Osa 34 ehk jõulud, aastavahetus ja koriluselu

Nüüdseks oleme oma kuu aega siin farmis juba mööda saatnud ja higipull otsa ees tööd vihtunud teha. Algas see detsembri keskel kui lootsime paar nädalakest siin mööda saata. Mustikate korjamises muutusime iga päevaga aina nobedamaks ja kuigi isegi Carl tunnistas, et tegelt pole tööl häda midagi, siis unistas ta ikkagi mingist etemast tööst. Paistis, et unistamine kandis vilja, sest nädalake hiljem töötasime me mõlemad muuli peal ja mustikate korjamise asemel korjasime korjatud mustikad oma muuli peale, sõitsime nendega üles pakkimistehase juurde, kaalusime kõik ära ja uus korraldus oli need enne pakkimist külmruumi lükata. 

Ma üldse ei liialda kui ütlen, et me saime kõva jõusaalitrenni tänu sellele "paigutame-kastid-külmruumi" muudatusega. Kõik kastid olid min 3kg, 2-4 kasti võtsime iga kord kätte, kõrge aste külmruumi ja siis hakkasime neid omakorda üksteise peale laduma. Ja kaste oli iga ring nii 60 ringis. Muidu polnud hullu midagi aga teinekord kui oli pikk päev (nt alguses korjasime ~600-700kg päev, need hullud päevad olid 1200kg kanti), siis ma ütlesin Carlile, et ma teen su eest kõik muud tööd ära, mis sul hetkel vaja teha aga palun palun PALUN vii need kastid ise külmruumi. Muidugi saime me muuli peal töötada mustikate tipphooajal ja üks häda hakkas paratamatult teist taga ajama.. Kõige sagedasem oli kastide puudus. Kõik me korjamiskastid olid külmruumis "kinni", sest pakkijad ei jõudnud nii kiiresti pakkida kui marju peale tuli ja nii juhtuski iga päev vaid peale paari tundi töötamist, et meil oli healjuhul 10 kasti 60 inimese peale. Egas midagi üle ei jäänd, tuli nii palju kaste peale võtta kui oli, osadel need ära vahetada ja siis üles tagasi ja siis läks meist järgmine nii paljude kastidega kui oli ja vahetas järgmiste inimeste kastid ära. Järgmine jama oli selles, et ülemus ei tahtnud, et kastides oleks üle 3kg marju, sest muidu alumised hakkavad moosiks muutuma. Paraku me kastipuudusest tingitud tempoga ja marjade rohkusega olid pea kõikide kastid üle 3kg, mis tähendas, et me pidime kastid pooleks kallama. Milleks oli omakorda veel kaste vaja.. mida meil ei olnud! Nii et päris ahastav olukord oli kohati. Lubati kaste juurde tellida ja telliti ka aga arvake millal nad kohale jõudsid? Loomulikult 1 päev enne kui ma töö muuli peal lõpetasin ja kui  hooaeg oli maha rahunenud. Nagu ikka.. See, mis ma just kirjeldasin, oli me üks suurimaid probleeme aga kindlasti mitte ainuke. Neid jagus ikka igaks päevaks, mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Jõulude paiku oli halb periood, kui suur kauplusekett lükkas osad marjad tagasi, väites, et nad pehmed on (tegelt polnud häda midagi, see on nendepoolne taktika kuidas hinda alla kaubelda) ja kui midagi poodide poole teele läks, siis see polnud mingi suur kogus. See omakorda mõjus me ülemuse tujule päris halvasti ja siis on tal komme ikka kõigile näidata, et oikuipaha tuju mul on ja seda teiste peal välja elada, otsides ja välja tuues siit ja sealt igasugu vigu ja puudujääke. Tegelikkuses töö sujus aga oli vaja ikka kuskil hambaid teritada. Varsti hakkas aga kauplustega asi jälle sujuma ja ülemus säras kui briljandikivi..

Kui ma jaanuari esimesel nädalal oma tööposti jälle endisele inimesele üle andsin, oli me järelvaataja meiega ikka suppperrahul ja ütles, et me olime oma töös bloody excellent (kuradi suurepärased)! Tema suurim mure algul (kui me tööd alustasime) oli, et töö endiselt sujuks ja et sujuks ka hästi, et me töös vigu ei teeks ja et korjajad meile meelehärmi ei hakkaks tekitama. Ta ütles, et millegipärast ei pidavat korjajatele inimestevahetus kuskil tööpostil meeldima ja siis hakatakse nokkima või üritatakse kuidagi proovile panna. Selles osas ei tundnud me ise mingit probleemi ja tema ka imestas kõrvalt, et kõigile sobib ja kõik on rahul. Ning tundub, et sellele pahurale briljandikivile suutsime me ka siiski meele järgi olla, sest mõni aeg tagasi olime me küsinud edasiste töövõimaluste kohta, millele me lõpuks positiivse vastuse saime. Woopidoo!

Kuigi muulitöö oli omamoodi tore, olin ma siiski õnnelik, et ma sain põllu peale korilaseks tagasi minna. Kuigi muuliga sõitmine tundub kergem töö siis ei olnud see seda teps mitte. Vastupidiselt mustikakorjamisele vaheldusrikkam ja põnevam - jah, kuid 100x stressirohkem. Mustikaid korjates ma istun rahulikult oma kasti peal, kuulan muusikat ja hoian näpud töös - no stress. 

Meie kahte sorti mustikad - vasakpoolne esindab Eesti tavalise metsamustika suurust ja parempoolne on austraallaste ihaldatud Brigitta sort

Carlile muidugi meeldib muulitöö rohkem ja tema töötas muuli peal ka lõpuni, nii et lõpp hea, kõik hea - mõlemad rahul.

Kahjuks või õnneks mustikad igavesti ei kasva ja mustikahooaeg sai ka läbi. 15ndal oli me viimane päev tööl. Ja oi kui meeldejääv päev see oli.. üldse mitte positiivses noodis. Suts aega hiljem, kui me olime töö põllul lõpetanud, helistas Werner, et istanduses on tulekahju. Traktor oli veinipuude vahel muru niitnud ja väike kivi jäi niitmisel ette. Kivist lõi aga sädemeid ja oligi tulekahju valmis - nii vähe selleks siin vaja lähebki. Mõned hetked hiljem olid juba leegid üleval. Carl oli jõudnud tolleks hetkeks just ühe künka otsa, kust oli sinna alla näha ja tol hetkel tuli tuul ka veel ja tulest moodustus keeris-tulekera, mis pani veinipuude vahel ~50km/h kiirusega edasi. Õnneks suudeti kiiresti reageerida ja tuletõrje oli kiiresti kohal - umbes tunnikesega oli kõik kontrolli all. Traktorijuhist oli küll päris kahju, sest täpselt sama olukord juhtus tal ka mõned nädalad tagasi. Sai ise ka aru, et ega see tema süü ei ole aga ebaõnn viis tal küll tuju. Kogu seekordne juhtum oli üks suur ebaõnn, sest seal, kus tulekahju puhkes, selle veiniistanduse olid nad just nädal tagasi ostnud. Ei oldud jõutud veel kindlustustki teha, mis tähendab, et mingit leevendust raha näol ei tule. Kuigi kahju ulatub päris suurtesse summadesse, ütleks ma siiski, et see oli väga õnnelik õnnetus. Tuli küll tekkis kiirelt ja levis kiirelt aga olenemata sellest ei saanud eriti suur ala kahju.

Siin ~200-300km kaugusel põles hiljuti väga pikalt (vast nädala kanti) ikka väga suur maa-ala.. 70 000ha (~700km²), ~143 maja põles maha ja 2 inimest said surma. Tuli sai alguse välgu tabamusest. Ja inimestel ei jäänud muud üle kui võtta oma kahe käe otsa tähtsamad asjad, mis kiiresti suudeti kaasa krabada ja kodust lahkuda. Paljud inimesed elavad hetkel varjupaigas ja ilmselt üritavad välja mõelda, kuidas kõike nullist alustada jälle. Aga Austraalia inimesed on uskumatult suure südamega.. Üle Austraalia hakati kohe saatma sinna varjupaika riideid ja kõike muud vajalikku ja peale 24h pandi juba annetamisele käsi ette, sest asju tuli nii palju, et ei mahtunud kuskile ära. Samas eile vaatasin uudiseid, kus öeldi, et annetusi ikka veel tuleb ja tuleb.. Cateringifirmad annavad ka oma panuse ja teevad inimestele tasuta süüa seal.

Veel üks näide inimeste headusest siin on see, et idakaldal kuskil olid mõni aeg tagasi suured üleujutused ja farmerid olid hädas, vili raiskus ja loomadele pole süüa anda. Selle peale tuli kokku sadu ja sadu rekka/veokamehi, kes oma vabast ajast ja oma rahade eest võtsid ette umbes 2000km-se teekonna, et kriisipiirkonda inimestele ja karjaloomadele oma varudest süüa viia. Selle aktsiooniga heitsid nad valitsusele ka siis ette, et valitsus ei liiguta lillegi aga kui palju saab inimeste headusega ära teha.

Meie aga võtame nüüd nädalakese puhkust ja sõidame oma viimase natukese Austraalia ringist lõpuni ning ongi Austraaliale ring peale tehtud. Perthis veedame ka ilmselt paar päeva ja järgmise nädala algul suundume tagasi. Mitte küll päris samasse kohta, kust hetkel lahkume aga üpris lähedale. Nimelt saime me tööle veiniistandusse, kus esimesed ~3 nädalat tegeleme noorte viinamarjapuudega ning veebruari keskel hakkab pihta viinamarjade korjamine, mis kestab kokku 6-8 nädalat. 

Meie esimeste nädalate töö: saame sellised puhma kasvanud ja ebasümmeetrilised beebi-viinamarjapuud ja peame nad ära "taltsutama"

Siinsed viinamarjapõllud on üüratud, pole ei otsa ega äärt, nii et kui keegi arvab, et me hakkame viinamarju käsitsi korjama, siis me korjaks neid järgmise aastani. Siin teevad töö ära ikka harvesterid ja traktorid. Carl hakkab tööle chaser bin'i peal, mis on suur veok, mis lõikusmasina (harvester) kõrval sõidab, kuhu kõik harvesteri korjatud viinamarjad lähevad. Minu tööposti nimetatakse spotteriks. Lühidalt öeldes saan ma kõvasti kilosid hakata maha raputama, sest jooksmist on mul palju. Kuna töö käib enamasti öösiti  on minu töö näidata harvesterile kuhu ritta ta edasi peab minema, kuulama, et harvester mingit kahtlast kilinat-kolinat ei teeks (ja kui ma peaks ütlema, et mu kõrv midagi kahtlast kuulis, seiskub absoluutselt kogu töö) ja pean viinamarjadega tegelema ja kuulduste järgi pidi seal ämblikke ja viinamarju 50:50 olema. Oh seda lõbu!

Teine farm on aga veel kaugemal igasugusest tsivilisatsioonist - see on isegi uus tase meie jaoks. Lake Argyle's oli meil poodi 75km üks ots, Mount Barkeris 60km üks ots aga Frankland Riveris on üks ots poodi 120km. Sama nagu käiks iga nädal Tallinnast Pärnusse või Tartust Rakverre poodi. See on kogu asja juures üks suur miinus, samas elutoad-köök on seal praegusest palju-palju suuremad. Eks mõne nädala pärast saab lähemalt muljetada, kuidas eluke seal tundub. Nii palju tean, et ees on ootamas meid juba veel 2 eestlast, nii et sealgi saab olema eestlaste ülemvõim.

Aga rändame nüüd ajas veidike tagasi! Rääkimata on täiesti jõuludest ja aastavahetusest. Jõulude ajal elasid Werner ja Laura õnneks omaniku majas ja olid koertevalvurid, sest omanik oli ise puhkusele läinud. Seetõttu veetsime me jõulud ka seal. Nagu kombeks ikka, oli ka me jõululaud kaetud kõige hea-paremaga, mis jõululaual ikka ette nähtud. 

Meie Lauraga rüüpasime vaikselt šampust samas kui Carl ja Werner olid hingeasjaks võtnud suur viinapudel ära lahendada. Järgmine päev kui neil peakesed uugasid, mõtlesid nad, et see ei olnud ikkagi kõige hiilgavam idee ja järeldasid, et nad hakkavad vanaks jääma. Vähese harjutamise viga.

Vahetult enne aastavahetust olime me tööl aga pika, 15 tunnise, vahetuse teinud ja igasugused plaanid ilutulestikku vaatama minna vajusid ära. Otsustasime aasta vaikselt mööda saata Werneri & Laura juures ja telksust ilutulestikku vaadates. Juhtus aga nii, et mina ja Werner olime need 2 viimast vaprat, sest kella 12ks oli vaatepilt selline:

Carl ja Laura magasid aastavahetuse lihtsalt maha! Isegi Werneri suure juubeldamise peale nad ei ärganud algul üles, tuli füüsiliselt neid raputama minna, et anda teada, et uus aastake on käes. Selle teadmisega panime me õhtule punkti ka ja läksime koju ära. Siiani kõige põnevam aastavahetus  üldse ilmselt. :D

25 detsember oli me esimene vaba päev kusjuures. Ja 1. jaanuar järgmine. Kõik nädalavahetused sinnamaani olime töötanud. Peale uut aastat  õnneks saime paar nädalavahetust siiski puhata ja loomulikult käisime me ümbrust uudistamas.

1. jaanuaril käisime William Bay rahvuspargi läbi ja nautisime selliseid vaateid:

Greens Pool

Elephant Rocks

Madfish Bay

Järgmine nädalavahetus käisime enda lähedal Porongurupi rahvuspargis ja külastasime Castle Rock'i. Kogu tee sinna oli ülesmäge ja päris lõpus tuli ikka vabsje akrobaatikat teha. Aga vaated olid mõnusad.

Teine päev külastasime Denmark'i: juustutehast, toffeetehast, šokolaadivabrikut ja nautisime rannavaadet.

Lowlands Beach

Viimast nädalavahetust alustasime aga õhtusöögiga me supervisori juures. Olime ise ka üllatunud kui kutse saime tema juurde õhtusöögile aga rõõmuga läksime muidugi. Fox on ilmselt kõige muhedam ülemus, kes meil olnud on. 

Fox jõululaupäeval tööl

Õhtusöök oli tore ja saime pikalt ja laialt rääkida Eestist ja tema Aafrikast. Kui talle otsa vaadata, siis võiks öelda, et puhas austraallane aga tegelikult on ta sündinud Zimbabwes. Põhjus, miks ta Aafrikast ära pidi tulema on tegelikult üsna kurb ja tema jaoks vihaleajav. Kui ta veel Zimbabwes elas, omas ta 5 farmi ja andis tööd üle tuhandele inimesele ja peavarju vähemalt 3000le (kõik töölised elasid oma peredega tema farmis). Endal tal oli hiiglama suur maja koos basseini ja kõigi mugavustega, kaasaarvatud 2 koka, 2 majapidajanna ja 1 basseinipuhastajaga. Ühel hetkel otsustas aga võimul olev president Robert Mugabe, et oleks aeg valged maalt välja ajada. Seega hakkas Mugabe läbi viima maareformi, kus valgetele farmeritele anti 2 valikut: kas loovutad kõik oma maad ja varad ja tõmbad riigist uttu või saad kuuli. Kui elu kallis on, siis ega väga valikut ju pole, eks.. Fox pandi lõpuks veel vangi, sest viibis riigis kauem kui tal lubatud oli aga enne minekut hoolitses ta veel kõigi oma teenijate eest, et nemad saaks omale koha kus elada. Peale valgete lahkumist jagati farmerite maad, majad ja põllud kõik mustade kohalike vahel tasuta laiali. Valged ei saanud oma maade ja varade eest pennigi. Maareformi eesmärk oli siis presidendi mõtteis see, et nende riik ja maad oleks mustade päralt aga mis sellest välja tuli? Enne maareformi oli Zimbabwe Aafrika kiireima majanduskasvuga riik, kust eksporditi enim vilja jm kaupu välja. Peale maareformi, kui maad olid mustade käes, ei kasvatanud keegi enam vilja ega midagi, sest lihtsalt ei  osatud. Fox ütles, et nad ei suudaks sibulatki edukalt kasvatada. Nii et jah, presidendi soovitud eesmärk sai täidetud, aga mis hinnaga. Fox otsustas oma tuleviku siduda Austraaliaga ja asus siin idakaldal elama. Natuke hiljem lahutas ta oma naisest ja ütles, et kõige lihtsam lahutus üldse - tuli ta ju Aafrikast 2 kätt taskus, nii et ei mingit varade jagamist. Varsti pani ta oma äri püsti - ehitas ja remontis ja hooldas puitpõrandaid. Mõne aasta pärast, kui Austraaliasse hakkas aasialasi kamaluga sisse voolama, hakkas ta äri ka võssa jooksma, sest aasialastel on kombeks oma teenust teistest 2x odavamalt müüa. Kvaliteedivahe olevat loomulikult üüratu olnud aga eks inimesi huvitas rohkem odav hind. Seejärel otsustas Fox oma asjad uuesti kokku pakkida ja läänekaldale ära kolida, et saaks maalähedasemat elu elada. Selleks ajaks oli tal uus naine ja saidki koos oma maalähedase elu ja ka töö. Oma maja oli ta ka superilusasti korda teinud ja naine oli selle Aafrikapäraselt sisustanud - kõik nägi super välja. Õhtu lõpus kiitis veel meid, et me oleme super töö-eetikaga inimesed ja et meiega oli puhas rõõm koos töötada. Eks häid sõnu on ikka hea kuulda ja meie olime ka sama rahul, et meil nii äge ja humoorikas supervisor oli, kellega me nii hästi läbi saime.

Järgmise päeva veetsime Werneri ja Lauraga koos ja külastasime Walpole'i. Esimesena käisime Valley of the Giants Treetop Walk'i tegemas, mis oli jalutuskäik metsa ning ja maa ja taeva vahel. Kuigi see maa ja taeva vahel kõndimine oli üpris lühike osa sellest, oli see siiski päris äge - parem kui need, mis idakaldal tegime. Ilm oli ka supermõnus ja nii hea oli lihtsalt metsas jalutada. Edasi läksime veel paari randa uudistama ja enne õhtut kiirustasime veel juustutehasesse, et õhtuks lauale head näksi osta.

Valley of the Giants (Treetop Walk)

Leia pildilt Carl!

Conspicuous Beach

Tol õhtul lendas šampuselt ja rummipudelilt jälle kork, et tähistada töö lõppu ja puhkuse algust ja miks mitte ka mõnusalt koos veedetud päeva.

Pühapäeva veetsime autot korrastades ja asju natuke pakkides, et esmaspäeva hommikul saaks varakult startida. Täna  hommikul pakkisime veel viimased asjad ja lükkasime autosse ja olemegi jälle teel - seekord küll ainult nädalaks.

Aga mis põnev blogi see oleks ilma natukese draamata?! Draamat jätkus meil kodus küllaga. Prantslased hakkasid ajaga meile aina rohkem oma tõelist palet näitama, kus otsiti (jah, reaalselt OTSITI) igat väikest põhjust, kus saaks sabast kinni haarata ja draamat tekitada. Suurim seebikas, mis meil kodus toimus, oli siis kui naine karjus pesu kuivatist välja võttes kõva häälega "aitäh!". Kuna ma olin ainuke, kes sel hetkel ümbruses oli, küsisin, et mis aitäh, mille eest. Vastust ei saanudki, naine kõndis lihtsalt minema. Pärast tuli mees räuskama, et keegi meist olevat kuivatit näppinud ja minuteid juurde keeranud ja nii lähevad riided katki ja oi mis kõik muud jamad. Muidugi keegi meist ei  olnud kuivatit näppinudki. Kui me oleks tahtnud neile käru keerata, oleks me kindlasti midagi originaalsemat välja mõelnud. Aga oi kus süüdistati ja sõimati ja veel järgmine päevgi. Eks igasugu olukordi oli veelgi ja enamus haigeid olukordi oli üldse enne meie saabumist aga seda kõike ei anna kirjapildis üldse edasi anda - selliseid imeloomi peab oma silmaga nägema. Ausaltöeldes olid nad mitmeid kordi hullemad kui me paljuvihatud kolumblased Perthis, kellega me koos elasime. Hetkel naudime lihtsalt kergendust, et nüüdseks on me teed lahku läinud ja ei pea kumbagi neist enam kunagi nägema. Aga igaljuhul maalisid nad väga ilmeka pildi ette, miks Austraalias prantslasi ei sallita. Lake Argyle's väristati prantslaste peale õlgu ja öeldi, et seljakotiränduritena on nad hulleimad ja siin ütles Fox ka, et: "French are the worst!" (Prantslased on kõige hullemad)

Seevastu suutsid moslemid meid positiivselt üllatada. Mustikaid korjates oli seltskonnas ka üks Afgaani perekond, kes on siia kunagi põgenikena saabunud. Esimesena pereisa ehtsa paadipõgenikuna ja hiljem perekond turvalisemalt järgi. Me saime kõige suuremaks sõbraks perepoja Hadi'ga, kel oli alati nägu naeru täis ja kellega oli huvitav juttu rääkida. Ajapikku tervitasime ja tänasime neid iga päev nende keeles, mis neil südame eriti soojaks tegi. Nii et mis ma öelda tahan on see, et see perekond on ehtne näide sellest, et kõik moslemid ei ole ühe puuga löödud. Meediast võib välja lugeda kuidas terroriste nimetatakse ühise nimetaja all "moslemid" ja nii juhindub vähemalt pool Eesti rahvast sellest, mis telksust-ajalehest neile näidatakse. Nii nagu pole kõik prantslased lollid, pole ka kõik moslemid terroristid ja pahad inimesed. Elu on ikka natuke värvilisem kui must-valge. :)

PS! Flickr'is on palju uut pildimaterjali - luurele! ;)