Tuesday, February 24, 2015

Osa 20 ehk sünnipäev!

Kuna eelmine jutt oli suhtkoht ainult autole pühendunud, siis räägin seekord me elust ka.
11ndal jõudsid pärale eestlased, me uued majanaabrid. Osad eestlased Aussis ütlevad, et nemad ei tahagi teiste eestlastega koos elada, sest multikultuurses keskkonnas on palju huvitavam. Üldisemas pildis võibolla jah aga igaljuhul mitte ühe katuse all. Eestlastega katuse jagamist ei saa võrreldagi itaallaste või kolumbialastega. Majas on nii hea ja rahulik. Keegi mingeid jamasid kokku ei keera ja närve pingule ei kruti. Meie oleme rahul! :) Tulles nad kohe oigasid, et issand kui palav siin on.. Ja see oli üle pika aja kusjuures üks jahedaim päev. Ja üks teine päev kui oli me jaoks lausa niivõrd jahe (24 kraadi), et ma tõmbasin lausa pikad varrukad selga, siis nad käisid rannas päevitamas. Nii et selle hea soojaga harjub siin kiiresti ära ja Eesti hea suveilm jääb meile vist külmaks. Suur suvi hakkab siin läbi saama, üle 40 kraadiseid päevi pole ammu olnud ja nüüd saame vahelduseks jahutada end ka 20+ kraadiste ilmadega. 30 kanti on siiski veel keskmine temperatuur. Nii ongi parem, sest nüüd saab vähemalt öösel magada ka, sest ööseks temperatuur ikkagi kukub. Kui oli see väga palav periood, oli öösel ka ikka ligi 30 kraadi õues ja sõba silmale väga ei saand.

Laupäev oli sõbrapäev! Arvata oli, et mu tööpäev koosnes üksnes paarikeste massaažidest. Üks püsiklient, kes mu päeva esimene oli, tegi mulle nii armsa üllatuse. Ta tavaliselt käib nii 3-4 nädala tagant massaažis ja kuna ta teadis, et ma varsti minema lähen, tõi mulle sünnipäevakingituse ette ära. Ümbriku avasin alles peale seda kui ta minema läks ja kui sisse vaatasin, siis karp kukkus maani.. Ta ostis mulle 250 dollarise kinkekaardi (kehtib mitmetes erinevates poodides)! 


Paar korda pidi ikka silmi hõõruma, et näha kas number kinkekaardil õige on. No igaljuhul üllatus missugune!
Koju jõudes oli Carl ka sõbrapäeva puhul vaaritama kukkund - laual ootas mu lemmik arbuusi-mozarellasalat ja šokolaadifondantid. Mmmmm... :)


Tol pühapäeval otsustasime võtta rahulikult ja käia Fremantle'i turul ja Kings Park'is. Fremantle'i turg on lihtsalt nii lahe koht, et aeg-ajalt tahaks seal käia jälle. Kings Parkis me polnud veel päevasel ajal käinudki, nii et tahtsime lihtsalt valges ka pargi üle vaadata ja niisama ringi jalutada. Uskumatult ilus on seal küll. :)




Teisipäeval helistati Carlile esindusest ja edastati uudised auto kohta. See jutt nüüd teadjamatele meestele: väntvõlliotsatihvt oli ära nihkunud ja seetõttu käis hammasrihm üle hamba ja lõhkus ära väntvõlli- ja nukkvõllianduri + vänt- ja nukkvõlli tihendite vahelt lekkis õli samuti. Vahetusse peaks seega minema hammasrihm kõige sinna juurdekuuluva kraamiga, vänt- ja nukkvõlli andurid ja tihendid. Jahutusvedelik tuleb ka uus panna kuna kogu selle kompoti vahetuseks peavad nad radika eemaldama, et kõigele ligi pääseda (see muidugi kõige väiksem mure). Ja siis öeldi summa.. kõik kokku läheb $3800 (~2635€; millest 400 on vea kindlaks tegemine+auto lahtilammutamine). Noo joppenpuhh.. See võttis lihtsalt pahviks ja emotsioonituks, sest siukest summat ei osanud me kaugeltki oodata. Arutasime natuke Carliga ja palusime esinduselt aega, et mõelda. Ma ütlesin Carlile, et $3800 on loomulikult väga suur summa ja enamus ütleksid, et jäta see sinnapaika ja osta uus aga kui me seda ära ei paranda, on ~$4400 (2800 maksis auto ja umbes 1200 oleme sinna alla juba matnud + 400, mis oleks pidand esindusse niikuinii maksma) lihtsalt maha visatud ja siis peame järgmise, umbes sama suurusjärgus summa eest, uue auto vaatama. Ja kui ostame uue siis ei tea kunagi mis seisus see täpselt on.. Ja sinna tuleks samamoodi raha matma hakata (kontroll, vb uued jupid kui vaja jne). Kui parandame, siis on vähemalt lootust, et kunagi autot müües jääme vähemaga miinusesse. Ütlesin, et see minu arvamus aga lõpp-otsuse teed sina. Ja nii ta mõtles siin 2-3 päeva, 10x otsust muutes. Vaatas müügis olevaid autosid ka aga midagi rõõmustavat ei paistnud. Kõik taolise summa eest autod olid ikkagi mingite väikeste vigadega, mis lähemalt tutvudes enam nii väikesed ei olnudki.. Pigem palju aega- ja rahanõudvad. Pole mõtet vana, tundmaõpitud vigast uue ja tundmatu vastu vahetada. Lõpuks otsustas ikkagi parandada. See nädal peaks oma vana kallikese kätte saama. Saame kukrut kõvasti kergendada. 
Rääkides kukrust siis eelmine postitus ajas vanemad tagajalgadele, muretsedes, et me varsti eraisiku pankroti välja kuulutame. Asi tegelikult NIIII hull nüüd ka ei ole. Meil mõlemil on ikka rahavarud olemas, lihtsalt me ei plaanind seda kulutada. Nii et saame ilusti auto ära parandatud ja Carl vahetab paar asja veel ise ära. Enne auto suremist sai ta veel uued toonitud klaasid ja Carl värvis aknaliistud ka üle (need olid üsna ära pleekind), nüüd kõik ilus ühtlane must.



Kuna aga auto nõuab nüüd nii palju raha, otsustasime, et jääme kuuks ajaks veel Perthi, et tööl veel käia ja oma rahaseisu veidi stabiliseerida. Nii et uus start on 28. märts.

Aga neljapäeval oli minu süntar! Hommikul ärgates tervitasid mind Kristjan ja Marek kohe šampusepudeli ja lillekimbuga. Aga siis oli aeg tööle minna. Kui ma muidu viimasel ajal veedan tööl kuskil 3ni päeval, siis sünnipäeval loomulikult veerand 9ni õhtul välja. Õhtul ootasid mind kodus Carl ja Aleks, mõlemad lilledega ja Carl oli lausa koogi valmis meisterdand! :) Laimi-toorjuustukook. Mmm-mm-mmm! 


Meili peale oli tulnud ka Harlese sünnakink - redballoonist (umbes nagu Eestis on kingitus.ee), saan vabal valikul endale elamuse kinkida (emps, seal hulgas on ka langevarjuhüpe! Pane siis notarisse aeg juba kinni, lubasid mu testamendist ju välja kirjutada kui seda tegema peaks. :D) Ja posti teel sain ka paar sünnakaarti Eestist - aitäh kallikesed! :) 


Kuna sünnipäev vajas tähistamist aga kartulisalat oli ka valmis vaja meisterdada järgmiseks päevaks siis sujuvalt ühendasime need 2 tegevust. Lõikusime salatit, sõime kooki ja jõime šampust. Õigeks tähistamiseks läks aga järgmine päev. Sel päeval jõudis mu armas sõbranna Nuki koos oma kaaslasega ka lõpuks Austraaliasse, nii et seda rõõmsam see päev oli! :) Sõime, jõime ja vatrasime vist pea kella 3ni öösel välja. 


Carl sai paar tunnikest magada ja siis tööle. Ma olin töölt hommiku vabaks küsinud, nii et laekusin tööle alles kella 1ks. Aga oiiii kurja kui raske see päev oli.. Kaur Kender on öelnud: "Joomine on hea tuju laenamine järgmisest päevast kõrge intressiga." Too päev pidas see ikka täiega paika. Kaua aega alkoholist puutumata olek andis kõvasti tunda. Tööl mõtlesin, et jalapealt kukun ümber.. Ja olime veel lubanud peale tööpäeva Nuki, Dani ja Harlesega randa minna, hiljem käisime veel söömas ka. Nii et see oli üks pikkkk ja vaevarikas päev. Ja pühapäevaks olid meil piletid veel boat party'le (pidu paadil, kus jõe peale on püsti pandud tantsulava ja igasugused liumäed jne) koos Harlesega aga need kinkisime me suurima heameelega Nukile ja Danile ära, sest meile piisas ühest peost nädalavahetuse peale küll. :D Lihtsalt ei jõudnud.. Nii et pühapäeval me midagi produktiivset ei teinudki. Käisime juuksuris. Ja nüüd tean ma öelda, et vähemalt siin peab see paika, et kui tahad head teenust saada, siis panusta rahaliselt ka rohkem. Mu juuksed näevad sellised välja nagu keegi oleks mootorsae või aiakääridega nende kallale lastud. Ei julgend öelda ka, et rahul ei ole, muidu kui ta oma meistriteost veel parandama oleks hakanud, oleks ma suure tõenäosusega poisipeaga sealt väljunud. Esimene juuksuripettumus mu elus. Vähemalt positiivne on see, et juuksed kasvavad mul kiiresti, eriti siin. Lihtsalt ilmselt käin kinniste juustega kuni nad veidi kasvanud on ja lõikus enam nii hästi välja ei paista. Aga arvestades mis pahmakas mulle pähe oli kasvanud, siis poolde selga juustega on ikka megahea praegu olla.

 Selline juustepikkus siis. Pole aastaid nii lühikesed olnud. Niimodi ees kantuna juuksuri "meistriteosest" õnneks väga aru pole saada.

No comments:

Post a Comment