Osa 20 ehk sünnipäev!

Kuna eelmine jutt oli suhtkoht ainult autole pühendunud, siis räägin seekord me elust ka.

11ndal jõudsid pärale eestlased, me uued majanaabrid. Osad eestlased Aussis ütlevad, et nemad ei tahagi teiste eestlastega koos elada, sest multikultuurses keskkonnas on palju huvitavam. Üldisemas pildis võibolla jah aga igaljuhul mitte ühe katuse all. Eestlastega katuse jagamist ei saa võrreldagi itaallaste või kolumbialastega. Majas on nii hea ja rahulik. Keegi mingeid jamasid kokku ei keera ja närve pingule ei kruti. Meie oleme rahul! :) Tulles nad kohe oigasid, et issand kui palav siin on.. Ja see oli üle pika aja kusjuures üks jahedaim päev. Ja üks teine päev kui oli me jaoks lausa niivõrd jahe (24 kraadi), et ma tõmbasin lausa pikad varrukad selga, siis nad käisid rannas päevitamas. Nii et selle hea soojaga harjub siin kiiresti ära ja Eesti hea suveilm jääb meile vist külmaks. Suur suvi hakkab siin läbi saama, üle 40 kraadiseid päevi pole ammu olnud ja nüüd saame vahelduseks jahutada end ka 20+ kraadiste ilmadega. 30 kanti on siiski veel keskmine temperatuur. Nii ongi parem, sest nüüd saab vähemalt öösel magada ka, sest ööseks temperatuur ikkagi kukub. Kui oli see väga palav periood, oli öösel ka ikka ligi 30 kraadi õues ja sõba silmale väga ei saand.

Laupäev oli sõbrapäev! Arvata oli, et mu tööpäev koosnes üksnes paarikeste massaažidest. Üks püsiklient, kes mu päeva esimene oli, tegi mulle nii armsa üllatuse. Ta tavaliselt käib nii 3-4 nädala tagant massaažis ja kuna ta teadis, et ma varsti minema lähen, tõi mulle sünnipäevakingituse ette ära. Ümbriku avasin alles peale seda kui ta minema läks ja kui sisse vaatasin, siis karp kukkus maani.. Ta ostis mulle 250 dollarise kinkekaardi (kehtib mitmetes erinevates poodides)! 

Paar korda pidi ikka silmi hõõruma, et näha kas number kinkekaardil õige on. No igaljuhul üllatus missugune!

Koju jõudes oli Carl ka sõbrapäeva puhul vaaritama kukkund - laual ootas mu lemmik arbuusi-mozarellasalat ja šokolaadifondantid. Mmmmm... :)

Tol pühapäeval otsustasime võtta rahulikult ja käia Fremantle'i turul ja Kings Park'is. Fremantle'i turg on lihtsalt nii lahe koht, et aeg-ajalt tahaks seal käia jälle. Kings Parkis me polnud veel päevasel ajal käinudki, nii et tahtsime lihtsalt valges ka pargi üle vaadata ja niisama ringi jalutada. Uskumatult ilus on seal küll. :)

Teisipäeval helistati Carlile esindusest ja edastati uudised auto kohta. See jutt nüüd teadjamatele meestele: väntvõlliotsatihvt oli ära nihkunud ja seetõttu käis hammasrihm üle hamba ja lõhkus ära väntvõlli- ja nukkvõllianduri + vänt- ja nukkvõlli tihendite vahelt lekkis õli samuti. Vahetusse peaks seega minema hammasrihm kõige sinna juurdekuuluva kraamiga, vänt- ja nukkvõlli andurid ja tihendid. Jahutusvedelik tuleb ka uus panna kuna kogu selle kompoti vahetuseks peavad nad radika eemaldama, et kõigele ligi pääseda (see muidugi kõige väiksem mure). Ja siis öeldi summa.. kõik kokku läheb $3800 (~2635€; millest 400 on vea kindlaks tegemine+auto lahtilammutamine). Noo joppenpuhh.. See võttis lihtsalt pahviks ja emotsioonituks, sest siukest summat ei osanud me kaugeltki oodata. Arutasime natuke Carliga ja palusime esinduselt aega, et mõelda. Ma ütlesin Carlile, et $3800 on loomulikult väga suur summa ja enamus ütleksid, et jäta see sinnapaika ja osta uus aga kui me seda ära ei paranda, on ~$4400 (2800 maksis auto ja umbes 1200 oleme sinna alla juba matnud + 400, mis oleks pidand esindusse niikuinii maksma) lihtsalt maha visatud ja siis peame järgmise, umbes sama suurusjärgus summa eest, uue auto vaatama. Ja kui ostame uue siis ei tea kunagi mis seisus see täpselt on.. Ja sinna tuleks samamoodi raha matma hakata (kontroll, vb uued jupid kui vaja jne). Kui parandame, siis on vähemalt lootust, et kunagi autot müües jääme vähemaga miinusesse. Ütlesin, et see minu arvamus aga lõpp-otsuse teed sina. Ja nii ta mõtles siin 2-3 päeva, 10x otsust muutes. Vaatas müügis olevaid autosid ka aga midagi rõõmustavat ei paistnud. Kõik taolise summa eest autod olid ikkagi mingite väikeste vigadega, mis lähemalt tutvudes enam nii väikesed ei olnudki.. Pigem palju aega- ja rahanõudvad. Pole mõtet vana, tundmaõpitud vigast uue ja tundmatu vastu vahetada. Lõpuks otsustas ikkagi parandada. See nädal peaks oma vana kallikese kätte saama. Saame kukrut kõvasti kergendada. 

Rääkides kukrust siis eelmine postitus ajas vanemad tagajalgadele, muretsedes, et me varsti eraisiku pankroti välja kuulutame. Asi tegelikult NIIII hull nüüd ka ei ole. Meil mõlemil on ikka rahavarud olemas, lihtsalt me ei plaanind seda kulutada. Nii et saame ilusti auto ära parandatud ja Carl vahetab paar asja veel ise ära. Enne auto suremist sai ta veel uued toonitud klaasid ja Carl värvis aknaliistud ka üle (need olid üsna ära pleekind), nüüd kõik ilus ühtlane must.

Kuna aga auto nõuab nüüd nii palju raha, otsustasime, et jääme kuuks ajaks veel Perthi, et tööl veel käia ja oma rahaseisu veidi stabiliseerida. Nii et uus start on 28. märts.

Aga neljapäeval oli minu süntar! Hommikul ärgates tervitasid mind Kristjan ja Marek kohe šampusepudeli ja lillekimbuga. Aga siis oli aeg tööle minna. Kui ma muidu viimasel ajal veedan tööl kuskil 3ni päeval, siis sünnipäeval loomulikult veerand 9ni õhtul välja. Õhtul ootasid mind kodus Carl ja Aleks, mõlemad lilledega ja Carl oli lausa koogi valmis meisterdand! :) Laimi-toorjuustukook. Mmm-mm-mmm! 

Meili peale oli tulnud ka Harlese sünnakink - redballoonist (umbes nagu Eestis on kingitus.ee), saan vabal valikul endale elamuse kinkida (emps, seal hulgas on ka langevarjuhüpe! Pane siis notarisse aeg juba kinni, lubasid mu testamendist ju välja kirjutada kui seda tegema peaks. :D) Ja posti teel sain ka paar sünnakaarti Eestist - aitäh kallikesed! :) 

Kuna sünnipäev vajas tähistamist aga kartulisalat oli ka valmis vaja meisterdada järgmiseks päevaks siis sujuvalt ühendasime need 2 tegevust. Lõikusime salatit, sõime kooki ja jõime šampust. Õigeks tähistamiseks läks aga järgmine päev. Sel päeval jõudis mu armas sõbranna Nuki koos oma kaaslasega ka lõpuks Austraaliasse, nii et seda rõõmsam see päev oli! :) Sõime, jõime ja vatrasime vist pea kella 3ni öösel välja. 

Carl sai paar tunnikest magada ja siis tööle. Ma olin töölt hommiku vabaks küsinud, nii et laekusin tööle alles kella 1ks. Aga oiiii kurja kui raske see päev oli.. Kaur Kender on öelnud: "Joomine on hea tuju laenamine järgmisest päevast kõrge intressiga." Too päev pidas see ikka täiega paika. Kaua aega alkoholist puutumata olek andis kõvasti tunda. Tööl mõtlesin, et jalapealt kukun ümber.. Ja olime veel lubanud peale tööpäeva Nuki, Dani ja Harlesega randa minna, hiljem käisime veel söömas ka. Nii et see oli üks pikkkk ja vaevarikas päev. Ja pühapäevaks olid meil piletid veel boat party'le (pidu paadil, kus jõe peale on püsti pandud tantsulava ja igasugused liumäed jne) koos Harlesega aga need kinkisime me suurima heameelega Nukile ja Danile ära, sest meile piisas ühest peost nädalavahetuse peale küll. :D Lihtsalt ei jõudnud.. Nii et pühapäeval me midagi produktiivset ei teinudki. Käisime juuksuris. Ja nüüd tean ma öelda, et vähemalt siin peab see paika, et kui tahad head teenust saada, siis panusta rahaliselt ka rohkem. Mu juuksed näevad sellised välja nagu keegi oleks mootorsae või aiakääridega nende kallale lastud. Ei julgend öelda ka, et rahul ei ole, muidu kui ta oma meistriteost veel parandama oleks hakanud, oleks ma suure tõenäosusega poisipeaga sealt väljunud. Esimene juuksuripettumus mu elus. Vähemalt positiivne on see, et juuksed kasvavad mul kiiresti, eriti siin. Lihtsalt ilmselt käin kinniste juustega kuni nad veidi kasvanud on ja lõikus enam nii hästi välja ei paista. Aga arvestades mis pahmakas mulle pähe oli kasvanud, siis poolde selga juustega on ikka megahea praegu olla.

 Selline juustepikkus siis. Pole aastaid nii lühikesed olnud. Niimodi ees kantuna juuksuri "meistriteosest" õnneks väga aru pole saada.

Osa 19 ehk murepilved pea kohal

Peale eelmise postituse kirjutamist võtsid me pea kohal koha sisse ikka korralikud murepilved. Tundus nagu kõik mille nimel me olime vaeva näinud hakkab meie vastu töötama ja me plaane rikkuma. Nimelt autojama. See oli 3ndal kui ta otsustas meil otsad anda. Nagu  saatuse kiuste saime remondiaja alles 10ndaks - nädal aega hiljem (varem oleme saanud järgmiseks päevaks). Samal õhtul helistati, et viga on väntvõllianduris ja selle vahetamine läheb maksma $350. No jummel kui õnnelikud me olime, sest me olime valmistunud miinimum $1000 laksuks. Öeldi, et täna kätte ei saa kuna jupp vaja tellida. No okei, vähemalt saab korda eks. Järgmine päev Carl helistas ja küsis, et kaugel asjad on, siis oli jutt hoopis teine: "Me ei ole ikka kindlad, et asi selles on. Me võime selle ära  vahetada kuid siis peaks vahetama ka hammasrihma ja selle kogumaksumus oleks $1100 AGA me ei ole kindlad, et see lahendaks probleemi.. Seega soovitaks teil pöörduda Mitsubishi esindusse." Imeline! Vähemalt seegi hea, et seal nad mingit tasu meilt ei võtnud. Meil juba häirekellad peas lõid, sest noh..  me kõik teame kui palju kallim on remont auto ametlikus esinduses kui mõnes tavalises töökojas. Aga no mis meil muud üle jäi?! Carl kirjutas esindusse meili ja soovis aega kinni panna. Sealt vastati aga: "Sorri, meil pole tehnikat vea kindlaks tegemiseks alla 2000a autodele". No mida juttu. Raske uskuda, et AMETLIKUL ESINDUSEL pole oma autode remontimiseks vajalikku tehnikat, ükskõik kui vana see auto ka ei oleks. Aga noh, mis seal ikka.. kolm on kohtuseadus. Carl helistas siis teise esindusse ja sai aja - 18ndaks (ja JÄLLE nädal ootamist). Öeldi, et kui toimub mõni tühistamine või kui nad leiavad vaba aega, vaatavad varem üle aga kolmapäevaks on kindlasti vaadatud. Nii et.. ei jää muud üle kui lihtsalt oodata ja loota. Aga aina võrratumaks teeb olukorra veel see, et me tripi algusaeg on 28. veebruar, esimesi uudiseid auto olukorrast võib oodata alles 10 päeva enne lahkumist. Kindlasti läheb ka jupi/juppide tellimiseks aega+vahetus. No ütleme 2 päeva, seega oletatavasti saame auto kätte umbes 8 päeva enne lahkumist + Carl tahab selle kallal veel nipet-näpet tegemist teha. Ja kui kogu see autojama on läbi, puhub ilmselt me rahakotist ka tuul läbi, sest praktiliselt suur enamus me palgast on selle auto parandamiseks, paremaks tegemisele ja ööbimiseks sobilikuks tegemise alla läinud. Ja siis sel ajal kui see tuul rahulikult me rahakotilõugade vahel puhub, peame me veel ~6000km-se sõidu ette võtma (bensukulu+söök+mõnes kohas ilmselt ka ööbimise tasu+mõndadel teepealsetel vaatamisväärsustel on kindlasti ka pilet) ja kohale jõudes peab meil ka veel raha jätkuma, et ilma tööta mõnda aega elada+kohapeal majutuse leidmine. 

                                                                                      Hetke rahaline seis:

Mina ei tea kuidas me sellest si*ast välja rabeleme aga nüüd on  vist õige aeg meelde tuletada härra Lennart Meri sõnu: "Olukord on si**, kuid see on meie tuleviku väetis." Härra Meri, ma väga loodan, et sul on õigus.

Nii mõnigi on küsinud, et: "Aga miks te seda autot maha ei müü ja uut-korralikumat ei osta?"

1) Kui me seda ei remondiks ja üritaks müüa - kes tahaks osta katkist autot?!

2) Kui me selle ära remondime, siis:

2.1) Meil on liiga vähe aega, et tegeleda müümisega ja uue sobiva auto otsimisega. Pluss, uue ja korralikuma auto ostmine nõuaks lisaks auto eest saadud rahale veel mõnda tuhandet otsa (mida meil läheb teel Perth-Darwin kindlasti rohkem vaja)

2.2) Me oleme selle auto alla juba liiga palju aega ja raha pannud, et kahju/mõttetu oleks NÜÜD maha müüa. Meil on ehitatud sinna "voodi", mida meil teises autos ei oleks enam aega teha.

3) Isegi kui ostaks uue, peaks ka sellega enne kontrolli minema, veendumaks, et see peab selle pika sõidu vastu - jälle rahakulu.

Nii et praegu jäävad asjad nii nagu nad on. Peab selle suure rahakulu lihtsalt ära kannatama ja vaatab kuidas hakkama saab. Ja see auto on lihtsalt.. õnnetu juhus mitte halb valik. Sest üks asi mida Carl hästi jagab on autod. Autosid on tal omajagu olnud ja kunagi veel pole siukse portsu otsa sattund. Aga eks siukestel asjadel ongi kalduvus juhtuda siis kui seda kõige vähem vaja on.

Ja iroonilisel kombel me väike valge söödik, mille kohta me arvasime, et ega ta kaua ei kesta, sest ta ligiseb-logiseb-lonkab ja möliseb, pole meile mitte ühte ainsatki probleemi tekitand. NULL!

Nii et hetkel ei jää muud üle kui loota ainult parimat.

Selle lühikese ajaga on jõudnud me farmiplaanid ka natuke muutuda. Nimelt jätame pärlifarmi püüdlemise natuke edasi tulevikku, sest suure uurimustöö tulemusel tuli välja, et köögiabilise või koristaja amet laeval ei lähe arvesse farmipäevadena (mida meil teise aasta viisa jaoks vaja on; kuigi töö on farmis ja konkreetselt pärapõrgus keset ookeani). Köögiabiliseks või koristajaks püüdleks muidugi mina, sest pärleid üles vinnama ja puhastama naisi reeglina ei lasta (tean vaid mõnda üksikut naist, kes seda teinud on) kuna see on füüsiliselt väga raske töö. Isegi suured mehepojad on öelnud, et lõpuks on käed nii väsinud/valusad, et ei jõua kätt piisavaltki tõsta, et hambaid pesta. Ja kui keegi mõtleb, et miks me peaks siis NII rasket tööd tahtma teha, siis vastus on lihtne - raha. Sest kukkur täieneb mõnuga ja kui 2 nädalat laeval oled, ei ole mitte ühtegi kulutust. Ööbimine tasuta ja söök 3x päevas samuti. Seega kulu $0:tulu ~$1300-1600 (nädalas). Aga positiivne uudis on see, et Darwinis lähevad peaaegu kõik tööd, mis on füüsilised välitööd, farmipäevadena kirja. White Card'id on meil Carliga mõlemal olemas, nii et suure tõenäosusega jätkame tööd samas valdkonnas kus Carl praegugi. Tuleb välja, et mu "igaks juhuks" tehtud ehitusel töötamise loast on ikka kasu ka. Samas ei välista me ka igasugu muid töid ega ka muudes kohtades. Kui teel Darwini poole jääb mõni kena farm tee peale ja mõtleme, et sealt tasuks tööd küsida, siis eks seda me ka teeme. Ühesõnaga midagi selget ei ole meil enne kui me kuskil otsustame pidama jääda. Elu on seiklus!

Samuti muutusid ka Aleksi plaanid, sest ta sõber otsustas hoopis Uus-Meremaale minna. Nii et hetkeseisuga Aleks ei plaanigi farmipäevi ära teha ning jääb siia, Perthi.

Loodame, et midagi me plaanidest jääb nüüd pidama ka, sest iga päev uued plaanid on ikka päris väsitav nähtus. :D Kuigi olukord hetkel eriti roosiline ei tundu, siis ma olen kindel, et kunagi vanaduspõlves saab heietada mis kadalippe me läbisime ja saame koos naerda selle üle. 

                                              Ära võta elu liiga tõsiselt, ega sa sellest eluga niikuinii ei pääse

Osa 18 ehk kuidas me ilusaid paiku avastame

Kuna meil pole enam palju aega siin Perthis jäänud, peab ruttu-ruttu kõik ilusad ja huvitavad kohad ümberringi läbi käima. Nii me siis võtsimegi pühapäeval, 25ndal, ette päevase tripi Rottnesti saarele. Rottnest asub umbes 18km Fremantle'st lääne poole ja sinna saab siis praamiga (u pool tundi sõitu) või lennukiga. Ega meil siin priisata pole, läksime praamiga. Isegi sellega läksid piletid edasi-tagasi + rattarent maksma suts üle 100 dollari.  Rottnest oli kunagi, ~7000a tagasi, osa veel mandrist aga veetase tõusis ja nii ta läks. Huvitav on tegelikult ka saare nimesaamislugu. 17ndal sajandil, kui saar oli veel tühi, maabusid sinna Hollandi meremehed. Laevakapten hakkas saart kutsuma Rotte Nest (rat's nest/rotipesa). Seda sellepärast, et saarel pesitses arvukalt quokkasid. Tegelikult on nad nagu minikängurud aga ju siis neile meenutasid rotte rohkem. :D Quokkasid on saarel endiselt palju ning tõenäosus neid mitte seal näha, on üpris väike. 

Igaljuhul, me jõudsime saarele natuke enne 9t hommikul. Saarele autoga ei pääsegi ja võimalused seal ringi liikumiseks on kas jala, rattaga või tuuribussiga. Saar on ise 19km² suur, nii et rattaga liiklemine on seal kõige mõistlikum variant. Saad minna kuhu tahad, peatuda kui tahad, näha kohti mida ise eelistad, peesitada randades vahelduseks jne. Kuna Carl ja Harles olid hommikul veel näljased, tegime esimese peatuspaiga Rottnesti keskuses (linnaks on seda natuke naljakas nimetada..), kus sai siis hommikusöök alla kugistatud. 

Ühtlasi oli see ka ainuke koht saarel kus on siis võimalik midagi hamba alla saada, juua osta või muudes poodides käia, sest ülejäänud on ainult silmailu. Egas midagi, võtsime oma rattad ja andsime jalgadele valu. 

Jõle käänuline ja künkaline oli see paik, nagu Põlvas sõidaks. :D Aga loodus oli seal tõesti niii-nii ilus. Hoopis midagi muud kui see, mida mandril saab näha. Palju rohelust ja helesinise veega rannad. Samas loodus oleks ka nö nagu vahetunud vahepeal, sest kui sõitsime mitte päris mööda rannikuäärt, siis kohati jäi mulje nagu oleks Islandil. Praam tagasi mandrile läks meil poole 5 paiku õhtul ja sellest ajast piisas meile täiesti. Jõudsime saarele ringi peale teha, käia vaatepunktides, puhata jalga ja süüa lõunat rahulikult, peesitada rannas ja hiljem veeeeel süüa ja poodideski käia. Päeva lõpuks olid meil kõigil muljed väga head, siiamaani kõige ilusam koht, kuhu Austraalias sattunud oleme. :)

                                                                                                    Quokkad

Järgmine päev oli kõigil vaba päev, sest 26ndal jaanuaril on Austraalia suurim ja tähtsaim püha - Austraalia päev. 

See on lausa nii suur püha, et kui see juhtub langema pühapäevale (kui kõigil enamasti on niikuinii vaba päev), siis laieneb riigipüha ka esmaspäevale, et see päev kõigil vaba oleks. See päev tähistab siis esimese Briti laevastiku maabumist Austraaliasse, New South Wales'i osariiki, 1788ndal aastal. Tänapäeval tähistatakse seda päeva natuke teises võtmes - päev, mil hinnata Austraalia loodust ja rahvastiku mitmekesisust. Sest no, loodus on siin ju tõesti meeletult ilus ja rahvuslik erinevus võtab silme eest kirjuks.

Samuti on see päev, kus austraallased lähevad kohati hulluks (heas mõttes). :D Kõige tüüpilisem vaatepilt on see, et autodele on Austraalia lipukesed külge pandud. Mõni paneb oma kastika taha luugile ka suure lipu lehvima. Kui õhtul on aeg ilutulestikku vaatama minna, siis leiab ka hulgim neid inimesi, kes on end ise Austraalia lipu moodi ära ehtinud. Ja loomulikult on see neile üks suur joomapüha. Ilmselt võrreldav Eestis Jaanipäevaga. Sest 1) austraallased armastavad juua 2) milleks see vaba päev siis veel on?! Aga nagu mainitud sai, siis kohe kui õhtul pimedaks hakkab minema, on oodata suurt pauku ja kärtsu taevas. Ja mitte mingit tilu-lilu vaid lausa pool tundi ilutulestiku show-d. Ja siinsetele inimestele on see nii tähtis, et väga paljud lähevad võtavad endale pargis koha sisse juba päeval ja teevad seal ühe päev otsa kestva pikniku. Ikka selleks, et paremad kohad vaatamiseks saada. Meie, kes ei viitsi ühte igavikuna kestvat piknikku pidada poole tunni "vau-efekti" pärast, laekusime kohale umbes pool tunnikest varem. Ja noh.. :D Selleks ajaks oli park nii inimesi täis, et ei olnud ruumi ei istuda ega astuda. 

Tunne oli nagu oleks mingile kontserdile läinud, kus inimene peab inimese kõrval kinni olema. Peale pikka tatsamist leidsime omale koha konkreetselt mingite lillede ja põõsaste vahel. Panime omal kaamerad pildistamis- ja filmimisvalmis ja jäime ootele. 

Ja kui see lõpuks kl 8 pihta hakkas, siis see kestiski sõna otseses mõttes pool tundi! Oli, mida vaadata. Pool 9, kui pauk ja kärts lõpu sai, hakkas siis kogu see rahvamass koju liikuma. Autode ja taksodega ei olnud mõtet seal üldse jamada, tänavad olid kinni ja ainus võimalus koju saada oli kas jalatakso või ühistransport (kuigi ega see ka eriti variant ei olnud, sest ilmselt sinna lihtsalt ei mahuks). 

Õnneks me ei ela linnast nii kaugel, et see konti murdnud oleks. Miski tunnike vast jalutasime kokku.

Seekord on meil teile natuke põnevamat materjali ka pakkuda. Nimelt saime valmis oma esimese (amatöör)video! Saate näha me Rottnesti seiklusi ja natuke ka Austraalia päeva kärtsu ja pauku! ;)

                                                                               VIDEO VAATAMISEKS VAJUTA SIIA

Aleksile jäi ilutulestiku nägemine seekord ära, kuigi plaanis tal meiega kaasa tulla oli. Nimelt vahetult enne minekut, kui ta koju tuli, juhtus äpardus nimega avarii. Aleks sõitis ühe auto taga reas, mis keeras peateelt kõrvale, tuli läks ees aga punaseks ja eesolev auto pani pidurid blokki. Ja nii Aleks me Fordiga tal tagumikus kinni oligi. Kahjustused nüüd ülemäära suured ei ole:

Aga ajastus oli tasemel, nagu selliste asjadega ikka - enne auto müümisplaani. Aga no mis teha, ikka juhtub. Nii et kui meie läksime linna ilutulestikku vaatama, jäi Aleks koju autol plekki sirgeks taguma. Tuledega ei olnud siin miskit muud ette võtta kui oli vaja uued tellida ja nüüdseks on uued juba ees ka. Nii et eks näis, mis sellest teemast lõpuks saab.. Teisele poolele plekkis Aleks kahjude eest 400 dollarit. Ja naljakal kombel sõitis järgmisel hommikul üks tüüp Harlese autole tagant sisse. Õnneks tal auto otseselt kahju ei saanud, oli vaja ainult konks üle värvida ja tagavararatta kate uus osta. Nii et.. kui asja positiivse nurga alt vaadata, siis vähemalt ei saanud keegi viga ja keegi autot päris mahakandmisele ei sõitnud.

Õnneks juhtus tol nädalal midagi positiivset ka. Kolumbialased kolisid välja - 

HUUUUURRRRRRRRRRAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA!!!!!!!

Algselt pidid mõlemad minema 30ndal aga nagu selliste asjadega ikka, ei lähe kõik alati nii kui plaanitud. Esimene (normaalsem) tüüp läks 31-sel ja jäime tolle töllakama vennaga veel maja jagama.. õhh. Kui omanikelt küsisime, et millal too läheb, siis öeldi, et no ei tea, ta ei ole veel kohta leidnud, pidavat aktiivselt otsima ja andsime talle aega sees olla 10ndani. Lubage naerda: "pidavat aktiivselt kohta otsima". Ta aktiivne otsimine koosnes pool päeva skype-misest ja facebookis istumisest ja teine pool mängimisest. Ja pealegi tal oli uue elamispinna leidmiseks ligi 3 nädalat vist.. 3 nädalaga me oleks 10x endale uue kodu leidnud. Ja siis tuli veel välja, et omanikud olid talle vist ise koha otsinud... Kusjuures sellele esimesele kolumpsile leidsid ka nemad uue kodu. Ma ei saa aru - kuidas nii saamatud inimesed siin üldse hakkama saavad?!? Igaljuhul esmaspäeval õnn naeratas meile ja teine kolumps kolis ka välja. Te ei kujuta ette, milline rahu ja vaikus siin pärast seda valitsenud on.. Nii hea. Me olime juba ära unustanud selle õndsa vaikuse. :D Seda õnnist olekut saame kolmapäevani nautida, siis tulevad eestlased. Aga no ma usun, et nad ei riku seda. :)

Eelmine pühapäev otsustasime teha jälle natuke kaugema tripi ja käisime ära Margaret Riveris, mis jääb meist ~300km kaugusele. 

See on siis regioon, mis on tuntud oma ilusa looduse poolest, kus on palju veiniistandusi, mõned koopad, imelised vaated jne. Start oli meil hommikul kell 7 ja esimese peatuse tegimegi linnas, kus käisime poodides ringi ja infopunktis, kust saime kohaliku kaardi, kus oli kõik kirjas mis kus on. Veiniistandusi jälgisime ainult möödaminnes, keegi meist suur veinisõber ei ole, nii et mis me ikka tuuritame seal. Võtsime järgmiseks suuna kõige kaugemasse punkti - Augustasse. Põhiline vaatamisväärsus seal oli majakas, mille juurest oli ookeanile jällegi väga ilus vaade. 

Mingitel teatud kuudel aastas on seal võimalik isegi vaalu näha. Pääs majaka alale oli piletiga, me muidugi mõtlesime, et võime majakasse ka siis minna. Mingi tädike oli seal ukse juures kui sisse läksime aga ei öelnud meile miskit. Kõmpisime siis umbes 1000 trepiastet majaka tippu ära kui tuli välja, et kõik on kinni ja mingit vaadet majaka otsast me nautida ei saagi. :D Läksime siis sama targalt alla tagasi, kus oli grupp inimesi ja seesama tädike, kellest me enne mööda kõndisime. Grupist keegi ütles, et "you guys are in trouble now"/"te olete nüüd küll plindris" ja giid ütles, et minge edasi välja, et turvanaine juba tuleb teile järgi. Meil oli nagu: "Ahhhhh...?!!" Läksime siis välja kui nägimegi, et üks naine vansib tõesti me poole. Tuli ja seletas, et majakasse on eraldi pilet ja me oleks pidand seda teadma ja sinna on keelatud ilma giidita minna jnejne.. Suhteliselt ebaviisakas tädike austraallase kohta. Keegi oleks võind siis meile seda ENNE ka mainida, näiteks seesama giid, kellest me majaka ukse juures mööda kõndisime ja ta teist nägugi ei teinud. Oleks meid järgmise päeva (ja veel ülejäänud mitme järgneva päeva) säärevalust kindlasti päästnud. Selle tädikese ideaalne plaan oleks old meilt kõigilt see piletiraha veel välja nõuda aga lasi siiski meid niisama minema. Järgmiseks sihtpunktiks oli meil koobas. Valida oli kuskil nii 4 koopa vahel, kolme neist oli pilet $22 ja ühes oli üle $90.. Nii et viimasesse me ilmselgelt ei läinud. :D Ja otsustasime, et käime ainult ühes. Valisime Mammoth Cave'i (Mammuti koopa). 

Koobastes sai näha stalagmiite, stalaktiite ja mõnda üksikut seina sisse jäänud fossiili. 

Mõnus suur koobas oli ja vahelduseks oli hea palava käest põhjamaisesse temperatuuri naasta. Kuigi too päev oli sellessuhtes päris mõnus, et suhteliselt pilvine oli, seega ka mitte just väga palav. Kui seal sai käidud, käisime lihtsalt mõnes kohas veel ilusaid vaateid nautimas ja startisime kodu poole tagasi. Kokku tuli meil kilomeetreid kuskil 750 ja tripp kokku kestis üle 12h. Auto suutis meid ka bensukulu poolest üllatada. Kui tavaliselt jääb see 15-16l/100km kohta, siis seekord oli see kuskil 12l/100km. Tehase keskmine peaks 13l/100km olema. Too hommik suutis bensuhind ka meid üllatada - $0,951/l (0,65€). Siin alati bens Eestist odavam olnud aga nii väikest numbrit polnud me silmad veel näinud.

Järgneval nädalal hakkasime me vaikselt oma eelseisvaks tripiks valmistuma (Jah, nüüd on kindel kuhu ja millal minek!) ning vaatasime juba varustust autosse, mida osta. Selleks palusime korra Harlesel enda juurde oma suure täispuhutava madratsiga tulla, et saaks proovida seda autosse, et kui selline paks madrats seal sees on, et kui palju meil ruumi reaalselt veel jääks. Algul tundus, et päris hea aga pikemal mõtlemisel siiski otsustasime ümber ja vaatasime netist natuke õhemaid täispuhutavaid madratseid. Sellegipoolest andis Harles meile oma matkamisest järgi jäänud suure veekanku, 2 matkatooli ja ühe magamiskoti lubas ka anda. Skoor! Sobivad madratsid leidsime ka netist ning tellisime ära, paari päevaga olid Singapurist kohal. Kmartist ostsime matka-gaasipliidi, selle peale käiva grillaluse ja gaasiballoone. Samuti leidsime ühe hea päikesepatareil töötava lambi, mida pimedas hea auto juures/autos sees kasutada. Päikest peaks meil siin jätkuma, et see laetud saaks. :) Seega osta on veel vaja 1 magamiskott, padjad ja bensukanku. Kindlasti midagi nipet-näpet veel aga need nagu sellised suuremad asjad, mis hetkel pähe tulid. Mõned päevad tagasi jõudis kohale ka autoaku relee (automaatne lüliti kahe aku vahel, mis katkestab kahe aku vahelise sideme kui põhiaku vool langeb alla 12,4V ja laseb ka teise aku laadima kui esimene aku on täis laetud). See postiljon, kes meile neid asju koguaeg toimetanud on, on mulle varsti sõber vist juba. :D Me oleme kogu siinoldud aja jooksul tellinud netist ikka VÄGA palju asju ja iga jumala kord (kui müüja ise ei pane pakki teele UPSi vms pakikandjaga) on meil ukse taga üks ja seesama postiljon. Ja alati olen mina pakke vastu võtnud. :D Ta vist mõtleb, et me oleme überrikkad, sest mõnikord ta toob meile pakke lausa iga päev. :D Igaljuhul, aku relee juurde tagasi tulles - Carlil on plaanis panna kapoti alla veel 1 aku, mille pealt me siis laeme oma telefoni, arvutit, kaamerat jms. Relee on vajalik selleks, et see hoiab ära põhiaku tühjaks saamise, kui laadida igasugust elektroonikat autos. Selleks ka see jubin vajalik.

Aga NÜÜD - eelseisva tripi juurde! Kuna meil on vaja nüüd farmipäevad ära teha, mõtlesime ja arutasime, et kuhu minna võiks. Variante on palju aga nigela palga eest konti murda ka ei taha. Nii et natuke peale eelmise postituse tegemist otsustasime ära, et me järgmiseks sihtpunktiks saab olema Darwin (Põhjaterritoorium). Nimelt üritame saada tööle pärlifarmi. Ainuke miinus asja juures on see, et sinna ei saa saata CV-d ja oodata vastust, et kas saad tööle. Sinna kandideerimiseks peab reaalselt kontorisse kohale lendama ja tööd küsima. Nii et me sõidame maha ~6000km, et koputada pärlifarmi kontoriuksele ja küsida tööd. :D Tundub suht riskantne jah, ma tean.. Meie lootuseks jääb see, et sinna pidavat alati töölisi vaja minema ning nad armastavad eestlasi. Eestlased on vähemalt nii palju osavad, et suudavad oma töökusega siin osadele farmeritele ja agentidele silma jääda. :) Valik selle farmi kasuks tuli just palga pärast. Keskmiselt peaks seal saama ~$1300 nädalas ning graafik oleks 2 nädalat tööl (laeval), 1 nädal vaba. Seega mingist stabiilsest elust võime suu puhtaks pühkida. Aga loodame, et kõik läheb õnneks ja sõit sinna on väärt seda. Kuigi maa sinna on pikk (lühim tee mööda maad ~4100km) läheme me muidugi autoga. Mis lõbu oleks sõita kohale lennukiga kui tee peal on NIIIIIIII palju huvitavaid ja ilusaid kohti, mida näha?!  Nii et me oleme natuke maad uurinud ja pannud kirja kohad, mida kindlasti tahaks näha ja külastada. Lõplik plaan veel selge pole aga sellega tegeleme ka nüüd lähiajal, siis saab ka kindlaks lõppmarsruut ja kilometraaž. Aga kuskil 6000km kanti see jääb ja kui see maa sõidetud, on meil umbes 1/3 Austraalia "ringist" tehtud. Nii et kahe töö vahele tuleb korralik puhkus ja reis. :) Kuigi ilmselt siuke iga-päev-roolis reis on nii väsitav, et sellisest puhkusest vajame ka omakorda puhkust. :D Viimane tööpäev meil mõlemal on 25. veebruar ja start Darwini poole on 27ndal või 28nda varahommikul. Aleksil on farmi osas sama plaan ainult, et ta plaanib minna oma sõbraga ja valib reisimiseks lennuki. Tripi infost on see kahjuks hetkel ka kõik. Eks varsti on plaan selgem ja siis jagame seda ka teiega.

Darwinist endast nii palju, et võrreldes Perthiga on see täielik maakolgas. :D Elanikke on seal vaid veidi üle 100 000 (Perthis on ~2mln) ja linn mahub ühe taevast tehtud pildi peale ära. Ja kui siin on haid, siis seal on nad asendunud krokodillidega ning millimallikatega, kes võivad su silmapilk ära tappa. Nii et kui krokodilli hammaste vahele ei jää, siis 1000x väiksema eluka käe läbi saad ikka surma. :D Nii et ookeanivette me ei saa kindlasti päris mitu kuud minna. Samuti on seal kordades rohkem igasugu pudulojuseid - tarakane ja ämblikke. Need pidid seal nii hullud olema, et kui oma lõunasööki korralikult enne külmkappi panekut ära ei paki, on nad lõuna ajaks su söögi sees ka. VÄGA meeldiv!

Aastaaegu on seal 2: kuum&niiske või kuum&kuiv. Läbi aasta keskmine temperatuur jääbki kuskil üle 30 kraadi. Märtsis umbes saab vihmaperiood seal läbi, nii et me jõuame just kuiva kliima kätte. Paistab, et me oleme need suverändurid, kes ajavad mööda Austraaliat suve taga. :D Kui siin hakkab ilm normaliseeruma, sõidame me jälle hullumaja kuumuse kätte. Ja kui mujal Austraalias hakkab jälle suvi, liigume me jälle edasi - seega jälle suve poole.

Aga rääkides käesolevast nädalast, siis me oleme kodus ka kätt saanud harjutada tarakanide kahjutuks tegemisel. Nad on kahtlased olevused.. Neid ei ole kunagi siin niimodi näha, et ükspäev 1 siin ja teine päev teine seal. Neid kas ei ole või siis on neid kohe mitu korraga. Vahepeal me jändasime siin sipelgatega, sest need hullud hakkasid ka majja sisse tungima. Ostsime mingit pulbrit ja see tegi töö kiiresti ja tõhusalt ära. Tuli välja, et see pulber mõjub tarakanidele ka päris hästi, sest üks hommik suutsin ma ühele PEALE ASTUDA. Iuuuuuuuuuu! Oleks see tarakan oma tavapärases konditsioonis olnud, oleks ta 10x suutnud mu eest ära joosta, sest nad on ikka sigakiired. Mu suurim õudusunenägu siin on alati olnud see, et öösel magades mingi tarakan leiab tee voodisse ja hakkab mu peal ronima. Teate mis.. see õudukas sai teoks! Õnneks vähemalt mitte minu peal aga Aleksi. Ühesõnaga Aleks öösel tundis, et keegi ronib ta peal. Ta ei hakand kohe maha ka lööma, sest ega pimedas ei saa ju aru kes see on, äkki hoopis ämblik (ja ämblikku enda peal maha ei tohi lüüa, võid ta kihvad või jumal teab misasjad enda sisse lüüa). Ootas kuni maha ronis ja siis pani tule põlema ja nägi, et tarakan. Ja veel üks sigasuur tarakan! Keha umbes 10cm+ülipikad "tundlad" ka veel otsa. Üritas teda umbes 7x maha lüüa aga ei õnnestunud, jooksis eest ära, nii et jättis ta siis sinnapaika. Ja kui üritas edasi magada, tuli välja, et nüüd oli voodi all koha sisse võtnud rohutirts, kes talle serenaadi laulis. :D Need rohutirtsud on ka ikka ülihäirivad.. Nad ronivad ka jõledalt tuppa. Vahepeal 2tk elasid meil külmkapi all ja lasid iga öö oma häälepaelad valla. Nüüd oleme jälle majaümbruse täis pulberdanud ja loodame, et saab rahu (mõneks ajaks..).

Hetkel on käimas ka "kodud pahnast puhtaks" aktsioon ehk tavalise iganädalase prügikorjamise kõrvalt tuleb lähiajal üks suur auto, mis ümbruskonnast viib minema kõik suuremad asjad, mida niisama prügikasti ei viska. Nii et tänavad on praegu täis pesumasinaid, jalgrattaid, külmkappe ja igast muud pahna. Võtku vaid kes tahab. :D Me omanikud olid jätnud 3 jalgratast sinna, mille me kohe sisse tassisime plaaniga maha müüa. 2 seisavad meil siiamaani siin, millega me pole midagi ette võtnud aga 1 andsime niisama ära. Nimelt töötab poistega koos üks kreeklane, kes töötab palehigis, palub endale isegi lühemaid (ettenähtud) pause, et natukenegi rohkem raha saada. Seda kõik sellepärast, et tuua oma pere ka siia elama. Ja partnerviisad siin ei ole odavad... Igaljuhul juhtus temal just selline asi, et tal varastati jalgratas ära. Ja meie olime need jalgrattad just täitsa niisama saanud. Ja kuna meil nii kahju temast, et ta siukses olukorras, siis vähemalt saime talle sõiduvahendi uuesti kinkida. Mitte küll uus ja probleemitu aga vähemalt 2 ratast, mis endiselt sõidavad.

Rääkides jälle oma neljarattalisest, siis.. teisipäeval otsustas ta lihtsalt otsad anda! Ja ma ei räägi siin me väiksest valgest söödikust vaid suurest matkaautost. Carl ja Aleks käisid poes ning tagasitulles andis Carl korra äkilisemalt gaasi ja auto lõi mootori märguande tule armatuuril põlema. Jätsid siis korra auto seisma ja proovisid käima panna. Ja siis ta kaput oligi. 

                                                                                       Juba varasemalt tuttavas kohas...

Hetkel veel ei tea mis haigus teda piinab aga Carl kahtlustab, et asi on hammasrihmas või kütusepumbas. Mootorit ei kahtlusta, sest auto sõitis ju edasi kuni ta ise ta seisma jättis ja uuesti käivitades mootor käis ringi (aga käima ei läinud). Remondiks sai teisipäeval aja, nii et siis saab asjad selgemaks. Kuigi olukord paistab üsna si**, siis üritame ikka pead püsti hoida ja parimat loota sellest olukorrast. Alati ei pea kõige hullem olema. Ju vist auto vaatab, et üle pika aja hoolitsetakse ta eest nii hästi ja vahetatakse jubinaid, et toome siis juba kõik vead välja. :D Samas tuli see viga sellises olukorras välja, mis ilmselt nii või naa oleks me tripilgi välja tulnud, nii et parem isegi on, et see praegu juhtus, mitte kuu aja pärast kui me kuskil jumal teab kus oleme.

Järgmine päev kusjuures saime lehest lugeda, et teisipäeval, kui Carl ja Aleks poes käisid, olid sealsamas poes toimunud elektritööd (meil on siin viimasel ajal üsna tormine olnud ning poes oli palju kordi elektrikatkestusi olnud) ning ilmselt läks miskit valesti ning toimus plahvatus.. 1 inimene pääses mingil imekombel, aga 2 meest jooksid poest üleni leekides välja, üritades põlevaid riideid seljast ära tirida, mis suht neile naha külge põlenud juba olid. Inimesed ümberringi olid üritanud väga aidata. Lõpuks kui nad haiglasse viidi, oli neil ~80% nahast kõrgeastmeline põletus ja neid ei suudetudki päästa.. Kõige kurvem on see, et üks neist oli alles 20ndate alguses mees.

Mõni päev hiljem oli kuskil Perthis järjekordne metsapõleng, mille perimeeter oli 240km. Nii et üsna arvestatav ala.. Õhtuks oli linn mattund suitsu alla ning suits ka meieni jõudnud. Kui muidu magame tavaliselt aken lahti, siis see öö parem sulasime toas, vastasel juhul oleks me tuba haisend nagu suitsuahi.

Aga täna on meil jälle pühapäev! Seekord otsustasime rahulikult võtta ja mingeid suuri plaane mitte teha, sest poisid polnud pea 3 nädalat normaalselt magada saanud (E-L kl 5 püsti ja eelmine pühap ka kl 6 äratus, üleelmine pühap umbes sama). Nii et esimest korda siinoldud aja jooksul sai minul uni enne otsa kui Carlil! Otsustasin kohe olukorda ära kasutada ja hommikusöögi valmis vorpida, et Carlil ka üks kord (ilmselt mitme aasta jooksul) nii ilus hommik oleks, et hommikusöök leiab ise tee voodisse. :D Plaan õnnestus ja Carlil kohe hea meel. :) Edasi seadsime sammud linna, et leida meile mõlemile sünnipäevakink. Minu sünnipäev on küll varsti nurga taga kuid jah, ma tean, et Carlil see alles 2 kuu pärast on. :D Sünnipäevakingi osas oli meil mõlemil sama soov: käekell. Ja ilmselt on siinne Perthi poodide valik kordades suurem kui pärapõrgus Darwinis. Pealegi on kahekesi koos sama asja lihtsam otsida kui hakata eraldi vaatama. Veel üks põhjus, miks ma salaja Carlile kella ei saa osta on see, et iga kord kui mina leian enda arust ÜLIILUSA meeste käekella, siis Carl krimpsutab nina ja vaatab, et mis vaimusünnitis see on. Nii et kui tahta, et kingisaaja ka oma kingi üle õnnelik oleks, ei jäänd mul muud üle kui ta plaani kaasata. Pool päeva linnas, 3x kahe poe vahel pendeldatud, et kella valida ja lõpuks saime mõlemad omale ilusad käekellad. :) Ausaltöeldes ma sain isegi lisa. :D Ütles, et sõbrapäeva eest siis ka.

 Carli käel olev aksessuaar on ta vanemate jõulukink. Minu käel on mu "kingilisa". :D Ja tegelikkuses pole see päris selline lehmakett nagu siit välja paistab. Kunagi saan paremad pildid tehtud.

Aga nüüd, sõbrakesed, on aeg otsad kokku tõmmata. Kuigi materjali oleks veel, siis ma lihhtsalt ei jõua enam! :D Sellise lugemismaterjali kirjutamine oli juba täitsa omaette töö, nii et kõht läks lausa tühjaks. Järgmise korrani!

PS! Blogi paremas nurgas, klikkides piltide peale või hoopis SIIA , jõuate mu Flickr'i albumisse, kus on me viimaste tegemiste-käimiste kohta ilmatuma hulk fotomaterjali. Tšekake järgi! :)

Osa 17 ehk elu Austraalias

Jah, järgmine blogipostitus on valmimas aga sellega läheb veel natuke aega.
Et te vahepeal me uudiste ootamisega igavusse ei sureks, panen humoorikaid pildikesi Austraalia elust ja olust. ;)

                                                                                                                          Auto juhtimine suvel

                                                                                                                   Tööliste veejahutusmeetod

             Inimesed praegu Melbournes, Perthis, Sydneys, Darwinis, Adelaides, Canberras, Hobartis.. igalpool kus on pood

                                                                                          Austraalia suveprobleemid

                                               Mida inimesed arvavad kui ma ütlen, et elan Austraalias ja kuidas tegelikult on

Ämblike identifitseerimise tabel: kes tuleks maha lüüa, kelle eest joosta nagu surmasuus minema, kes tuleks esimesel võimalusel põlema panna või lausa maha lasta :D

                                                                                           Kõhukinnisus: Ravitud! 

                                                                        Noh.. tavaline külaline ukse taga Austraalias

                                                                                         Tipptund Austraalias

                                                             Kummale poole minna? Üleujutuste või metsapõlengute?

                                                                              Ühe nädala näidistabel Austraalia ilmast

                                                      Sellepärast Austraalias vaadatakse jalanõude sisse enne jalga panemist

                                                                                                Üllatus!!!