Osa 22 ehk valmistumine roadtripiks

Uskumatu kuidas aeg lendab: 6 kuud on me lahkumisest JUBA möödas. Tundub nagu oleks alles tulnud.. Mäletan kui ma 18 vist sain, siis õde ütles, et kuni 20ni võib tunduda, et aastad venivad aga kui eluaastaid näitab üle 20ne, siis hakkab aeg lendama ja iga aastaga aina rohkem. Tundus jabur, sest siis tõesti nagu aeg venis, nüüd oleks pool aastat justkui sõrmenipsutamise peale läinud.

Aga aitab sellest heietamisest! :D

Eelmine laupäev Carlil tööd ei olnud ja oma vaba aja mattis ta jälle auto alla, viimased asjad vajasid vahetust - amordid ja generaatoririhm. Eelmisest töökojast anti meile kaasa list asjadest, mida nad soovitasid veel vahetada. Carl plaanis amordid kohe plaani võtta aga genekarihma ta algul ei plaanind väga vahetada aga mina käisin peale, et muidugi vaheta ära! Ja ma käisin ainult sellepärast peale, et "see tundus nagu tähtis asi". :D Ja tuligi välja, et see rihm oli juba päris mõrasid täis, nii et hea on, et vahetasime. Amordid olid ka täitsa õhtal omadega. Too päev panime ka Fordi müüki, mille nüüdseks saime maha müüdud (sellest hiljemalt).

Samal õhtul kui päevatoimetused olid tehtud ja õhtusöökki söödud, siis natuke aega hiljem mõtlesime, et kurja.. no tahaks veel midagi süüa. Aga kurb tõsiasi oli see, et külmkapist oleks nagu tornaado üle käinud ja midagi sealt võtta ei olnud. Mõtlesime siis, et pole hiinakat ammu söönud ja leidsime enda lähedalt kohe ühe hiina söögikoha. Natuke aega hiljem olime platsis ja menüüd käes. Võtsime mõlemad endale kohe eelroad, nuudlid  ja liha. Olime harjund ju sellega, et igalpool väljas süües eelroaks on umbes 4tk midagi (kas siis kanatiibasid, kalmaarirõngaid või misiganes sa tellid, igaljuhul kunagi ei ole seda palju) ja põhiroog mahub ilusti taldrikule ära. Oo aga kuidas me eksisime. Me istusime just mingi 6-liikmelise ja kahekesti õhtustavate inimeste keskel ja kui meile kõik söögid lauda toodi, siis oli natuke mark küll.. sellise lauatäitega oleks vabalt selle 6-liikmelise seltskonna me kõrval võinud ära toita. 

Nosisime siis oma kõhud täis ja võtsime kõik jäägid kaasa, saime veel 3 päeva süüa. :D Vähemalt ei pidanud mitu päeva lõuna/õhtusöögi pärast muretsema. Aga jah, see oli igaljuhul väga elav meeldetuletus sellest, et hiina toidukoha portsud ei võrdu tavaliste söögiportsudega.

Pühapäeval otsustasime veel viimast korda käia mulle armsaks saanud Fremantle'i turul. Ostsime hulgim endale kohvi varuks (seal on head maitsega kohvid nagu mulle meeldivad) ja seepe mitu tk (tänu poiste emale taasavastasin, et seebid on täitsa mõnusad!),

mitu hambapastat (ökomöko nagu ma olen :D ja seal oli sellistele valikut), sandfly'de vastu spreid (Põhja territooriumil pidi neid imepisikesi tõpraid palju olema - nagu sääsed aga ime-imepisikesed, keda palja silmaga raske nähagi) 

ja viimaseks ostsin endale veel ühe kella. Nojah.. ma tean, et mul seda otseselt vaja pole aga ega see mingi uhke kell ole ka, odav ja ilus ja niiiii meeldis, et mul kohe ei olnud südant seda sinna jätta. 

Ja siis ülejäänud päeva lihtsalt mökutasimegi vist maha. Algne plaan oli randa minna aga erilist rannailma too päev ei olnud. Ilmad on siin järjepidevalt külmemaks läinud ja üks hommik tööle jalutades oli vist 13-15 kraadi, nii et mu ninaots ja sõrmed olid lausa jääkülmad. Carl ütles ka, et ta oli hommikul kohe 2 särki  ja pusa peale visanud.

Kolmapäeval oli meil mõlemil viimane tööpäev. Täitsa imelik tunne kohe valdas. Kuidagi harjunud iga päev seda töölemineku teed jalutama ja omas elemendis tööd tegema ja nüüd järsku enam ei peagi.

Neljapäeval viisin veel tööriided tagasi ja vaatasin kõik viimast korda üle ja sai kõigile head aega öeldud. Kuigi töötundidega seal poole ajast väga kiita ei olnud, olen ma siiski rahul, et ma sinna sattusin. Endale vähemalt tundub, et natuke jälle arenesin.

Kui mina too päev veel tööl korra käisin, läks Carl veel autopoodi, et mingid jubinad osta. Päev sai sisusatud tal teise aku ühendamisega. Teine aku sai ilusti auto tahaotsa pandud "seina sisse".

Õhtul tulid me poole veel Aleks ja Harles, nii et istusime viimast korda veel koos ja jutustasime niisama. 

Harleselt saime "päranduseks" veel täägi, mille ta sai oma ülemuselt kui ta roadtripile läks ja ka farmitööd tegema. 

Harles mõtles sellest nö traditsiooni teha, et tema pärandab selle meile ja meie edasi mõnele teisele eestlasele, keda me hästi tunneme ja siis nemad omakorda annavad selle edasi jne. Iga omanik peab oma nime ka peale graveerima. Nii et eks näis kas traditsioon saab hoo sisse. Lahe oleks ju kunagi kuulata, et eestlaste seas Austraalias pidavat mingi tääk ringi liikuma. :D Tegelikult siukest asja, autos vähemalt, eksisteerida ei tohiks, nii et loodame, et politsei meid mingil põhjusel kinni ei peata ja me autot läbi ei otsi siis. :D

Aga kuna neil töömesilastel oli järgmine päev töö, siis lõpetasime õhtu varakult ja saime ise ka vara voodisse mindud, et järgmine hommik krips-kraps vara püsti oleks ja veel viimaseid toimetusi teha ja pakkida.

Reedel ajasimegi end kl 7 juba püsti, ma tegin hommikusöögi ja edasi läks Carl kohe poodi autole aknakatteid veel vaatama. Siis hakkas see piinarikas pakkimine.. (kes veel ei tea, siis see on kindlalt nr. 1 asi maailmas, mida ma vihkan!) ja Carl muidugi ei saa aru, et miks see mul niiii kaua aega võtab ja miks ma ei suuda seda kohe kiiresti ära teha ja asi ants. Nojah.. löö või risti aga pakkida kiiresti mina ei suuda. Osad asjad otsustasin juba Eesti poole teele ka panna, et natukenegi vähem tassimist oleks. Auto saime ka hommikul müüdud. Kui eelmine laupäev Carl lükkas selle üle $1000ga müüki, et äkki leidub mõni loll, kes ostab, siis  seda lolli me ei leidnud. Nädalaga oleme nüüd hinda alla lükanud ja lõpuks maandus hind $800 peal. Täna andis $600ga ära. Kogu selle automüügisaaga käigus on see müstiline KUI palju siin alla üritatakse kaubelda. (Meie) auto puhul veerand hinnast kindlasti, paljud pakuvad poole hinnaga. Kristjan&Marek üritasid oma rattaid ka siin just müüa, mis nad alles kalli raha eest ostsid (natuke alla $700), mõned korrad on sõitnud, kilometraaži läbinud ehk vaid 100km. Hind väljas oli $550 ja üritatakse $400 peale kaubelda. Põhimõtteliselt tuttuut ratast üritatakse $300 odavamalt kätte saada. Lõpuks otsustasid rattad hoopis Eesti saata.

Igaljuhul, nüüd on aeg nii kaugel, et istun keset elutoa põrandat ja vahin lagedust me ümber. Kell on pool 10 õhtul ja mõtleme just, et ikka vääga pikk päev on seljataga.. Mina olen muidugi päev otsa pakkinud. :D Carl on ringi siiberdanud ja autole viimaseid asju ostnud/teinud ning õhtul pakkisime veel köögipoolt kokku. Niiiiiiiiiiii palju asju on! Ma aina ladusin Carlile asju ette ja järgmisena olidki nad kuhugi auto pagassisügavustesse kadunud. Ausalt, ma ei tea kuhu! Sest asju oli tõsiselt nii palju ja kogu selle kraami jaoks tunduks see auto küll liiga väike. Aga tundub, et Carlile on isaga Poolas kaasas käimine kasuks tulnud, sest mingi pakkimis/pressimisoskus on küll kuskile kõrvataha jäänud. Aleks istub ka meiega siin praegu ja oleme osa asju temale kaasa pressinud ja osad asjad jätame ka siia. Aga ilma meie asjadeta tundub maja lage küll. :D

Ütlesime majaomanikele ka head aega ja ta teatas, et edaspidi ta eelistab kindlasti eesti üürnikke. :D Tal on esmatähtis see, et üürnikud rahulikud oleks, sest ei taha oma laste kõrvale mingeid lärmajaid elama sättida. Ja noh, võrreldes siin itaallaste, brasiillaste, iirlaste ja pea iga muu rahvusega, on eestlased ikka marurahulikud hallid hiirekesed.

Aga tõmbamegi nüüd otsad kokku. Start on meil plaanipäraselt kell 4 hommikul (Eestis kl 10 õhtul) ja esimene ööbimine on meil plaanis 854km kaugusel Monkey Mia's. Kui te meist nüüd nädal või rohkem ei kuule, siis pole midagi imestada-muretseda. Kui linnast välja sõita siis teinekord pole levist, rääkimata internetist, haisugi. Aga loodame suurtel teedel ikka netti vahepeal püüda. :)

(Väga positiivne) marsruudiplaan. Ilmselt nädalaga seda otsa ikka ära ei tee. Plaanis on siiski võtta rahulikult, kaardil lihtsalt pandud peatuspaigad ja eeldatavad ööbimiskohad.

Me truu kaaslane ja vajalik abimees! Raamat kõigi Austraalia kämpimiskohtadega ja kõige muu vajaliku informatsiooniga.

Osa 21 ehk aega läks aga asja sai!

Oooh.. pikk aeg eelmisest postitusest möödas. Lihtsalt ootasin, et oleks millestki kirjutada, muidu oleks postitus tulnud mõni rida pikk.

Alustame siis sellest, et reedel, 27. veebruaril, kolis Aleks me majast välja. Uus elupaik asub Bentley's, kus elas Aleksi sõber Karl varem, kes nüüd Melbourne'i parematele jahimaadele edasi läks. Aleksil on täitsa luks värk seal, sai toa (mis märkimisväärselt suurem kui siin) oma eraldi vannitoaga. Nii et pole paha. Lisaks uuele elupaigale on tal ka nüüd uus auto: Mitsubishi Verada (3.5l bensukas, 1996a). Pilte kahjuks näidata pole aga igatepidi kõvasti etem kui eelmine. Ühe korra oleme Carliga saanud ka seda autot proovida, väga mõnus on sõita sellega. Palju sujuvam ja vaiksem ja liigub ka äkiliselt edasi kui vaja. Nüüd tegeleb ta teise auto müümisega. Muidu käib ikka tööl, nii et kõik endiselt sama rutiin.

Seoses Aleksi lahkumisega kolisid laupäeval sisse Nuki & Dan. Nuki sai kohe oma vanasse töökohta tööle (tal läheb teine aasta Austraalias) aga Dan'il läks natuke ikka aega. Praeguseks töötab ta ehitusel nagu iga teinegi mees siin.

Samal päeval olin ma esimest korda tööl Fremantle'i spaas (sama töökoht ikka, lihtsalt vahepeal erandkorras töötan erinevates asukohtades). Sellest järgmine reede töötasin Carine Glades'is. Nii et nüüd on mul kõik 4 spaad nähtud ja muljed järgnevad: Highgate'i spaa (kus ma tavaliselt töötan) on kõige suurem ja vanem. Nedlands'i ja Fremantle'i spaad on suhteliselt sarnased interjööri ja suuruse poolest. Ütleks, et nad mõlemad on sutsu ilusamad ja uuema väljanägemisega kui Highgate'i spaa. Aga Carine Glades.. täielik onn. Ise väga pisike (teistes spaades on minimaalselt 6 tuba, seal 3) ja toad veel pisemad. Tööd oli seal ikka täielik peavalu teha. Kutsuti selleks reedeks ka sinna, aga ütlesin ära. Tean küll, et see oleks lisaraha teenimise võimalus aga töötamiseks peavad ikka normaalsed tingimused olema ja kui ma pean ühte tööd tehes töö ajal ruumipuuduse tõttu 10x toas asju ümber tõstma ja liigutama, ise kikivarvul ümber massaažilaua käima, siis tänan ei. Oma spaas olen ma rahul.

Samal laupäeva õhtul läksid Carl, Marek ja Kristjan Aleksi poole, Karli lahkumispidu oli. Mina jäin koju omi asju tegema, sest nii palju oli teha aga aega polnud kusagilt võtta. Käisid tutvusid Aleksi uue majaga ja jutustasid poole ööni.

Järgmisel päeval olid aga minul, Carlil ja Harlesel piletid Future Music Festivalile. See on siis suuuur muusikafestival, kus pidu kestis 12-22ni. Esinejaid oli kokku 35 ja paar telki oli veel, kus dj-d tegid diskot. Me laekusime kohale kuskil poole 2ks ja olime suhtkoht lõpuni välja. Nooremale generatsioonile panen siia pildi esinejatest. 

Need, kus punane joon all, neid tahtsime näha. Nii et siiberdamist lavade vahel oli rohkem kui rubla eest. Tahtsime teisigi, vähemtuntuid, näha aga konkurents oli liiga kõva, kõige jaoks ka aega ei jätkund. Nii et see pühapäev oli täis muusikat, tantsu ja tralli. Elamus oli igaljuhul vinge, pole kunagi käinud sellisel üritusel, kus hommikust õhtuni oleks nii palju esinejaid, keda näha tahaks.

Järgmine päev, esmaspäev, oli meil kõigil vaba, sest oli austraallaste järjekordne püha - labourer day (tööliste püha). Koolilapsi nägime see päev küll, nii et järelikult on see sõna otseses mõttes TÖÖLISTE vaba päev.

Teisipäevast oli Carl uuel tööpostil, vana ehitusplats hakkas ilmet võtma. Tollel platsil ehitati 4-korruselist maja, kus 1 korrus oli ilukirurgiakeskus, 2 korrust kontorite päralt ja 1 korrus korterid. Maja omanikuks oli eraisik, plastiline kirurg. Nad said veidi selle kirurgiga rääkida ka ja said talt niipalju infot, et maja läks maksma talle 25 mln dollarit ja boobjobide (rinnaoppidega) pakkumisega teenib ta selle raha aastaga tagasi. Pole paha! :D Selle ilukirurgiakorruse ta on juba praegu rentinud välja, 100ks aastaks (jah, sajaks!). Nii et.. pole paha! :D Sellest järgmisel ehitusplatsil oli Carl 2 nädalat, nüüd sellest esmaspäevast jälle uues kohas. Töö ikka sama, koristus, labidaviskamine ja pisitööd.

8ndal, pühapäeval, käisime Nuki, Dani, Harlese, nende 2 sõbra, Kristjani ja Marekiga rannas. Kõigil, kel varustust oli, olid oma bodyboardid ja surfilauad ja paddleboardid (see laud, mille peal püsti seisad ja "aerutad") kaasa võtnud ja nautisid sõitu. Meri oli nende tegevuste jaoks see päev hea, sest nii tuuline oli, et lained olid võimsad. Naised, keda see meres hullamine nii väga ei huvitanud, olid seevastu natuke nukramas seisus. Päevitada ju ei saanud! :D Oletame, et kui keegi oleks seda üritanud, siis rätiku peal lebades oleks me 1 minutiga liiva alla mattunud. Õnneks olid mõned targad kaasa võtnud ka rannatelgi, kus me Nukiga kahekesi sees kükitasime ja tuule eest peitsime.

Too päev tegime ka mu õe eesseisvaks sünnaks talle tervituse:

Järgmine päev lendasid aga Kristjan & Marek me juurest ära. Said hea tööotsa peale. Lendasid lennukiga Exmouthi (Perthist põhja pool veidi üle 1200km) ja sealt veel paar tundi sõitu autoga - kõik maksti tööandja poolt kinni. Tööks ehitus ja viimistlus. Palka saavad $22/h ja ööbimise eest+söök 3x päevas maksavad nad $10 päev. Tööpäeva algus 6.30 ja tundide üle otsustavad ise, samuti ka selle üle mitu päeva nädalas töötavad. Nii et.. jackpot ma ütleks. Ja kõigele lisaks saavad nad selle tööga farmipäevad kirja ehk teise aasta viisa on neile pm kandikul ette kantud. Algul oli jutt, et jäävad paariks nädalaks aga paistab, et tööandja on rahul ja ka nemad on rahul, nii et nad saavad sinna pikemaks jääda ja ilmselt Perthi nad tagasi ei tule. Ilm ~1200km eemal on ka juba hoopis teine - kui meil on siin 20+ kraadi praegu, siis nendel topelt.

Meil on siin muide täitsa sügis juba. Nagu mainisin, siis kraadid on 20+, enamasti kuskil 24 kandis. Vihmaseid ilmu on juba päris palju olnud ja kuskilt kapipõhjast on aeg pikad püksid ja jakk välja otsida. Valgus on ka siuke.. sügisene. Nüüd just eelmisest neljapäevast kuni eilseni (kolmapäevani) kestis väike vihmaperiood. Muidugi siin ei kalla päev otsa vihma ja tugevalt, aga päeva jooksul sabistab veidi mõned tunnid. Eelseisvaks nädalaks lubab aga veel lausa 30 kraadist ilma, nii et meie jaoks on see kui Eesti suvi praegu - vihm, 20+ kraadid ja vahelduseks mõni väga ilus ilm. :D

Pühapäeval sabistas ka hääästi natuke aga õhtupoole oli ilus ilm ja käisime veel rannas. Vesi on praeguseks ikka mõnusalt soe, nii et isegi mina ulbin nagu hüljes vees. Neid õhtuseid ujumisi oleme me nüüd päris palju teinud, sest varsti me krokodillide ja millimallikatega vett jagada ei plaani.

Eile juhtus aga imede ime. Me saime auto remondist kätte! Ausaltöeldes hakkasime juba lootust kaotama, sest me ei old autot üle kuu aja näinud. 3. veebruar oli see päev kui ta otsustas otsad anda. Siis oli nädal ootamist, et saaks ta remonti viia. Seal öeldi, et nemad ei julge täpset "diagnoosi" panna ja saatsid meid edasi esindusse. Sinna saime me aja jälle täpselt nädala pärast. Seal tehti viga kindlaks ja öeldi, et remont läheb $3800, võtke või jätke. Palusime natuke mõtlemisaega ja 20ndal veebruaril andsime neile rohelise tule parandamiseks. Seega remondis oli auto 20. veebruar-18. märts. Autot lubati meile küll 2 nädalat tagasi juba aga mingite juppide kättesaamisega läks nii kaua aega, et sellepärast see asi venis. Kui eelmine reede pidime kätte saama, tuli välja, et 2 juppi tuleb veel tellida, sest algul nad mõtlesid, et paari vana juppi saab veel kasutada aga paistis, et siiski mitte. Nii et tuli need ka veel tellida. Ja eile helistati veel üle ja pakuti, et vahetavad aku ka ära, sest nende sõnutsi pidi see ka juba päris õhtal olema. Mul tekkis juba kahtlus, et nad tahavad vaeseid seljakotirändureid niisama paljaks tõmmata aga Carl arvas, et see aku õhtalolek võib täitsa reaalne olla (eelneva generaatorijama pärast). Seega lasime selle ka uue panna ja nüüdseks oleme $4009 võrra vaesemad. Vähemalt on auto käes ja korras ning nüüd saab sellega edasi tegeleda ja tripiks valmis sättida. Tripini on meil nüüdseks jäänud 9 päeva ja me juba niiiiiiiiiii väga ootame. Perth on meile tegelikult väga armsaks saanud ja meile väga meeldib siin aga vaheldusevajadus täitsa karjub juba. Ja ootus uusi ilusaid kohti näha on suur. Pole juba ammu midagi avastamas käinud, viimased vabad päevad oleme rannamõnusid nautinud.

Ei oska ennustada kas enne trippi meist blogis veel kuuleb aga kui me uues elupaigas peaks sellist imenähtust nagu internet kohtama, siis peale trippi kindlasti! Ilmselt peate siis ennast suureks pildimaterjali vaatamiseks ka valmis sättima. :)