Osa 24 ehk elu Lake Argyle's

Nüüdseks oleme paiksed olnud sutsu üle kahe nädala ja töötanud siin, Lake Argyle puhkekesuses & karavanpargis, alates 8ndast aprillist. Kuna me üks ja ainus eesmärk oli peale Perthist lahkumist farmipäevad ära teha, oli me tingimus siin tööle asudes see, et saaks siin tehtud töö eest farmipäevad kirja. Kuna farmipäevi iga töö eest anda ei saa ja kui valetada, võib immigratsiooniga jama tulla, siis Leanne (naisboss) oli siiski nõus meile vastu tulema ja kirjutama, et me teeme siin kuu aega maastikukujundust ja aednikutööd. Seega sai kuuks ajaks käed löödud. Leanne oli aga juba esimesest päevast alates nii abivalmis ja tore, et ütles, et hoiab silma peal mis farmitöösid ümberringi pakutakse ja äkki peale ühte kuud saame kuskile siia lähedusse edasi liikuda. Samuti soovitas käia Kununurras JobShop'ist (tööagentuur) läbi ja end seal registreerida, siis hakkaksid sealsed töötajad ka meile edasist farmitööd otsima.

Kellele on veel jäänud arusaamatuks, et mis on farmipäevad või miks neid tegema peab, siis selgitan seda teemat veits lahti veel: kõik kes on Austraalias Working holiday viisaga ja soovivad viisapikendust saada (1 aasta lisaks), peavad saama kirja 88 farmipäeva. Töö ei pea ilmtingimata olema farmis aga kuna 99% neist töödest siiski on farmitööd, nimetatakse neid farmipäevadeks. Farmipäevadena lähevad kirja nt puuviljade/juurviljade jms korjamine ja hooldamine, vilja mahapanek ja lõikus, loomakasvatus, kalastamine, metsandus, pärlite korjamine, ehitus, maastikukujundamine jne. Lisaks on veel tingimus, et see koht, kus sa töötad, peab olema linnast eemal ja postikoodide järgi on välja toodud kindlad piirkonnad, kus läheb farmitöö teise aasta viisa jaoks arvesse. Ja kui 3 kuud kuskil pärapõrgus keset põldu higi palgel on mööda saadetud, anna ainult riigile veel viisa eest raha ja saad teise aasta lisaks siin elada, reisida ja töötada. Peab mainima, et see on riigi poolt väga kaval lüke panna Working Holiday viisa tingimuseks, et peab 3 kuud farmis töötama. Farme on siin väga palju ja ma ei usu, et neil jätkuks piisavalt kohalikke, kes tahaks töötada pärapõrgus ja päevast päeva puu/juurvilju korjata või muud farmitööd teha. Kohalikud koonduvad peamiselt ikkagi linnadesse. Alles nägin kuskil statistikat, et 98% inimestest Austraalias elab idarannikul ning 2% ülejäänud Austraalias. Neid inimesi, kes tahavad Austraalias elada, töötada ja ringi rännata on aga tooohuuuutult, seega nendest rändurite abikätest on neile ilmselt väga palju kasu.

Aga tagasi tavaelu juurde. Nädal tagasi esmaspäeva õhtul seisime Carliga me telgi juures ja mõtlesime, et räige suitsuhais tuleb kuskilt, nagu miskit põleks. Kõndisime siis oma telgi taha, kust näeb tee peale ja vaatasime, et kaugemal on taevas punane kuma. See ütles juba kõik, järelikult metsatulekahju. Osad töötajad just jõudsid järve pealt oma vaba päeva veetmast ja küsisime, et kas nad teavad. Di vastas, et teame jaa, aga ärge te muretsege, see on kaugel, mingi 2km kindlasti  (suht kaugel küll jah :D) ja kui Charlie (omanik) veel paanikat ei tee, siis järelikult polegi paanikaks põhjust. Hüppasime siis auto peale ja sõitsime suts edasi, et vaadata kui hull asi on. Pidime ainult natuke üle kilomeetri edasi sõitma, et näha kuidas kaugemal kõõik põleb. Ja päris hullusti kohe, päris suur maa-ala oli tules. See vaatepilt tundus nagu mingis sõjafilmis, kus mingi tüüp on oma vaenlase külad ja maad põlema pannud. Igatahes ei tundund reaalne vaatepilt.

Hiljem saime teada, et see tulekahju on umbes nädala juba kestnud ja vaikselt siiapoole liikunud. Siin metsatulekahjusid eriti ei kustutatagi, lihtsalt lastakse ära põleda. Charlie suurt paanikat küll ei teinud aga kuna neile oli antud väike tuletõrjeauto (just sellisteks puhkudeks), siis Charlie ja Tim (kokk) lõid tuletõrjeautol vilkurid tööle ja pasuna käima, endil suu kõrvuni (mehed... hinges lapsed, eriti kui uus "mänguasi" antakse) ja läksid igaksjuhuks ööseks tuld valvama, et see üle tee ei leviks meie poolele. Hommikuks oli tulekahju täitsa tee ääres aga üle tee õnneks ei kippunud. Kuna too päev oligi me esimene vaba päev siis sõitsime Kununurrasse, et tellitud autoradikas peale korjata (Carl otsustas radika ise ära vahetada, hoidsime sellega ~$200 kokku), toidushopingul käia ja JobShopis samuti. JobShopis pidime paar ankeeti ära täitma ja öeldi, et varsti võtame ühendust, et üks töö võibolla juba ootaks teid. No hästi, jätsime meelde ja ütlesime, et telefonitsi pole mõtet meid üritada kätte saada, et levi meil niikuinii pole.

Neljapäev oli meil jälle vaba ja siis suundusime me koos Leah'i (juhataja assistent), Steve'i (muusik), Jen'i ja Grant'iga järvele päeva veetma. Meil on siin üks parveke, nimega "Hope It Floats" ("Looda, et hõljub"), millega töötajad võivad tahtmise korral järvele minna ja seda võimalust juba kasutamata ei jäeta. Tavaliselt paar korda nädalas koondavad oma vaba-päevalised end seltskonnaks kokku ja lähevad järvele puhkama, ujuma, kala püüdma ja sööma-jooma. Nii et me olime ka end vastavalt varustanud - snäkid, joogid ja spinnad kala püüdmiseks olid kõik kaasa pakitud. Kohe kui meil see plaan paika sai, et lähme järvele ja kala ka püüda saab, jahusin ma 2 päeva kuidas ma kavatsen suure kala püüda ja suurema kui isa on kunagi püüdnud. Enesekindlus tasus ära! :D Ma olin esimene ja viimane, kes kala õnge otsa püüdis. Esimesena sain pisisäga, kellele andsime armu ja viskasime tagasi. Teisena püüdis kala Carl - isendi nime ei teagi, keegi väääga pika ninaga. See oli samuti söömiseks liiga pisike aga Grant tahtis selle söödaks alles jätta. Vahepeal sai kala veel Leah aga too oli ka veel pisike. Peale seda püüdsin ma veel 2 täitsa okeis suuruses säga ning päeva lõpus, kui jäime ühte kohta pidama, et päikeseloojangut vaadata ja sulistada vees veel veits, võtsin mina õnge kätte ja üritasin veel viimast korda, sest SUURT kala, keda ma püüda lubasin, mul ju veel polnud. Järvevesi on siin ikka uskumatult soe, kuskil 25-30C vahel. Nii et teised naised ulpisid ning mina paari mehega istusin, õnged käes ja "õngitsesime". Kaua aega ei läinudki kui see kauaoodatud suur kala mu õnge otsas oli. Algul kui ta sinna õnge otsa jäi, mõtlesin ma, et konks on kuskile põhja puude vahele kinni jäänd (siin järvepõhjas osades kohtades on puud) ja andsin spinna korra Grant'ile, et ta prooviks ja ütleks mis ta arvab. Kohe kui õng tema kätte sai, ütles, et: "eiei.. pole see kuskil kinni, see on kala!" ja ulatas õnge mulle tagasi. Ma arvan, et kuskil 5 minutit läks selle eluka välja tirimiseks. Ausalt, te oleks pidand mu nägu nägema kui ma esimest korda seda kala nägin õngega enda poole tarides. Silmad tahtsid peast välja hüpata, ma pold varem vabas looduses oma silmaga nii suurt kala näinudki. 

Kahjuks meil polnud kaalu aga Grant arvas, et kuskil 8kg kaalus. Nii et mu saak päeva lõpuks oli 4 kala, kellest kolmega sai koju tuldud. 

                                         2 esimest kala olid nii suured nagu esimesel pildil ja kolmas kala on teisel pildil

Kohe kui tagasi koju jõudsime, tassisime Carliga selle kala köögi ukse taha, kus ma ta korraks kätte võtsin ja lendasin kööki sisse ja karjusin kaugusest, et: "Tim, one fish & chips please!" ("Tim, üks kala ja friikartulid palun!" - väga tüüpiline söök siinmaal). Algul ta paistis isegi nagu imestunud olevat, siis ütles, et: "ahh, see alles lapsuke!" ja siis tuli Gary (meesboss), kes toetas oma jutuga Tim'i. Tegelt nad olid lihtsalt KADEDAD! (Mitte, et nad ise samasuuri kunagi püüdnud poleks :D). Terve järgmise päeva liikus jutt mu suurest kalast mööda töörahvast ringi ja kommentaare tuli igast otsast.

Kui jutt juba loomadel ja vee-elukatel on, siis räägiks ühest seigast tööl kah. Nimelt töötasin ükspäev majapidamises ning tegime parasjagu villasid korda kui Rita ütles Sol'ile, et: "kuule seal villas on üks beebipüüton, see jääb sinu ülesandeks sealt ära viia". Kuna nad mõlemad nii naerdes rääkisid sellest teemast, arvasin ma muidugi, et see on nali. Aga arvake mis... see  E I  OLNUD nali! Ja muidugi pidime me just seda villat koristama, kus see püüton oletatavasti pesitsema pidi. Ma vahtisin Ritale sellise näoga otsa, et kas me reaalselt peame ka praegu sinna tuppa astuma, siis ta ütles mulle, et: "ah, ära muretse, ta on ju alles beebi!". Mhmh jah, aitäh Rita, see hajutas kohe mu muremõtted. Terve aeg kui ma voodit tegin, kujutasin ma peas juba ette kuidas ta seal voodi all on ja ma kogemata ta saba peale astun. Õnneks ma teda ei näinud ja olin väga õnnelik kui sealt villast lõpuks välja sain. Mina olin muidugi ainuke kes siukse mureliku ilmega oli, kõik teised olidki sellise suhtumisega, et ahh, kusiganes ta ka ei oleks, ta on ju alles beeeeeebi!

Peale madude on meil siin veel konnad, vääääga suured konnad, kes juhtumisi on ka mürgised. Me muidugi nii umbes terve esimene nädal ei teadnud seda ja tulime õhtuti koju ilma taskulambita, sest no kui konn tee peale ette jääb, mis siis ikka. Tuleb välja, et pole ikka päris "mis siis ikka". Ma täpselt pole veel uurind, mis sümptomeid nad kaasa toovad aga väga haigeks pidi jääma kui ta otsustab sulle suraka mürki peale pritsida. Meil on siin kanad, kes restot igapäevaselt munadega varustavad ja ühe kana oli see konn ära tapnud.

Siis on siin veel dingod. Need kuradi dingod! Mõnikord on neid päeval ka näha aga enamasti liiguvad õhtuti-öösiti ringi ja otsivad siit süüa. Me telgi juures luusivad nad ilmselt iga öö ringi, sest üks öö ma kuulsin, kuidas keegi täpselt teisepool mu telgiseina üritas midagi nahka pista, hommikul vaatasime, et ta oli üritand me tühja küpsisepakki järada, mis prügikotis oli. Siis on ta üritand nahka pista veel Carli ortopeedilisi jalatsitaldu, mis õue peale ööseks kuivama olin jätnud. Kannaosa natuke järas, siis sai vist aru, et pole ikka päris õige asi. Järgmiseks langes dingo ohvriks me Eesti lipu plastikust varras. Ja põhjus, miks nad siin rohkem ringi luusivad on see, et üks töötaja otsustab igat looma siin sööta, kes vaid soovi avaldab. Temaga on räägitud ja on ka valjemahäälselt üritatud asja selgeks teha aga see jutt on kui hane selga vesi, ikka ta toidab. Ja Gary on otsustand nüüd dingo(d) maha lasta, et nad siin ringi ei luusiks. Täiskasvanutele nad kallale eriti ei kipu aga kui lapsi on kuskil näha, kellest nad arvavad, et jõud üle käib, siis lastele võib see asi halvasti lõppeda. Üks õhtu kui ma töölt koju tulin, nägin ma Carli nagu hullumeelset mööda lagendikku jooksmas ja karjumas, tuli välja, et ta nägi dingot ja otsustas teda taga ajades minema siit ajada. :D Vähemalt mõjus.

Ja ühed kõige tüütumad (kuid õnneks süütud) tegelased on sipelgad! AAAaaaarrrggghhh kui närvi nad ajavad! Nad on lihtsalt IGAL POOL!!! Oletame, et kui me telgis sööme midagi ja maha kukub miniatuurne salatitükk, siis sekundiga on meil telgis 1500 sipelgat. Kui sööd šokolaadi või jäätist ja jätad paberi enda kõrvale, võid kindel olla, et kohe oled sipelgate alla mattunud. Mitte midagi ei saa kuskile laokile jätta. Laua peale ei saa isegi jätta suhkrupakki või müslit või misiganes kuivaineidki, sest hetkega on pakk või karp sipelgaid täis. Nad ronivad isegi külmkappi, sest külmkapitihend ei ole enam uuemate killast ja on päris väsind juba, nii et nad pääsevad edukalt isegi sealt läbi. Ja kui prügikotti ära viime, on pool kotist kindlasti sipelgad. Nii et kui mõni lugeja teab mõnda head vanarahva tarkust või mõnda nippi, mis sipelgaid eemale hoiaks, siis andke tuld! Päris sipelgamürki ei tahaks telki või laua peale puistada.

Kõikide nende pudulojuste pärast otsustasime me osta ka uue telgi, sest see, mis meile bossud andsid, hakkas igast otsast murenema ja katki minema. See on juba päääris vana telk, seega kogu see telgimaterjal on juba üpris rabe ja iga väiksema tõmbamise või suurema tuuleiili puhul on uus auk telgis sees. Telgi küljekatted (mis "akendel" ees on), olid igast otsast alt juba rebenend, me peatsis põranda ja seina vahel oli poole telgi pikkune auguriba, kust oleksid igast ussid-sisalikud-sipelgad väga edukalt sisse saanud. Põrandas oli ka nii palju auke, et sellest sai sipelgate põhikäik telki. Kuigi telgi suurus iseenesest oli suur pluss (sai ilusti ringi liikuda, ilma, et peaks kössis käima + kõik asjad mahtusid telki ära ja jäi ruumi ülegi), siis suure tuule puhul oli see väääga suur miinus. Kuna telk on nii kõrge, siis tuulega lapendas see siia-sinna nii palju, et me mõtlesime, et lendame öösel koos telgiga minema. Või teine variant, et see lihtsalt kukub me peale kokku. Miskipärast on siin siiamaani nii olnud, et kohe kui kell 9 kanti kukub, hakkab räige möll pihta, nagu torm oleks. Ja nii hommikuni välja. Ainuke kord kui tuulevaikus oli, oli siis kui tulekahju möllas. Üks öö õnnistati meid veel vihmagagi. Ma olin veel tööl kui vihma hakkas sadama, alguses vaikselt kuid mida aeg edasi, seda hullemaks see läks. Lõpuks hakkas telk nii läbi laskma, et viskasime kõik asjad telgist ruttu oma kotti ja kohvrisse ja Carl viis kogu mandi autosse. Kui ta lõpuks missioonilt naases, oli ta nagu duši alt tulnud. Ise jäime telki edasi ja lootsime lihtsalt, et hommikuks vee peal ei hõlju. Too öö ei saand me kumbki eriti magada, sest tuul oli nii kõva ja vett tilkus iga natukese aja tagant meile pähe. Hommikul laiutas me jalge ees väike minibassein. Nii et peale seda intsidenti meile aitas ja järgmine vaba päev läksimegi linna telgijahile. Uus telk on suts väiksem kuid see-eest tuule (ja loodetavasti ka vihma) kindlam. Vana telk oli 3.35mx3.35m ja 2.30m kõrge, uus on 3.05mx2.8m ja 1.95m kõrge. Kui me vana telgi olime juba kokku pannud ja uus oli püsti, tulid Jen ja Di me uut elamist uudistama. Di ütles, et: "aga mis te sellest vanast telgist kokku panite, te oleks sinna saanud panna kogu oma ülejäänud elamise, mida muidu ei kasuta ja kõik potid-pannid-toiduained". Miks me ise selle peale ei tulnud?! Seega ajasime vana telgi jälle püsti ja panimegi sinna kogu kraami, mida me "magamistoas" vaja ei lähe. No nüüd on meil reaalne villa! 2 toa ja avatud terrassiga. :D 

Kogu tööseltskond tuli me uut elamist kaema ja kõik naersid, et mis mõisasid need eestlased püsti panevad. Me uus elamine on kolleegide poolt Taj Mahal'iks ristitud. Aga nii on täitsa hää, ei pea iga hommik õue pealt taldrikuid, salvrätirulle ja kausse kokku korjama, mis tuul öösel laiali viinud.

Kolleegid on meil siin täiega toredad. Mõni aeg tagasi Harles küsis, et mis meil siis siin NII toredat on, et me nii rahul oleme. Noh, esiteks loodus ja ümbrus - megailus! Teiseks ja põhiliseks faktoriks ongi kolleegid. Iga viimane kui üks on nii sõbralik ja abivalmis. Kui see suur vihm oli, siis hommikul kõik juba leiutasid, mis nad meile telgi peale anda saaks, et see vihma läbi ei ajaks. Jack käis peale, et see oleks täiesti arusaadav, et te täna väsinud olete, öelge Leannele, ta kindlasti annab teile vaba päeva. Lisaks toodi meile telki veel üks laud. Kõik üritavad koguaeg aidata ja kaasa mõelda, kui miskit juhtund on. Bossid on kõik ülinormaalsed, mis on üpriski haruldane ja vägagi tervitatav nähtus. Üks asi, mis ma igalpool töötades tähele olen pannud, on see, et pidevalt käib kellegiga kellegi tagarääkimine. Siin pole seda siiamaani täheldanud, kõik saavad kõigiga hästi läbi ja kellelgi kellelegi mingeid etteheiteid pole (no nt, et "miks ta seda nii teeb, nii saaks ju palju lihtsamalt", "miks ta seal praegu seda teeb, ta peaks SEAL hoopis seda tegema, seda esimest tegevust saaks ta ju hiljem jätkata", "tead mida ... täna tegi?!" jne). Head kolleegid on väga oluline faktor minuarust, sest siis läheb töö palju lihtsamalt ja mõnusamalt. Nii et kui 3 asja kokku panna: imeline ümbrus + super kolleegid + bossid, kes töölistes ja tööliste tegemistes koguaeg vigu ei leia, siis ei oskagi enam rohkemat tahta.

Vahepeal pakuti meile muideks teist tööd ka. Sama päev kui me järvel käisime, ütles Leanne läbi raadiosaatja, et mina ja Carl peame korra tagasi tulema, et JobShop'i helistada, sest sealt olevat helistatud ja öeldud, et meile on intervjuu pandud. Läksime siis korraks tagasi ja helistasime ja öeldi, et teise koha boss tuleb homme teie juurde ja peab teiega seal intervjuu (päris uhke värk :D töö tuuakse kandikul ette). Järgmine hommik saime uue tööpakkujaga kokku, kes pakkus meile augustini tööd siin lähedal farmis, mind tahtis kohvikusse teenindajaks (oleks selle eest ka farmipäevad kirja saand) ja Carlile kõrvitsaid korjama ja pakkima. Palk oleks olnud sendikümnete võrra suurem kui siin kuid elupaiga üür oli palju kõrgem, $110/in nädalas. Nats aega mõtlesime pakkumise üle kuid kiirelt sai selgeks, et pigem mitte. Carl ei olnud vaimustuses 4 kuud kõrvitsaid korjama ja kumbki pold rahul, et nädala eest pärapõrgus peaks $110 välja käima, samas kui siin on tasuta (esimesed 4 nädalat $50/in). Rääkisime siin teistega ka, mis meile pakuti ja omanik naeris kõvasti selle peale, mis summat elamise eest nad tahavad. Arutasime olukorda Leannega ka ja ta lõpuks ütles, et: "ah mis seal ikka, teile meeldib siin ja teistele meeldite teie ja tööd teete te korralikult, nii et ma teen siis immigratsioonile natuke valetamistööd ja kui te soovite, siis ma pakuks teile siin tööd kuni septembrini". Jeee! See pakkumine meilt mingit mõtlemisaega ei nõudnudki, ütlesime kohe, et rõõmuga nõus. Nii et nüüd on sotid selged - Darwinis töötamise plaan jääb ära ja peatume siin kuni septembrini.

Peaks mainima, et see "talv" on siin päris mõnus! Kui Perthis olid ilmad me lahkumise ajal kuskil 20+ kraadide juures ja öösel oli juba päris külm (14-16C kanti), siis siin on asjalood hoopis teised. Kui me esmalt siia jõudsime, olid ilmad kuskil 40C lähedal. Nüüd vaikselt-vaikselt hakkavad kraadid alla minema, aga esimene töönädal möödus ikka kuskil 38C juures. Kliima on siin niiskem ka, nii et riided olid siis koguaeg märjad seljas. Tööd tehes oli nägu koguaeg nagu kraani alt läbi käinud. Töötades kusjuures ei pane seda palavust nii tähele aga kohe kui puhkehetk on ja maha istud, tahaks kohe vinguma hakata, et: "niiiiii palaaavvv onnnn!". Tänu sellele metsikule palavusele ja higistamisele sain ma kuumalööbe ka kohe külge. Reitele, kõhule ja seljale tekkisid pisikesed punased täpikesed, mis jõud ühendades moodustasid suure punase ja nahast kõrgema laigu, mis huulllllllult sügeleb. Õnneks sain apteegist mingi kreemi, mis olukorda on veits leevendanud ja ilmad on ka nii 3-5C jahedamaks läinud, nii et seegi aitab natuke kaasa.

Eilsel vabal päeval, kui ilm oli ka natuke tagasihoidlikum (34C umbes), võtsime ette väikse matka siin ümbruses. Kõigepealt läksime me kämpaplatsi juurest mööda matkarada muuseumisse. Ja seal muuseumis peitub kogu selle ümbruskonna ajalugu. See on igaljuhul kõige põnevam muuseum koos sinnakuuluva ajalooga, kus me kunagi käinud oleme. Üritan võimalikult kokkuvõtlik olla ja selle väga pika ja laia jutu lühidalt kirja panna. Kunagi 1800ndate lõpus otsustas üks mees koos oma tööliste, mõne perekonnaliikme ja ~7000 pealise karjaloomaga võtta ette teekonna jalgsi Queenslandist (Austraalia osariik idakaldal) siia, vahemaa on umbes 6000km. Kõik sellepärast, et nad arvasid, et siin on parem, nii neile kui karjaloomadele. Vahemaa läbimiseks läks umbes 2 aastat ja teekonna käigus läks neil loojakarja umbes pool karjast ja mõned inimesed. Kohale jõudes otsustas see põhimees (kelle idee oli siia tulla) ehitada siia omale kodu ja tallid ja mitu-mitu muud maja. Tema pojad jätkasid tema elutööd ning pojapojad samuti. Kuna see jõgi, mis siit läbi voolas kuivas alati kuival hooajal ära (kes mäletab eelnevatest kirjutistest, siis siin Austraalia ülemisel poolel pole 4 aastaaega vaid kuum&kuiv ning kuum&vihmane aastaaeg), siis üks poegadest, Kimberley, üritas läbi suruda ideed, et jõele tuleb tamm ette ehitada, mis tekitaks siia järve ning tänu sellele eksisteeriks vesi siin aastaringselt. Oma silmadega ta tammi ehitust ei näinud aga ta idee läks läbi ning aasta peale ta surma hakati tammi ehitama. Kuna ta perekonna kodu, mille ta vanaisa kunagi siia jõudes ehitas, oli sellises kohas, kuhu järv pidi tekkima, võeti see maja kivi-kivihaaval tükkideks ning iga kivi nummerdati ära, et maja pärast täpselt samasugusena kokku panna. 

                                            Iga kivi siin seinas oli nummerdatud ja numbrilises järjekorras jälle kokku pandud

Tänu sellele tammile eksisteerib siin nüüd Argyle järv (~1000km², suurim Austraalia mageveekogu), seesama, mille ääres me elame. Muuseum, kus me käisime, ongi seesama rekonstrueeritud maja, mis paari aasta pärast kivi-kivihaaval jälle kokku pandi. Kimberley auks nimetati tema järgi kogu siinne regioon (me elame Kimberley regioonis) ning paat, millega siin kruiise tehakse, kannab Kimberley Durack'i nime. Muuseumis oli põrandal ära toodud ka mööbli paigutus nagu neil eluajal oli ning ka mõned nende mööbliesemed ja isiklikud asjad. Kui õues mööda seinu hoolikalt otsida, võis leida ka mõne kivi, kus olid veel numbridki peal. Koha peal sai ka filmi vaadata kogu nende elust, tegemistest ja saavutustest. Igatahes väga vinge ajalugu ja nende suguvõsal on, mille üle uhkust tunda. Edasi matkasime me mööda rada, mis viis meid kaljule, mis on me kämpaplatsi vastas.

                                                                                      Matkaaegsed loodusvaated :)

Nüüd aga oleme jälle töölainel. Homme tuleb meil varajane äratus, sest hommikul kl 5 koguneme tammi juurde, kus üks töötaja peab jutlustust ning vaatame päikesetõusu. Seda seepärast, et 25. aprill on austraallaste (ja uus-meremaalaste) üks tähtsaim püha - Anzac Day. Sel päeval meenutatakse kõiki I maailmasõjas hukkunud Austraalia ja Uus-Meremaa sõdureid.

Sellest järgmine nädalavahetus on meil ka tähtis aeg ja aasta kiireim nädalavahetus. Toimub Argyle'i järve ujumine. Kokku tuleb ~600 inimest (ujujad+pealtvaatajad), kes ujuvad siin järves võidu 10km, nii individuaalses arvestuses kui ka võistkonnana. Carl tahtis ka osa võtta aga registreerimine oli ammu läbi.

Nagu eelmises postituses mainisin, elab siin järves umbes 30 000 mageveekrokut. Ja nüüd kõigile paanitsejatele - kui need kroksid oleks inimestele ohtlikud, ei lubataks kellegil siin ujumas käia aga ometi on selleks vaba voli nii kõigile niisama külastajatele ja karavanpargi elanikele ning kruiisidel, mis igapäevaselt toimuvad, on sulistamine lausa päevakavas sees. Ja päris kindlasti ei tehtaks siin järves u 400 osalejaga võistlust kui see kellegi elule ohtu kujutaks. Tak!

Osa 23 ehk meie kauaoodatud (ja kohati piinarikas) tripp

Lõpuks oligi me kauaoodatud kaunikene päev käes, kui asjad pakitud ja hommikul vaja ainult autosse istuda, masinale hääled sisse lüüa ja teele asuda.

1. päev: 3.30 öösel äratus. Kiired hommikused toimetused, viimased asjad veel autosse ja majakaaslastele unised kallistused tehtud, saime 5.05 teele asutud. Sõitma hakkasime veel pimedas, päike hakkas esimesi märke 5.30 andma. Ja juba esimesel päeval hakkas me auto UUESTI pirtsutama. Mõtlesime, et no tore küll - vaevalt saab teele asutud ja juba jälle tuleb autot remontima hakata. Seekord otsustas sumpasukk puruks minna ja sõitsime ringi nagu mõne V8 mootoriga monstertruckiga (ehk siis me tulekut oli juba kilomeetri kauguselt kuulda). Tegime peatuse Geraldtonis ja andsime auto meistrimeeste kätte, kes probleemi $250 eest ära lahendasid. Esimene plaanipärane peatus Kalbarri rahvuspargis läks meil ka luhta, sest tee sealse põhilise vaatamisväärsuse juurde oli nagu lainetav kuumaastik. Nagu konkreetselt krepitangidega oleks teest üle käidud. Meil hakkas autost nii kahju, et otsustasime otsa ringi keerata (sest see tee ei old mõni km pikk vaid kümnetes km-tes pikk). Sõitsime siis edasi ja tegime Kalbarris poepeatuse ja mõtlesime edasiste plaanide peale. Esialgne plaan oli jõuda esimeseks ööks Monkey Mia'sse (~800km kodust) aga kuna autoremondis läks tükk aega kaotsi ja see Kalbarri rahvuspargi tühjaläinud ots võttis ka oma aja, läks meil kokkuvõttes nii palju aega kaduma, et otsustasime kuni järgmise ettejuhtuva puhkealani sõita ja siis seal öö veeta. Ööbimispaigaks sai too päev teeäärne tühermaa. Kärbseid oli seal niiiiiiii palju, et auto ümber oli täiesti võimatu toimetada ja kui oleks soovind õhtusööki õues süüa, oleks ilmselt ühes ampsus olnud rohkem kärbseid kui õhtusööki. Nii et kobisime ruttu autosse, vaatasime filmi ja nautisime õhtusööki. 19.45 kadusime juba tududemaale ära.

2. päev: Äratuse olime sättinud 6ks, aga püsti ajasime end lõpuks alles pool 8. Hommikusöögist võisime siin kärbeste tõttu suud puhtaks pühkida, nii et pakkisime end jälle kokku ja sõitsime edasi. 11 paiku jõudsime Shell Beach'i, kus saime hommikusööki süüa. Aga endiselt ja jälle oli kärbseid nii palju platsis, et otsustasime võikud kokku klopsida, sest neid saab autos sees teha. Auto käis meil samal ajal, et sees külma hoida ja tuli välja, et teine päev - teine probleem. Auto otsustas üle kuumeneda. Kui võikud söödud, läksime randa uudistama. Nagu nimigi ütleb: Shell Beach (merekarpide rand), siis liivast polnud seal haisugi vaid terve rannaala oli valgeid merekarpe täis. Carli aga see ilus vaatepilt too hetk üldse ei köitnud vaid ta potsatas maha ja vihastas auto pärast. Mina hoidsin oma "vana rahu ise" loori ees ja  korrutasin, et kõik saab korda ja ega see maailma lõpp pole. Kuidagi ikka hakkama saame ja kohale jõuame. Kui olime seal natuke aega veetnud ja jalgupidi vees sulistanud, läksime autosse tagasi ja õnneks saime teekonda jätkata. Poole 3 paiku jõudsime Monkey Mia'sse ja otsustasime siia jääda. Monkey Mia's ongi ainult ühes kohas võimalik ööbida, sealses puhkekeskuses ja karavanpargis. See on siis suuur ala, kus on võimalik ööbida väikestes majades, hotellitubades või oma autos või telgis. Kõik on otse ranna ääres. Söömis- ja ajaveetmisvõimalusteks oli seal baar ja restoran. Me nautisime oma esimest pesemisvõimalust, käisime rannas ja lebosime vees, lasime baaris endil kõhud täis sööta ja siis potsatasime õhtul randa maha. Istusime seal niikaua kuni pimedaks läks. Meil joppas isegi nii palju, et saime delfiini "näha". Umbes 1 sammu kaugusel veepiirist ujus üks delfiin ringi, kellest me tegelikult siis ainult siluetti nägime. Pime või mitte aga ma olin igaljuhul õnnejunnis, et nii lähedalt vabas looduses sellist elukat nägime. Poole 9 paiku sättisime end magama. Mõtlesime veel, et tegelikult hea oli, et esimene õhtu sinna ei jõudnud, sest siis oleks ainult seal magamisrõõm olnud ja hommikul kohe edasi sõitnud. Aga nüüd saime terve päeva rannamõnusid nautida ja ringi uudistada. Terve öö otsustas vihma kallata (mis mõnes mõttes oli isegi hea - värske õhk!).

3. päev: Kell 7 hommikul ajasime endile kargud alla, nautisime jälle pesu (kes teab, millal jälle saab, eksole) ja vut-vut randa. Nimelt igal hommikul kl 7.45 on seal delfiinivaatlus. See tähendab siis seda, et neile pakutakse seal hommikusööki. :D Delfiinid on nii targad, et teavad täpselt mis kellaks end kohale ajada, et kalapalukest saada. Söödetakse ainult emaseid delfiine, et kui nad "beebid" saavad, siis nad tooksid nemad ka sinna, et "traditsioon" jätkuks ja nad seal põlvkonniti edasi käiks. Hetkel käib seal iga hommik umbes 15 delfiini, kellel kõigile isegi nimed pandud (uime järgi teevad vahet, need pidid igal delfiinil erinevad olema). Ootasime pool tundi aga randa nad endiselt ei tulnud. Kaugemalt oli neid näha küll aga sööma ei kiirustanud. Ainukesed, keda lähemalt nägime olid raid. Otsustasime siis ise söömas ära käia ja natuke hiljem tagasi tulla. Hommikusööki valmistades külastas meid aga teine elukas - emu. Emud ei ole seal harv nähtus, looduses võib neid igalpool näha ja kui söögiga on kitsas käes, nad tulevadki sinna puhkekesuse alale süüa otsima. Kui söök söödud, pakkisime oma asjad kokku ja käisime enne minekut veel rannast läbi. Meil joppas nii hästi, et täpselt kui randa jõudsime, olidki delfiinid rannas ja hakati just söötma. Suht kohe kui ma olin oma kaameraga jalgupidi vette jõudnud, kutsus talitaja mind sinna, et tule anna delfiinile kala. No joppenpuhh milline vedu! :D Sumpasin rahulikult delfiini juurde, võtsin ämbrist kala ja andsin delfiinile. Minu päev oli igaljuhul kohe hommikul korda läinud ja suu oli kõrvuni. :D Jätkasime siis teekonda. Kohe peale lahkumist oleks äärepealt tee peal emu alla ajanud, paar cm jäi vast puudu. Emud on tee peal nagu peata kanad - kui hädaoht tuleb, siis nad ei tea kuhupoole joosta ja tiirutavad algul koha peal siia-sinna, enne kui otsustavad kuhugipoole liikuda. 3 paiku jõudsime Carnarvoni, käisime poes jälle ja sõime lõunat seal. Edasine suund oli Coral Bay poole. 17.33 ületasime troopikajoone. Peale seda muutus loodus ka kohe. Punane liiv, rohe-roheline taimestik ja ülisinine taevas. Nagu postkaart. Ilm läks ka ilusamaks - enne sadas pidevalt vihma, nüüd ilus selge ilm ja ka soojem. Õhtuks jõudsime Coral Bay'sse ja maandusime jälle karavanpargis. Saabudes tervitas meid meie parkimiskohal hobune, kes ei kavatsenudki sealt minema liikuda, sest rohi oli ju nii magus just selle koha peal. Nagu me aru saime, siis see hobune kellegi oma vist otseselt ei olnudki aga minema teda ka ei aetud. Ega miks peakski, inimestel ka ju huvitav vaadata kuidas obene ümbruses ringi luusib. Kärbseid oli siin juba vähem, aga siiski eksisteerisid. Vähemalt saime too õhtu söögi õues valmistada. 10 paiku vajusime tuttu.

4. päev: 7 äratus. Hommikusööki jälle võimatu teha, kärbsed platsis. Läbi häda siiski saime söögi valmis ja söödud. Pakkisime ruttu asjad kokku ja läksime üle tee randa, sest ega ilmaasjata pole koha nimi Coral Bay (Korallilaht) ja ega me võimalust kasutamata ei saanud ju jätta. Nii et maskid pähe ja vette snorgeldama! Carl pidi kohe ära mainima, et ma oleks nagu vääääike laps seal olnud. Snorgeldab, snorgeldab, näeb midagi/kedagi huvitavat, ots ringi ja annab lestadele valu, et ikka kiiresti järgi jõuda ja siis pea välja pista ja karjuda talle, et "nääääääääe, siin oli just ... (mingi värviline kala nt)!" Igaljuhul väga lahe oli, avastasin enda jaoks uue lemmikhobi! :D Vesi oli ka mõnus soe, nii et polnud mingit probleemi seal ringi ulpida. Kahjuks tervet päeva me seal sulistada ei saanud, sest tuli ju edasi liikuda. Edasi sõitsime Exmouthi, kus pidasime väikese kohvipausi, käisime poes ja ka agentuuris tööd küsimas. Saime CV-d letti laotud aga suurt lootust seal ei antud. Startisime siis edasi Nanutarra poole, kus töötavad Kristjan ja Marek. Tee peal otsustas kapoti all miski kärsata jälle - oligi liiga kaua probleemideta möödunud, eks. Õnneks tuli välja, et see oli kõigest porilapats, mis käis vastu rehvi ja ajas tossu kapoti alt välja, nii et mitte midagi tõsist. Saime edasi liikuda. Panime tee peal tähele, et siin olid kõik puud ja postid ja viidad ühele poole kaldu ja loodus üldse kuidagi räsitud ilmega. Lõpuks panime pildi kokku, et siit oli hiljuti just tsüklon üle käinud. Natuke peale 6 jõudsime Nanutarrasse, poiste töökohta. Carl läks bensiinijaama sisse uurima, et kuidas poistel sabast kinni saaks aga nad mõlemad olidki tol hetkel just seal. Carli sõnutsi oli neil suu kõrvuni teda nähes (ilmselt mõtlesid, et lõpuks tuttavad näod ja lõpuks keegi, kelle jutust aru saab (sealsetel kohalikel on üsna ränk aktsent juures)). Poiste boss lubas meil ühe nende toa okupeerida ja tasuta ööbida, nii et jälle joppas. Saime poistelt veel teada, et tee mida mööda meil edasine reis plaanis, on üleujutatud, nii et oligi hea, et sinna pidama saime. Õhtul tegime süüa ja istusime kõik koos ja saime pikalt ja laialt jutustada.

PS! Eestis keerati kella, seega meil jälle 5h ajavahe.

5. päev: Ärkasime kl 7 ja Carl hakkas kohe autoga tegelema. Otsustas, et enne ei liigu kuskile kui autol küünlad vahetatud. Meil olid need auto ostuhetkest saadik juba olemas aga ükski töökoda ei vaevunud neid vahetama (kuigi palusime) ja Carl ka kodus ei viitsinud, kuna nende vahetamiseks pidi räige lammutamistöö kõigepealt ette võtma. Kuna Carli sõnutsi aga auto oli viimastel päevadel jõnksutanud, otsustas ta  selle vaeva siiski ette võtta. Vahetamise ajal nummerdas kõik jupid ära, et pärast oskaks õiges järjekorras kõik tagasi panna ja et ühtegi kruvi lõpuks üle ei jääks. Peale 4h rassimist olid küünlad edukalt vahetatud ja ühtegi juppi järgi ei jäänud (jee!). Enne minekut tegime kärmelt endale veel võikud ja siis startisime edasi. Tee peal olid tõesti hullud üleujutused, nii et eelmine õhtu vast ei olekski sealt läbi saanud. Peale Nanutarrat hakkas loodus jälle teist ilmet võtma - hästi mägine ja veel rohelisem. Teel Paraburdoosse sõitsime maost üle (vähemalt maost ei ole nii kahju kui oleks kängust). Paraburdoo oli täielik kaevanduslinn - iga vastutuleva inimese riietusest võis aru saada, et kaevandustööline. Käisime seal poes jälle, et õhtusöögimaterjali varuda ja siis sõitsime natuke edasi ööbimispaika. See oli järjekordne teeäärne puhkeala aga vähemalt WC ja katusealusega, kus sai mugavalt süüa teha. Igas suunas me ümber lõi välku aga meie peakohalt läks see mürgel õnneks kaarega üle. Õhtul vaatasime veel filmi ja keerasime 10 paiku tuttu ära.

6. päev: Pool 7 ärkasime. Kärbseid oli jälle niiiii võimatult palju, et väga vaevaline hommikusöök oli. Pool 8 saime minema ja liikusime Karijini rahvuspargi poole. 10 paiku jõudsime kohale ja esimesena läksime uudistama Kalamina orgu. Sulistasime seal jalgupidi vees ja tegime ümbrusest pilte. Teine sihtpaik oli Dales'i org, kus oli väike veesilm ja kosk. Seal otsustasime end jahutama ka minna ja kose alla istuma. Vesi oli mõnusalt soe ja lebotasime seal tükk aega. Viimasena vaatasime veel kõrgusest kaljude vahelt kolmandat orgu. 12.45 ajasime kargud alla ja sõitsime edasi. 5 paiku jõudsime Port Hedlandi, mis oli järjekordne kaevanduslinn. Meil läks seal poes nii kaua aega, et kuigi oli plaan too õhtu Broome'i jõuda, pidime jääma sinna pidama. Karavanparki otsisime seal ilmatuma kaua aega, sest see oli ikka väga osavalt ära peidetud. Kõige jubedam karavanpark ka (ühtlasi kõige kallim: kui muidu oleme maksnud kahepeale $32 enamasti, siis seal $50), kus ööbinud olime. Pesemisvõimalused ja köök olid okeid aga plats ise oli ikka suht räpane ja inimesed päris jubedad aga paremat võimalust seal linnas kahjuks polnud ka. Too õhtu otsustasime magamiskotid ka lõpuks nurka visata (kuigi ega meil neid siianigi eriti vaja ei läinud), sest iga päevaga läks see autos magamine palavuse pärast järjest võimatumaks. Sel õhtul näiteks, kui päike juba ammu loojas, oli õues ikka 32C. Autos lamades oli nahk juba märg ilma liigutamatagi. Meie "õnneks", lisaks palavusele, olid meil eriti lärmakad naabrid koos eriti lärmaka koeraga, kes pidas vajalikuks terve öö klähvida.

7. päev: Äratus oli meil 6ks aga uni sellest jubedast ööst oli nii suur, et lebosime veel 7ni voodis. 8.45 saime liikuma ja suund oli Broome'i poole. Loodus läks aina rohelisemaks ja ilusamaks. 14.45 jõudsime kohale aga tahtsime veel natuke edasi sõita, et Cape Leveque's käia. Tee sinna oli aga järjekordselt selline, et kuku pikali. 100km nii hullu teed, et otsustasime jälle otsa ringi keerata, sest esiteks üli ebamugav sõita ja teiseks hakkas auto ülekuumenemise märke jälle andma. Sõitsime Broome'i tagasi ja otsisime karavanpargi ööbimiseks välja. Natuke hiljem otsustasime end randa jahutama minna. Seal avanes meile võimas vaatepilt jälle - terve rand oli krabisid täis. Omale liiva alla urgude tekitamise käigus oli terve rannaala ka miniatuurseid liivapalle täis. Kui lõpuks suur fotosessioon rannast ja krabidest sai tehtud, võtsime sammud vee poole. Jummeljuuli kui soe vesi seal oli. Pakuks julgelt, et 30C ilusti. Jahutamisest seal küll mingit juttu ei olnud, nagu vannis istuks. Peale tükki aega mõnnamist vees läksime karavanparki tagasi ja hakkasime süüa tegema. See oli parim karavanpark siiani - lihtsalt ilus ja kogu see ala oli puid täis, nii et suht varjuline ja see tegi oma platsi natuke privaatsemaks ka. Ja suur pluss asja juures - siin ei olnud kärbseid! Mõtlesime, et toho tonti.. peaks vist siia jääma. Ja kusjuures täitsa tõsiselt mõtlesime selle üle, sest peale selle, et see tundus nagu kärbsevaba tsoon, oli Broome täiega ilus väike linnake. Jama seisnes ainult selles, et kui me oleks tahtnud seal kuskilt tööd uurida, oleks me pidanud sinna jääma kuni teisipäevani (too päev oli reede), sest lihavõtted olid ja sel puhul on neil R-E vabad päevad. Nii et kahju oli aga pidime selle mõtte maha matma.

8. päev: Äratus 6.30. Võtsime too hommik suht rahulikult, sest seal oli niiii mõnna lihtsalt olla. Kl 9ks oli meil söödud ja asjad pakitud ning hakkasime liikuma. Käisime Broome's veel poes, et süüa varuda ja siis liikusime edasi. Otsustasime Broome's sees veel 1 peatuse teha (koha nime ei mäleta), sest hea juhuse korral (kui on mõõn), saab seal näha dinosauruse jalajälge (kuskil kivi sees). Meil õnneks ei läinud, sest mõõna ei olnud ja sauruse jalajälg jäigi nägemata. Aga koht oli sellegipoolest ilus. Liikusime edasi Tunnels Creek'i poole. Teist korda tripi jooksul õnnestus mul ka rooli saada, sest lõpuks ometi Carl väsis ära. Üks kord varem sain ka rooli taha aga ainult mingi 150km-ks, seekord u 400km-ks. Esimest korda kõrval istudes sai Carl vist aru, et ega tegelikult see kõrvalistuja roll midagi põnevat ei olegi ja on edaspidi ainult ise üritanud roolis vastu pidada. Tunnels Creek'i oli tee kahjuks suletud (ilmselt metsapõleng, sest enne nägime suitsu), seega see koht jäi ka nägemata. Sõitsime edasi ja enne 5 leidsime ööbimisplatsi koos lehmade ja krokodillidega.

9. päev: Ärkasime 5.45, ruttu hommikused toimetused ja saime 7.15 liikuma. Käisime Halls Creek'is poes ja siis Wyndhami poole punuma. Ma mängisin juba 3ndat päeva igavuse peletamiseks terve päev Solitaire't (kaardimängu arvutis/tahvelarvutis).  170km enne Wyndhami hakkas puuviljavaba tsoon. See tähendab siis, et üle Lääne-Austraalia - Põhjaterritooriumi piiri ei tohi puuvilju üle vedada kuna nad üritavad vältida puuviljakärbseid. Me nosime iga päev enne- ja pärast lõunat puuvilju, seega oli meil päris korralik varu neid. Aga vältisime silti ja sõitsime edasi. Siis natuke maad edasi tuli silt, et ärge riskige trahviga, visake oma puuviljad minema. Noo okei.. me ei raatsind minema visata, seega tõmbasime tee äärde ja hakkasime nosima. Meil oli 2 karpi lõigutud puuvilju järgi + 1 megasuur virsik ja 1 suur ploom. Mina tundsin end nagu mingit food challenge't (söögi väljakutset) tegemas, sest kõht oli kurguauguni täis, suu oli punnis ja siis Carl kõrval inises veel, et "sa sööd nii aeglaselt, igat ampsu ei pea 33x läbi närima!" (ei närigi). Mitte midagi ei raatsind minema visata, nii et nii me siis turbovitsutasime seal tee ääres. Missioon täidetud!

Tahtsime minna Wyndhami krokodillifarmi aga tuli välja, et see oli kinni pandud. Nii et sõit läks edasi Kununurra (Carli moodi: Kurrunurruvutisaar) poole, kust me omakorda läksime edasi Lake Argyle (Argyle järv) poole, kus plaanisime ööbida. Umbes 5km enne ööbimisplatsi otsustas me auto nii üle kuumeneda, et pidime jääma tee äärde ootama. Paar korda üritasime edasi sõita peale natukest pausi aga kohe kui auto hääled sisse sai ja nii 50m edasi liigutud, näitas näidik keemist jälle. Seega otsustasime pikemaks pidama jääda, et radikas ja mootor täiesti maha jahtuks. Kõik möödasõitjad jäid pidama ja uurisid, et mis viga ja kas me saame ikka edasi ja kas meil süüa ja vett on. Siin ikka tuimalt mööda ei sõideta kui keegi tee ääres on, sest eks kõik teavad, et kui levi ei ole ja auto katki, siis on jama majas. Peale 1.5h saime edasi liikuda ja jõudsime õnnelikult sihtpunkti. See koht tundus ikka ülimõnna! Suuuure järve ääres, ilus suur roheline muruplats. Too õhtu läksime istusime kohe baari maha ja hakkasime netti taga ajama. Tuli välja, et nett eksisteerib ainult 1 puu all ja seal peab ka ringi tiirutama ja õiget kohta otsima, et seda netinatukest püüda. Tellisime omale õlu ja siidri, tiirutasime puu all ja kogesime pingelangust, et me lõpuks kuskil kohal oleme, mitte ei istu tee ääres. Suts hiljem uurisime töötajatelt, et kas järgmine päev (esmaspäev) mõni töökoda ka lahti on aga ei - pühad. Carl tahtis järgmine päev siiski trippi jätkata aga töötajad soovitasid ikka oodata teisipäevani ja siis töökojas käia, ma olin ka pigem seda meelt. Umbes 5 minutit hiljem teadsid vist kõik töötajad, et meil mingi autojama on ja kõik püüdsid kuidagi aidata. Üks mees tuli kapoti alla ka uurima aga midagi tarka ta öelda ei osanud, ainult ka soovitada, et oodake teisipäevani. Lõpuks oli Carl ka seda meelt, et lebotame siis siin veel selle 1 päeva ja lähme siis. Juhhei! Õhtul tegime endale mõnusa leboplatsi muru peale ja vaatasime filmi. Kui film läbi, oli meil siuke uni, et võikski kohe siia õue magama jääda. Siis mõtlesimegi, et miks mitte, nii et ei liikundki kuskile. Aga nii 5 minutit hiljem hakkasin ma mõtlema kõigi ämblike ja madude ja muude pudulojuste peale, kes siin ringi võivad liikuda ja siis otsustasime, et pigem haudume autos kui saame öösel surma.

10. päev: Lebopäev! Magasime kaua (poole 8ni), sõime ja ainult lebotasime. Check-out'i ajal vabanes me kõrval puu all palju parem plats, seega lokeerisime ennast ka ümber puu alla varju. Pärast mõnnasime veel mitu tundi miljonivaatega bassus, päevitasime ja oligi järgmine päev õhtus. 

Kuna meile siin nii meeldis, otsustasime õnne proovida ja tööd küsida. Üks admin ütles, et meil pole siin midagi pakkuda aga küsis teise admini käest ka üle, kes ütles, et juhataja oli just öelnud, et esimene kes sisse kõnnib ja tööd küsib, saab tööd. Seega lootust oli! Andsime neile oma CV-d ja tegime kaaskirja ka juurde. Juhataja pidi homme laekuma. Nii et hoidsime pöidlad pihus ja läksime magama. Too öö miskipärast ei saanud üldse magada, nii palav oli ka ja ainult vähkresime ja kogu platsi vereimejad olid vist ainult meid sööma tulnud. Lõpuks ometi sõi keegi Carli ka, sest tripi esimesest päevast saadik on ainult mind söödud ja jalad on mul täitsa kuppe täis.

11. päev:  Tänu möödunud öö magamatusele oli meil üpris unine hommik. Hommikusööki süües tuli eileõhtune admin meie juurde ja ütles, et juhataja on siin ja soovib meid näha. Sõime siis ruttu ära, kasisime end inimlikumaks ja läksime. Kohal olid juhataja, ta mees ja admin, kes meiega varasemalt asju ajas. Arutasime tööülesandeid, kas farmipäevi saab selle eest, palka ja kõike muud. Meie poolest oleks võinud me igakell seal tööd alustada aga tingimus oli meil see, et farmipäevi peab kirja saama, muidu sõidame edasi. Me ei saa siin nii riskida, et farmipäevade tegemise nii hilja peale jätame. Peale pikki läbirääkimisi oli ta nõus meile kuu aega farmipäevi kirja panema. Tööülesanneteks oleks meil muidu kõik muu, mis farmipäevadeks tegelikult ette nähtud on. :D Seega lõimegi kuuks ajaks käed! Palgaks on meil $21/h, nädala ööbimise eest peame maksma $50 kahepeale (peale mõnda aega vb ei pea sedagi maksma) ja söögi pealt saame 50% alla. Kuna siinsed söögid on aga üsna paksukstegevad, üritame edaspidi vähemalt kord nädalas linnas käia ja end oma söögiga varustada. Tunde pidime saama 20-50h nädalas, olenevalt kui kiired ajad on. Nii et siin just ulmesummasid endale kokku ei aja aga see tundub olevat hea vahepeatus, kus me saame tripile kulutatud raha tagasi teenida, eesoleva tripi jaoks finantsi koguda ja veel pealegi. Suureks plussiks on siin veel see, et esiteks koht on megailus ja kollektiiv on väga sõbralik. Nüüd rippus küsimus, et kus me elama hakkame. Siin on juba hetkel päris palju töötajad ja kõik töötajate elamised on täis. Mõtlesime, et ostame siis telgi, mis seal ikka. Küsisime Gary (üks bossudest) käest, et kust Kununurrast telki saab osta aga siis otsustasid bossud, et laenavad meile telki, et mida me ikka raha kulutame. Juhhei!

Aga linna poole pidime me ikka sammud seadma, sest Gary oli meile töökotta aja sebinud ja läksime siis sinna, et auto lasta üle vaadata. See tähendas, et meil oli mitu tundi vaba aega linnas, mis on väiksem kui Kolga-Jaani küla. Selle ajaga jõudsime me linnale umbes 3 tiiru peale teha, igas poes 3x käia ja süüa ja lebotada. Töökojas saime teada, et radikas olevat tääiesti umbes + kuskil olevat mingi mõra. Tegi meile 2 hinnapakkumist - 1 sellele variandile kui radikas puhastada ja läbi pesta + uus ülemine osa ja teine sellele variandile, et osta ja paigaldada uus radikas. Mõlemi hind oli üle $400 aga nende kahe pakkumise vahe oli $40, nii et otsustasime uue radika kasuks. Praeguseks peaks radikas juba Kununurras töökojas kohal olema aga ootame praegu vaba päeva, et saaks jälle linna minna ja lasta see ära vahetada.

Kui õhtupoolikul tagasi järve äärde jõudsime, oli meile juba graafik tehtud ja järgmisest päevast tööle pandud. Edasi anti meile telk kätte ja näidati kuhu selle püsti võime lajatada. Ma mõtlesin, et saame pisikese telgi, või noh, nagu ikka telgid on - kui 2 inimese pesa on sees, siis on ruumi veel siinpool ja sealpool ja saab vabalt istuda. Oo ei. Me saime ikka villa-telgi! See on nii suur, et ruumi siin-seal on küllaga ja kui Carl telgi keskel püsti seisab ja käe üles tõstab, ei puuduta ka vist telgi lage ära. :D Kui olime end sisse seadnud, siis tulid riburadapidi kõik teised end tutvustama ja tere ütlema, kellega me veel kohtunud polnud. Too õhtu läksime vara tuttu ära, sest pidime mõlemad järgmine päev kl 7 juba tööpostil olema.

1. tööpäev: Hommikul kl 6.45 olime nagu naksti tööpostil kohal ja ootasime oma kambajõmme, kes pidid meile näitama mida teha ja kuidas. Minu päev algas maja kraamimisega (siin ongi 1 maja, kus sees on administratsioon, köök, resto ja WC-d) - põrandad puhtaks, lauad puhtaks ja vetsud puhtaks. Carl kraamis samal ajal majaesist ja õueala laudasid. Edasi liitusin ma Carli ja tema kambajõmmiga ja nüüd oli me ülesandeks küürida puhtaks kõik karavanpargi vetsud, duširuumid ja pesu pesemise ruumid. Selle tööga saime vist ühele poole 11 paiku ning Carli jaoks oligi siis tööpäev läbi. Mina pidin veel 12-15ni minema köögiabiliseks. Enamasti seisnes mu töö nõude pesemises ja kui teistel oli kiire-kiire, pidin ma ka klientidele sööke lauda viima. Kui ma kl 15 lõpetasin, tuli juhataja ja ütles, et mul vahet ei ole kumb teist pärast tuleb aga mul on 17.30st kuni sulgemiseni ka ühte köögiabilist vaja. Kuna mulle oli süsteem ja asjad juba selgeks tehtud oli lihtsam kui ma hiljem ise sinna läksin. Meie villa juurde tagasi jõudes nägin, et Carl oli aega sisustand me telgi täiendamisega ja auto korrastamisega. Tegime siis kiire lõunasöögi ja otsustasime enne mu töölenaasmist veel bassus end jahutamas käia. Too päev ei olnud õues nii palav ka, nii et bassuvesi oli ikka tõesti jahutav. Kui välja tulime, hakkas lausa külm. Tööle tagasi minnes sain täpselt samu asju teha mis ennegi ja villasse tagasi sain alles veerand 9 paiku. Järgmine hommik pidi mul vaba olema aga viimasel hetkel pandi mulle ka hommikuks tööd - housekeepingusse (tubade koristus).

2. tööpäev: Minu tööpäev algas kl 7 ja Carlil 7.30. Hommikul tegin kiirelt maja koristuse jälle ja selleks ajaks kui Carl tööle jõudis, olin ma juba lõpetanud. Edasi viidi mind Ruth'i juurde, kes hakkas mulle housekeepingu süsteemi seletama. Carl läks aiapidamistöid tegema. Samal ajal kui Carl rahulikult peenraid kõpitses, mässasin mina nagu hullumeelne villades (seekord õiged villad, mitte meie villatelk) ringi. See on täiesti räige mis tamp on housekeepingu töötajatel taga. JUBEEE! Kell 10 on check-out ja peale seda peavad toad ülihelikiirusel korda saama, et uued saaks sisse tulla. Ma vihhhhhkan voodite tegemist ja muidugi olin mina see, kes pidi iga villa iga voodi pesu vahetama ja nagu sellest veel vähe oleks - ülihelikiirusel ja samal ajal ülikorralikult, iga voodinurk mingi spets moodi volditult ja kõik linad ja pealistekid nii sirgelt, et kui lood peale panna, siis mull oleks täpselt keskel. Ja kui voodid tehtud, pidin aitama kõige muuga - tolmuimejaga üle käima, põrandad ära pesema, vannituba pesema/korda tegema jne. Tegin seda kl 12ni ja sellega oli mu päev läbi, sest juhataja oli meile edasise plaani teinud - pidime minema päikeseloojangu kruiisile. Seega oli meil mõlemil natuke üle tunni vaba aega ja siis paadile. Nagu aimata võite, siis see koht pakub peale majutuse tuure - kruiise ja helikopterisõitu. Ja juhataja põhimõte on selline, et iga töötaja peab oskama omast kogemusest rääkida klientidele, mis elamusi üks või teine nende teenus pakub. Seega tasuta kruiisile! 13.15 pidime vaatama mingit filmi jõe ette tammi ehitamisest. 14.15 hakkas tuur pihta. Meid korjati maja eest bussi peale ja siis näidati sedasama tammi, millest filmis juttu oli ja tänu millele see ~1000km² järv siin praegu eksisteerib. Edasi läksimegi paadi peale, kus tuuritasime siis niisama järve peal ringi ja giid rääkis vahepeal seiku vahele maastikust, loodusest, loomadest ja lindudest. Muidugi sai ka vette hüpata ja ujuda. Siinkohal pean juba oma sõnu sööma - see järv on koduks ~30 000 (magevee) krokodillile, seega me siiski oleme krokudega ühes veekogus ujunud. Mageveekrokodille vähemalt inimesed ei huvita kuid sellegipoolest ei tahtnud ma üle 10 minuti seal vees ulpida. Carl aina ulpis ja vedeles ja jõi õlut samal ajal. Muidu see kruiis vast midagi nii erilist ei olekski kui ei oleks seda lahedat mägist loodust siin ümber. 

Me ei jõudnud kordagi paika, kus me ümber poleks olnud mägesid. Päikeseloojang oli küll päris ilus järve pealt vaadates. Kui päike oli loojunud, hakkasimegi suunda tagasi võtma ja peale 6 olime kodus tagasi. Siis sõime veel kahepeale ühe suure prae ära ja läksimegi tuttu ära. Ma olin juba ausaltöeldes sellest hetkest saati väsinud kui ma hommikul silmad lahti tegin ja ega see tõmblemine ka asja paremaks ei teinud. :D Kuigi me läheme siin väga vara magama (enamasti 19-21.30 vahel, sest lihtsalt mittte midagi pole teha ja enne 6 läheb juba pimedaks), siis 5.30 ärgata on minu jaoks liig. Kui 6.30 on äratus, suudan ma veel enam-vähem normaalselt funktsioneerida, aga 5.30 - eieiei..

Täna läks Carl 8ks tööle ja mina lähen alles 17.30ks nõusid pesema ja toite ette kandma. See nädal oleme kõik päevad tööl, nii et vaba päev terendab alles järgmisel nädalal. Aga kui on sellised poolikud päevad nagu mul täna, siis see on ka peaaegu nagu vaba päev. Graafikuks on meil 5 päeva tööl, 2 päeva vaba. Minu jaoks on see töökogemus siin ikka väga irooniline, mitmes mõttes. Kuna ma olen kokku töötanud mitu aastat kohvikus/restoranis/baaris, siis ma olen mõelnud, et ma ei taha seda tööd enam KUNAGI teha, sest ülinõmedaid kliente koos kapriissete soovidega on rohkem kui arvata võiks ja samas on see ka palju väsitavam töö kui pealevaadates mõeldakse. Teiseks saan ma teha oma "lemmikuid" majapidamistöid - voodipesu vahetamist, tolmuimemist ja põrandate pesemist. :D Ja kolmandaks WC-de koristamine - see on lihtsalt selle poolest irooniline (positiivses mõttes), et ma teeks seda 10x parema heameelega kui orjaks päev läbi lõõmava päikese käes põõsaste vahel ja korjaks mangosid, meloneid, ananasse või arbuuse. Aga lõppkokkuvõttes olen/oleme ikka õnnelik(ud), sest ilmselgelt isegi mõne nõmeda tööülesande kõrvalt on see parem töö kui päris farmis töötada ja teiseks plussiks, ikka ja jälle, on see väga ilus koht kus oma kuu aega farmipäevi mööda saata.

Kahjuks ei saa teile pakkuda erilist pildimaterjali hetkel, sest netiga on meil VÄGA kehvad lood. Selle puu all neti püüdmisest oleme me loobunud, sest siis umbes 10 sekundiks on nett ja 5ks minutiks jälle kadunud. Seega ostsime netti - 500mb $19.95 eest. Kui ma hakkaks teile kõiki pilte näitama mida sooviks, siis läheks see mulle VÄGA kalliks maksma. :D Nii et peate ootama kuni me mõnda paika jõuame, kus netti saab normaalse raha eest (seda siis ilmselt kuu või rohkema pärast).

Kes soovib me praeguse töökoha kohta rohkem uurida, siis kodulehekülg on siin

Pilte sellest kohast leiate kodulehel siit