Down Under: Osa 5 ehk kuidas me lõpuks auto saime

Nagu te teate viimasest postist, olime me aktiivselt neljarattalise otsingul. Enamasti vaatasime autosid ikka õhtuti ja jäime hilja peale, et kellelegi helistada.. a'la kell oli 9, siis ma ütlesin Carlile, et ära enam helista, veits ebaviisakas, liiga hilja juba. Ja nii me kõigist autodest ilma jäimegi.. sest loomulikult kõik olid kohe õhtul helistanud ja hommikuks oli auto müüdud. Nii et ühel järjekordsel autojahiõhtul kui leidsime ühe soodsa pakkumise, helistasime KOHE (u nii 20min peale kuulutuse ülesminekut) ja ütlesime, et tahaks kohe ka vaatama tulla. Tüüp oli nõus ja nii hakkasimegi veel õhtul bussi ja rongiga teise linna trippima. Kohale jõudes oli juba õues päris pime ja ootasime rongijaamas, et kutt kohale jõuaks.. ja nägime kuidas nurga tagant mingi kamp väga kahtlase väljanägemisega mustanahalisi välja ilmus. Võttis kõhedaks küll, ütlesin Carlile, et lähme nüüd siit ilusti kohe eemale, inimeste sekka.. :D Veel kõhedamaks läks siis kui need tüübid otse meie järgi hakkasid samme seadma.. aga õnneks jõudis automüüja kohale ja me saime tema juurde minna omi asju ajama. Selle aja peale kui me kohale jõudsime (u tund aega) oli 3 inimest veel talle kuulutuse peale helistanud ja 2 helistas veel siis kui autot vaatasime. Carl kui suur autoteadlane vaatas autot alt ja pealt, seest ja väljast umbes nii pool tunnikest, samal ajal kui mina sain kõrval ainult moraalset tuge mängida. :D Carl kauples kah veits ja nii me saimegi siis endale $850 eest 1994 aasta 1.3 mootoriga 47kw 3-käigulise automaatkastiga Ford Festiva. :D Ainult, et Fordi on seal ainult kaubamärgi ja sisu jagu, sest mootor on Mazdalt, käigukast Nissanilt ja toodab teda Kia. Bensupaak peaks andmete järgi sel 38l olema aga tühja paagiga tankima minnes mahtus sinna kõigest 22l sisse. :D Ja oma "suure" võimsuse juures võtab see meie praeguse arvestuse juures ~10l/100km. Nii et siuke kahe otsaga asi.. odava hinna eest päris ok auto aga süüa tahab päris korralikult. Vigadest nii palju, et kui kont käib, siis tuleb kapoti alt mingit kriginat-mürinat, käiguvahetus käib korraliku jõnksuga kui mootor soe veel pole, käigukast on natuke ehmatanud (tagurpidi käik pole tahtnud sisse minna), kindalaegas lahti ei tule ja külje peal on korralik mõlk. :D Samas sisu on vanuse kohta väga korralik ja mingit suurt jama küljes ei ole, et meid teepervele jätaks. Nii et siuke kuu-kahe auto, kui palka saab, vaatab ehk mõne stabiilsema. Sellise alla väga raha matta ei taha, aga natuke oleme kaasa ikka aidanud, poleerisime tuled ära (kuna tulede läbipaistvus oli nullilähedane), kallasime roolivõimuõli juurde ja lasime rehve tühjemaks (2.2 ja 1.9 asemel oli seal 4.2 rõhku sees.. nii et korralikult jäik). Huvitavat teadmist nii palju, et siin näiteks autodel autopassi ei eksisteeri, kindlustust ei pea tegema ja ülevaatusel ei pea käima. Kui auto ostad, siis täidetakse kahepoolselt üks paber ära (auto andmed, enda andmed), mille pead hiljem posti teel department of transporti saatma, mis on enam-vähem nagu kohalik ark. Seal maksad auto ostu pealt veel mingit lõivu ja auto on sinu oma. Samas mingit asjalikku paberit selle kohta ei saa, et auto omanik oled, heal juhul väikse paberilipiku saad sealt vastu. Panen siis teile vaatamiseks meie valge söödiku pilte kah:

Peale autoostu sai Carl kohe vasakpoolse liikluse sõidukogemuse ka kätte, sest koju pidime me ju sealt saama ja ega mina ometigi kohe tanki ei lähe. :D (Siis ilmselt poleks me autole kahju tekitamata koju jõudnud kah). Proovisõitu tehes ta pani suunatule asemel koguaeg kojamehi käima aga koju sõites tuli juba kõik ilusti välja. :) Mina proovisin oma esimese-jällesõidu üks teine õhtu poest koju tulles (sest lühike maa ja vähem liiklust). Ei olnud eriti sujuv.. :D aga teine kord tuli juba paremini välja. Autot ostes oli üks mu soov, et oleks automaat, sest vot vasaku käega mina käiguvahetamisega hakkama ei saa - liiga palju mõtlemist ühe korraga. :D

Teisipäeval käisin mina aga tööl koolituspäeval. Päris uhke koht on see ikka.. välimuse poolest väga 5+ ja hinnad on ka päris krõbedad, nii et teenindus ja kliendiga suhtlemine peab tasemel olema. Kes viitsib/tahab koha kohta uurida, siis: http://www.keturah.com.au/ või https://www.facebook.com/keturahdayspa?fref=ts

Mina hakkan seal massaaže ja kehahooldusi tegema. Näohooldused jäävad seekord välja kuna siin on asi veits arenenum, iga hooldusega tehakse näonaha analüüs, mille kohta ma midagi õppinud ei ole, nii et see langeb välja. Samas teenusevalik on seal lai - peale nende veel juuksur, maniküür-pediküür, hammaste valgendamine, lpg-massaaž jne. Neljapäeval ja laupäeval nüüd olid esimesed nö päris tööpäevad. Töö nagu töö ikka, lihtsalt uus keskkond. :) (ja võrreldes Eestiga - palju sõbralikumad kliendid!). Üritan millalgi ka töökohast pilte teha, sest seal on niiiiiiiii ilus, et tahaks teiega ka jagada seda vaatepilti.

Kolmapäevase vaba päeva kasutasime loomulikult rannas käimiseks ära. Poisid ostsid omale bodyboardid ka (nagu vaesemehe surfilaud). Seekord võtsime suuna Trigg Beach'i ja see oli üks hea otsus.. sest enne kui me randa jõudsime, avanes juba selline vaatepilt:

Iiiii-meee-liiii-neeee! :) Nagu arvata võite, sain mina paar tundi rahulikult päikest võtta, sest poistel oli tegevust rohkem kui küll jälle. Ise olid nad oma tegevusest jälle sama vaimustuses kui 2-aastane esimest korda kommipoodi sattudes.

Umbes 3 paiku võtsime suuna tagasi koju, et süüa ja end inimeseks tagasi kasida, sest 6 paiku saime Harlesega Matilda Bay'l kokku, et kuuvarjutust pildistada. Jama seisnes ainult selles, et 1) suht pilvine õhtu oli 2) me unustasime kaamera enne laadima panna.. :D nii et sel ajal kui päike alles hakkas loojuma, ootasid miljon inimest oma kaameratega mere ääres ja vaateplatvormidel aga midagi pildistada ei olnudki. Alles nii pool-kolmveerand tundi hiljem hakkas kuu välja ilmuma ja inimesed said näppudele valu anda. Me vahetasime ka selleks ajaks asukohta, kolisime Kings Parki üle ja üritasime mõningaid häid kaadreid saada. Aga just siis kui kuu tuli korralikult pilve tagant välja, sai meil kaamera tühjaks. Great success! :D Ühe ilusa pildi saime aga siit pole eriliselt aimu mingist kuuvarjutusest ega punasest kuust:

Reedel kolisid meie majanaabrid itaallased välja. Kohe peale nende lahkumist jooksime köögikappide kallale, et endale paremad kapid haarata enne kolumbialaste saabumist. :D Kõik juhtus jällegi väga täpselt ajastatud olema, sest selleks ajaks kui kõik saime ümber tõstetud, astusid nemad sisse. Esimene õhtu nad ei tulnud oma toast väljagi.. ei teagi kas ongi sellised või kartsid meid. Vaiksemad on nad küll kui itaallased. Aga igaljuhul mitte eriti arukad. Iga päevaga tekib aina rohkem tunne, et kas me oleme ainukesed normaalsed üürnikud??? Itaallastega oli see probleem, et algul nad ei pesnud oma nõusid peale söögitegemist-söömist ära, iga päev olid sõbrad külas (kuni ära keelati), muusika käis koguaeg, ise laulavad kõvasti ja koledasti kaasa, teiste und ei austanud üldse - hommikul kell 6 karjuvad üksteisega üle maja, kolistavad jne. Ja nad ei tulnud selle pealegi, et see kõik ei ole ok kui sa üksi ei ela. Kolumbialased tatsasid kohe oma saabastega toas. Kas neil kodus ei võeta siis jalanõusid jalast ära kui majja sisse tuled?! Teiseks on nad samasugused kõvahäälsed inimesed, kellel pole eriti sooja ega külma kas keegi majas magab või mitte. Täna hommikul tahtsid nad kell 8 pesu pesema panna. Pesumasin asub otse Aleksi toa vastas ja teeb ikka päris korralikku mürglit.. Ja peale kõige on nende inglise keele oskus umbes 10% lähedane.. Päris raske on sellistega. Siis tekibki küsimus, et kas me oleme ainukesed, kes jagatud majas tahaks kööki süüa tegema asudes PUHTASSE kööki astuda, kus kraanikausis ei asetse mustade nõude hunnik, pliit ei ole söögitegemise jääke täis, laud ei ole saiapuru täis? Ja kas me oleme ainukesed, kes arvavad, et oleks viisakas vaikselt olla kui teised veel magavad või on magama läinud? Et keeraks äkki muusika vaikseks ja räägiks vaikselt ja teeks oma tegemisi vaikselt.. ja peseks pesu päevasel ajal! Täitsa marru ajab vahepeal.. Kuigi nad on etemad kui itaallased siis tahaks ikkagi loota, et nendega koos elamine muutub mugavamaks.

Täna, pühapäeval, otsustasime loomaaeda minna. Eile õhtul uurisime veel korralikult loomaaia kohta ja vaatasime, et tegevust peaks jätkuma terveks päevaks. Seega otsustasime teha uskumatut ehk ronida kohale kohe avamisajal - kell 9. :D Aleks otsustas koju jääda aga Harles lõi meiega kampa. Loomaaia kohta nii palju, et kindlasti ilusam ja väljanägemiselt eksootilisem kui Tallinna loomaaed.. :D Ja üks suur pluss oli veel see, et siinses loomaaias oli kõik loogiliselt ja järjestikuliselt ära paigutatud, mitte nagu Tallinnas, kus kulub 3-4h, et loomaaed läbi käia ja enamus ajast kõmbid lihtsalt mööda mõttetut rada ja mitte midagi ega kedagi nähes. Siin kalpsasid vabalt tee peal kohe kängurud.. Carl ja Harles ütlesid, et näee, kängu keset teed niisama hüplemas. Mina loomulikult ei uskunud kui nägin, et nii ongi.. :D Minu jaoks oli päeva tipphetk muidugi KOAAAALA nägemine! Eluaeg tahtnud seda karvapallist armsusehunnikut näha. Kui saaks nüüd teda ainult sülle ka veel võtta.. võeeeh.. Aga ma parem näitan teile pilte kui räägin:
Kängud: