Osa 39 ehk tagasi Lake Argyles

3.mai oli lõpuks see päev kui me siia tagasi jõudsime. Algselt ütlesime, et jõuame 5ndal aga Charlie (me ülemus) istus meil niimodi seljas ja hingas kuklasse, et me ikka varem kohale jõuaks. Nii me viimased päevad ainult pedaali tallasimegi ja jõudsime 2 päeva varem kohale. Põhjus, miks ta meid siia võimalikult kiiresti tagasi ootas oli see, et 7ndal mail ehk samal nädalavahetusel toimus aasta suurim üritus (Lake Argyle Swim, ujumisvõistlus). Me kolleegid tahtsid Carli ka Lake Argyle'i tiimi ujuma panna aga Charlie ei lubanud, sest tal oli kindel plaan, et Carl peab töötama. Ja mina ütlen sellisest asjast vabatahtlikult ära, sest järves ujumist ma ei salli. Järves ujumine hirmutab mind isegi rohkem kui need 30 000 krokodilli seal vees. Mis oli aga selle aasta ürituse ajal imelik... - ilmateade näitas vihma ja/või äikese(tormi) hoiatust. Nagu mida? Maikuus? SIIN?? Kui ürituse päev lõpuks kätte jõudis ja ligi 600 inimest aias olid ja sööki ootasid ning sel hetkel kui me hakkasime sööki ette kandma... just nii! - hakkas VIHMA SADAMA! No suurepärasemat ajastust polekski saanud olla. Meie aga jätkasime oma tööd ja ujujaid ka see taevast voolav vesi ei häirinud väga, nii et kõik hea - lõpp hea. Lõpuks jäi vihm järgi ka ja kuigi maa oli veidi mudane ja kõik asjad veest läbi ligunenud, ei pannud inimesed seda justkui tähelegi ja rääkisid ja tantsisid ja pidutsesid nagu kõik oleks nii nagu peab. Selle üritusega on aga alati nii, et külalisena oleks seal tõesti tore olla aga töötajad on päeva lõpuks kõik nagu 90 aastased ätid, kes päev otsa jalul olnud, sest seal pole vaba hetke kui hinge tõmmata ja koguaeg vaja trepist üles-alla käia. Aga ega Laura elu köögis lihtsam ei olnud - nende seltskond pidi ära toitma 600 suud ja Laura ülesandeks oli teha 1200 magustoidu tükikest (ehk siis suurtes kogustes kooki, topsis mitmekihilisi magustoite jnejne). Aga õhtu lõpuks said kõik oma ülesannetega suurepäraselt hakkama ja kõik üritusel osalejad jäid ka kõigega rahule.
Järgmisel nädalavahetusel käis siin kohalik üleriigiline tele-hommikuprogramm, mis oli ka big deal, sest see käib telksust iga hommik ja kõik Austraalias teavad neid nägusid, kes seda teevad ja saade ise on ka täitsa asjalik ja lõbus, nii et läheb kõigile peale. Algselt pidid nad kogu saate siin läbi viima aga kuna me internet siin nii halb on, ei suudetud seda päris nii teha kui plaanitud oli ja Lake Argyle-st tuli üks väike osa saatest ainult, ülejäänud saade viidi läbi Kununurras. Samal ajal toimus Kununurras ka suur festival ja pühapäeval tuli siia ööbima üks Austraalia kõige kuulsamaid lauljad, Bernard Fanning. Kui nad järgmine päev lõunale tulid, läksin Laurale kööki ütlema, et "no pressure, sa teed ainult Austraalia ühele kuulsaimale inimesele süüa praegu" :D 
Tore igaljuhul, et siin vahepeal üritusi toimub ja huvitavaid inimesi käib. :)
Panen ühe Bernard Fanningu bändi loo siia ja selle klipi, mis Lake Argyle'st telksu läks.

ja...

LAKE ARGYLE'I VIDEO

Kui suur ujumise nädalavahetus oli läbi, saime me lõpuks enda sisseseadmisega ka tegeleda, sest enne kulus kogu tähelepanu ja aeg ainult ürituse korraldamisele. Nagu eelmises postis kirjutasin, saime me oma toakese ühes majas. Sisseseadmise ajal tegime oma toale ja majale suurpuhastuse ja vedasime diivani endale tuppa, mis andis toale hoopis teise näo kohe. Eelmine nädalavahetus olime mullanäpud jälle ja Carl ajas tagaaias maa sirgeks ja tegime aianurka peenra ja panime natuke rohelist jälle kasvama. Oma eelnevad vabad päevad oleme ka enamasti ikka üritanud midagi teha, mitte lihtsalt kodus passida. Näiteks käisime me koos Laura & Werneriga uudistamas lähedalasuvat mahajäetud aborigeenide kommuuniplatsi. Esiteks uudishimust ja teiseks sellepärast, et seal on tasuta wifi. :D 

Tasuta telefonikõned ja wifi

See on uskumatu, kuidas valitsus suudab aborigeenide jaoks mägesid liigutada (internet saada keset metsa ja põldu) aga siin Lake Argyle's sõdib Charlie juba aastaid valitsusega, et korralikku internetti saada ja seda pole meil siiamaani.

Paar korda oleme järvele ka jõudnud. Esimene kord käisime Grantiga kolmekesi ja nautisime niisama ja püüdsime kala ning teine kord käisime Laura & Werneriga. Kui Grantiga väljas käisime, ujus Carl vahepeal me parvekese kõrval, et uurida kas ta põhjas neid maju ka näeb, mis järve alla on jäänud. Ühel hetkel märkas aga üks krokodill, et mingi võõras olevus ujub tema territooriumil ja hakkas Carli järgi ujuma. Grant ainult naeris, mina sain hetkelise südari ja Carl vudis me parvekese poole tagasi. :D Väidetavalt ei tohiks nad midagi teha, sest nad ei suuda füüsiliselt kedagi suuremat alla neelata kui konn. Teiseks on nende lõualuud liiga nõrgad kellegi nii suure järamiseks nagu inimene. Aga uudishimulikud on nad ikka kui nad kedagi võõrast oma läheduses ujumas näevad.

Laura ja Werneriga järvele minnes laenasime Grantilt jälle kalastusvarustust, sest ilma selleta tundub järvel olek kuidagi poolik üritus. Siin kalastades me püüame iga kord kümneid ja kümneid kalu aga endale saab healjuhul jätta vaid ühe, väga õnnelikul korral 2, sest selle kalaliigi (Silver Cobbler ehk Shovelnose Catfish ehk eestikeeli labidaninaga säga) esindajad peavad ikka võrdlemisi suured olema, et neilt mingit liha ka saada, sest neil moodustab pea väga suure osa kogumassist ja suurusest. Kui Laura püüdis oma esimese Cobbleri, oli ta juba jube õnnelik aga kui me hakkasime teda tagasi viskama, vaatas ta suurte silmadega ja küsis, et midaaa sa teeed?? Eestis oleks tõesti juba sellise kala üle õnnelik aga siin oli see alamõõduline. :D Kui ta järgmise püüdis, mis oli juba veidike suurem, pidi ta veel rohkem pettuma, sest ka see ei olnud veel piisavalt suur. Aga lõpuks koitis ka temal see õnnelik hetk kui ta piisavalt suure kala püüdis, et see endaga koju viia. Laura rõõm oli muidugi kirjeldamatu. :D

Enamus ajast too päev me püüdsime kahjuks ainult nii "suuri" kalu:

Aga ega ei nurise, isegi kui kala ei saa, siis järvel on alati väga mõnus olla ja kalapüüdmine on iseenesest juba huvitav ja hasarti tekitav.

Paar nädalat hiljem käisime neljakesi ka Joshi tuuril, kus me avastasime ümbrust. Enamust olime me Carliga juba näinud aga informatiivset juttu kõrvale kuulata oli ikka huvitav.

Eelmine nädal saime me mõned päevad natuke luksuslikumat elu nautida ja koera"omaniku" staatuses olla, sest Charlie läks kogu perega paariks päevaks puhkama ja me pidime koera- ja majavalvurid olema. Nende koer Rocky on üks isepäiseim ja kangekaelsem koer üldse. Aga ta on kuidagi omamoodi, keegi ei pane seda kahte omadust kuidagi pahaks vaid ainult naeravad ja ohkavad. Aga peale kõige muu on ta ka väga kaval ja uudishimulik ning armastab uitamas käia. Seetõttu hoidsin ma tal alati kullipilku peal ja käisin tal sabas, et ta kuskile ära ei kaoks, sest tema kadumise eest küll vastutav ei taha olla. Aga nii uskumatu kui see ka poleks, kui ma üks hommik diivani peal lebotasin ja uks aeda on praktiliselt mu nina ees, suutis ta omal jõul kuidagi vaikselt ukse lahti teha ja õue lipsata, ilma, et ma oleks tähelegi pannud. Kui ma lõpuks lahtist ust nägin, pidi süda saapasäärde vajuma aga õnneks ta ainult peesitas aias päikse käes. Aga peale seda hakkasin ma kõiki uksi lukus hoidma. Uskumatu väike väänik on ta ikka. Kui Charlie tagasi tuli, siis ta ainult naeris selle jutu peale ja ütles, et jah, unustasin sulle öelda, et ta oskab uksi ka lahti teha. :D

See aasta on muideks Charlie see, kes nö "vägesid juhatab", sest need, kes eelmine aasta juhatajad olid, tegelevad ainult tuuride poolega nüüd ja meil oli siin küll üks paar, keda nimetati juhatajateks ja kes teoorias seda ka pidid olema, aga praktika näitas kõike muud kui juhatamisoskust. Kõik kes siin töötavad, teavad ja saavad aru, et siia ei saa lihtsalt juhatajaks tulla, siin peab enne veidi töötama ja sisse elama ja aru saama, kuidas kõik süsteemid töötavad ja kuidas kõiki asju teha. Charlie aga mõtles, et saab vast nii ka, et viskame kellegi pea ees tundmatus kohas vette. Uued juhatajad pidasid siin ainult 10 nädalat vastu, igaüks kes töötas siin, oskas ja teadis "juhatajatest" kõike rohkem, absoluutselt iga viimane kui inimene ei sallinud neid ja nad ausõna korraldasid rohkem kahju kui kasu. Nii et lõpuks Charlie vallandas nad ja nii me siin nüüd "omapead" olemegi. Aga kümme korda vähem stressi ja kõik sujub paremini kui varem.

Ilm on siin see aasta veider olnud, nagu igalpool mujal Austraalias. Kui me idakaldal rändasime, sadas seal kooguaeg vihma ja see pidavat ebatavaline olema. Kui me Mount Barkeris ja Franklandis olime, siis seal sadas palju rohkem vihma kui muidu ja suhteliselt külmaks läks ka juba varakult. Ja nüüd siin, esiteks see, et maikuus vihma sadas on väga veider ja praeguseks peaks ilmad juba maha jahtunud olema aga see on ajaloos kõige kuumem juuni olnud ja paar päeva tagasi oli siin kõige kuumem ilm tolle päeva ajaloos - 37, midagi kraadi. Nii et kui mulle muidu meeldib blogi kirjutada kuskil õues roheluses, siis täna ma korraks üritasin seda aga peale natukest aega kolisin tuppa tagasi, sulgesin kõik uksed ja aknad ja panin konditsioneerid igal pool käima.

Mis puutub meie tulevikku - ei tea. Septembris saab küll see viisa läbi aga Charlie pakub meile teist viisat, mis tähendaks, et peame end minimaalselt 2 aastaks selle kohaga siduma (maksimaalselt kaua ise tahame) kuid loomulikult saame puhkust ka, mille suures osas ilmselt veedaks Eestis. Aga see on üks variantidest, mis me tegelikult teeme, ei tea veel.

Lõpetuseks tekkis meil Carliga küsimus, et kas keegi peale meie vanemate ja Carli vanavanemate seda blogi loeb kah? :D Ühe käe sõrmedel tean üles lugeda ka paar enda ja Carli sõpra aga kas ka teisi leidub?! - pole õrna aimugi.

Nii et kes loeb, käpad püsti (loe: jäta kommentaar)! Siis teame, kellele me siin seda üldse kirjutame. :)

Teisipäevad, neljapäevad ja pühapäevad Steve'i muusika seltsis