Osa 11 ehk suurem autosaaga sai lõpu

Nüüd on jupp aega kirjutamisega vahele jäänud ja kõigepealt üritan pingsalt meenutada, mis need 2 nädalat üldse juhtunud on. Viimane kord sai poistel töö seal hea ehituse peal läbi. Järgmisest esmaspäevast said nad tööle mingile platsile, kus ülesandeks oli tornkraanamoodulite  värvimine. Tööpäev oli seekord lebom: 7-15ni. Ehk siis tavaline eesti tööpäev. :D Aga siin pikem kui 8h tööpäev tegelikult tavalisem, nii et nad sellega nii väga rahul ei olnud. Kuna nende töö käis lageda taeva all ja neljapäeval hakkas poole päeva pealt vihma sadama, saadeti nad 1 paiku juba koju ära. Reedel jõudsid nad ainult tööle kohale jõuda kui vihma hakkas sadama ja saadeti kohe koju. Peale seda nädalat tekkis sellel platsil mingi viivitus ka ja sinna tagasi nad ei läinudki. Uut tööd ka kohe ei leitud,  nii et juhtus nii, et nad said terve nädala puhata. Ühest küljest halb (no job - no money/pole tööd - pole raha), samas selle poolest hea, et lõpuks oli Carlil aega autoga tegeleda ja probleemid lahendada. Uus genekas oli juba tellitud, isegi kohale jõudnud, aga polnud lihtsalt aega vahetada. Siin tavaliselt läheb ju nii vara pimedaks, et kui poisid töölt jõuavad, pesus käivad, midagi hamba alla saavad, siis varsti hakkab juba pimedaks minema. Seega ei olnud peale tööd auto uurimine väga variant.. Koos poiste "puhkusega" otsustas ka Mitsu puhkusele minna. Uus genekas sai Carlil hea sõbra Google abiga 1,5 tunniga vahetatud, kivi oli südamelt langenud - lekkevool oli kadunud, auto käivitus ja töötas normaalselt, aga kuna kogu eelneva jampsimise peale oli aku siiski suht tühjaks tõmmatud,  panime selle ööseks laadima, et  hommikul oleks hea täis akuga muretult startida. Muretu start jäi aga siiski ainult unistuseks, sest hommikul enam auto käima ei läinud. Peale mõningast mõtete mõlgutamist  ja netist uurimist oli asi suhteliselt selge, kõik märgid viitasid pensionile läinud starterile. Starterile ei  pääsenud Carl ise ligi ka, nii et seekord tuli auto targemate kätte viia. Kuna Mitsu on automaatkastiga, pidime treiku autole järgi kutsuma, sest teatavasti ei tohi automaati (pikemat maad) nööri otsas vedada.

Isegi kui see oleks variant olnud, ei oleks me seda töökotta nii saanud ikkagi toimetada, sest me õbluke valge söödik kõngeks Mitsu raskuse all (ja siis ei oleks meil ühtegi töötavat autot) ja keegi ei saaks meile päise päeva ajal appi ka tulla, sest töökojad lahti ju 5ni ja enda tuttavatel tavaliselt sel ajal tööpäev alles lõpeb ka. Mõeldud-tehtud. Kuna samal päeval oleks vedamine maksnud $140 aga järgmine päev pakuti hinnaks $77, siis otsustasime järgmise hommiku kasuks. Teisipäeva hommikul tõmmatigi Mitsu treiku peale ja viidi töökotta.

Tegelikult oli ülevaatamise aeg alles kolmapäevaks aga õnneks nad suutsid suht kohe autole pilgu peale visata ja ütlesid, et see on mingi elektriteema, millega nemad ei tegele ja andsid meile elektriku numbri. Tasu õnneks ei võtnud aga auto kohta ütlesid nii palju, et starter vigane ei tohiks olla. Carl võttis siis treikuvendadega jälle ühendust ja maksime järgmise summa, $88, et auto elektriku juurde saada. Seal vaatas elektrik kohe auto üle ja ütles, et ikkagi starteri probleem. Auto jäi sinna ja öeldi, et tellime jupi ära ja tõenäoliselt homme saate kätte. Kuna kolmapäeval keegi veel helistanud ei olnud, võttis Carl ise ühendust ja öeldi, et vale jupp tuli kohale ja räägime homme. Neljapäevaks oligi probleem lahendatud ja saime auto kätte. Starter olevat liiva ja õli täis olnud, nii et pole ime, et see otsad andis. Vahetus läks maksma $415. Kui auto meil lõpuks töötavana ja õnnelikuna kodus jälle oli, vahetas Carl Fordil ja Mitsul kõlarid ka ära nagu plaanis oli. Ja Carl premeeris autot pesuga kah:

Nii et vähemalt nüüd on suured probleemid autoga lahendatud ja saabki nipet-näpet asjadega algust teha. Ja auto-saagaga oli vähemalt Carlil juba vaba nädal peaaegu, et sisustatud. Ilma poolest oli see suht nadi nädal. Mingi kerge vihmaperiood oligi alates üleüle-eelmise nädala lõpust kuni eelmise nädala lõpuni. Vihma tuli igatahes rohkem kui tavaliselt. Too päev kui poisid autol töökojas järgi käisid, lõpetasin ma tööl just päeva ja lootsin, et Carl saab järgi tulla, kuna vihmaveekraanid olid taevas täiesti max lahti keeratud ja vihmavarju mul ju loomulikult ei ole, sest me oleme ju AUSTRAALIAS, kus peaks ilus suvi olema ja selliseid asju ei tohiks juhtuda. :D Aga nagu näha oli Carlil tegemist ja nii ma siis vanssisin töölt koju keset paduvihma. Koju jõudes täiesti tilkuvana nägin ma välja umbes selline:

Nüüdseks on see hullar läbi aga terve novembrikuu asendasin ma reedeti (mu vaba päev muidu) ühte töötajat, kes oli  puhkusele läinud, nii et sain 4 nädalat ka 6 päeva nädalas tööl käia. Päris väsitav aga kui oli võimalus lisadollareid teenida, siis seda ma ka tegin. Tulevane vaba reede tundub nagu püha õnnistus ilmselt. :D

Oma pühapäevad oleme me aga endiselt tegusad hoidnud. Üle-eelmine pühapäev käisime siinses akvaariumis. Koht just väga suur ei olnud ja üüratult seal midagi vaadata ei olnud, aga huvitav oli ikkagi. Esimene ja kõige huvitavam asi oligi tiir suure basseini all, kus sai näha siis igasugu mereelukaid - väikestest kaladest kuni haideni välja. Ja kes oli eriti julge, võis sinnasamma bassu (instruktoriga loomulikult) sukelduma/ujuma ka minna. :D 

Mitte midagi ei eraldanud sukeldujat haidest ega raidest, nii et ju neil peavad kõhud alati maksimumini täis söödetud olema.

Muudest elukatest ka pilte:

                                                                                                  Leht-merihobu

                                                                                                     Raid

                                                                                             "Tunnel", mida mööda me basseini all käisime

                                                                                                                                                  Hai

                                                                                  Üks üdini imestunud kala:

                                                                                                                                           Meduusid:

                                                                                                                                           Merihobu:

                                                                                                                                                Nemo'd:

                                                                                                                   Stonefish / kivikala (otsetõlkes..)

                                                                                                        Meritäht:

Kuna me tavaliselt oleme pühapäevad alati terve päeva ära, siis sööme ka alati väljas. Seekord otsustasime hoopis hunniku manti koju kaasa osta ja sushit kodus teha. Kui Lan meie plaanist kuulis, arvas ta ilmselt, et me oleme sushi tegemises täielikud kobakäpad (kuna pole meie valdkond väga teha :D), laenas ta meile mingit vidinat, millega pidi sushi tegemine lollikindel olema. Proovisime järgi, täitsa mugav ja lollikindel küll.

Eelmine laupäev, ehk siis nüüd alles mõned päevad tagasi, pidas Harles soolaleivapidu kuna maakast sai ka lõpuks linnavurle! :D Ok, eesti mõistes on paarkümmend km linnast väljas (kus ta enne elas) tunduvalt "kaugem" maa kui siinses mastaabis see on, nii et maal ta ikkagi ei elanud. :D Aga kolis ta nüüd küll otse kesklinna, Tallinna mõistes nagu vanalinna kolimine. Noo jah.. kadedaks tegi küll. :D Elab koos sõbrannaga, kellega ta farmipäevi siin koos tegi, aga oma inimesega elamine on siin ikkagi nagu omaette elamine. Vähemalt ei pea suvalisega katust jagama ja saad oma keeles suhelda. Ja kõigele lisaks elab ta 14ndal korrusel, kus avaneb nii mõnus vaade linnale. Ohjah. Broneerisime kohad rõdul juba ära, ütlesime, et me võiks vabalt siin elada ja teiega üüri jagada. :D Lisaks sellele: maailm on väike.. Peale selle, et jälle hunniku eestlastega suhelda saime, siis oli nende seas 2 mu endist paralleelklassiõde ka. Muidugi pole see üllatus, et pool Eestit siin on ja et mõndagi neist näed, aga tore ikka.

Pühapäeval toimus kesklinnas Maailma toidufestival, kus oli meie pisike Eesti ka esindatud. Ürituse point seisneb siis selles, et erinevad riigid tutvustavad oma toidukultuuri, kust siis loomulikult igast telgist saab ka vastava maa toitu osta. Telgid on püsti pannud siinsed kohalikud aktiivsed kogukonnad, kes oma muude tööde-toimetuste kõrvalt ajavad ka "oma kodumaa asja". Kuna järjekord oli selline:

siis võib öelda, et iga toit on hea ja söödav aga Eesti oma toit on ikka ülim ja hää! Nagu kunagi olen maininud, siis pilukaid on siin riigis megapalju, üle poolte restoranide, mis silma jäävad, pakuvad ka Aasia toitu. Euroopalikku toitu leidub siin üldse vähe. Ja kui keegi ikka siin Austraalias serveerib kandikul ette kartulisalatit, rosoljet,  verivorsti, viinereid, leiba ja pasteeti, siis on iga eestlane kohal nagu 5 kopikat (isegi kui eelmine õhtu on kõva pidu olnud ja paljudel pead haiged :D). Harles, kes vaevles natuke haige pea käes, jõudis sinna isegi avamisajaks (11) kohale ja ütles, et juba siis oli järts meeletu. Meie, kes pead ei valutand, aga mina, kellel peale pidu on uni alati hää, jõudsime kohale kuskil 12.30. Selleks ajaks olid pooled asjad juba otsas. :( Ma tahtsin kartulisalatit ja viinereid ja Carli ainuke tõsine eesmärk oli verivorst, siis kahjuks minu soovitu oli otsas aga me skoorisime endale ikkagi rosoljet ja kõrrejooki ja Carl sai oma verivorsti, kaasa saime osta leiba ja pasteeti. 

Ma tahtsin kohukesi ka aga kahjuks olid need ka otsas. Eestlaste telgi järts jagas ainukesena brasiillastega pika järtsu tiitlit, iga muu telgi juures oli ainult paar üksikut uudistajat. :D Nii et see kinnitab mu fakti, et eestlased on oma koduse toidu peale maiad. Hiljem kui uudistasime teiste maade sööke, siis kuulsin kuidas üks naine rääkis, et ta ei saa aru mis värk selle eesti toiduga on, et miks seal nii pikk järjekord on, mingi külma salati peale lähevad inimesed nii pöördesse või?! :D Jah, igaljuhul mõnus oli. Üritusele oli püsti pandud ka mingi väike aedik erinevate loomakestega, ilmselt lastele mõeldud, aga no kes on sellisel võimalusel käed ees avali esimene kõiki loomakesi kussutama? MINA! :D 

                                                                 Carl oli täielik tuvimagnet. Oleks vist särgi alla ka pugenud kui oleks saand :D

Õhtul mõtlesime, et kuna me üritusel sõna otseses mõttes magasime kartulisalati maha, otsustasime seda jälle kodus teha. Kuna viimased 2x olen mina seda teinud, andsin ma seekord lahkelt võimaluse poistele. Sibulaga ei ole Carlil endiselt head suhted:

Tegelikult on see pilt mingist varasemast söögitegemisest ja seekord sai sibulahakkimise ülesande Aleks, siis kasutas ta sama nippi mis Carlgi. :D Aga tookord kui Carl nii sibulat hakkis, siis me Aleksiga naersime laua ääres tilgad püksi enamvähem.

Aga olgem nüüd lõpetuseks natuke asjalikumad jälle. Täna said poisid jälle natuke tööd teha. Tassisid mingil ehitusplatsil prahti minema. Ja tänase päevaga sai see tööots läbi kah. :D Õnneks said nad homseks uue tööotsa, otse kesklinnas  mingi plats. Tahaks loota,  et see siis mõni pikem ja korralikum ots on kui nüüd need viimased  2.

Ja poisid saabusid just auto vaatamiselt kah. Ehk siis  Aleks otsib ka omale autot. Nali seisnes aga selles, et tuhandete kuulutuste seast siin piirkonnas sattusid nad eestlase otsa ja teiseks veel sellise otsa, kes laupäeval Harlese soolaleiva seltskonnas oli. :D Nii et jah.. on siis Austraalia väike või maailm väike?

PS! Muutsin siin blogi paremal ribal pildikeste aadressi ka ära ->

Enne sai sealt Aleksi fotoalbumisse, nüüd minu. Ilmselt uueneb veits tihemini. :)
https://www.flickr.com/photos/127618878@N03/sets/72157648859584699/