Osa 30 ehk viimased põnevad tegemised

Vahetult peale eelmise blogi kirjutamist toimus siin lõpuks Adventure race, millest ka meie tubli võistkond osa võttis, sh Carl. Kuna mina too hommik pidin töötama, siis Gary lubas eelmine õhtu, et hommikul kui Carl ujumist lõpetama hakkab, siis näppab mu töölt paarikümneks minutiks minema, et ma ka teda võistlemas näeks. Esiteks - võistluspäeva hommikul otsustasin ma üle 100 aasta sisse magada ja ärkasin 5 minutit enne tööd. Great! Ja teiseks osutus Carl oodatust palju kiiremaks ja tema lõpetamisest sain ma siis teada kui Leanne viskas mulle joogipudeli ja karjus üle poe, et: "RUUUN, RUUUUNN, HE'S ALREADY THERE, DYING ON THE GRASS!!" (jookse, jookse, ta on juba kohal, sureb seal muru peal). 

                                                             Chantal (omaniku naine), Georgie, Steve C ja Carl

Kui tiim võistles, siis meil käis terve aeg raadiosaatjate teel nö otseülekanne, et kes kui kaugel on ja kes läks, kes tuli ja kes juhib jne. Kogu võistlus kokku võttis kuskil 4.5h aega ja terve see aeg oli meil poes põnevus laes ja kõigil nagu sipelgad püksis. Seekordne tiim oli neil ilmselt aegade parim - Carl endine ujuja, Steve C käib regulaarselt jooksmas, Steve Z on endine jalgrattur ja Georgie endine kanuuspordiga tegeleja. Nii et pea kõik oma ala spetsialistid (ainult, et keegi eriliselt ei treeninud võistluse jaoks :D). Ujumine oli kavas esimene, nii et Carl pidi etteastega kohe hiilgama - ja hiilgaski, tuli välja esimesena. Järgmisena läks Steve C jooksma ja vahe teise jooksjaga oli 8 minutit. Kolmandana läks Steve Z, kes lendas platsilt minema nagu pudrukuul ja peale 32km naases samasuguse tempoga, siis oli tiimide vahe 4 minutit. Ja viimasena startis Georgie ja juhtis võistlust kuni veest väljatulekuni ja kui oli viimane pingutus vaja teha, (ühest jõhkra tõusuga ja kivisest) mäest üles joosta, kaotasime oma esikoha. Nii et 99% ajast juhtisime ja viimane 1% läks aia taha. :D Aga see mägi on JÕHKER, nii et ei imesta kah. Hoolimata esikoha kaotusest olid kõik siiski erakordselt tublid, sest Carl tegi oma ajaga Adventure race ajaloo ujumise rekordi, Steve C viis vahemaa teise võistkonnaga 8 minutini, Steve Z pistis rinda mingisuguse vennaga, kellest enne jutud käisid kui jõhker rattur ta on (eelmine aasta tegi ta selle võistluse läbi üksi ja pani üksikvõistlejate seas võistluse kinni) ja endiselt oli võistkond ees ja Georgie vaeseke pidi viimasena rinda pistma mehega (kes otsustas takkaotsa mäest üles joosta, mitte kõndida nagu paljud tegid). Nii et kõik arvavad, et kaotusest hoolimata oli see väga uhke teine koht ja et kõik me võistlejad olid uskumatult tublid. Kujutage ette kui nad veel treeninud oleks! :D 

                                          Charlie's Angels: Georgie (kanuu), Steve Z (ratas), Carl (ujumine), Steve C (jooks)

Kui võistlus läbi sai ja iga viimne kui üks meist tööl ringi siblis ja kõike õhtusöögiks valmis sättis, siis me 4 tublit võistlejat istusid baaris ja võitlesid oma dehüdratsiooniga õllesid alla kulistades. 

Aga ega nende pillerkaar ja puhkus ka lõputu polnud, sest õhtul pidid nad kõik ikkagi töötama. Töö ajaks oli neil kõigil ilmselt väike vine sees. :D Õhtusöök kõigile võistlejatele ja nende tuttavatele möödus meil sujuvalt ja hästi, isegi kiiresti, mille üle meil kõigil hea meel oli, sest peale tiimi väsimuse oli ka kõigil teistel koomaväsimus suurest närveerimisest võistluse jooksul. :D Maikuu ujumisüritusega ei anna väga võrrelda - siis oli 600 inimest, nüüd 150 ja ujumisürituse ajal kestis möll ja tants ikka päris kaua, seekord sai varem õhtale. Järgmine päev võistlesid siis veel need hullud, kes tahtsid kõik alad üksi läbida (distantsid kõigil aladel olid lühemad, kuid siiiiski..). HULLUD, ma ütlen! Pühapäeval oli siin maal isadepäev ja selleks puhuks oli meil väike väliüritus ja vanad autod ja mootorrattad isadele meeleheaks ja silmailuks kohale toodud. 

Meie aga too hommik ei töötanud ja laekusime tööle alles keskpäevaks, sest parampampampaa - me käisime lennukiga Bungle-Bungles'ites! Algselt pidime me minema esmaspäeval ja tavalise väikelennukiga aga laupäeva õhtul helistati meile, et kas me sama hinna eest hoopis pikemat tuuri ja vesilennukiga ei tahaks teha ainult, et homme mitte esmaspäeval - daa.. ei pidanud kaks korda küsima. :D Me saime niigi kõva sooduka aga hinnavahe me valitud tuuril ja pikemal tuuril oli siiski ~$120. Ilmselt olime me esmaspäeval ainukesed soovijad ja pühapäeval oli veel 3 kohta vaba, nii et neile tuli kasulikum meid odava hinnaga kallimale tuurile kupatada kui spetsjom meie pärast esmaspäeval välja sõita. Ühtlasi säästis see meid vabal päeval kell 4 ärkamast, et kell 5 sõitma hakata ja et kell 6 lennukil olla. Nii et pühapäeval korjati meid peale 7t hommikul siitsamast järvest peale ja sõit võis alata! 

See lennuk mahutas ära 6 inimest aga kui me väljaspoolt pilgu peale viskasime, siis mulje jäi küll selline, et maksimum 4 inimest, mitte rohkem. :D Aga tutkit, mahtusime viiekesi ilusti ära ja mina sain tagaistmel veel üksi laiata. Esimesed mitukümmend minutit saime järve ja saarekeste ilu nautida, sest pidime järve teise otsa lendama ja ega see ju väike ei ole. 

Teisena sõitsime üle Argyle'i teemandikaevandusest, mis on Austraalia suurim ja maailmas suuruselt teine teemandikaevandus (wikipedia ütleb küll mulle, et see on ka maailma suurim aga piloodi jutust jäi teine jutt kõrvu). 

Selles kaevanduses leidub ka haruldast roosat teemandit, mille hind on selline, et pigem istuge kui ütlen - paarist tuhandest dollarist kuni mitmesaja tuhande dollarini. Ja selle raha eest saad ehte pisi-pisi roosa Argyle'i teemandiga. 90% maailmas kaevandatavast roosast teemandist tuleb kusjuures just siit. Nii et see on väga väärtuslik "kulla"auk siin. Kui me lõpuks teemandikaevandusest edasi jõudsime, oli natuke veel sõitu ja Bungle'sid hakkasidki paistma. 

Vahetult enne sinnajõudmist kõigutas meid veits turbulents aga üks õhuauk oli ikka nii suur, et tunne oli selline nagu keha oleks koos lennukiga kukkund aga sisikond jäi maha ehk siis lendas otse kurku. Esimene kord kui mul lennukiga sõites üldse paha hakkas. Hiljem Carliga rääkides tuli välja, et tal oli täpselt sama tunne ja tal pole ka varem lennukisõidust paha hakanud. Õnneks oksekoti järgi ikka vajadust ei olnud. Aga see õhuauk oli ikka korralik, nii et pole väga imestada. :D Kohale jõudes tundus lennukist kõik ikka pisi-pisi aga tegelikult on need ikka suured "mäe"jurakad. Tegime Bungles'ite kohal paar tiiru ära ja suundusimegi tagasi. Enne lennu lõppu maandusime aga ühe saarekese juurde ja nautisime vahelduseks kahe jalaga maa peal olles kohvi-teed ja kooki ja rääkisime natuke juttu. Niimoodi need 3 tundi möödusidki ja tuli jälle oma argipäeva juurde pöörduda. Tööpäeva alguse üle igaljuhul kurta ei saanud! Esmaspäev oli me tüüpiline toidushopingu-koristus-  ja pesupesemise päev ja teisipäeval käisime viimast korda Thompson Springsi ilu ja vaikust nautimas, Steve seltsiliseks. 

Sama päeva õhtu kohta küll ainult ilus ja vaikne ei saanud öelda, sest tuul möllas nii räigelt, et me lootsime, et me keset ööd telgist põgenema ei pea. Hommikuks oli me eeskoda lagunend ja mõlemad küljed + koja katus rebenend. Toooree! Me veel lootsime, et äkki see telk peab me koduna siin ühes tükis lõpuni vastu. Selle öö tagajärjed viisid mu olemise ka üsna torssi eelseisvaks päevaks ja mõtlesin kui "mõnus" saab õhtul sinna tolmuga kaetud telki ronida. Kõik mu eelmisel päeval pestud riided + kõik muu mis telgis oli, oli nüüdseks paksu tolmukihi all. Nii ma torrasin omaette õhtuni välja kuni Rita (housekeepingu juht) tuli mu juurde võtmega ja ütles, et me Safari telki koliks. Kogu mu trots oli silmapilkselt kadunud. :D Safari telk tähendab VOODIT (3 lausa), oma külmkappi, 4 kindlat seina ja wc/duširuume otse meie kõrval. 

Me mõtlesime niikuinii, et enne kui me minema lähme, siis peaks 1 öö siin ööbima, et saaks telgi ja kõik seal sees oleva kokku pakkida ja järgmine päev kohe startida aga nüüd meil on lausa paar nädalat. Hurraahurraahurraaaa! Peale ümberkolimist möllas õues mitu ööd samamoodi ja väga mõnus tunne on magada siin kus tuul ümbritsevatele seintele ei mõju. :D Nüüd kus ma paari nädalat mainisin, siis jah, lõpuks on meil minekuaeg kindel. 20. september jääb siin viimaseks päevaks ja tõenäoliselt 23ndal ütleme siinsele kohale aidaa ja jätkame oma teekonda. Oma vabadel hetkedel üritan tasakesi marsruuti kokku panna ja Carl peab kibekiirelt ka "voodi" autosse valmis meisterdama. Idee on, materjali on ka, ainult aega on vaja, et ideed teostada. Homsest ongi meil 2 vaba päeva ees terendamas, nii et kõigepealt on vaja meil teine telk ümber tassida, kus kõik me kola seisab. Selle telgi, kus me magasime, me tassisime juba oma Safari telgi taha ja siia paigutame siis kõik kola, mis peaks autosse mahtuma ja vana telgi, mille alguses siit saime, viskame minema, sest tuul on oma töö teinud - see on igast võimalikust otsast ja nurgast rebenenud.

Kes veel näinud ei ole, siis SIIN on me viimane video, tripist Perthist kuni Lake Argyle'ni. Video lõpus, peale klippi kus Carl peadpidi kapoti ja auto all on, algab Lake Argyle'i osa, me "kodutee" linna ja tagasi ja edasi juba kõik siinne. :)

Lõpetuseks paar klõpsu me kaaselanikest pargis.