Nüüdseks oleme oma kuu aega siin farmis juba mööda saatnud
ja higipull otsa ees tööd vihtunud teha. Algas see detsembri keskel kui
lootsime paar nädalakest siin mööda saata. Mustikate korjamises muutusime iga
päevaga aina nobedamaks ja kuigi isegi Carl tunnistas, et tegelt pole tööl häda
midagi, siis unistas ta ikkagi mingist etemast tööst. Paistis, et unistamine
kandis vilja, sest nädalake hiljem töötasime me mõlemad muuli peal ja mustikate
korjamise asemel korjasime korjatud mustikad oma muuli peale, sõitsime nendega
üles pakkimistehase juurde, kaalusime kõik ära ja uus korraldus oli need enne
pakkimist külmruumi lükata.
Ma üldse ei liialda kui ütlen, et me saime kõva
jõusaalitrenni tänu sellele "paigutame-kastid-külmruumi" muudatusega.
Kõik kastid olid min 3kg, 2-4 kasti võtsime iga kord kätte, kõrge aste
külmruumi ja siis hakkasime neid omakorda üksteise peale laduma. Ja kaste oli iga ring nii 60 ringis. Muidu polnud hullu midagi aga teinekord kui oli pikk päev (nt
alguses korjasime ~600-700kg päev, need hullud päevad olid 1200kg kanti), siis
ma ütlesin Carlile, et ma teen su eest kõik muud tööd ära, mis sul hetkel vaja
teha aga palun palun PALUN vii need kastid ise külmruumi. Muidugi saime me
muuli peal töötada mustikate tipphooajal ja üks häda hakkas paratamatult teist
taga ajama.. Kõige sagedasem oli kastide puudus. Kõik me korjamiskastid olid
külmruumis "kinni", sest pakkijad ei jõudnud nii kiiresti pakkida kui
marju peale tuli ja nii juhtuski iga päev vaid peale paari tundi töötamist, et
meil oli healjuhul 10 kasti 60 inimese peale. Egas midagi üle ei jäänd, tuli
nii palju kaste peale võtta kui oli, osadel need ära vahetada ja siis üles
tagasi ja siis läks meist järgmine nii paljude kastidega kui oli ja vahetas
järgmiste inimeste kastid ära. Järgmine jama oli selles, et ülemus ei tahtnud,
et kastides oleks üle 3kg marju, sest muidu alumised hakkavad moosiks muutuma.
Paraku me kastipuudusest tingitud tempoga ja marjade rohkusega olid pea kõikide
kastid üle 3kg, mis tähendas, et me pidime kastid pooleks kallama. Milleks oli
omakorda veel kaste vaja.. mida meil ei olnud! Nii et päris ahastav olukord oli
kohati. Lubati kaste juurde tellida ja telliti ka aga arvake millal nad kohale
jõudsid? Loomulikult 1 päev enne kui ma töö muuli peal lõpetasin ja kui hooaeg oli maha rahunenud. Nagu ikka.. See,
mis ma just kirjeldasin, oli me üks suurimaid probleeme aga kindlasti mitte
ainuke. Neid jagus ikka igaks päevaks, mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Jõulude
paiku oli halb periood, kui suur kauplusekett lükkas osad marjad tagasi,
väites, et nad pehmed on (tegelt polnud häda midagi, see on nendepoolne taktika kuidas hinda
alla kaubelda) ja kui midagi poodide poole teele läks, siis see polnud mingi
suur kogus. See omakorda mõjus me ülemuse tujule päris halvasti ja siis on tal
komme ikka kõigile näidata, et oikuipaha tuju mul on ja seda teiste peal välja
elada, otsides ja välja tuues siit ja sealt igasugu vigu ja puudujääke.
Tegelikkuses töö sujus aga oli vaja ikka kuskil hambaid teritada. Varsti hakkas
aga kauplustega asi jälle sujuma ja ülemus säras kui briljandikivi..
Kui ma jaanuari esimesel nädalal oma tööposti jälle endisele
inimesele üle andsin, oli me järelvaataja meiega ikka suppperrahul ja ütles, et
me olime oma töös bloody excellent
(kuradi suurepärased)! Tema suurim mure algul (kui me tööd alustasime) oli, et
töö endiselt sujuks ja et sujuks ka hästi, et me töös vigu ei teeks
ja et korjajad meile meelehärmi ei hakkaks tekitama. Ta ütles, et millegipärast
ei pidavat korjajatele inimestevahetus kuskil tööpostil meeldima ja siis
hakatakse nokkima või üritatakse kuidagi proovile panna. Selles osas ei tundnud
me ise mingit probleemi ja tema ka imestas kõrvalt, et kõigile sobib ja kõik on
rahul. Ning tundub, et sellele pahurale briljandikivile suutsime me ka siiski
meele järgi olla, sest mõni aeg tagasi olime me küsinud edasiste töövõimaluste
kohta, millele me lõpuks positiivse vastuse saime. Woopidoo!
Kuigi muulitöö oli omamoodi tore, olin ma siiski õnnelik, et
ma sain põllu peale korilaseks tagasi minna. Kuigi muuliga sõitmine tundub
kergem töö siis ei olnud see seda teps mitte. Vastupidiselt mustikakorjamisele
vaheldusrikkam ja põnevam - jah, kuid 100x stressirohkem. Mustikaid korjates ma
istun rahulikult oma kasti peal, kuulan muusikat ja hoian näpud töös - no stress.
Meie kahte sorti mustikad - vasakpoolne esindab Eesti tavalise metsamustika suurust ja parempoolne on austraallaste ihaldatud Brigitta sort
Carlile muidugi meeldib muulitöö
rohkem ja tema töötas muuli peal ka lõpuni, nii et lõpp hea, kõik hea - mõlemad
rahul.
Kahjuks või õnneks mustikad igavesti ei kasva ja
mustikahooaeg sai ka läbi. 15ndal oli me viimane päev tööl. Ja oi kui
meeldejääv päev see oli.. üldse mitte positiivses noodis. Suts aega hiljem, kui
me olime töö põllul lõpetanud, helistas Werner, et istanduses on tulekahju.
Traktor oli veinipuude vahel muru niitnud ja väike kivi jäi niitmisel ette.
Kivist lõi aga sädemeid ja oligi tulekahju valmis - nii vähe selleks siin vaja
lähebki. Mõned hetked hiljem olid juba leegid üleval. Carl oli jõudnud tolleks
hetkeks just ühe künka otsa, kust oli sinna alla näha ja tol hetkel tuli tuul
ka veel ja tulest moodustus keeris-tulekera, mis pani veinipuude vahel ~50km/h
kiirusega edasi. Õnneks suudeti kiiresti reageerida ja tuletõrje oli kiiresti
kohal - umbes tunnikesega oli kõik kontrolli all. Traktorijuhist oli küll päris
kahju, sest täpselt sama olukord juhtus tal ka mõned nädalad tagasi. Sai ise ka
aru, et ega see tema süü ei ole aga ebaõnn viis tal küll tuju. Kogu seekordne
juhtum oli üks suur ebaõnn, sest seal, kus tulekahju puhkes, selle
veiniistanduse olid nad just nädal tagasi ostnud. Ei oldud jõutud veel
kindlustustki teha, mis tähendab, et mingit leevendust raha näol ei tule. Kuigi
kahju ulatub päris suurtesse summadesse, ütleks ma siiski, et see oli väga
õnnelik õnnetus. Tuli küll tekkis kiirelt ja levis kiirelt aga olenemata
sellest ei saanud eriti suur ala kahju.
Siin ~200-300km kaugusel põles hiljuti väga pikalt (vast
nädala kanti) ikka väga suur maa-ala.. 70 000ha (~700km2), ~143 maja
põles maha ja 2 inimest said surma. Tuli sai alguse välgu tabamusest. Ja
inimestel ei jäänud muud üle kui võtta oma kahe käe otsa tähtsamad asjad, mis
kiiresti suudeti kaasa krabada ja kodust lahkuda. Paljud inimesed elavad hetkel
varjupaigas ja ilmselt üritavad välja mõelda, kuidas kõike nullist alustada
jälle. Aga Austraalia inimesed on uskumatult suure südamega.. Üle Austraalia
hakati kohe saatma sinna varjupaika riideid ja kõike muud vajalikku ja peale
24h pandi juba annetamisele käsi ette, sest asju tuli nii palju, et ei mahtunud
kuskile ära. Samas eile vaatasin uudiseid, kus öeldi, et annetusi ikka veel
tuleb ja tuleb.. Cateringifirmad
annavad ka oma panuse ja teevad inimestele tasuta süüa seal.
Veel üks näide inimeste headusest siin on see, et idakaldal
kuskil olid mõni aeg tagasi suured üleujutused ja farmerid olid hädas, vili
raiskus ja loomadele pole süüa anda. Selle peale tuli kokku sadu ja sadu
rekka/veokamehi, kes oma vabast ajast ja oma rahade eest võtsid ette umbes 2000km-se
teekonna, et kriisipiirkonda inimestele ja karjaloomadele oma varudest süüa
viia. Selle aktsiooniga heitsid nad valitsusele ka siis ette, et valitsus ei
liiguta lillegi aga kui palju saab inimeste headusega ära teha.
Meie aga võtame nüüd nädalakese puhkust ja sõidame oma
viimase natukese Austraalia ringist lõpuni ning ongi Austraaliale ring peale
tehtud. Perthis veedame ka ilmselt paar päeva ja järgmise nädala algul suundume
tagasi. Mitte küll päris samasse kohta, kust hetkel lahkume aga üpris lähedale.
Nimelt saime me tööle veiniistandusse, kus esimesed ~3 nädalat tegeleme noorte
viinamarjapuudega ning veebruari keskel hakkab pihta viinamarjade korjamine,
mis kestab kokku 6-8 nädalat.
Meie esimeste nädalate töö: saame sellised puhma kasvanud ja ebasümmeetrilised beebi-viinamarjapuud ja peame nad ära "taltsutama"
Siinsed viinamarjapõllud on üüratud, pole ei otsa
ega äärt, nii et kui keegi arvab, et me hakkame viinamarju käsitsi korjama,
siis me korjaks neid järgmise aastani. Siin teevad töö ära ikka harvesterid ja traktorid. Carl hakkab
tööle chaser bin'i peal, mis on suur
veok, mis lõikusmasina (harvester)
kõrval sõidab, kuhu kõik harvesteri
korjatud viinamarjad lähevad. Minu tööposti nimetatakse spotteriks. Lühidalt öeldes saan ma kõvasti kilosid hakata maha
raputama, sest jooksmist on mul palju. Kuna töö käib enamasti öösiti on minu töö näidata harvesterile kuhu ritta
ta edasi peab minema, kuulama, et harvester mingit kahtlast kilinat-kolinat ei
teeks (ja kui ma peaks ütlema, et mu kõrv midagi kahtlast kuulis, seiskub
absoluutselt kogu töö) ja pean viinamarjadega tegelema ja kuulduste järgi pidi
seal ämblikke ja viinamarju 50:50 olema. Oh seda lõbu!
Teine farm on aga veel kaugemal igasugusest
tsivilisatsioonist - see on isegi uus tase meie jaoks. Lake Argyle's oli meil
poodi 75km üks ots, Mount Barkeris 60km üks ots aga Frankland Riveris on üks
ots poodi 120km. Sama nagu käiks iga nädal Tallinnast Pärnusse või Tartust
Rakverre poodi. See on kogu asja juures üks suur miinus, samas elutoad-köök on
seal praegusest palju-palju suuremad. Eks mõne nädala pärast saab lähemalt
muljetada, kuidas eluke seal tundub. Nii palju tean, et ees on ootamas meid
juba veel 2 eestlast, nii et sealgi saab olema eestlaste ülemvõim.
Aga rändame nüüd ajas veidike tagasi! Rääkimata on täiesti
jõuludest ja aastavahetusest. Jõulude ajal elasid Werner ja Laura õnneks omaniku
majas ja olid koertevalvurid, sest omanik oli ise puhkusele läinud. Seetõttu veetsime
me jõulud ka seal. Nagu kombeks ikka, oli ka me jõululaud kaetud kõige
hea-paremaga, mis jõululaual ikka ette nähtud.
Meie Lauraga rüüpasime vaikselt
šampust samas kui Carl ja Werner olid hingeasjaks võtnud suur viinapudel ära
lahendada. Järgmine päev kui neil peakesed uugasid, mõtlesid nad, et see ei
olnud ikkagi kõige hiilgavam idee ja järeldasid, et nad hakkavad vanaks jääma.
Vähese harjutamise viga.
Vahetult enne aastavahetust olime me tööl aga pika, 15
tunnise, vahetuse teinud ja igasugused plaanid ilutulestikku vaatama minna
vajusid ära. Otsustasime aasta vaikselt mööda saata Werneri & Laura juures ja telksust
ilutulestikku vaadates. Juhtus aga nii, et mina ja Werner olime need 2 viimast
vaprat, sest kella 12ks oli vaatepilt selline:
Carl ja Laura magasid aastavahetuse lihtsalt maha! Isegi
Werneri suure juubeldamise peale nad ei ärganud algul üles, tuli füüsiliselt
neid raputama minna, et anda teada, et uus aastake on käes. Selle teadmisega
panime me õhtule punkti ka ja läksime koju ära. Siiani kõige põnevam
aastavahetus üldse ilmselt. :D
25 detsember oli me esimene vaba päev kusjuures. Ja 1.
jaanuar järgmine. Kõik nädalavahetused sinnamaani olime töötanud. Peale uut
aastat õnneks saime paar nädalavahetust
siiski puhata ja loomulikult käisime me ümbrust uudistamas.
1. jaanuaril käisime William Bay rahvuspargi läbi ja
nautisime selliseid vaateid:
Greens Pool
Elephant Rocks
Madfish Bay
Järgmine nädalavahetus käisime enda lähedal Porongurupi
rahvuspargis ja külastasime Castle Rock'i. Kogu tee sinna oli ülesmäge ja päris
lõpus tuli ikka vabsje akrobaatikat teha. Aga vaated olid mõnusad.
Teine päev külastasime Denmark'i: juustutehast,
toffeetehast, šokolaadivabrikut ja nautisime rannavaadet.
Lowlands Beach
Viimast nädalavahetust alustasime aga õhtusöögiga me supervisori juures. Olime ise ka
üllatunud kui kutse saime tema juurde õhtusöögile aga rõõmuga läksime muidugi.
Fox on ilmselt kõige muhedam ülemus, kes meil olnud on.
Fox jõululaupäeval tööl
Õhtusöök oli tore ja
saime pikalt ja laialt rääkida Eestist ja tema Aafrikast. Kui talle otsa
vaadata, siis võiks öelda, et puhas austraallane aga tegelikult on ta sündinud
Zimbabwes. Põhjus, miks ta Aafrikast ära pidi tulema on tegelikult üsna kurb ja
tema jaoks vihaleajav. Kui ta veel Zimbabwes elas, omas ta 5 farmi ja andis
tööd üle tuhandele inimesele ja peavarju vähemalt 3000le (kõik töölised elasid
oma peredega tema farmis). Endal tal oli hiiglama suur maja koos basseini ja
kõigi mugavustega, kaasaarvatud 2 koka, 2 majapidajanna ja 1
basseinipuhastajaga. Ühel hetkel otsustas aga võimul olev president Robert
Mugabe, et oleks aeg valged maalt välja ajada. Seega hakkas Mugabe läbi viima
maareformi, kus valgetele farmeritele anti 2 valikut: kas loovutad kõik oma
maad ja varad ja tõmbad riigist uttu või saad kuuli. Kui elu kallis on, siis
ega väga valikut ju pole, eks.. Fox pandi lõpuks veel vangi, sest viibis riigis
kauem kui tal lubatud oli aga enne minekut hoolitses ta veel kõigi oma
teenijate eest, et nemad saaks omale koha kus elada. Peale valgete lahkumist
jagati farmerite maad, majad ja põllud kõik mustade kohalike vahel tasuta
laiali. Valged ei saanud oma maade ja varade eest pennigi. Maareformi eesmärk
oli siis presidendi mõtteis see, et nende riik ja maad oleks mustade päralt aga
mis sellest välja tuli? Enne maareformi oli Zimbabwe Aafrika kiireima
majanduskasvuga riik, kust eksporditi enim vilja jm kaupu välja. Peale
maareformi, kui maad olid mustade käes, ei kasvatanud keegi enam vilja ega
midagi, sest lihtsalt ei osatud. Fox
ütles, et nad ei suudaks sibulatki edukalt kasvatada. Nii et jah, presidendi
soovitud eesmärk sai täidetud, aga mis hinnaga. Fox otsustas oma tuleviku
siduda Austraaliaga ja asus siin idakaldal elama. Natuke hiljem lahutas ta oma
naisest ja ütles, et kõige lihtsam lahutus üldse - tuli ta ju Aafrikast 2 kätt
taskus, nii et ei mingit varade jagamist. Varsti pani ta oma äri püsti - ehitas ja
remontis ja hooldas puitpõrandaid. Mõne aasta pärast, kui Austraaliasse hakkas
aasialasi kamaluga sisse voolama, hakkas ta äri ka võssa jooksma, sest
aasialastel on kombeks oma teenust teistest 2x odavamalt müüa. Kvaliteedivahe
olevat loomulikult üüratu olnud aga eks inimesi huvitas rohkem odav hind.
Seejärel otsustas Fox oma asjad uuesti kokku pakkida ja läänekaldale ära
kolida, et saaks maalähedasemat elu elada. Selleks ajaks oli tal uus naine ja
saidki koos oma maalähedase elu ja ka töö. Oma maja oli ta ka superilusasti
korda teinud ja naine oli selle Aafrikapäraselt sisustanud - kõik nägi super
välja. Õhtu lõpus kiitis veel meid, et me oleme super töö-eetikaga inimesed ja
et meiega oli puhas rõõm koos töötada. Eks häid sõnu on ikka hea kuulda ja meie
olime ka sama rahul, et meil nii äge ja humoorikas supervisor oli, kellega me nii hästi läbi saime.
Järgmise päeva veetsime Werneri ja Lauraga koos ja
külastasime Walpole'i. Esimesena käisime Valley of the Giants Treetop Walk'i
tegemas, mis oli jalutuskäik metsa ning ja maa ja taeva vahel. Kuigi see maa
ja taeva vahel kõndimine oli üpris lühike osa sellest, oli see siiski päris äge
- parem kui need, mis idakaldal tegime. Ilm oli ka supermõnus ja nii hea oli lihtsalt metsas jalutada. Edasi läksime veel paari randa uudistama ja enne õhtut kiirustasime veel juustutehasesse, et õhtuks lauale head näksi osta.
Valley of the Giants (Treetop Walk)
Leia pildilt Carl!
Conspicuous Beach
Tol
õhtul lendas šampuselt ja rummipudelilt jälle kork, et tähistada töö lõppu ja
puhkuse algust ja miks mitte ka mõnusalt koos veedetud päeva.
Pühapäeva veetsime autot korrastades ja asju natuke
pakkides, et esmaspäeva hommikul saaks varakult startida. Täna hommikul pakkisime veel viimased asjad ja
lükkasime autosse ja olemegi jälle teel - seekord küll ainult nädalaks.
Aga mis põnev blogi see oleks ilma natukese draamata?!
Draamat jätkus meil kodus küllaga. Prantslased hakkasid ajaga meile aina rohkem
oma tõelist palet näitama, kus otsiti (jah, reaalselt OTSITI) igat väikest
põhjust, kus saaks sabast kinni haarata ja draamat tekitada. Suurim seebikas,
mis meil kodus toimus, oli siis kui naine karjus pesu kuivatist välja võttes
kõva häälega "aitäh!". Kuna ma olin ainuke, kes sel hetkel ümbruses oli, küsisin, et
mis aitäh, mille eest. Vastust ei saanudki, naine kõndis lihtsalt minema.
Pärast tuli mees räuskama, et keegi meist olevat kuivatit näppinud ja minuteid
juurde keeranud ja nii lähevad riided katki ja oi mis kõik muud jamad. Muidugi
keegi meist ei olnud kuivatit
näppinudki. Kui me oleks tahtnud neile käru keerata, oleks me kindlasti midagi
originaalsemat välja mõelnud. Aga oi kus süüdistati ja sõimati ja veel järgmine
päevgi. Eks igasugu olukordi oli veelgi ja enamus haigeid olukordi oli üldse
enne meie saabumist aga seda kõike ei anna kirjapildis üldse edasi anda -
selliseid imeloomi peab oma silmaga nägema. Ausaltöeldes olid nad mitmeid kordi
hullemad kui me paljuvihatud kolumblased Perthis, kellega me koos elasime.
Hetkel naudime lihtsalt kergendust, et nüüdseks on me teed lahku läinud ja ei
pea kumbagi neist enam kunagi nägema. Aga igaljuhul maalisid nad väga ilmeka
pildi ette, miks Austraalias prantslasi ei sallita. Lake Argyle's väristati
prantslaste peale õlgu ja öeldi, et seljakotiränduritena on nad hulleimad ja
siin ütles Fox ka, et: "French are
the worst!" (Prantslased on kõige hullemad)
Seevastu suutsid moslemid meid positiivselt üllatada. Mustikaid
korjates oli seltskonnas ka üks Afgaani perekond, kes on siia kunagi põgenikena
saabunud. Esimesena pereisa ehtsa paadipõgenikuna ja hiljem perekond
turvalisemalt järgi. Me saime kõige suuremaks sõbraks perepoja Hadi'ga, kel oli
alati nägu naeru täis ja kellega oli huvitav juttu rääkida. Ajapikku
tervitasime ja tänasime neid iga päev nende keeles, mis neil südame eriti
soojaks tegi. Nii et mis ma öelda tahan on see, et see perekond on ehtne näide
sellest, et kõik moslemid ei ole ühe puuga löödud. Meediast võib välja lugeda
kuidas terroriste nimetatakse ühise nimetaja all "moslemid" ja nii
juhindub vähemalt pool Eesti rahvast sellest, mis telksust-ajalehest neile
näidatakse. Nii nagu pole kõik prantslased lollid, pole ka kõik moslemid
terroristid ja pahad inimesed. Elu on ikka natuke värvilisem kui must-valge. :)
PS! Flickr'is on palju uut pildimaterjali - luurele! ;)
