Osa 30 ehk viimased põnevad tegemised

Vahetult peale eelmise blogi kirjutamist toimus siin lõpuks Adventure race, millest ka meie tubli võistkond osa võttis, sh Carl. Kuna mina too hommik pidin töötama, siis Gary lubas eelmine õhtu, et hommikul kui Carl ujumist lõpetama hakkab, siis näppab mu töölt paarikümneks minutiks minema, et ma ka teda võistlemas näeks. Esiteks - võistluspäeva hommikul otsustasin ma üle 100 aasta sisse magada ja ärkasin 5 minutit enne tööd. Great! Ja teiseks osutus Carl oodatust palju kiiremaks ja tema lõpetamisest sain ma siis teada kui Leanne viskas mulle joogipudeli ja karjus üle poe, et: "RUUUN, RUUUUNN, HE'S ALREADY THERE, DYING ON THE GRASS!!" (jookse, jookse, ta on juba kohal, sureb seal muru peal). 

                                                             Chantal (omaniku naine), Georgie, Steve C ja Carl

Kui tiim võistles, siis meil käis terve aeg raadiosaatjate teel nö otseülekanne, et kes kui kaugel on ja kes läks, kes tuli ja kes juhib jne. Kogu võistlus kokku võttis kuskil 4.5h aega ja terve see aeg oli meil poes põnevus laes ja kõigil nagu sipelgad püksis. Seekordne tiim oli neil ilmselt aegade parim - Carl endine ujuja, Steve C käib regulaarselt jooksmas, Steve Z on endine jalgrattur ja Georgie endine kanuuspordiga tegeleja. Nii et pea kõik oma ala spetsialistid (ainult, et keegi eriliselt ei treeninud võistluse jaoks :D). Ujumine oli kavas esimene, nii et Carl pidi etteastega kohe hiilgama - ja hiilgaski, tuli välja esimesena. Järgmisena läks Steve C jooksma ja vahe teise jooksjaga oli 8 minutit. Kolmandana läks Steve Z, kes lendas platsilt minema nagu pudrukuul ja peale 32km naases samasuguse tempoga, siis oli tiimide vahe 4 minutit. Ja viimasena startis Georgie ja juhtis võistlust kuni veest väljatulekuni ja kui oli viimane pingutus vaja teha, (ühest jõhkra tõusuga ja kivisest) mäest üles joosta, kaotasime oma esikoha. Nii et 99% ajast juhtisime ja viimane 1% läks aia taha. :D Aga see mägi on JÕHKER, nii et ei imesta kah. Hoolimata esikoha kaotusest olid kõik siiski erakordselt tublid, sest Carl tegi oma ajaga Adventure race ajaloo ujumise rekordi, Steve C viis vahemaa teise võistkonnaga 8 minutini, Steve Z pistis rinda mingisuguse vennaga, kellest enne jutud käisid kui jõhker rattur ta on (eelmine aasta tegi ta selle võistluse läbi üksi ja pani üksikvõistlejate seas võistluse kinni) ja endiselt oli võistkond ees ja Georgie vaeseke pidi viimasena rinda pistma mehega (kes otsustas takkaotsa mäest üles joosta, mitte kõndida nagu paljud tegid). Nii et kõik arvavad, et kaotusest hoolimata oli see väga uhke teine koht ja et kõik me võistlejad olid uskumatult tublid. Kujutage ette kui nad veel treeninud oleks! :D 

                                          Charlie's Angels: Georgie (kanuu), Steve Z (ratas), Carl (ujumine), Steve C (jooks)

Kui võistlus läbi sai ja iga viimne kui üks meist tööl ringi siblis ja kõike õhtusöögiks valmis sättis, siis me 4 tublit võistlejat istusid baaris ja võitlesid oma dehüdratsiooniga õllesid alla kulistades. 

Aga ega nende pillerkaar ja puhkus ka lõputu polnud, sest õhtul pidid nad kõik ikkagi töötama. Töö ajaks oli neil kõigil ilmselt väike vine sees. :D Õhtusöök kõigile võistlejatele ja nende tuttavatele möödus meil sujuvalt ja hästi, isegi kiiresti, mille üle meil kõigil hea meel oli, sest peale tiimi väsimuse oli ka kõigil teistel koomaväsimus suurest närveerimisest võistluse jooksul. :D Maikuu ujumisüritusega ei anna väga võrrelda - siis oli 600 inimest, nüüd 150 ja ujumisürituse ajal kestis möll ja tants ikka päris kaua, seekord sai varem õhtale. Järgmine päev võistlesid siis veel need hullud, kes tahtsid kõik alad üksi läbida (distantsid kõigil aladel olid lühemad, kuid siiiiski..). HULLUD, ma ütlen! Pühapäeval oli siin maal isadepäev ja selleks puhuks oli meil väike väliüritus ja vanad autod ja mootorrattad isadele meeleheaks ja silmailuks kohale toodud. 

Meie aga too hommik ei töötanud ja laekusime tööle alles keskpäevaks, sest parampampampaa - me käisime lennukiga Bungle-Bungles'ites! Algselt pidime me minema esmaspäeval ja tavalise väikelennukiga aga laupäeva õhtul helistati meile, et kas me sama hinna eest hoopis pikemat tuuri ja vesilennukiga ei tahaks teha ainult, et homme mitte esmaspäeval - daa.. ei pidanud kaks korda küsima. :D Me saime niigi kõva sooduka aga hinnavahe me valitud tuuril ja pikemal tuuril oli siiski ~$120. Ilmselt olime me esmaspäeval ainukesed soovijad ja pühapäeval oli veel 3 kohta vaba, nii et neile tuli kasulikum meid odava hinnaga kallimale tuurile kupatada kui spetsjom meie pärast esmaspäeval välja sõita. Ühtlasi säästis see meid vabal päeval kell 4 ärkamast, et kell 5 sõitma hakata ja et kell 6 lennukil olla. Nii et pühapäeval korjati meid peale 7t hommikul siitsamast järvest peale ja sõit võis alata! 

See lennuk mahutas ära 6 inimest aga kui me väljaspoolt pilgu peale viskasime, siis mulje jäi küll selline, et maksimum 4 inimest, mitte rohkem. :D Aga tutkit, mahtusime viiekesi ilusti ära ja mina sain tagaistmel veel üksi laiata. Esimesed mitukümmend minutit saime järve ja saarekeste ilu nautida, sest pidime järve teise otsa lendama ja ega see ju väike ei ole. 

Teisena sõitsime üle Argyle'i teemandikaevandusest, mis on Austraalia suurim ja maailmas suuruselt teine teemandikaevandus (wikipedia ütleb küll mulle, et see on ka maailma suurim aga piloodi jutust jäi teine jutt kõrvu). 

Selles kaevanduses leidub ka haruldast roosat teemandit, mille hind on selline, et pigem istuge kui ütlen - paarist tuhandest dollarist kuni mitmesaja tuhande dollarini. Ja selle raha eest saad ehte pisi-pisi roosa Argyle'i teemandiga. 90% maailmas kaevandatavast roosast teemandist tuleb kusjuures just siit. Nii et see on väga väärtuslik "kulla"auk siin. Kui me lõpuks teemandikaevandusest edasi jõudsime, oli natuke veel sõitu ja Bungle'sid hakkasidki paistma. 

Vahetult enne sinnajõudmist kõigutas meid veits turbulents aga üks õhuauk oli ikka nii suur, et tunne oli selline nagu keha oleks koos lennukiga kukkund aga sisikond jäi maha ehk siis lendas otse kurku. Esimene kord kui mul lennukiga sõites üldse paha hakkas. Hiljem Carliga rääkides tuli välja, et tal oli täpselt sama tunne ja tal pole ka varem lennukisõidust paha hakanud. Õnneks oksekoti järgi ikka vajadust ei olnud. Aga see õhuauk oli ikka korralik, nii et pole väga imestada. :D Kohale jõudes tundus lennukist kõik ikka pisi-pisi aga tegelikult on need ikka suured "mäe"jurakad. Tegime Bungles'ite kohal paar tiiru ära ja suundusimegi tagasi. Enne lennu lõppu maandusime aga ühe saarekese juurde ja nautisime vahelduseks kahe jalaga maa peal olles kohvi-teed ja kooki ja rääkisime natuke juttu. Niimoodi need 3 tundi möödusidki ja tuli jälle oma argipäeva juurde pöörduda. Tööpäeva alguse üle igaljuhul kurta ei saanud! Esmaspäev oli me tüüpiline toidushopingu-koristus-  ja pesupesemise päev ja teisipäeval käisime viimast korda Thompson Springsi ilu ja vaikust nautimas, Steve seltsiliseks. 

Sama päeva õhtu kohta küll ainult ilus ja vaikne ei saanud öelda, sest tuul möllas nii räigelt, et me lootsime, et me keset ööd telgist põgenema ei pea. Hommikuks oli me eeskoda lagunend ja mõlemad küljed + koja katus rebenend. Toooree! Me veel lootsime, et äkki see telk peab me koduna siin ühes tükis lõpuni vastu. Selle öö tagajärjed viisid mu olemise ka üsna torssi eelseisvaks päevaks ja mõtlesin kui "mõnus" saab õhtul sinna tolmuga kaetud telki ronida. Kõik mu eelmisel päeval pestud riided + kõik muu mis telgis oli, oli nüüdseks paksu tolmukihi all. Nii ma torrasin omaette õhtuni välja kuni Rita (housekeepingu juht) tuli mu juurde võtmega ja ütles, et me Safari telki koliks. Kogu mu trots oli silmapilkselt kadunud. :D Safari telk tähendab VOODIT (3 lausa), oma külmkappi, 4 kindlat seina ja wc/duširuume otse meie kõrval. 

Me mõtlesime niikuinii, et enne kui me minema lähme, siis peaks 1 öö siin ööbima, et saaks telgi ja kõik seal sees oleva kokku pakkida ja järgmine päev kohe startida aga nüüd meil on lausa paar nädalat. Hurraahurraahurraaaa! Peale ümberkolimist möllas õues mitu ööd samamoodi ja väga mõnus tunne on magada siin kus tuul ümbritsevatele seintele ei mõju. :D Nüüd kus ma paari nädalat mainisin, siis jah, lõpuks on meil minekuaeg kindel. 20. september jääb siin viimaseks päevaks ja tõenäoliselt 23ndal ütleme siinsele kohale aidaa ja jätkame oma teekonda. Oma vabadel hetkedel üritan tasakesi marsruuti kokku panna ja Carl peab kibekiirelt ka "voodi" autosse valmis meisterdama. Idee on, materjali on ka, ainult aega on vaja, et ideed teostada. Homsest ongi meil 2 vaba päeva ees terendamas, nii et kõigepealt on vaja meil teine telk ümber tassida, kus kõik me kola seisab. Selle telgi, kus me magasime, me tassisime juba oma Safari telgi taha ja siia paigutame siis kõik kola, mis peaks autosse mahtuma ja vana telgi, mille alguses siit saime, viskame minema, sest tuul on oma töö teinud - see on igast võimalikust otsast ja nurgast rebenenud.

Kes veel näinud ei ole, siis SIIN on me viimane video, tripist Perthist kuni Lake Argyle'ni. Video lõpus, peale klippi kus Carl peadpidi kapoti ja auto all on, algab Lake Argyle'i osa, me "kodutee" linna ja tagasi ja edasi juba kõik siinne. :)

Lõpetuseks paar klõpsu me kaaselanikest pargis. 

Osa 29 ehk aeg hakkab otsa lõppema

Nüüd on nii kaua aega jälle kirjutamisega vahele jäänud, et ei mäletagi täpselt mis kõik vahepeal juhtunud on. Oma vaba aja olen ma pigem videote kokkupanemisse praegu suunanud kui kirjutamisse, nii et jah - sellest postitusest on oodata ühte videot. ;)

Hooaeg on maha rahunenud, mis omakorda tähendab, et töötajaid lahkub siit iga nädalaga aina rohkem. Järgmisest nädalast saab naistöötajad kahe käe sõrmedel üle lugeda ja meestega vist sama lugu. Mis omakorda tähendab, et töötundide üle me kiruda ei saa, sest need peaks hakkama jälle tõusma. Teine asi, mis hooaja rahunemisega käsikäes käib, on fakt, et siinne suvi ehk märg hooaeg ehk väga kuumad, väga niisked ilmad on tulekul. Algus on juba tehtud.. Ühtegi vihmapiiske me veel näinud ei ole aga üle mitme kuu oleme näinud jälle pilvi ja kui varem enne tööleminekut sai hommikuti veel pusaga ringi käidud, siis nüüd tervitab kuumus meid juba koos äratuskella helinaga.

Oma auto panime me ka vahepeal müüki, nagu eelmine kord juttu oli. Alguses $7000ga kuid kui me linna jälle ööbima läksime (ehk teisisõnu paar päeva levis jälle olime), langetasime hinna $6000 peale. Jah - käisime taaskord Freshwateris ööbimas. :D Kuna me olime selle mõnusa puhkuspaiga maitse suhu saanud, siis pidime tagasi minema. Seekord mõnnasime seal 2 päeva ja otseloomulikult saime kõigi Eesti huvitavate sarjadega järje peale. :D Teisel päeval helistas üks aborigeen ja tahtis me autot ära osta. Tema poolt oli asi vist raha kokkuajamise taga kinni aga lubas raha lähiajal saada ja meile isegi ettemaksu teha. No mis meil saab selle vastu olla. Kui me linnast lahkusime ja juba tagasi tööl olime, helistas ta tööle. Leppisime aja kokku, et millal ja kus auto üle anname ja lubasime kohal olla. Paar päeva hiljem läksimegi tagasi linna, et autoga diil ära teha. Abod olid platsis, suur rahahunnik käes ja peale pikka rahalugemist (nad arvasid, et tore oleks anda vähemalt 2000 dollarit 20-stes rahatähtedes) tegime diili ära. Ma tegin natuke juttu ka selle naisega ja küsisin, et kas auto läheb talle sõitmiseks, mille peale ta vastas, et ei - lastele. Küsisin siis, et kui vanad ta lapsed on, mille peale vastus oli, et 14, 12, 10, 8, 6 ja 4 (no vanustega võin natuke puusse panna, aga umbes nii ta oli, 14 oli kindlasti vanim). Ma muidugi mõtlesin, et ahah, et ootavad siis paar aastat või miskit.. aga kodus küsisin Meli käest ja ta ütles, et muidugi annavad nad auto juba praegu lastele ja edasi sa ei taha teada. Okei, kui nii, siis nii. Peaasi, et oleme autost lahti saanud. :D Jah.. autost saime lahti aga aborigeenidest mitte. Järgmine päev helistati jälle tööle, ütlesid, et me tegime nüüd ettemaksu ära ja tuleme täna autole järgi. Eeee.. ?!?! Peale natukest mõtisklemist ja juhtmete lahtiarutamist saime aru, et meile oli 2 erinevat aborigeeni helistanud, aga kus me sellest aru saime. :D Ühesõnaga põhimõtteliselt müüsime auto 2x maha (ja Carl veel arvas, et me ei saa autost lahti.. hehee). Kandsime neile nende rahad tagasi ja läksime sõbralikult lahku. Kuna otsustasime, et ei jäta kogu oma elamist maha ja tripime ikka autoga edasi, siis missioon järgmine - leida uus ja seekord parem auto! Niisiis küsis Carl järgmine nädal 3 päeva vabaks, et Darwinisse minna (Kununurrast auto leidmise peale me ei hakanud isegi panustama). Seekord oli Carl omapead, sest kahekesi minnes oleks ainult kahekordne rahakulu olnud, muud midagi, sest ega auto valimisel minust ju kasu pole.  Lennupiletid olid liiga kirved, nii et vaeseke pidi 10h bussiga Darwinisse loksuma. Õhtul peale 7t (Lääne-Austraalia aja järgi) jõudis kohale ja otse hostelisse. Kui Carl mulle pildi saatis hostelitoast, siis oli mul küll tast kahju, sest ta tuba nägi välja nagu hullumajaruum keldrikorrusel. Aga tuli välja, et see veel kõige hullem ei olnudki.. Kui ta magama hakkas jääma, siis avastas, et voodis on.. LUTIKAD! Kui ta seda mulle ütles, siis ma äärepealt öökisin siin oma mõnusas telgikeses.. (kui Carlile muidu see telgielu juba vastumeelseks hakkas muutuma, siis tol hetkel ta küll igatses me telk-villat :D). Otseloomulikult seadis ta sammud kohe respa poole, et uut tuba küsida. Teine ruum oli õnneks viisakam ja sai öö kenasti mööda veeta. Järgmisel hommikul ajas ta end kohe varakult liikvele ja hakkas kohe ringi vurama ja kõiki autovariante üle vaatama. Darwin on üpris pisike linn, nii et Perthi või mõne teise suurlinna autovalikuga ei anna väga võrrelda. Aga paar varianti silma siiski jäi. 1 päev jäi aga kahjuks lühikeseks, mis tähendas, et tuli uus pesa vaadata ööks (ilmselgelt samasse kohta tagasi ei läinud :D) ja järgmine päev viimased variandid üle vaadata ja otsus ära teha. Tolleks ööks leidis ta ikka kõvasti etema koha, kus ööbida ja veel sama hinna eest. Vähemalt seegi hea. Hommiku saabudes käis ta veel ühest kohast läbi, vaatas autovariandid üle aga pöördus siis ikka tagasi teise kohta, kus eelmine päev ühte autot silmas. Nii et võitja oli selgunud! Valituks osutus 1996a Toyota Land Cruiser Prado. 

Arvestades, et siin igal teisel inimesel on länkar, siis vast tegime kindla valiku. Mina veel mõtlesin, et meie Mitsu oli suur auto, aga.. kui Carl sellega platsi lendas, siis mu arvamus muutus. See on ikka paras hiiglane. :D Sees on ka ruumi küll ja veel, lausa 8le inimesele. Kui ma eile sellega testsõitu linnast tagasi tegin, siis oli selgelt tunda, et nii suure auto kabariite ma hästi ei tunneta - kui keegi vastu tuli, siis ma peaaegu tahtsin maanteepostid pikali sõita. :D Vähemalt Carlil sellesosas probleemi pole. Rääkides Carlist ja autodest, siis teda me juba tunneme, eks.. :D Samal õhtul kui ta Darwinist koju jõudis, vorpis ta juba automüügikuulutust valmis. Mitte, et see halb auto oleks ja me tast lahti tahaks saada aga 1) siin on palju aborigeene 2) aborigeenidel pole mingit tunnetust raha väärtuse suhtes 3) iga aasta septembris saavad nad riigilt hiigeltoetuse, nii et Carl arvas, et on hea aeg auto müümiseks ja lükkas me uue neljarattalise 20 000ga müüki (ostsime 13 000ga) ja kui keegi huvi tunneb, siis palun.. :D

Oma rahad riigilt saime me ka just hiljuti kätte. Tänu sellele, et Carl nii kenasti makstud töö peal Perthis oli, oli tal ka mida tagasi saada. Nii et mina skoorisin 2200+ dollarit ja Carl 5600+ dollarit. Selle tähistamiseks läheme me esmaspäeval lõpuks Bungle Bungle'seid vaatama - taevast! :) Kell 6 hommikul istume pisikesse lennukisse ja teeme 2 tunnise tiiru üle Argyle järve, Argyle teemandimiini ja Bungle Bungle'site. Can't wait! / Ei jõua ära oodata!

Viisapaberid andsime ka mõni aeg tagasi sisse ja ootaks nagu kohtuotsust nüüd.. saab või ei saa. :D Nad üritavad seljakotirändurite elu siin praegusel hetkel ikka kõvasti keerulisemaks muuta. Kõigepealt see maksutagastuse teema, mida eelnevalt blogis mainisin ja nüüd, alates 1. septembrist, peab teise aasta viisataotluse sisseandmisega ette kandma ka kogu tõestusmaterjali farmipäevade läbimisest, mida varasemalt nad võisid (aga ei pruukinud) täiendavaks informatsiooniks küsida. See võib kujuneda ikka jõhkraks paberite (tööandjalt, pangast, haiglast) kokkuajamiseks ja nad võivad isegi paluda sul saata pilte sellest, kuidas sa farmitööd teed. Nii et ilmselgelt me kütsime näpud kuumaks ja kribasime avalduse enne 1. septembrit ära. :D

Mingit edasist plaani meil endiselt päris täpselt ei ole. Isegi mitte lahkumiskuupäeva. Aga kuna nüüd maksutagastus tehtud ja viisapaberid on sisse antud, siis nüüd ongi aega hakata reisiplaaniga tegelema. Nii palju vast on selge, et siit sõidame Darwinisse ja Darwinist kas Townsville'i või Cairns'i ja siis hakkame mööda rannikut allapoole liikuma. Koht, kuhu me loodaks natukeseks paikseks jääda, oleks Hamilton Island. Kes guugeldada viitsib, siis saab näha, et täitsa "postkaardi" ilme jätab see koht. Paar me töökaaslast on seal varem töötanud ja nö rääkisid meid ära, et me sinna tööle läheks. Kui te pilte vaatasite, siis teate, et koht ise on.. ebamaine. :D Ja kena elamise peaks saama ja töö on nagu töö ikka. Nad võtavad oma endiste tööandjatega ühendust ja loodetavasti saavad me cv-d järjekorras natuke ette pressida. Siin me väga kaua enam olla ei tahaks, mitte, et meile ei meeldiks siin aga vihmaperiood läheneb ja ilmad hakkavad ka meeletult kuumaks minema ja siis see telgielu enam nii lihtne ei oleks. Enne oktoobrit oleme kindlasti läinud aga eks täpne kuupäev selgub nüüd lähiajal. Omanik ja juhataja peedistavad meid juba mitu nädalat, et millal me järgmine aasta tagasi tuleme. Esimest korda seda mainides mõtlesime, et oh tore, vähemalt oleks meile töö kindlustatud kui tahame. Nüüd on nad seda nii palju me käest küsinud, et see hakkab vaikselt kohustusena tunduma, et me peame tagasi tulema. :D Ega ausaltöeldes tuleks me siia rõõmuga tagasi ja hea meel on, et me neile hea mulje oleme jätnud (eriti kuna seljakotiränduritele siin kõige hiilgavama pilguga ei vaadata) aga ei taha kellegile 100% küll midagi lubada. Kunagi ei tea mis tulevikul ju varuks on..

Kui nüüd lähitulevikust rääkida, siis Adventure race toimub ülehomme! Kuna meid nii vähe siin järgi on, tähendab see kõigile vapratele allesjäänutele ilmselt väga kiiret mõnda päeva ja Carlile pingutusterohket laupäeva. Kui ta algul oli sellest jõle vaimustuses ja tahtis hullult kaasa lüüa, siis nüüdseks oma sõnutsi ta vihkab ujumist ja soovib, et see juba läbi oleks. :D Aga sellegipoolest on meil üsna hea tiim koos ja loodetavasti skoorivad ikka hea koha võistlusel.

Nüüd on aga järg sealmaal, et annan teile video vaatamiseks, mida postituse algul suure suuga lubasin. SELLES VIDEOS saab siis näha me Perthis veedetud aega. Ise just ülimalt rahul antud videoga ei ole, sealt jääb mulje nagu ei oleks väga midagi huvitavat-ilusat teinud-näinud Perthis aga ju siis ilusates kohtades vahtisime suu ammuli, mitte ei vaevanud filmima. :D

Teisalt sain ma aga valmis ka meie reisivideo Perthist Lake Argyle'i aga seda ma kahjuks teile veel näidata ei saa, sest meil ju puudub siin selline imeline internet, mis kannataks video üleslaadimise ära, nii et kahjuks peab natuke kannatust varuma. 

Meie tiim. :) Nii mõnedki, kes siin töötasid, olid pildi tegemise ajaks juba läinud (19 inimest kui täpsem olla) ja nüüdseks on 6 veel läinud ja 4 kohe-kohe minemas. Nii et kõrghooajal oli seltskond pea 2x suurem.