside tegemisega. Massaaži lõpetas tai massaaži venitusvõtetega. Täpselt samad, mis minagi õppinud olen, nii et sain kinnitust, et ju siis väga erinevalt meile originaalist asju ei õpetatudki. Ja tegelt oli see väga mõnus, eriti kuna enne kaalusin, et kas võtan laavakivi- või tai massaaži. Aga nüüd sain nii üht kui teist. Kahjuks see tunnike ei ole igavik ja oligi aeg vahetust teha. Nüüd sai Carl nautida ja mina läksin linna peale tuiama. Igaljuhul peaks kavasse võtma veidi tihedamalt massaažis käimise, et end ka hästi funktsioneerimas hoida ja et ma iga päeva lõpp tööl ei mõtleks, et ütleks hoopis kliendile, et kuule ma viskan ise siia pikali, sa harjuta parem ise massaaži. :D

Lõpetuseks panen paar pildikest linnast: