Osa 12 ehk kuidas meil koduigatsus tekkis

Alustagem rõõmu-uudisega ehk 1. detsember hakkas siin ametlikult suvi! Jeeee! Mingit vihmaperioodi pole me pidanud enam üle elama, nii et see on positiivne. Kuigi soojakraadide poolest on seis umbes sama: 23-36 kraadi vahepeal. 

Koos suve algusega hakkas meil Carliga ka koduigatsus. :D Kõik sai alguse ühest lihtsast päevast kui Carl mainis, et räige koduigatsus tuli peale. Samal päeval koju tulles avastasin postkastist poiste vanavanaemalt kirja, mõtlesin, et see on nüüd küll nagu rusikas silmaauku, et kui Carl töölt jõuab, siis tal kindlasti hea meel ja koduigatsus äkki natuke tõmbab tagasi. Nii oligi, Carl jõudis koju, luges kirja meile kolmele (endal suu kõrvuni) kõvasti ette ja oli terve õhtu marurahul. :D 

Paar päeva hiljem hakkasin ma enda arvutit pahnast puhastama ja avastasin kausta Tallinna piltidega. Sellest piisas - nüüd oli mul ka koduigatsus. :D Nii me siis igatsesime koos Tallinnat ja Tartut ja mu suvilat ja mu Ulllllluuuuuut (koer :D) ja Carli koerasid ja me vanemaid ja oma sõpru ja oma kodu ja oma voodit ja VAIKUST oma kodus. Aaaaah kus see tundub alles õnnis praegu. Kui vaid saaks... Ma arvan, et terve detsembrikuu kestab see igatsus veel kindlasti kui jõuludel ei saa perega pidulaua ümber maha istuda ja aasta vahetumist sõpradega vastu võtta. Igaljuhul ega see igatsus ei tähenda, et siin ei meeldiks - meeldib küll. Aga kui algul on vasikavaimustus kõikidest asjadest siin, siis koduigatsus paneb väärtustama pisiasju Eesti ja oma kodu juures.

Tööst rääkides, siis minul on tööl üsna vaikne viimased paar nädalat olnud.. Mis on rahalises mõttes suht jama. Jume võtmise koha pealt hea. :D Sain päris mitu päeva lõpuks päevitada ja näha ka välja nagu ma maakera lõunapool elan. 1 hea asi on selle juures on veel kui töö hakkab õhtupoole - ma saan skyplusi hommikuprogrammi otsast lõpuni kuulata! :D Seda ei ole minu elus vist veel kordagi juhtunud.. Arvestades mis kell see hakkab ja kui hiline linnuke ärkamise koha pealt mina olen.  Kell 12 on minu jaoks paras aeg hommikuprogrammi kuulata. Aga kusjuures palju päikest teeb imet - ISEGI minul pole mingit probleemi siin kl 8 ärgata. Kodus kl 8 ärgates ma olin kõigepealt poole päevani zombie ja alles siis hakkasin üles ärkama. Nii et kindlasti üks pluss siin elamise juures!

Tööl õnneks kliendid on endiselt toredad ja vahepeal leidub erilisi pärleid, kes teevad kohe tuju heaks. Näiteks üks päev oli mul klient, kes uuris hästi palju Eesti kohta ja selle kohta, mis mul siin plaanis. Kui ta kuulis, et Austraalia Working Holiday viisa on selline, et ainult kuus kuud saab ühe tööandja juures töötada ja aasta möödudes on 2 varianti: kas lähed koju tagasi või pikendad viisat teisele aastale. "Mis mõttes, siuke viisa ongi või? Ei no aga.. nad kindlasti pakuvad sulle siin sponsorviisat! Kindlasti saad siia pikemaks jääda.." Ja kui ma vahepeal mainisin, et saangi teiseks aastaks jääda kui farmis tööd teen, siis ta vastas: "Iiiiiiiiiiiiisssand, sa pead farmi tööle minema?!?! Püüa ikka sponsorviisa saada.. aga no kui farmi tegemine on sul nii kindlalt plaanis, tead, ma soovitaks sind ja su kaaslasi kohe mõnele tuttavale, aga mul pole ühtegi farmerist tuttavat.." See oli väga armas. :D Ise nägi mind esimest korda elus aga kohe tundis muret, et kuidas ma ikka Austraaliasse saaks jääda. Tema käest sain jutu keskel ka sellise huvitava fakti teada, et siin lähevad lapsed kooli viieselt ja lõpetavad 17-selt. Jäin pärast seda juttu mõtlema, et 5 aastane ei tundu küll eriti kooliks küps.. Samas 17-selt keskkooli lõpetada oleks päris hea. 20-21-selt oleks ülikool juba lõpetatud.

Poisid vahetasid siin ka paar nädalat tagasi tööd sama tihti kui sokke. Esmaspäeval olid nad tolle platsi peal, millest eelmine kord juba juttu oli. Teisipäeval olid kesklinnakandis ühel platsil, kus pidid betoonsegu kärudega tassima. Jällegi 1-päevane tööots. Kolmapäevast said nad tööle lennujaama, mis neile juba päris meeldis. Kui mujal kohtades on töösse sissejuhatus umbes 20min, siis seal kestis see 2,5h. Ülesandeks oli jälle põhimõtteliselt kõige tegemine, enamasti nad lükkasid harja seal. See kestis laupäevani. 

Järgmine tööots tuli neil eraldi platsidel. Carl sai esmaspäevast tööle mingile ehitusplatsile, kus on jälle kõigetegija. Rahalises mõttes väga hea koht, sest 11h päevad. Ta peab olema seal esimene, kes kohal on (veits enne kl 6), et uksed avada ja viimane kes lahkub (kl 5). Laupäevad on üle nädala tööl. Nii et üks nädal 5 päeva, teine nädal 6 päeva. Nüüd pühade lähenedes on see plats justkui Eesti teed jaanipäeva ajal - peab puhuma. :D Ja kui puhumine midagi näitab, saadetakse koju. Carliga muidugi nii juhtunud ei ole. Peale suurt pühade pühkimist peab minema ka narkotesti tegema, kui sealt saab läbi (pole küsimustki), siis on lootust, et ta jääb sinna platsile jaanuari lõpuni. Nii et muidu on ta tööga täitsa rahul, ainult, et igavust kipub iga päev kiruma. :D Olete näinud inimest, kes kirub selle üle, et pool päeva peab istuma, samal ajal 25 dollarit tunnis tiksub? Ei ole..? Nüüd olete! :D

Aleks sai tööle teisipäevast, töötas City Beach'i rajoonis, 50m veepiirist, kus käisb surfikompleksi ehitamine. Tööülesandeks nagu ikka - kõige vajaliku tegemine, nt. kattis seinu veekindla materjaliga, viskas labidat, korjas pahna maast, tegeles hazarditega/ohtudega (piiras sügavaid auke lippudega, pani metalltorudele plastikust kaitsmeid ette jms), koristas ruume, lükkas harja. Mitmekesisus rikastab. :D Tööpäev algas 6.50, päeva alustuseks räägiti kõikidele, mida päeval tehakse ja mis valmis vaja saada. Pooletunnise "suitsupausi" ja lõunapausi aja võis ise valida. Tööpäev lõpes 4-5 vahel. Seda tööd jätkus talle ainult nädalaks, aga miks, sellest hiljem.

Kummagi tööl ei usuta muideks, et nad eestlased on. Carlile öeldi, et: "Ma arvasin, et Eestis elavad valged inimesed." Hahahaha... :D Ma olen koguaeg talle rääkinud, et need mustlasegeenid kuskilt kaugelt minevikust esivanemate poolt on selles põlvkonnas nüüd välja löönud. Aleksile öeldi ka, et: "Ma ei usu, et sa eestlane oled.. Sa ei näe eestlase moodi välja". :D Mina olen endiselt kas venelanna või rumeenlanna või mujalt Kesk-Euroopast pärit. Kõige lähim pakkumine 2x on olnud, et rootslanna.

Üle-eelmisel reedel käisime ühe eestlanna juures, kes impordib Eesti head ja paremat toidukraami Austraaliasse - eks ikka Eesti oma toidu armastajatele. :) Ütleme nii, et enam väga valikut ei olnudki. :D Aga saime siiski verivorsti, hapukapsast ja hapukurki.

Tol pühapäeval panime posti ka mu jõulupaki kodustele (EI TEE ENNE JÕULULAUPÄEVA LAHTI!), mis jõudis imekombel lausa 6 päevaga Eestisse. 

Mina veel varusin mõnuga aega, et pühade aeg ja pakimajandus aeglane, mõtlesin, et võibolla olen juba hiljaks jäänud ja mu kingid saavad Eestis nääre tähistada. Aga postiteenus jätkuvalt üllatab. Edasi suundusime randa. Õhtul jahtisime veel seakarbonaadi, et teha jõuluõhtu proovipraad. Ega siis ei saa lubada ju, et jõuluõhtul ninakrimpsutamapanev õhtusöök välja kukuks.. Täitsa hää tuli. Viisime Lanile&Alexile ka osa oma õhtusöögist - verivorsti, seapraadi, hapukapsast ja kartuleid. Imekombel neile isegi maitses (või on nad väga osavad valetajad). Verivorst ei tundu just tüüpiline söök, mis kõigile peale läheks.

Möödunud neljapäeval läksid me majaomanikud jõule Itaaliasse veetma ja Carl mõtles kohe, et väga hea, nüüd saab auto otse ukse ette letti lajatada. Mida ta aga ei teadnud oli see, et Lan'i õde elab nende äraoleku ajal siin ja oli hommikuks Carli kinni parkinud. Pool 6 on ka vähe imelik teist äratama minna, eriti kui selline olukord on enda poolt tekitatud. :D Nii et mina, see "särav varajane lilleke", pidin Carli enne 6 tööle toimetama. :D Nii et jumal tänatud, et  meil 2 autot on, Aleks veel  tööle polnud läinud ja see auto tänavale pargitud oli. Õhtul Carlile järgi minnes hüppasime läbi ka Bunnings'ist (kohalik Bauhof/Bauhaus), kust ostsime suure plaadi paksu vineeri - lausa nii suure, et ei mahtunud autosse ära.

                                                                    Kinnisidumiseks kasutas äsjaostetud pikendusjuhet :D

See ost tehtud, oli garanteeritud, et Carlil järgmine päev tegemist jagus. Nimelt hakkas ta me autosse "voodit" ehitama. :) Ehk siis plate, kuhu alla mahub vähemalt enamus kogu me kraamist ja kuhu peale paneme mingi õhema madratsi ja kus me siis magada saame.

Mõeldud-tehtud!

                                                                                    Oma töö vilju nautimas... :)

Pühapäeval oli meil plaanis minna üritusele nimega Slidestreet ehk siis üks kesklinna tänav oli suletud ja sinna oli püsti pandud 315m pikk liugulaskmise rada (mööda vesist rada). Aga kuna me olime nii laisad, jäi meil pilet sinna ostmata ja Carl ei viitsind teiste lõbu ka niisama pealt vaadata. :D Niisiis tegime plaanid ümber ja läksime kahekesi hoopis ~20min autosõidukaugusele rahvusparki (John Forrest National Park). 

                                                                                                    Matkasell :)

Läbi selle rahvuspargi oli kunagi läinud raudtee, nii et mööda seda rada kõndides käis nagu jutt kaasas, et siin oli kunagi platvorm, siin sild, siin tunnel jne. Aga mis kõige toredam - nägime esimest korda ära ka kängurud vabas looduses! 

Põhjus, miks me sinna muide üldse läksimegi. :D Kogu rada kõndisime kokku 2,5h. Seal olles avanes meil ka vaade metsatulekahjule, mida meie silmad esimest korda siin maal nägid.

Hiljem näitas telekas ka seda, ikka jõhhhker tulekahju.. Helikopteritega tassiti vett ja kustutati. Kõikidel lähedalelavatel elanikel kästi evakueeruda. Kuigi hiljem fb-st pilte vaadates nägid inimesed küll väga rahulikud välja - oleks photoshoppinud õllepudelid ka veel kätte, jääks mulje nagu nad veedaks aega mõnel kontserdil. :D Ilmselt on siin harjutud sellega, et suvel mingi mets 100x põleb, aga eks need, kelle kodud ikka väga lähedal on, nii rahulikul ilmel seda tegelikult ei jälginud.

Aleks otsustas tol pühapäeval oma endise koolikaaslasega kaljult hüppeid tegema minna.  Koht asub kohe Fremantle'i lähedal, Swan riveri ääres - Blackwall Reach. 

Juttude kohaselt peaks vesi hüppamiskohas ~25m sügav olema ja hüppe kõrguseks tuleb valitult 8-12m. Natuke hirmus oli aga hüpe sai sooritatud. Kui mõlemad õnnelikult üles jõudsid, suutis Aleks kõnniteel oma jala täiiiesti ära väänata.. korraliku ragina saatel. Koju sõites hoidis autol pidurit ka vahepeal teise jalaga, sest valus oli. Tol õhtul uurisid poisid veel poest sidet, et jalg kinni siduda aga ei olnud. Järgmine päev töölt tulles ma käisin apteekist läbi ja ostsin sideme ära, nii et õhtuks oli Aleksi jalg kinniseotud. Nii et tänu sellele juhusele ta praegu tööl ei käi ja ilmselt alles peale jõule või uut aastat saab jälle minna, sest isegi kui jalg läheb paremaks, on enamus tööplatsid pühade ajal suletud.

Esmaspäeval juhtus Sydneys aga sündmus, millest ilmselt kõik juba Eestis teavad.. Lindti kohvikus võttis Iraanist pärit moslem pantvangi 17 inimest. 2 inimest sai surma + pantvangistaja ise. Kahe süütu inimese surma põhjustajat veel selgitatakse, kas pantvangistaja ise lasi  maha või  sai politsei-pantvangistaja risttules surma. Kogu see draama käis telekast meil hommikust õhtuni. Kui õhtuks ikka mingit muutust polnud, läksime magama ära. Hommikul saime siis Delfist teada, mis lõpuks juhtus. Oleks paar tunnikest veel telksu passind, oleks otseülekandes näinud. Igatahes päris kõheda tunde tekitas selline olukord..

Lõpetame aga posti ikkagi lõbusates toonides. Nimelt otsustasin ma umbes 128ndat korda jälle tubliks ja tervislikuks hakata. Suveks rannavormi! :D 

Vahet pole kas siis selleks suveks (ilmselgelt see rong on juba läinud), Eesti suveks või tulevaks Austraalia suveks. Koguaeg on ju kuskil suvi! Ühesõnaga jälgin toitumiskava ja teen trenni treeningkava järgi ja külmkapp on kõike rohelist ja tervislikku täis. :D Positiivne on see, et kuigi ma Carlile pole midagi öelnud, et a'la: "kui mina pean nii sööma, sööd sina ka!", siis ta on täitsa omaalgatuslikult hakanud endale ka tööle paremat toitu kaasa tegema kui enne. Varem oli koguaeg riis ja kalapulgad, makaronid ja kananagitsad.. midagi sellises stiilis. :D

Aga naljakam osa ootab alles ees.. Esmaspäeval tegin oma esimese trenni. Vaatasin kodus harjutused üle, et ahh, pole vast midagi NII hullu, et raske on aga elab üle. Püha Jeeesus Maria, ma võtan kõik oma sõnad tagasi! Ma SURIN! juba peale esimesi harjutusi 4st ringist! Pilt virvendas ja jalad tahtsid alt vedada. :D Aga kuidagimoodi, pulss laes, sai see läbi elatud. Ütlesin siis naljaga, et noh, nüüd on sinu kord. Ja vahi meest, hakkaski rühkima. Ja pidi tõdema, et ei ole teps mitte lihtne see bikiinivormi saavutamine. :D Nii et on nii välja kukkunud, et me oleme siin mõlemad üksteise treenerid, kes vajadusel löövad jalaga tagumikku ja ajavad trenni. Siiani on tegelikult ainult 1 trenn tehtud, sest esimene päev pärast trenni oli liikumine vaevaline, teine päev pärast trenni (kui oleks pidanud uuesti trenni minema).. oli komöödia. :D Ma  oleks nagu 90-aastane artriidiga vanamemm,  kes ei saa istuda ega astuda ega kükitada ega voodis külge keerata. 

                                                                        Minu liikumisstiil hetkel, ainult, et aegluubis

Kavas olid järjekordselt kükid sees, aga minu jalad sesosas enam koostööd ei tee. Ükski kükk praegu kõne alla ei tule. :D Nii et loeme siis esimese nädala harjumisperioodiks ja siis hakkab töö pihta. Hoidke siis tulevastele bikiinimodellidele pöialt. :D