Osa 40 ehk miks me Austraaliasse tulime, kuidas see meid muutnud on ja kas meil ka mingeid kahetsusi on?

Kuna Lake Argyles on meil juba teine hooaeg töötada, siis ei leia koguaeg enam asju, millest kirjutada. Aga mõtted sellest, kuidas reisimine meid muutnud on, on juba tükk aega peas ringelnud, nii et miks mitte sellest kirjutada.

Alustan siis täitsa algusest. Juba aastaid tagasi sain ma rohkem kui ühe käe sõrmedel üles lugeda sõpru-tuttavaid, kes Austraaliasse paremat elu ja seiklusi otsima olid läinud. Tol hetkel ma ei osanud Austraaliast vist midagi arvata aga mida aeg edasi läks ja kui inimesi vooris Eestist sinna juba nagu Tallinn-Helsingi liinilaevaga, mõtlesin, et ahh, selline ikka ei ole, kes peavooluga kaasa ujub. Siis läks aga veel paar aastat mööda ja inimesi vooris endiselt sinna sama palju kui varem ja tol hetkel unustasin kõik eelarvamused ja pead hakkas tõstma uudishimu: mida nad lähevad sinna kõik? Mis seal nii head on? Hmm.. no midagi peab seal peituma, kui kõik lähevad ja vähemalt pooled neist enam tagasi ei taha tulla. Siis tekkiski mõte, et peaks siiski selle võimaluse ära kasutama ja ära käima, sest:

1) kui juba nii kaugele reisida (ja arvestades selle riigi suurust), ei oleks see kindlasti nädalane soojamaareis ehk nõuab kõvasti rohkem finantsi kui Egiptuse päikesereis

2) ööbimine, söök, väljas söömine jne on Eesti keskmise palga juures niisama puhkusereisina päris üle jõu käiv

Seega kui need kaks asja kokku panna, siis tundus töö- ja puhkuseviisa ideaalse variandina, sest Austraalia palgaga saab ilusti oma reise finantseerida ja avastamiskihku rahuldada ja boonusena ehk veel midagi taskussegi pista.

No ja siis tuli alles see raske osa - Carlile idee välja käia ja vaadata mis tema asjast arvab (sest minu peas olid asjad valmis mõeldud nö "enne tema ajaarvamist" kui nii saab öelda :D). Ja siis ta purustaski mu mulli - ta ei taha, ta ei oska piisavalt hästi inglise keelt ja tal on vaja koolis käia. Mh, no okei. Nii mul ei jäänudki muud üle kui lihtsalt sõprade seiklusi sealmail jälgida ja oma varasem plaan ja mõtted maha matta, sest ilma temata ma läinud ei oleks. Möödus aga üks, kaks, neli, kuus kuud... ja järsku Carl ütles, et lähme Austraaliasse! ................... Sel hetkel ilmus mu näole vist kõige iroonilisem altkulmu vaade, millest võis ainult välja lugeda, et "Tõesti või? Nüüd?? Mis sai su "ebapiisavast" inglise keele oskusest ja koolist ja rutiinist välja astumisest?". Tolleks hetkeks oli mul see õhin juba kadunud, sest mõte oli maha maetud ja olin leppinud sellega, et siia me jääme. Ja see õhin eriliselt ei tulnudki mul tagasi aga kuna varem olin mina see, kes minna tahtis, siis ei tahtnud pidur ka olla. Nii saidki meil suve jooksul viisad tehtud, tervisekontroll tehtud, diplomid tõlgitud, piletid ostetud, autod maha müüdud ja korter välja üüritud. Enam pääsu ei olnud. Septembri lõpus said kotid pakitud ja teele asutud. Esimesed paar nädalat olid ausaltöeldes päris rasked, koduigatsus ikka kimbutas ja mõtlesin, et mida hullu nüüd tehtud sai - meil oli kõik ju olemas: töö olemas, katus pea kohal, mugavusena veel 2 autot.. ühesõnaga olime täiega oma mugavustsoonis sees. Aga nagu targad ütlevad: seiklus algab sealt kus mugavustsoon lõpeb. Ja paganama õige!

Aga mida me siis siin olles õppinud oleme ja kuidas reisimine meid muutnud on?

1) Elama hetkes

Kui ma tagasi mõtlen, siis varasemalt olin ma ikka selline, kellel oli harjumus asju ette mõelda ja kõike pikas perspektiivis näha. Siinne elu on aga alati kuidagi ebastabiilne olnud, sest isegi kui töö ja kodu on hetkel olemas, tead, et sul on viisaga piirangud seatud. Piiratud aeg ühe tööandja juures töötada, piiratud aeg riigis viibida.. Jah, need asjad pidid meil kuskil ajusopis meeles olema ja pidime nendega arvestama aga kuna meie plaan oli reisida ja spontaanselt töö leida, oli seda hetkes elamist meil rohkem vaja. Ja teades kõiki neid piiranguid, oskame me rohkem iga hetke hinnata.

2) Ootamatustega toime tulema

Selle punkti juures tahaks kohe öelda, et don't even get me started! (Ära isegi hakka pihta!). Ma arvan, et Austraalias viibides oleme me pidanud tegelema igasuguste ootamatustega rohkem kui kogu oma elu jooksul. Ja siin ei ole jäänud meil muud üle kui selle kõigega rinda pista, leppida ja leida lahendus, sest kellelegi muule meil siin ju loota ei ole.

3) Ära kunagi jää mingile kindlale plaanile lootma

... või vähemalt oma mingit varuplaani. 

Sest plaanid ei pruugi alati nii minna kui sa soovid. Meie puhul ei läinud need 95% ajast nii. 

Peale kõiki ootamatusi ja muutusi sa isegi ei viitsi enam närvi minna selle peale vaid õpid lihtsalt muutustega kiiresti kohanema ja liigud edasi.

4) Meeled on avatud ja leiad endas uusi andeid

Pean tunnistama, et selles valdkonnas olen ma pigem tagaplaanil aga reisiplaneerimise ande olen ma endas küll avastanud. Esimest reisi planeerides tuginesin ma suht-koht ainult inimeste soovitustele ja kuigi viimane kord kui ma kalendrisse vaatasin, elame me ikka 21. sajandis aga interneti võimalusi kasutada mul ei tulnudki pähe. Vist ei osanud kuskilt otsast alustada kui 6000km ees ootas ja kaardilt paistis see nagu tükk tühja maad. Nüüd leiaks ma vast kõige väiksemast külakolkast ka 5 asja, mida ma näha tahaks.

Aga Carl.. Ta oli juba varem selline handyman (nutikas töömees) ja pea lõikas aga minuarust siin on see kõik kümnekordistunud. Teades ta tagasihoidlikkust, siis siinkohal ta kindlasti vaidleks mulle vastu aga vaielgu palju tahab, nii on. Ma isegi ei tea kust otsast alustada, aga mingid esemed mille ta kättejuhtuvatest asjadest on suutnud meisterdada või oskus mõnele automehaanikulegi silmad ette teha või võime parandada ükskõik mis asi talle ette sööta, on täiesti rohkem kui imekspandav. Ja omadus kõike seda veel pedantselt teha on ka omaette nähtus. Ja no tema autoalasest teadmistest ma ei hakka isegi rääkima, mul mõnikord on tunne, et ma kuulan kõndivat autoentsüklopeediat.

 5) Reisimine õpetab teist inimest tundma

On vist mingi taoline ütlus, et inimest õpid siis õigesti tundma kui temaga reisile lähed? Sellega muidu vist mõeldakse üldistavalt puhkusele minekut, aga mina pean siinkohal siiski silmas reisimist. Tunnid, päevad, nädalad koos autos istumist, tuhandeid kilomeetreid selja taha jättes, 24/7 ninapidi koos olles.. ja kui sinna lisada faktid (nagu meiega kaasas käisid), et tööd pole (otsinguil..), raha on limiteeritud, kunagi ei tea millal järgmine palgapäev on ja mida tulevik toob.. vot siis, ajapikku tahes-tahtmata, saad teisest inimesest täielikult sotti. Meil lõi vahepeal stress ikka täiega üle pea ja sai üksteisega räägitud kõvema hääletooniga kui ilus oleks ja sai ka pisaraid valatud aga sellistel hetkedel saad aru, et vähemalt üks peab jääma rahulikuks ja mõtlema häid mõtteid, sest mis kasu on kahest hüsteeritsevast inimesest? :D Ja kui mõlemad on näinud üksteise halvemat poolt ja endiselt koos on, siis on kõik ju hästi. :)

6) Päike on imerohi!

Vähemalt minule. Mina kui põline öökull, kes eluaeg on olnud pigem öisema (sinnapoole kalduva) eluviisiga kui varajane linnuke, siis siin on kõik vastupidi. 5 üles? Pole probleemi! 10 magama? Pole kah probleemi.

7) Kui kaldusid varem olema Printsess herneteral, siis siin unusta see ära

Kui ma varem oleks kirtsutanud nina ja minema jooksnud selle peale, et ma peaks hiire kinni püüdma ja ta mujale transportima, siis siin teed vajadusel ka selliseid asju kui töö nõuab. Ja minu töös oli see soovituslik nii poolteist kuud järjest. Kõlab imelikult aga jah. Veiniistanduses töötades tuli välja, et hiirtele meeldib jubedalt öösel viinamarjapuude peal ringi joosta ja nii nad mulle 1000kg marju mahutavasse kastidesse koguaeg sisse sattusidki. Teoreetiliselt oleks ma võinud nad sinna ka jätta aga mina kui suur loomaarmastaja pidin nad ikka kõik välja koukima, isegi kui see nõudis mulle sinikate tekitamist ja jalad taeva poole keset viinamarjasadu kasti sukeldumist. Paar korda kui mulle sattusid kasti jänese suurused rotid (jah, nad on siin nii suured!), tekkis küll korraks mõte, et iiiakkkk, sinule ma küll järgi ei sukeldu, siis lõpptulemus oli ikkagi see, et mul hakkas kahju ja jälestustundega ma neid päästma läksin. Ämblikest ei tasu üldse rääkidagi, neid oli liiga palju, et neid enam tähele panna. Mis viibki meid järgmise punktini...

8) Kui keegi põeb arahnofoobiat - saatke otsejoones Austraaliasse!

Ja ma isegi ei tee nalja. Siin on ämblikke lihtsalt nii palju, et sul ei jää muud üle kui pead õppima nendega koos eksisteerima. Eriti kui oled farmitöö peal või lihtsalt töötad linnast väljas kuskil maakohas - nad on  I G A L  P O O L !!! Mustikaid korjates ma laveerisin koguaeg ämblike vahel oma sõrmedega, et igat viimastki mustikat kätte saada nii, et silm ka ei pilkunud. Kui algul kardad, siis ajapikku jõuad ikka mõistmisele, et nagu enamuste loomadegagi - kui sa neid ei häiri, ei tee nad sulle mitte kui midagi. Mis omakorda viib meid jälle järgmise punktini..

9) Õpid loomi tajuma

Nagu ikka, igal reeglil on erand. Nii ka mu eelmisel ütlemisel: kui sa neid ei häiri, ei tee nad sulle ka midagi. Seal, kus on soolaveekrokodillid, ujuma ikka ei lähe. Seal, kus on kaasuarid, hoiad distantsi. Seal, kus näed madu, ole rahulik ja hoia eemale. Tunne loomade iseloomu ja käitumist ning you'll be fine (sinuga on kõik korras).

10) Muutud sotsiaalsemaks

Austraallased on small-talk'imise (tühja jutu ajamise) meistrid ja tahes-tahtmata jääb see meile ka külge. Ise me muidugi nii suured lobamokad ei ole aga enam vastust ka võlgu ei jää. Ühtlasi on see kasvatanud ka võimet manada ette väga hea nägu ning suhelda inimestega väga abivalmilt ja sõbralikult isegi kui nad sinule samaga ei vasta.

11) Nakatud reisipisikuga

Siinkohal saan ma küll vist ainult enda eest rääkida, sest Carlil paistab küll reisimisest kopp ees olevat. Aga kui korra juba Eestist kaugemale näed ja saad aru kui erinev mujal kõik on (loodus, ilm, kultuur), siis tahaks aina rohkem näha ja kogeda.

12) Keeleoskus paraneb

Vähemalt loogiline ju oleks, eks?

13) Hindad kogemusi rohkem kui raha või aega

"Die with memories, not with dreams" (sure mälestustega, mitte unistustega)

Kõik, mis öelda vaja. :)

14) Muutud enesekindlamaks

Kui võtta nüüd kõik eelnevad punktid kokku, kus sa pead võõrastega juttu tegema, oskama ka kõige kapriissemate inimestega viisakalt ümber käia, julgema abi küsida, oskama ootamatustega hakkama saada jne, siis kõik saavutatu ja läbielatu tõstab enesekindlust ikka paari pügala võrra.

Ja kirsiks tordile

1) Olles töötanud erinevates tingimustes ja erinevatel töökohtadel annab see edasises (töö)elus ikka eeliseid

2) Palju lugusid ja juhtumisi, millest kunagi rääkida

3) Palju tutvusi üle maailma

Ja viimasena.. kas me kahetseme, et me siia tulime?

Kindel EI! :)

Umbes peale poolt aastat suutsin end lõpuks nii palju kokku võtta, et valmis vorpida video me reisi esimesest poolest (peale Lake Argyle kuni Byron Bay'ni välja). Ise videoga väga rahul ei ole, sest me kaamera mängis me vastu ja filmis väga halvasti aga enne Fraser Islandit saime uue kaamera soetatud ja siis juba asjalood paremad. :)

REISIVIDEO

PS!  Head Jaani kõigile! Me läheme ka ilusasse kohta päikeseloojangut nautima, kartulisalatit sööma ja šašlõkki küpsetama. :)