Reisiplaneerimise tuhin lõpuks siiski valdas mind ja paari
päevaga sai pikk nimekiri valmis kuhu minna – mida näha. Nüüd oli tarvis ainult
oodata, millal lõpuks ometi minna saaks! Väidetavalt oli selleaastane harvest
veidi teistsugune võrreldes eelmiste aastatega. Eelnevad aastad tööd oli
korralikult, järjest, nii et muudkui aga tee. See aasta aga töö venis ja venis
ja tekkis tunne nagu ei saakski sealt minema.. Lõpuks kui tööd ei pidanud olema
mitu järjestikust päeva jälle ja teadsime, et ega palju blokke enam korjata ka
ei ole, andsime teada, et meil on viimane aeg teele asuda, sest Tasmaania
piletid on meil ostetud ja kui me minema ei hakka, siis me sinna ei jõua ka.
Seega jäi 7. aprill viimaseks tööpäevaks ja 8ndal käisime Mount Barkeris oma
ülemustele tadaa ütlemas ja Albanys poes, et reisiks toitu varuda. Koju jõudsime
alles õhtu hakul, seega plaan, et pakime täna kõik ära, jäi kahjuks soiku. Kuna
Carl pidi hommikul roolima, läks ta vara magama ära ka ja ma tegin veel
hommikuks ettevalmistusi ja vaaritasin hilisööni süüa kaasa. Hommikul ärkasin
ka enne kukke ja koitu, et hommikusöök valmistada ja et esimeste valguskiirtega
saaks juba autot asjadega täitma hakata. Kogu pakkimise aja uudistas me kiisuke
Nurr, et mida me ometi teeme. Isegi sätutas end 2x autosse me voodi peale
kerra, et tema tuleb ka meiega kaasa.
Meie Nurr :)
Kuigi me pole kunagi väga kassiinimesed
olnud, puges too kiisuke ikka meile sügavale südamesse ja me oleks parima
heameelega ta endale võtnud. Aga kuidas sa võtad kui pikad reisid ees ja
tulevik on ebaselge, raske südamega pidime ikka sinna jätma.. L Liikuma saime ikka
alles 10 paiku. Esimene koht, mida külastasime oli Wave Rock.
Kuna too koht oli
aga marsruudilt väljas, me too päev rohkem kohti näha ei jõudnudki, sõitsime
ainult Fitzgeraldi rahvuspargi külje alla ära, et hommikul seal kohe
uudistamist alustada.
Ilmad muideks olid siin lõuna pool juba päris külmad,
pidime lausa poest endale paksud dressipüksid ostma ja jope oli ka truu
kaaslane poolel reisil. Peale Fitzgeraldi hakkas pikk sõiduperiood pihta, kus
tee peal oli vähe vaadata (ühe korra oleme ju seda teed juba sõitnud ja palju
ära näinud), seega sai julgelt ainult pedaali tallatud päev läbi. Kolmandal
päeval ületasime esimese piiri (Lääne-Austraalia – Lõuna-Austraalia) ja
põikasime korra ranniku äärde Head of Bighti, kust näeb pikka pankrannikut, mis
jookseb tuhandeid kilomeetreid läbi Lõuna-Austraalia kuni Lääne-Austraaliani
välja.
Veidike maad eemal - Ceduna sadamasild
Suure osa aastast pesitsevad seal ka vaalad aga meie reisid on ALATI
sinna vahemikku langenud kui neid just ei ole. Point Labattis õnnestus meil aga
näha hülgede kolooniat, kes kõik lihtsalt mõnulesid soojade kivide peal ja
aeg-ajalt end vette kastmas käisid.
Sealkandis leidsime natuke rohkem vaatamist
ka ja otsustasime Tasmaania reisi ühe päeva edasi lükata.
Murhphys Haystacks
Carl taaslavastamas Lõvikuningat
Muutsime edasist
marsruuti ka veidike, et jõuaks rohkem kohti enne Tasmaaniat ära käia, et
hiljem saaks kiiremini Austraalia keskossa kohale jõuda. 5ndal päeval jõudsime
Adelaide’i ja Mount Gambieri, kus vaatasime kõik kohalikud vaatamisväärsused
ära.
Cave Gardens
The Blue Lake / Sinine järv
Umpherston Sinkhole (see oli kunagi prügila)
Järgmine päev külastasime koopaid ja blowhole’i
ning sõitsime järgmise suure rahvuspargi külje alla ära.
Tantanoola Caves / Tantanoola koopad
Järgneval hommikul
mõtlesin omaette kuidas peale mustikate ja harvesti tööd ei ole absoluutselt
raske vara tõusta enam, sest iga hommik olin enne päikesetõusu üleval juba ja
valmistasin veel pimedas hommikusööki, et valguse saabumisega saaks juba teele
asuda. Igaljuhul, tol päeval vallutasime me Grampiansi rahvusparki. Käisime
vaatamas aborigeenide kunsti, ronisime mägede otsa kui ka käisime jugasid taga
ajamas. Väga mägine ja väga ilus koht. J
MacKenzie Falls / juga
Hollow Mountain
The Balconies vaatepunkt
Kui muidu olime
siiamaani ööbinud tasuta kohtades, siis tol õhtul seadsime end karavanpargis
sisse, et pesu pesta ja ise ka korralikku sooja dušši nautida. Muidugi ilm ei
halastanud meile ja öösel sadas, nii et hommikul oli pesu sama märg kui
masinast välja võttes, seega pidime hommikul veel pesumajja kuivatiotsinguile
minema. Tolle päeva õhtul pidime me praami peale minema, nii et viimased
mõnisada kilomeetrit veel ja olimegi Melbournes. Kuna olime suht varajased,
lõime mitu tundi kaubanduskeskuses aega surnuks ja 5st saime praami peale
hakata minema. 19.30 läks praam välja ja seilasime kokku 11h. Hommikul
Devonportis tervitas meid 4 kraadi. NELI kraadi!!! Imelik öelda, aga sellist temperatuuri polnud
me ilmselt üle 2 aasta tundnud, sest Eestist ära minnes polnud ka veel nii
külm. Seega selline kliimamuutus sel hetkel oli ikka päris suur šokk. Seega
otsisime oma joped välja (jumal tänatud, et me need harvesti ajaks ostnud
olime!) ja hakkasime esimesi kohta Tasmaanias uudistama.
Liffey juga
Cataract Gorge / org
Grindelwald - Šveitsi küla keset Tasmaaniat
Narawntapu rahvuspark
Lilydale Falls / juga
Teisel päeval
Tasmaanias viisime auto kontrolli, sest Carl tegi paanikat, et autol miskit
viga (arvas, et rattalaagrid vajavad vahetamist). Õnneks tuli välja, et midagi
viga ei ole, soovitati ainult esi- ja tagarehvid vahetusse panna, sest
rehvimuster on erinevalt kulunud ja see väidetavalt häält tegigi. Ilmselt nii
oligi, sest pärast esi- ja tagarehvide vahetusse panekut me mingit undavat häält enam ei kuulnud ka. Ühesõnaga rahu
majas ja saime rahulikult reisi jätkata. Kolmandal päeval oli meil korralikult
avastamist ja palju ilusaid kohti.
Bridestowe lavendlifarm
Lavendlijäätis
St Columba Falls / juga
Binalong Bay
Bicheno blowhole
Lavendlifarmi külastades oli kahju, et
lavendel kõik lõigatud juba oli. Olen sellest kohast pilte näinud kui kogu suur
põld on üleni lilla ja see on imeilus. Samal õhtul ja järgmisel päeval
külastasime paari rahvusparki, mis mõlemad olid väga ilusad.
Freycinet rahvuspark
Meie kämpaplatsi vaade
Spiky Bridge / Okkaline sild
Tasman rahvuspark
Külastasime ka
Port Arthuri ajaloolist maa-ala, kus praegu on vangla varemed ja palju teisi
hooneid, millest osa on ka täiesti korralikult säilinud.
Port Arthur on teema,
millest võiks väga pikalt ja laialt rääkida, sest sel on väga huvitav ajalugu
aga üritan kuidagi lühidalt. Kes veel ei ole kursis, siis Austraalia sai esimesena
valgete poolt asustatud just vangide näol, kes toodi siia Suurbritanniast.
Tasmaanias, Port Arthuris, oli suurim meestevangla ja sinna sattusid need, kes
olid peale Austraaliasse naasmist teistkordse rikkumise kirja pannud (selleks
võis olla ka nt suurest näljast õuna varastamine..). Omapärane oli ta selle
poolest, et see oli vangla, millel ei olnud mingit müüri, väravat ega aeda
ümber, sest kuna see asus poolsaarel, ümbritses ühelt poolt neid vesi (ja keegi
neist ujuda ei osanud) ja kui nad tahtsid mööda maad põgeneda, pidid nad
ületama Eaglehawk Neck’i, mis on
kitsaskoht poolsaarelt minema pääsemiseks ja kus nad pidid kas jala ületama
silla või ujuma (mida keegi ei osanud). Lisaks olid seal loomulikult valvurid
ja pool-nälginud valvekoerad, kes oleks heameelega mõne inimese rajalt maha
võtnud. Oma vangipõlve saatsid nad mööda ehitades (endale vangimaja ja muid
hooneid). Kes olid oma vangieelses elus omanud mõne kasuliku ameti, nt puussepp, kokk vms, said oma vangistusaastad
saata mööda kergemalt, tehes vangla jaoks kergemates tingimustes tööd. Kokku
oli sel 40ha maa-alal üle 30 hoone, sh kirikud, haigla, vaimuhaigla,
ohvitseride majad, politseimaja jne. Üks ohvitseri maja oli siiamaani väga
hästi säilinud nii seest kui väljast ja ausaltöeldes nägi väga ilus ja hubane
välja. Vangimaja ise oli suhteliselt lagunenud aga selle säilitamiseks on
hiljuti just palju tööd tehtud ja seinad ära toestatud, vastasel juhul oleks
see paari aasta pärast kokku kukkunud. Algselt oli see maja üldse
pagaritöökoda, kuid hiljem hakati seal lihtsalt asju ladustama. Kuna aga vange
aina toodi rohkem ja rohkem sisse, tekkis vajadus suurema vangimaja järgi ning
lõpuks ehitati toosama maja ümber vanglaks, kus oli kolm korrust ja igal
korrusel erineva karistusastmega vangid. Esimesel korrusel kõige karmim režiim,
teisel korrusel keskmine režiim ja kolmandal korrusel olid väikseima järelvalve
ja kergeima režiimiga vangid. Port Arthuris asus ka Briti impeeriumi teine
poistevangla, kus oli poisse lausa vanuses 9 ja ega neilegi halastust ei antud,
pidid samamoodi rügama kui täismehed. Port Arthurist kiviviske kaugusel oli ka
väike saar, mida kutsutakse Isle of Dead ehk
Surnute saar, kuhu maeti kõik vangistuse ajal surnud vangid. Port Arthur on
hilisemas minevikus ehk kõigest 20 aastat tagasi olnud ka teise jubeda sündmuse
toimumispaigaks, mida loetakse Austraalia ajaloo kõige hullemaks veretööks (ja
ka üheks hulleimaks maailmas). Nimelt läks sinna 28 aastane mees, kandes kaasas
tulirelva ja kõmmutas umbes 10 minuti jooksul Port Arthuri ala peal lihtsalt 35
inimest maha ja 24 said haavata. Selle teoga on ta maailma ajaloos kolmanda
koha mees, kes on iseseisvalt kõige rohkem inimesi maha lasknud (esimene on
Breivik, keda kõik peaks teadma..). Juba järgmine päev saadi ta kätte ja läks
vangi, saades karistuseks 35 eluaegset karistust + 1035 aastat otsa ja
võimaluseta enda vabaks saamist taodelda (mis on Austraalias väga haruldane). Õnneks
kehtis kogu selle koha avastamiseks pilet 2 päeva ja täpselt nii kaua meil seal
aega ka läks. Nende kahe päeva vahel leidsime me muideks ööbimise täiesti keset
metsa koos ehtsa soome saunaga! Ausaltöeldes ise ei uskunud ka oma silmi, sest
siin ei ole saunakultuur just eriti levinud ja kui kuskil ka leidub sauna, siis
see on elektrisaun, kus on max 60 kraadi sees. Nii et see oli väga teretulnud
ja mõnus avastus külma ilma lõpetuseks. Tol päeval kui me Hobartisse (pealinna)
jõudsime, tegime endale mõnusa lebopäeva, et end keset reisi veidi turgutada.
Käisime nautisime mõnusat massaaži ja õhtul läksime juttude järgi linna
parimasse restosse mereande sööma. Tasmaania mereande pidavat KINDLASTI
proovima kui juba Tasmaanias ollakse, sest kõik mereannid on kohalikud ja
värsked. Tellisime suure mereanni valiku, mis oli tõesti nii suur, et olime
juba kurgumulguni täis aga toitu oli endiselt ülegi. Aga vot ühest fenomenist
me aru ei saanud – kust otsast on austrid delikatess?!? Maitses nagu merevees
keedetud pekk ja toores silk. No ptffuiiii! Viisakusest neelasime ikka mõned
alla aga see oli ka kõik. Taldrikul oli palju muud ja paremat, mida nosida.
Sealt igaljuhul me mõlemad veeresime koju (ehk autosse). Järgmine hommik
viisime auto töökotta, kus vahetati esiklaas ära, sest ühest täkkest oli
tekkinud klaasi suur mõra ja Carl arvas, et oleks hea ära vahetada. Nii me siis
tegime ja läksime ise Hobarti kesklinna avastama. Käisime ka kohalikus
botaanikaaias (ehk pargis) ja Mount Wellingtoni otsas, kus meid tervitas veel
külmem ilm - -6 kraadi! No see oli ikka ulme.. Muidu vist poleks autost välja
tulnudki kui poleks tahtnud pilti teha. See nägi siis välja nii, et jooksime
kiiresti vaateplatvormile – klõps-klõps-klõps ja minekut. Prrrrr!
Järgmine päev
oli meil Hobartis viimane ja nii kaua venitasime me üldse sellepärast, et ma
tahtsin kindlasti minna igalaupäevasele Salamanca turule. Siinsed turud on nii
ägedad! Isegi kui ei otsi midagi ostmiseks, on ringi uudistada alati huvitav,
sest valik on alates värsketest puu-ja juurviljadest kuni antiikesemeteni kuni
käsitööni kuni eheteni jnejne.. Valik on meeletu ja alati leiab midagi uut ja
huvitavat. Kuna Carl ei taha elusees enam ühtegi turgu vist näha, käisin ma
loomulikult üksi ja ostsin talle ka midagi praktilist kaasa selle eest, et ta
oma hullu turumutti jälle ootama pidi. Peale turgu käisime Cascades naiste
töölistehases tuuril. See oli siis vangla nagu Port Arthurgi aga ainult
naistele. Selles kohas olid kahjuks ainult varemed järgi (seinad) aga tuuri
osaks oli näitemäng, mis etendas seda, milline nägi ühe naise igapäev seal
vanglas välja.
Niimodi oli see tuur täitsa hea ja sai pildi ette küll. Mulle
tundus, et naistevanglas olid tingimused isegi hullemad kui meestevanglas.
Õnneks 19. sajandi lõpul pandi mõlemad vanglad kinni. Enne õhtut jõudsime veel
üle kaeda Richmondi silla, mis on vanim sild Austraalias (1825a ehk 191 aastat)
ja ehitatud ikka vangide poolt.
Järgmine päev käisime Geevestoni lähedal Tahune
AirWalk’i tegemas ehk järjekordne maa- ja taeva vahel kõnd keset metsa.
Jõudsime käia ka Mount Fieldi rahvuspargis, kus tegime pika jalutuskäigu ja
nägime erinevaid jugasid ja ilusat loodust.
Russell Falls / juga
Horseshoe Falls / juga
Kui natuke üle 2 nädala oli
möödunud me reisu algusest, hakkas mu organism totaalselt streikima selle
reisitoidu vastu (eks ikka kõik pakisöögid, mis kiirelt valmivad ja ainult
võileivad lõunaks), mida me olime sisse söönud, sest terve järgmise päeva oli
mul niiiiiiiiii paha olla ja kõhus kõik keeras (käänulised teed tegid olemise
veel hullemaks) ja parema meelega oleks kuskil keras olnud kui terve päeva
jälle sõitnud. Aga ega meil ju aega passida polnud, sest kõigest 3 päeva oli veel
Tasmaanias jäänud ja kohti käia oli küll ja veel. Tolle päeva õhtuks jõudsime
me Cradle Mountain rahvusparki, kus töötab me endine töökaaslane (Lake
Argyle’st) Mel, kes meid lahkelt enda juurde kutsus. Taaskohtumine oli ikka nii
rõõmus ja tore. :) Alustuseks tegi ta meile kohe väikse tuuri ja paljastas
meile üllatuse, et täna me tema juures ei ööbigi, sest tal olevat hoopis midagi
paremat pakkuda! Me ei osanud selle peale küll midagi arvata.. Aga tuli välja,
et ta kaaslane, kes on üle-Austraalia tuuride bussijuht oli oma tuuriga too
õhtu just Cradle Mountain’is ja et nad majutavad meid sinna uhkesse
hotellituppa, kus ta kaaslane peaks ööbima. Kui ta meid sinna viis ja hotelli
tutvustas ja tuba näitas, siis... karp vajus küll maani lahti. Esiteks ei olnud
see selline tüüpiline hotell, kus kõik toad ja teenused on ühes majas.
Hotellitoad olid rohkem kui omaette paarismajad. Ja maja oli puidust, sisse
minnes mõnus maakodu tunne, kamin põleb, isegi telekat pole vaid muusikakeskus
lõõgastava muusikaga, suur rõdu, suur mullivann vannitoas... ÕÕÕÕÕH!!! Poleks
midagi paremat osanud tahtagi ja seda kõike saime me nautida tasuta!
Uuuuskumatu.
Kui olime end natuke inimesemaks kasinud, läksime Melile külla,
viisime külakosti ja nautisime õhtusööki suure jutustamise taustal. Mel on ikka
uskumatult tore inimene ja väga kahju, et ta see aasta Lake Argyle’i tagasi ei
tule (pidi tulema sinna juhatajaks) kuid nagu kuulsime, siis töötingimused ja
palk on seal tal kõvasti paremad ja pealegi on Tasmaania ta kodu. Meie jaoks
väga kahju aga täiesti arusaadav. Õhtusöögist üle jäänud kartulikoored ja muud
juurikad andsime me opossumitele, sest üks hetk kuulsime akna taga nahistamist
ja tuli välja, et paar opossumit olid tulnud sinna süüa otsima.
Ausaltöeldes on
ta majaümbrus nagu üks suur loomaaed, sest varem nägime seal ka vombateid ja
hiljem veel wallabie’sid (väikesed kängurud). Kui jutud räägitud said ja loomad
toidetud, läksime oma väiksesse ideaalsesse paradiisi tagasi ja ma istusin
vähemalt paar tundi mullivannis ja nautisin. Vann on vist mu üks lemmikuimaid
asju maailmas. Võõõeh... nii mõnus oli. Aga kahjuks hommikul oli meil aeg sealt
paradiisist lahkuda, sest rahvuspark ootas ka avastamist! Esimesena kõndisime
ümber Dove’i järve, mis pakkus imelisi vaateid ükskõik kuhu poole vaadates.
Hiljem
tegime veel mõned jalutuskäigud siin ja seal ja meil õnnestus tee peal veel
vombateid kohata!
Nii nunnud loomad. J Aga kui sellisele peaks
otsa sõitma, siis pidavat suure tõenäosusega esisild läinud ka olema, sest nad
näevad küll väikesed välja aga on jässakad ja rasked, võrdudes 2 tsemendikotiga
auto ette jäädes. Päeval käisime korraks ka Burnie’s, et osta autole uued
pidurikettad (2 vana olevat täiesti olematud olnud Carli sõnul) ja korralikku
sööki, sest tol õhtul ööbisime me Mel’i pool ja saime maja mugavusi veel
nautida. Järgmine päev oli meil Tasmaanias viimane. Hommikul enne lahkumist
tegime veel ühe jalutuskäigu rahvuspargis ja startisime edasi koobaste poole.
Külastasime Marakoopa ja Kuningas Solomoni koopaid. Esimest ei saanud mitte
mingit pidi rahulikult vaadata ega giidi juttu kuulata, sest meil õnnestus
sattuda samale tuurile umbes 20-pealise aasialaste kambaga, kes tõesõna ei oska
oma suud kinni hoida. Ja kui nad räägivad, siis vaikselt nad seda ei oska. Ja
kui midagi üritad vaadata, ilmub kuskilt selja tagant su ette telefon pulga
otsas, millega nad ringi käivad ja vahetpidamata pilte klõpsutavad. Nad oleks
nagu kuskilt kivi alt esimest korda maailma vaatama lastud. Prrr.. Teises
koopas ootas meid õnneks õnnis vaikus, sest peale meie oli ainult 2 inimest
tuuril ja seekord täitsa toredad pealekauba. Enne praami peale minekut tegime
veel viimase jalutuskäigu ühele vaateplatvormile, kust avanes tõesti ilus
vaade.
Üldiseid loodusepilte Tasmaaniast siit-sealt
Peale seda laadisime end jälle laevale ja 11 tunnine seilamine võis alata.
Seekord oli praam aga puupüsti täis ja magamisest suurt midagi välja ei tulnud.
Seega Tasmaanias veetsime me kokku 11 päeva ja jäime rahule! J Neljapäeva varahommikul
olime tagasi Melbourne’s ja pikk sõit võis alata. Esimese päevaga jõudsime
Adelaide’i. Teise päevaga Coober Pedy’sse, kus meil oli plaanis natuke ringi ka
vaadata.
Esimesena külastasime Faye’se maa-alust kodu, mis oli ehitatud ühe
naise poolt, keda abistasid ka 2 sõbrannat, puhtalt kirkat ja labidat
kasutades. Mitte mingeid masinaid ega taolisi asju polnud kasutatud.
Ma ei
kujuta ette ka mis töö ja vaev see olla võis, sest see kodu nägi väga kena
välja ja üsna suur pealekauba. Enne päikeseloojangut jõudsime me Breakaways
Conservation park’i, mis on koht, kus sind ümbritseb Kuu ja Marsi maastik.
Muideks Mad Max’i film on just selles kohas filmitud. Seda parki läbib ka dingo
aed, mis on ehitatud 1880-1885a farmerite poolt ja see on 5614km pikk. Jah,
VIIS TUHAT kuussada neliteist kilomeetrit ehk Queenslandist Brisbane’i lähedalt
kuni Lõuna-Austraalia – Lääne-Austraalia piiri lähedani välja! Eesmärk oli
hoida dingosid lõuna poolt eemal, sest nad tegid farmeritele palju peavalu,
murdes nende lambaid maha. Kuigi mõned dingod on sealt läbi pääsenud, on aed
teinud oma töö ja suure enamuse dingosid eemale hoidnud.
Marsi maastik
Dingo aed
Kuumaastik
Viimasel aprillipäeval
jõudsime lõpuks selle suure kivimürakani välja, mis Austraalia keskel turiste
tõmbab ehk Uluru.
Uluru lähedalt
Aborigeenide kunst
Uluru
See on 348m kõrge ja umbes 5km pikk ja sinna sõites oli seda
juba kuskil 40km kauguselt näha. Uluru kõrval on ka teine tuntud mägi: Kata
Tjuta/Olga mägi, mille kõrgeim tipp on isegi kõrgem kui Ulurul – 546m.
Kaks
suurt mäge nähtud, seadsime järgmisel päeval suuna Kings Canyon’i poole, kus
sai mööda kanjoni äärt 6km jalutuskäigu teha. Kuigi me eeldasime, et see
kuidagi suurem on, oli vaatepilt ja loodus siiski võimas, mõlemile meeldis.
Edasise teekonna jätkamiseks pidime me ostma tee läbimiseks loa, sest see
maaosa kuulus aborigeenidele ning selle 155km jooksul ei tohtinud jalga ka
autost välja pista. Tee ise oli muidugi hullumeelne (soovitati 2 varurehvi
kaasa võtta – meil oli siiski 1 aga õnneks ei läinud sedagi vaja), treppis, nii
et ise ja kogu auto sisu rappus. Asfalti nägemine oli justkui valgus tunneli
lõpus. Natuke maad edasi külastasime kohta, kus iidam-aadam (~142mln a) tagasi
oli kukkunud alla komeet.
Jällegi eeldasime midagi suuremat,
naaatukene pettusime aga äge siiski. Ööseks maabusime West McDonneli
rahvuspargis, kus järgmisel hommikul saime kohe uudistamist jätkata. Alice
Springsi jõudsime 2. mail ja kuna 1. mai on suur püha aga see langes
pühapäevale, siis esmaspäev on kõigil vaba ja ilmselt lükati ka tähistamine
sellele päevale, sest kõik kohad, kuhu me minna plaanisime, olid kinni ja keset
linna toimus suur paraad.
Peale Alice Springsi ületasime jälle troopikajoone ja
kui Devils Marbles’i juures autost välja astusime oleks justkui märja lapiga
näkku virutatud – paks niiske palav õhk. Devils Marbles on samuti üks suur
kivihunniku ala, mis on saanud omanäolisuse tõttu suureks vaatamisväärsuseks.
Neid ümmargusi kivimürakaid leidub seal koos umbes 18km2 ala peal. Ööseks
jõudsime me jälle Elliotti, kus me ka varasemalt reisi ajal olime ööbinud ja
hiljem teada saime, et see olevat siuke koht, kus ei soovitata kellelgi ööbida
vaid jalga välja tõstmata edasi sõita. Kuigi see linnake eriliselt ilus koht ei
olnud, siis kummalgi korral meil mingeid probleeme ei olnud. Ööd mööda saata
oli küll täiesti võimatu, sest niii-ii-iiii palav oli ja õhuniiskus ka laes.
Tol hetkel juba soovisime, et oh oleks juba Lake Argyle’s kohal.. Aga palju
enam jäänud polnud, sest hommikul me sinnapoole startisimegi! Peale mõnda tundi
sõitu külastasime veel armast Bitter Springsi, kus käisime kristallselges
soojas vees sulistamas ning jätkasime sõitu. Kusjuures imelik oli see, et terve
reisi vältel järjekordselt vihm jälitas meid terve aeg. Iga päev küll ei
sadanud ja kõva vihma saime me vähe aga just too viimane päev tibutas ja sadas
eriti palju, mis oli juba veider, sest siin ülevalpool praegusel hetkel enam
sadada ei tohiks, vihmahooaeg on (teoreetiliselt...) läbi. Kui aga vihma sadas
veel Katheriniski (~500km eemal) ja Timber Creek’is (~300km eemal), siis tekkis
šokk, et mis toimub?! Vaatasin Lake Argyle’i ilmaennustust ja näitas, et seal
ka sajab. No misasja?! :D Sellist nalja pole küll inimesed siinkandis tükk aega
näinud. Enne me armsasse koju tagasi minekut käisime ka Kununurrast läbi, et
end nädalaks toiduga varustada ja startisimegi järve poole. Isegi loodusest
peegeldas meile vastu, et siin on hiljuti vihma nähtud, sest kõik oli niiiiiiii
roheline, mida me eelmisel aastal küll ei näinud. Kuskil 4-5 paiku jõudsime me
lõpuks kohale ja keegi tegelikult meid nii vara veel oodata ei jõudnud, sest
oma algsest plaanist jõudsime me 2 päeva varem kohale. Vastuvõtt oli küll
ootamatult rõõmus ja positiivne. Hea oli kohe tagasi tulla. J Vanad tuttavad voolasid
igast otsast kokku ja ei jõudnud jutte ära rääkida. Too õhtu kuluski meil
puhtalt vanade tuttavatega reisidest ja Lake Argyle elust muljetades ära. Werner ja
Laura olid ka selleks ajaks juba täitsa sisse elanud ja kõigi lemmikud. Kuna
majutusega oli algul natuke veel segadust, ööbisime me esimesed 2 ööd Standardtoas, mida muidu
pakutakse siin ikka külaliste majutuseks. Kolmandal päeval saime kolida majja,
mida me jagame Josh’i & Tamsyn’iga ning Werneri ja Lauraga. Nii et nagu
näha, on seekord meil kõva katus pea kohal ja 4 kindlat seina ümber! Telgielu
on minevik. Nüüd kui esimesed vabad päevad olid, tegime Carliga ka suurpuhastust
majas ja muutsime oma tuba ka veidi hubasemaks, sest algselt polnud meil siin
peale voodi midagi. Õnneks on meil siin selline laohoone, mida meil naljaga
kutsutakse Kmart’iks (Kmart on suur poekett, kus võib leida kõike kuni
kommidest riieteni ja jalanõudest grillitarvikuteni ja matkavarustusest kuni
arvutimängudeni jne), kust me saime endale nii mõnedki asjad tuppa tassitud.
Huh, selle blogipostitusega läks nüüd küll kaua, sest noh..
reis oligi meil ju pikk, pea 3.5 nädalat ja siin tööle asudes on alguses täitsa
hullumaja olnud ja vaba aeg on kulunud endi sisseseadmiseks. Ja kirsiks
tordile, kes eelmise aasta juttudest veel mäletab, on siin internetiga üsna
nutused lood. Aga nüüd on pikk memuaar jälle kirjas. J
Minu 'kontor' blogi kirjutades :)
PS! Flickr’is on
KÕÕÕIK reisipildid ka üleval!
No comments:
Post a Comment