Osa 27 ehk kas teile on kunagi kala näkku sülitand?

Lõpuks jõudsid me ahvatlevad 3 vaba päeva kätte ja saime jaanideks puhkama sõita. Kas ei langend mitte hästi kokku? :) 23nda hommikul otsustasime kohe puhkusega nii algust teha, et isegi hommikusööki ei hakanud tegema vaid läksime oma restosse sööma. Meie kokk Tim ei ole aga rõõmsaimate inimeste killast ja nii saime oma mõnusa puhkuse alguses kohe näha vingus nägu, et tema peab nüüd süüa hakkama tegema. Kokk ja peab süüa tegema - kujutate ette jah? :D Kuna me oleme temaga juba tükk aega koos töötanud, ei teind me sellest suurt numbrit, näeme seda krimpsutavat nägu niigi iga päev. Sõime ilusti kõhud täis ja saime teekonda alustada. Vahemaa siit El Questrosse on umbes 150km. Kohale jõudes keegi mitte midagi ei teadnud me tulekust, täpselt nagu me arvasime. Aga saime asjad jonksu aetud ja bronnisime endale kohe kohad hobusega päikeseloojangu sõidule ja järgmiseks päevaks kruiisi jõel. Kuna ratsutamiseni oli meil ainult tund aega, läksime otsisime endale kiiresti koha ja panime telgi püsti. Larry&Vicki olid nii toredad ja lahked, et laenasid meile oma telki, sest mitte mingil juhul ei oleks me hakanud oma telki siin tühjaks tassima ja kokku panema ja siis jälle lahti lööma x2. Leidsime endale ilusa koha kohe jõe ääres ja panime ruttu oma elamise kokku. Asju telki pannes Carl ütles, et too magamiskotid nüüd, mille peale mina muidugi vastasin, et aga sina pidid ju need võtma! :D Ühesõnaga me olime kodus arutanud, et kas võtame kaasa teki või magamiskotid ja kui jõudsime üksmeelele, et võtame magamiskotid, siis mõlemad kenasti arvasime, et teine siis nad autosse topib. Tutkit! Ja loomulikult nagu Murphy seadus alati elu üle valvab, siis ka seekord: kui ma eelmine kord hõiskasin, et pole ammu ühtegi külma ööd ega päeva old, siis tollest hetkest alates hakkasid ööd jälle külmemaks minema ja too öö oli ennustatud 11 kraadi. Mul juba käisid mõtted peast läbi kuidas ma öösel silmatäitki ei maga ja raudselt autosse ümber kolin, aga otsustasime asja lahendamise hilisemaks jätta, sest ratsutamine ootas. Seadsime poole 3ks sammud talli poole, kus meid juba oodati ja meile hobune anti. Ma olin ikka ülielevil, sest ma ei mäletanudki viimast korda, millal ma hobuse seljas olin (ilmselt lapsena ja mitte hobuse vaid poni :D). Carl tundis end nagu kala vees aga mul oli küll tükk tegemist selle hobusega - tegi mis tahtis ja mind üldse ei kuulanud, jõhkralt isepäine obene oli igaljuhul. Tee peal muudkui suu käis ühele ja teisele poole teed, kus ainult rohtu oli ja muudkui mugis. Aga teekond hobustega oli äge, mööda metsaradasid ja ületasime jõge ja veel paari väiksemat vee"auku" kuni mäetipuni välja. Seal oli väike puhkus, saime natuke näksida-juua ja päikeseloojangut vaadata ning siis hobuse selga jälle ja talli tagasi. Mul on ülikahju, et ma kaamerat kaasa ei võtnud, sest seal oleks nii ülimegailusaid pilte saanud aga kartsin, et kaamera segab sõitmist. Enne tagasijõudmist nägime veel põllu peal kängurusid ja tervet parve kakaduusid. Minu jaoks oli see hobusega tripp kogu selle puhkuse tipphetk. Oleks terve järgmise päeva veel tahtnud seda teha kui kann nii kangeks ei jääks. Selle tegevuse jaoks peab ikka terasest tagumik olema. :D Tagasi "kodu" poole kõndides otsustasime respast läbi astuda, et küsida, et äkki nad saavad meile paar tekki eraldada. Joppas ja saime! Kivi oli kohe südamelt langend, ma poleks selle tekitu öö peale tahtnud mõeldagi. Kompsud käevangus jalutasime telgi poole, viskasime need telki ära ja rääkisime natuke naabritega juttu. Täiega tore noorpaar oli ja jutu sees tuli välja, et järgmine päev nad liiguvad edasi Lake Argyle'i. Jagasime neile natuke teadmisi oma pargi kohta ja liikusime siis ise edasi sööma. Ma mõtlesin veel, et ahh ei hakka riideid vahetama, käib kiirelt söömas ära ja tagasi koju. Eeeeeee, vale otsus. Sisse astudes oli tunne, et kuhu me nüüd sattunud oleme, kõik nägi nii uhke välja, et vaikselt tekkis tunne, et me oleme vales kohas. Aga olgu siis, tellisime söögid. Mulle tundus muidugi kõige ahvatlevam kõige kallim steik menüüs, vist oli $44. Kui söögid kätte saime, siis ma enda steiki jäin küll tükk aega vaatama. Üleni must.. Mõtlesin, et noh, hämar valgus.. aga ikkagi kahtlane. Lõikasin siis omale tüki, pistsin suhu ja.. iiiiakkkk! Selline maitse nagu oleks tüki süsi suhu pistnud. Jätkasin optimistlikul lainel - mõtlesin, et no äkki sain halva tüki lihtsalt ja ülejäänud on hea. Vale vastus. :D Kui teine tükk maitses samamoodi ja noaga mööda steigi ääri kraapisin ja sealt kõrbend tükke kukkus, siis tegin ma seda, mida ma kunagi teinud polnud ja kunagi poleks tahtnud ka teha.. ehk saatsin söögi tagasi. Koka nägu sööki tagastades oli muidugi selline, et kas mina olen debiilik või?! Ja tagatippu tuli veel üks teenindaja tagasi ja küsis, et "how would you like your steak to be done THEN?" / "Kuidas te SIIS soovite, et te steik oleks küpsetatud?" (Tellisin well done ehk läbiküpsetatud). No kuku pikali, peale selle, et ma kõrbend steigi saan, tuleb teenindaja ka veel siukse mõnitava küsimusega. Vastasin, et läbiküpsetatult, mitte kõrbenult. Isegi kui ma "vigade paranduse" sain, siis ütleks, et 44 dollarit see roog küll väärt ei olnud. Aga nagu hiljem aru saime, siis kõik oligi seal (ülemäära) kallis. Igaljuhul sõime ära ja kadusime padavai minema, ei olnud soovi seal kauem olla. Vähemalt ei küsitud mult seda 44 dollarit söögi eest  vaid tehti "maja kulul". Nagu üllatusi veel vähe oleks, siis telgi juurde jõudes nägime, et meie ja meie toredate naabrite vahele oli üks vanapaar otsustanud oma kämpertreileri parkida! Jopppenpuhh! Ja kui meie oma kohale parkisime, siis me arutasime veel Carliga omavahel, et huvitav kas meil kõlbab siia parkida, et kas jääb siuke mõistlik vahe meie ja naabrite vahele. Ilmselgelt vanakesed vaatasid, et kui nende elamine mahub vahele, mis siis, et kummalgi pool eriti astumisruumi enam pole, siis kärab kah. Oma vaheletrügimisega rikkusid nad ära ka me plaani jaanituld teha. Meil oli seal väike lõkkeplats aga kuna nad ilusti end vahele parkisid, jäi see lõkkeplats nüüd nende taha. Mis meil siis ikka muud teha oli kui magama minna. Öö oli nii sigakülm, et ma magasin täisriietuses teki all, sest ilma oleks kenasti kringliks külmund. Hommikul tulid külmavärinad veel otsa kui kujutasin ette kuidas see öö ilma tekita oleks olnud. :D Teine päev oli meil varajane äratus, sest tahtsime 7ks Zebedee Springs'i jõuda. Me toredad naabrid rääkisid,et minge sinna hästi vara, kohe kui lahti tehakse, et siis suure tõenäosusega saate seal üksi olla või halval juhul paar inimest peale teie on veel. Aga no kus  sa sellega, kui meie sinna läksime, siis me ees sõitis tuuribuss, teine tuli veel järgi + niisama teisi külastajaidki oli veel. Aga see koht ise oli väikese jalutuskäigu kaugusel ja nägi lihtsalt.. iiiimeeeliine välja. 

Tegu oli termaal"veekoguga". Veekogu on natuke palju lihtsalt öeldud, sest vesi langes kõrgemalt kividelt väikese ojana alla ja mõnes kohas said siis mõnusalt vees istuda. 

Aga super kogemus ikkagi.. õues oli umbes 14 kraadi ja siis lähed istud maha looduslikku 30+ kraadisesse kristallselgesse vette. Pilte mul jällegi sellest termaalveekogust pole, sest õues oli halb valgus ja kõik jäi udune + inimesi oli nii palju, et vaatepilt oleks selline nagu ma Kalevi ujulast teeks pilti. Seega oleks siuke pilt olnud kui selle koha mõnitamine.. Välja tulla sealt oli muidugi mitte nii mõnus.. :D Nagu oleks ujukate väel saunast kevadhommikusse astund. Aga see natuke aega mõnnamist seal ülisoojas vees oli seda väärt. Edasi läksime koju tagasi, et kiirelt hommikust süüa ja siis oma tegemisi edasi ajada. Tagasi jõudes nägime aga, et me toredad naabrid olid minema juba läinud ja "vahelepressijad" hakkasid ka vehkat tegema. Ütlesid hädise ilmega, et nad tegid eile õhtul pargile 3 tiiru peale ja MITTTTE kuskile ei olnud parkida, see olevat ainuke koht olnud. Jee rait! Kohti oli küllaga, isegi otse meie juurest üle tee oli 1 koht vaba (palju suurema alaga kusjuures) aga ju oli tahtmine end jõe äärde pressida nii suur. Igaljuhul me kolisime oma telgi ümber sinna kus me toredad naabrid varem olid ja lajatasime toolid lõkkeplatsi äärde, et too õhtu sellest mitte ilma jääda. Kui kõik oli jälle püsti seatud, ajasime autole hääled sisse ja läksime ümbrust uurima. Mõned tunnid saime ringi vurada ja siis 13.45ks paadisillale, et kruiisile minna. Kruiis on tegelt natuke palju öeldud selle kohta. :D Kokku kestis see u 1.5h aga hästi vaikselt sõites oli tee sihtpunkti vb mingi 10-15min. Lõppu jõudes anti meile kalade sööta, et end koos kaladega lõbustada saaks. Nimelt olid need kalad taolised, kes sülitades püüavad endale sääski ja kärbseid jms pudulojuseid. Me pidime siis sööta hoidma nähtaval ja ootama kuni mõni kala sülitab ja siis viskasime talle süüa. Üks kala tegi muidugi sellist täppislaskmist, et sülitas mul terve näo vett täis. :D Kalade söötmise kõrval saime ise ka natuke värskeid puuvilju näksida ja šampust juua, mida giid meile lahkelt jagas. Aga vot see giid.. täitsa omaette tegelane. :D Ta oli endine sõjaväelane, mida oli selgelt ta olekust, jutust ja riietumisstiilist kohe näha. Nimelt ei tohtinud paadijuht suud ka lahti teha, et inimestega paar sõna juttu ajada, siis tulid giidilt kohe karmid sõnad, et: "Vabandust, MINA olen siin giid! Sina oled paadijuht ja hoia oma suu kinni!". Ja nii umbes 5 korda. Viimasel korral hakkasid inimesed juba ütlema, et mis sa keelad, ega ta ju ei lälla üle paadi, rahulikult räägivad. Ja siis tuli umbes selline vastus, et aga no mina olen ju giid ja tema ei tea asjadest üldse mitte midagi (milles ma sügavalt kahtlen, ERITI kui sa iga päev sedasama kruiisi teed ja päevast päeva selle "suurepärase" giidi tarkusi kuuled). Ja kui keegi küsis, et kaua sa (giid) siin olnud oled ja kui ta vastus oli, et 6 nädalat, siis ma purskasin küll mõttes naerma. :D 6 nädalat aga arvamus enda teadmistest ümbritseva koha kohta nii kõrgel. Meie kruiisidel ei tuleks kõne allagi siuke suhtumine giidilt paadijuhile, kõik on sõbralikud, kõik võivad rääkida ja küsida. Nii et ei olnud just kõige etemalt kulutatud 60 dollarit, arenemisruumi on kõvasti. Tagasi koju jõudes tegime omale väikese "jaanitule", tegime süüa ja nautisime üle pika aja elavat tuld (kui meie metsapõleng välja arvata). Igaljuhul me küpsetatud vorst ja sibul saia vahel maitses ka paremini kui eilne üüratult kallis kõrbend steik. Aga ega meil pikka pidu ei olnudki, sest siin läheb nii vara pimedaks (kl 5) ja midagi teha ka nagu ei ole, nii et kell 7 sättisime end unedemaale juba ära. Hommikul ajasime end pool 7 juba püsti, et varakult Emma oru poole startida saaks. 

Emma org jääb El Questro ala peale aga oli kuskil 20km eemal me ööbimiskohast. Orgu viis matkarada, kuhu oli umbes 40 minuti kõnd aga see kõik OLI VÄÄRT seda! 

                                                                Ehtne näide sellest, milline enamus matkarajast välja nägi

Carl käskis vahele mainida, et järjekordselt ma olen nagu väike laps: enne pika jalutuse algust seisavad ilusti WC-d reas ja kõik võimalused olemas aga mina nagu väike pärdik tahan vetsu alles siis kui meil mingi 10 minutit kõnnitud on (ja ega siis enam tagasi ei hakka minema :D). Aga igaljuhul, kui me lõpuks kohale jõudsime, siis mõlemil oli nagu wow-wow-woww! 

                         Kui seda pilti hästi vaadata, siis vees on väiksed peanupud. :D See annab aimu kui kõrge ja massiivne see koht on

Siin Austraalias ringi käies ja erinevaid paiku kaameraga jäädvustades ma alati kirun, et kunagi ei jää need ilusad kohad pildile nii nagu sa neid oma silmaga just näed. Nii et pildid on olemas aga ei anna pooltki selle koha ilu tegelikult edasi. Me seisime seal lihtsalt suure veesilma ees, kus kõrgus mitmekümne meetrine kalju otse me ees ja kust väike kosk alla voolas. Kujutan ette, et märjal hooajal on see vaatepilt eriti võimas kui kosk "täisvõimsusel töötab". Ujuma sinna tegelikult eriti ei kutsunud, sest vesi oli jäääkülm, aga sundisin minema, siis saab vähemalt öelda, et "käidud!". Ma otsustasin omastarust natuke kaval olla ja jätsin riided selga kui ujuma läksin, sest siis on tagasiteel jahutus garanteeritud. :D Ei olnud üldse halb idee kusjuures. Tagasi jõudes meil rohkem puhkusesiseseid plaane ei olnudki, pidime tagasi Kununurra poole sõitma ja oma rutiinse poeshopingu tegema ja edasi koju ära minema. Meile endale tundus see 3 päeva nagu sõrmenipsuga mööda läinud ja paistis, et kolleegidele ka, sest eranditult kõik, kui meid nägid, küsisid, et kas 3 päeva on JUBA möödas või?! Aga ausaltöeldes hea tunne oli kohe koju jõuda, sest siin tundub kõik nii palju parem kui seal ja siis lihtsalt tekib tänutunne, et me siuksesse kohta tööle sattusime, sest nagu näha, isegi paljukiidetud El Questro jääb meile KÕVASTI alla. Paratamatult hakkasime El Questrot ja Lake Argyle'i omavahel võrdlema, sest mõlemad võrdlemisi nö kuulsad siinkandis ja pakuvad ju nad samu teenuseid. Alustame siis kõige põhilisemast - kämpaplatsid. 1) Meil on kõik ilus roheline, enamus platsid on muruga kaetud (mille eest kantakse siin kõvasti hoolt iga päev sprinkeldades), 2) meie pargis õlitatakse teid - köögist saadud praadimisõli kasutatakse siinsetel kruusa/liivateedel ära, et tolm koguaeg ringi ei keerleks. Seal elasime koguaeg nagu pilve sees, tolm teedelt oli koguaeg üleval, isegi kui keegi ei sõitnud, 3) meie kollektiiv on PALJU kliendisõbralikum ja rõõmsam ja abivalmim. Sealsete töötajatega tundsid koguaeg nagu mingit seina endi vahel (noh, nii nagu Eestis enamasti :D), aga meil ollakse kõigiga sõbralikud ja nö kodused, tehakse nalja jne. 4) Meie köögis pole kellegi silmad näinud nii kõrbend steiki, rääkimata selle kliendile serveerimisest :D, 5) info liikumine meie seas on ka parem. Meil on alati üles märgitud kui keegi nt El Questrost tuleb, teatakse nendele allahindluste tegemisest jne. Seal me pidime ise seletama, et kuna me Lake Argyle'i töötajad, on meile kämpimine tasuta. Hobusesõitu broneerides mainisime ka, et me peaks alet saama, muidu poleks me miskit saand. Kruiisi puhul ei hakand enam küsima, tundus nõme igalt poolt allahindlust taga ajada. Ja noh, kruiisist ei maksa üldse rääkida, see on meil 100x etem. :D 6) Hinnad! Hinnad olid seal nii, et kuku pikali.. alustades ööbimisest kuni poes müüdavani välja. Meil on ööbimine kahele kämpaplatsil $32 ilma elektrita, $39 elektriga; seal $40 elektrita ja $62 elektriga. Meie restos saab kõhu täis ka alla $10, seal algasid hinnad 30+ dollarist. Nende 1.5h-ne suhtkoht mõttetu kruiis maksab ilma transfeerita $60, transfeeriga $65, hinna sees on puuviljavalik ja šampus. Meil (valin ühe populaarsema valiku) kestab päikeseloojangu kruiis ~3.5h, transfeer on hinna sees, snäkkide valik on suurem, kõrvale saad valida nii õlut, veini, šampust, kohvi, teed või vett. Ujuma saab minna. Kruiisi käigus otsitakse krokodille ja kängurusid. Giid ja paadijuht on kõvasti etemad, sõbralikumad ja laiade teadmistega kogu ümbrusest. Ja hinnaks on $65 laps, $85 pensionär ja $90 täiskasvanud. Seega 5-30 dollarit kallim aga kõike saab nii palju rohkem selle hinna eest, rääkimata kogemusest. Ja siinses mastaabis on 30 dollarit taskuraha. Nii et kuigi oli hea natukeseks eemale saada ja jälle uusi kohti näha, ei ole see kindlasti koht, kuhu kipuks tagasi. Ja nagu näha, kinnitas see me arvamust kõvasti, et meil nii tore-ilus-hea koht siin on. :)

Aga kogu me puhkuselt kogutud värskus sai siin 1 päevaga suhtkoht nullitud. :D Mäletan, et esimene päev tagasi tööl oli jälle ulmekiire ja suht laip oli jälle olla. Ajad on siin veelgi kiiremaks läinud. Hommikuti rivi ootab ukse taga, mis kindlustab kohe pole-aega-hingegi-tõmmata mitu tundi. Ja hommikuti kohvimasin on saatanast.. kui satun hommikul kohe kliendi otsa, kes soovib kohvi, siis võib arvestada, et enne paari tundi ma sealt masina tagant minema ei saa. Üks hommik vihtusin kohvi teha 7.30-12ni JÄRJEST! Nii et kohvimasina taha sattumine hommikul on kõigi õudusunenägu. Muideks, tööle tagasi naastes leidsime pargist eest veel oma toredad El Questro naabrid JA ka me privaatsuserikkujad. Tädike oli veel nii rõõmus mind nähes, ma pressisin naeratuse näole, et "oi jah, sina ka siin, vat kui tore". :D Aga vahepeal on natuke me töös muutusi ka olnud. Nimelt mina olen natuke rohkem paberikoi nüüd ja Carl ainult aianduses ja baaris. Esimesed paar kuud tegime me suhtkoht kõike, mina olin nii wc/vannitubade koristuses, köögis abis ja nõusid pesemas ja housekeepingus. Mingi hetk lükati mind rohkem poodi inimestega suhtlema, broneeringuid tegema, inimesi sisse registreerima, telefonile vastama, kruiisidele broneerima jne. Nüüd umbes nii kuu aega tegelen ma õhtuti ka karavanpargi carry over'iga (ei oskagi täpselt tõlkida, point on selles, et meil on paberi peal kirjas kõikide ööbivate klientide nimed, auto rego number, telefoninumber, mitu inimest on ja mitmeks päevaks jäävad ja iga õhtu tuleb see list uuesti ümber kirjutada ja välja jätta need, kes järgmine hommik välja lähevad, et oleks olemas list inimestest, kes parajasti pargis elavad), järgmise päeva broneeringute valmispanek, uute broneeringute lahterdamine vastavate kuupäevade alla ja teadetetahvli uuendamine. Alati kui on gruppide lõunad või õhtusöögid (keskeltläbi ala 8tk nädalas, vahel rohkem, vahel vähem), pean ma lauad paika panema ja valmis sättima ning olema üks neist, kes kogu lõuna vältel kohal on ja nendega tegeleb. Mõnikord olen mõned tunnid päevas housekeepingus ka abiks kuni suurem "brigaad" kohale jõuab. Carlil on nüüd ainult 2 asja, millega tegeleb - päeval aiandusteema ja õhtuti baar. Vahepeal on meil inimesi jälle juurde tulnud ja üks lahkunud, nii et kui mu andmed õiged on, siis hetkel on meid siin kokku 46. Pahural kokal Tim'il viskas siinsest elust üle ja lahkus ning asemele võeti 1 kokk ja ta kaaslane, kes on koguaeg köögis abiks. Teiseks võeti juurde 2 housekeepingu töötajat, sest vahepeal oli nii ulmekiire, et töötajaid lihtsalt ei jätnkunud. Üks päev oli vaja 14 tuba ära koristada ja kõik toad ka uute inimeste jaoks valmis seada ning check-out'i ning check-in'i vahe on ainult 4h. Tol päeval ei olnud eriti palju inimesi abistamas ka + kui enamus lahkuvad punkt kell 10, siis algul saab paar tundi tööl jalga kõlgutada ja siis alates 10st peab end segaseks rapsima.

Kui klientidest juttu teha, siis viimasel ajal on päris palju hakatud ära tundma kust ma pärit olen. Varem nagu ükski austraallane ei jagand matsugi, kus Eesti üldse asub, nüüd järsku kõigil on sõbrad seal või nad on seal käinud. Paar korda on siia isegi eestlased sattunud. Esimest korda olid paar Eesti kutti, kes mind leti taga nähes ütlesid: "Tere Kaisa!". Ma algul jäin suht tardunult vaatama, sest aju ei registreerinud olukorda nii kiiresti ära. :D Esiteks.. kust see eesti keel nüüd tuli? Ja teiseks - kust sa mu nime tead?! Isegi vastata oli eesti keeles kohe raske, sest ei ole harjunud ühegi kliendiga oma keeles rääkima. Aga poiss vastas, et no ma nägin su nimesilti, seega on 2 võimalust, kas sa oled Eestist või Soomest, testisin järgi. Ja teine kord tundsin eestlase ise ära. Ja seda niimodi nagu ma poleks arvanud, et tunda võiks - aktsendi järgi. :D Austraaliasse tulles Harles rääkis, et siin tunneb iga eestlase ruttu ära kui rääkima satud, et aktsent on nii tuntav aga siis ei saanud sellest aru, sest ei olnud ühegi teise eestlasega sattunud siin inglise keeles rääkima. Ja Eestis olles kui sõbrad räägivad inglise keeles, ei erista ka mingit spetsiifilist aktsenti. Aga kui iga päev räägid austraallastega, siis eestlase inglise keel jääb kohe kõrvu. Samamoodi on lihtsalt ära tuntav inglise, prantsuse ja vene aktsent. Aa ja lisaks, ühe soomlasega põrkasin ka siin kokku, samamoodi tundis nime järgi ära, et kas Eestist või Soomest.

Aga nüüd ongi jutt otsas jälle. Loodan, et oli piisavalt lugemismaterjali, et kuu-aega-mitte-sõnagi-kirjutamata andeks saada. :)

Lõpetuseks panen pildi sellest, kuidas Carl tassib tööd koju kaasa ehk pilt sellest kuidas me omale "aia" saime.

PS! Kes pole veel kursis, siis 3 päev tagasi puudutasid Aleksi jalad jälle Eestimaa pinda, nii et üks matkasell on kodus tagasi. :)