Osa 19 ehk murepilved pea kohal

Peale eelmise postituse kirjutamist võtsid me pea kohal koha sisse ikka korralikud murepilved. Tundus nagu kõik mille nimel me olime vaeva näinud hakkab meie vastu töötama ja me plaane rikkuma. Nimelt autojama. See oli 3ndal kui ta otsustas meil otsad anda. Nagu  saatuse kiuste saime remondiaja alles 10ndaks - nädal aega hiljem (varem oleme saanud järgmiseks päevaks). Samal õhtul helistati, et viga on väntvõllianduris ja selle vahetamine läheb maksma $350. No jummel kui õnnelikud me olime, sest me olime valmistunud miinimum $1000 laksuks. Öeldi, et täna kätte ei saa kuna jupp vaja tellida. No okei, vähemalt saab korda eks. Järgmine päev Carl helistas ja küsis, et kaugel asjad on, siis oli jutt hoopis teine: "Me ei ole ikka kindlad, et asi selles on. Me võime selle ära  vahetada kuid siis peaks vahetama ka hammasrihma ja selle kogumaksumus oleks $1100 AGA me ei ole kindlad, et see lahendaks probleemi.. Seega soovitaks teil pöörduda Mitsubishi esindusse." Imeline! Vähemalt seegi hea, et seal nad mingit tasu meilt ei võtnud. Meil juba häirekellad peas lõid, sest noh..  me kõik teame kui palju kallim on remont auto ametlikus esinduses kui mõnes tavalises töökojas. Aga no mis meil muud üle jäi?! Carl kirjutas esindusse meili ja soovis aega kinni panna. Sealt vastati aga: "Sorri, meil pole tehnikat vea kindlaks tegemiseks alla 2000a autodele". No mida juttu. Raske uskuda, et AMETLIKUL ESINDUSEL pole oma autode remontimiseks vajalikku tehnikat, ükskõik kui vana see auto ka ei oleks. Aga noh, mis seal ikka.. kolm on kohtuseadus. Carl helistas siis teise esindusse ja sai aja - 18ndaks (ja JÄLLE nädal ootamist). Öeldi, et kui toimub mõni tühistamine või kui nad leiavad vaba aega, vaatavad varem üle aga kolmapäevaks on kindlasti vaadatud. Nii et.. ei jää muud üle kui lihtsalt oodata ja loota. Aga aina võrratumaks teeb olukorra veel see, et me tripi algusaeg on 28. veebruar, esimesi uudiseid auto olukorrast võib oodata alles 10 päeva enne lahkumist. Kindlasti läheb ka jupi/juppide tellimiseks aega+vahetus. No ütleme 2 päeva, seega oletatavasti saame auto kätte umbes 8 päeva enne lahkumist + Carl tahab selle kallal veel nipet-näpet tegemist teha. Ja kui kogu see autojama on läbi, puhub ilmselt me rahakotist ka tuul läbi, sest praktiliselt suur enamus me palgast on selle auto parandamiseks, paremaks tegemisele ja ööbimiseks sobilikuks tegemise alla läinud. Ja siis sel ajal kui see tuul rahulikult me rahakotilõugade vahel puhub, peame me veel ~6000km-se sõidu ette võtma (bensukulu+söök+mõnes kohas ilmselt ka ööbimise tasu+mõndadel teepealsetel vaatamisväärsustel on kindlasti ka pilet) ja kohale jõudes peab meil ka veel raha jätkuma, et ilma tööta mõnda aega elada+kohapeal majutuse leidmine. 

                                                                                      Hetke rahaline seis:

Mina ei tea kuidas me sellest si*ast välja rabeleme aga nüüd on  vist õige aeg meelde tuletada härra Lennart Meri sõnu: "Olukord on si**, kuid see on meie tuleviku väetis." Härra Meri, ma väga loodan, et sul on õigus.

Nii mõnigi on küsinud, et: "Aga miks te seda autot maha ei müü ja uut-korralikumat ei osta?"

1) Kui me seda ei remondiks ja üritaks müüa - kes tahaks osta katkist autot?!

2) Kui me selle ära remondime, siis:

2.1) Meil on liiga vähe aega, et tegeleda müümisega ja uue sobiva auto otsimisega. Pluss, uue ja korralikuma auto ostmine nõuaks lisaks auto eest saadud rahale veel mõnda tuhandet otsa (mida meil läheb teel Perth-Darwin kindlasti rohkem vaja)

2.2) Me oleme selle auto alla juba liiga palju aega ja raha pannud, et kahju/mõttetu oleks NÜÜD maha müüa. Meil on ehitatud sinna "voodi", mida meil teises autos ei oleks enam aega teha.

3) Isegi kui ostaks uue, peaks ka sellega enne kontrolli minema, veendumaks, et see peab selle pika sõidu vastu - jälle rahakulu.

Nii et praegu jäävad asjad nii nagu nad on. Peab selle suure rahakulu lihtsalt ära kannatama ja vaatab kuidas hakkama saab. Ja see auto on lihtsalt.. õnnetu juhus mitte halb valik. Sest üks asi mida Carl hästi jagab on autod. Autosid on tal omajagu olnud ja kunagi veel pole siukse portsu otsa sattund. Aga eks siukestel asjadel ongi kalduvus juhtuda siis kui seda kõige vähem vaja on.

Ja iroonilisel kombel me väike valge söödik, mille kohta me arvasime, et ega ta kaua ei kesta, sest ta ligiseb-logiseb-lonkab ja möliseb, pole meile mitte ühte ainsatki probleemi tekitand. NULL!

Nii et hetkel ei jää muud üle kui loota ainult parimat.

Selle lühikese ajaga on jõudnud me farmiplaanid ka natuke muutuda. Nimelt jätame pärlifarmi püüdlemise natuke edasi tulevikku, sest suure uurimustöö tulemusel tuli välja, et köögiabilise või koristaja amet laeval ei lähe arvesse farmipäevadena (mida meil teise aasta viisa jaoks vaja on; kuigi töö on farmis ja konkreetselt pärapõrgus keset ookeani). Köögiabiliseks või koristajaks püüdleks muidugi mina, sest pärleid üles vinnama ja puhastama naisi reeglina ei lasta (tean vaid mõnda üksikut naist, kes seda teinud on) kuna see on füüsiliselt väga raske töö. Isegi suured mehepojad on öelnud, et lõpuks on käed nii väsinud/valusad, et ei jõua kätt piisavaltki tõsta, et hambaid pesta. Ja kui keegi mõtleb, et miks me peaks siis NII rasket tööd tahtma teha, siis vastus on lihtne - raha. Sest kukkur täieneb mõnuga ja kui 2 nädalat laeval oled, ei ole mitte ühtegi kulutust. Ööbimine tasuta ja söök 3x päevas samuti. Seega kulu $0:tulu ~$1300-1600 (nädalas). Aga positiivne uudis on see, et Darwinis lähevad peaaegu kõik tööd, mis on füüsilised välitööd, farmipäevadena kirja. White Card'id on meil Carliga mõlemal olemas, nii et suure tõenäosusega jätkame tööd samas valdkonnas kus Carl praegugi. Tuleb välja, et mu "igaks juhuks" tehtud ehitusel töötamise loast on ikka kasu ka. Samas ei välista me ka igasugu muid töid ega ka muudes kohtades. Kui teel Darwini poole jääb mõni kena farm tee peale ja mõtleme, et sealt tasuks tööd küsida, siis eks seda me ka teeme. Ühesõnaga midagi selget ei ole meil enne kui me kuskil otsustame pidama jääda. Elu on seiklus!

Samuti muutusid ka Aleksi plaanid, sest ta sõber otsustas hoopis Uus-Meremaale minna. Nii et hetkeseisuga Aleks ei plaanigi farmipäevi ära teha ning jääb siia, Perthi.

Loodame, et midagi me plaanidest jääb nüüd pidama ka, sest iga päev uued plaanid on ikka päris väsitav nähtus. :D Kuigi olukord hetkel eriti roosiline ei tundu, siis ma olen kindel, et kunagi vanaduspõlves saab heietada mis kadalippe me läbisime ja saame koos naerda selle üle. 

                                              Ära võta elu liiga tõsiselt, ega sa sellest eluga niikuinii ei pääse