Osa 10 ehk fakte Lääne-Austraalia ja Perthi kohta

* Perth on Lääne-Austraalia pealinn, kus elab umbkaudu 2 miljonit inimest.

* Lääne-Austraalia on suurim Austraalia osariik. See hõlmab kolmandiku kogu Austraalia pinnast, kogupinnaga 2,525 500km².

* Perthi kesklinn on võrreldes teiste Austraalia linnadega, nt Sidney või Melbourne, üsna väike (8,10km²). Siinses kesklinnas on 4 põhilist tänavat, mis jooksevad idast läände - St George's Terrace, Hay St, Murray St ja Wellington St.

* Maailma "Päikesepaiste pealinn" - Perthi elanikud saavad nautida päikesepaistet keskmiselt 8h päevas.

* Perthis on soe suvi ja mahe talv. Suvepäevade keskmine temperatuur on ~30C, langedes ~17C öösel. Samas üle 40C päevad ei ole haruldus. Suvekuud on detsembrist veebruarini, kuigi reaalsuses venivad suvekuud novembrist aprillini. Talvel on keskmine temperatuur ~19C, langedes ~9C öösel.

* Kõige kõrgem kuu keskmine temperatuur Lääne-Austraalias on mõõdetud Marble Bar'is - 160 päeva järjest üle 37,8C.

* Perth on ka maailma "järjepideva tuule" pealinn ja maailma III tuulisem pealinn. Iga pärastlõuna (~12-15ni) puhub India ookeanilt meretuul linna peale. Seda nähtust kutsutakse Fremantle'i arstiks.

* Järgmine Perthi tiitel on "tulede linn". Kui astronaut John Glenn lendas kosmosesse (1962a), sai ta kaugelt aru milline täpp maakeral on Perth, sest terve Perthi linn säras tuledes - nii tänavatel kui kodudes.

* Perth on laialt tuntud kui maailma isoleerituim linn kuna asub üle 2000km eemal järgmisest suurest linnast. Tegelikkuses kuulub isoleerituima linna tiitel Hawaii pealinnale Honolulule.

* Perth on nt lähemal Jakartale (Indoneesia pealinnale, 3007km) kui Austraalia oma pealinnale Canberrale (3905km).

* Lähim ookean Perthile on India ookean.

* Pikima kohanime tiitel Perthi lähedal kuulub Ngangaguringguring Hill'ile. Google Mapsist seda ei näita aga reaalsuses see koht eksisteerib. 

* Perthis on rahvaarvu arvestades maailma suurim arv end ise miljonäriks töötanud inimesi elaniku kohta.

* Lääne-Austraalias, Burrup'i poolsaarel, esineb kõige rohkem aborigeenide kunsti maailmas. Seal on rohkem kui 10 000 iidset kivigraveeringut, mõned vanemad kui 10 000 aastat.

* Perthis on suurim linnasisene park maailmas. Jah, isegi suurem kui Central Park New York'is. Kings Park: 400ha, Central Park: 315ha.

* Perth on ainus linn maailmas, kus õhusõiduk võib maanduda kesklinna ärikvartalis.

* Maailma suurim kivi, Mt Augustus, asub Lääne-Austraalias. See on 8km pikk ja 3km lai.

* Lääne-Austraalia on koduks maailma suurimale kalale - vaal-haile, kes kasvab kuni 13m pikkuseks ja kaalub umbes 21 318kg. Inimeste õnneks on ta lemmiktoiduks plankton.

* Lääne-Austraalial on 12 500km rannikuala.

* Austraalia hõlmab maailma kõige unikaalsemat floorat ja faunat.

* Lääne-Austraalial on majutusele kõige kõrgemad standardid maailmas - 5 magamistoa, 2 vannitoaga majad, sinna juurdekuuluva basseini- ja lõõgastusalaga on väga tavalised.

* Lääne-Austraalias on elaniku kohta kõige rohkem autosid ja autoteid maailmas.

* Perthis on elaniku kohta kõige rohkem restorane maailmas.

* Argyle'i teemandikaevandus Lääne-Austraalia põhjaosas on maailma suurim teemandikaevandus.

* Perthis asub maailma vanim mündivermimistöökoda, mis tegutseb siiamaani ja ka samas majas. Rajati aastal 1899.

* Mis kõige toredam - poliitiliselt väga stabiilne riik. Pole olnud ei kodusõdasid ega revolutsioone.

Nüüd selle osa juurde, mis paljusid kindlasti huvitab - raha, raha, raha...

Täistööajaga töötaja keskmine kuupalk: $75 603 aastas (~$6300 kuus).

Täistööajaga töötaja keskmine kuupalk, arvestades juurde boonused ja ületunnid: $78 879 aastas (~$6573 kuus).

Aga tuleme nüüd pilvede pealt alla, sest nende arvestuste hulgas on ka need vähesed väga kõrgepalgalised õnnelikud, kes veavad statistika paigast ära.

Täistööajaga lihttöölise keskmine palk jääb umbes $57396 kanti aastas, mis teeb $4783 kuus.

Nüüd põikame selle sega-keskmise palga juurde tagasi ja võrdleme meeste ja naiste keskmiseid palganumbreid.

Täistööajaga naise keskmine kuupalk (v.a boonused ja ületunnid): $66 269 aastas ($5522 kuus).

Täistööajaga mehe keskmine kuupalk (v.a boonused ja ületunnid): $81 146 aastas ($6762 kuus).

Viimase 12 kuu jooksul on Austraalia palgad tõusnud 2,4%.

Kõrgeimad palgad on pealinna territooriumil (keskmiselt $86 679) ja madalaimad palgad Tasmaanias ($64 901). Lääne-Austraalia palganumber asub uhkel II kohal $85 342-ga.

Uurime nüüd asja natuke teise nurga alt ja vaatame, mis on Austraalia kõrgeima- ja madalaimapalgalised tööd.

Kõrgeima palgaga tööd Austraalias (antud keskmine palk aastas):

1. Kaevandus - $190 782

2. Inseneri juhtkond - $183 898

3. Perearstid - $178 595

4. Nafta ja gaasi kaevandamine ja maateadus - $160 000

5. Nafta & gaas (üldiselt) - $154 423

6. Kaevandus, ressurssid ja energia - $138 478

7. Inseneritöö - $116 062

8. Õigusalased tööd - $96 737

9. Teadus & tehnoloogia - $96 018

10. Pangandus ja finantsteenused - $83 821

Madalaima palgaga tööd Austraalias (antud keskmine palk aastas):

1. Ettekandjad - $41 909

2. Veterinaarõed - $41 376

3. Kohvikutöötajad - $40 420

4. Iluvaldkonna töötajad - $40 165

5. Apteeki müüjad - $39 369

6. Õmblejad - $39 250

7. Juuksurid - $38 865

8. Väliste aktiivsete tegevuste juhendajad- $38 319

9. Majutusteenindusalased lihttöölised - $38 054

10. Kiirtoidurestoranide töötajad - $37 705

Osa 9 ehk Putin on ametlikult hävimatu umbrohi!

Alustan seekord natuke poliitilisemal teemal. Meie kui eestlased elame kuskil ajusopis ikka selle hirmu all, et suur karu kõrvaltriigist tuleb ja teeb meie väikse Eesti maatasa. Hea tunne oli mõelda, et nüüd saab füüsiliselt Putinist natuke kaugemale ja et siin pole ikka midagi karta. Aga no kurat võtaks, ta ronib siia ka! See nädal oli uudis, et Austraalia peaminister käskis Putinil vabandada Hollandi-Ukraina lennukatastroofi pärast ja maksta kompensatsiooni. Djadja Putinile see asi ei meeldinud, nüüd istuvad suured sõjalaevad Austraalia külje all. 

Õnneks küll teiselpool Austraaliat aga siiski.. Selline tunne, et ükskõik kuhu sa ka ei läheks, on Putin ikka selline umbrohi, et maailma kuklapoolel ka lahti ei saa. Nüüd oli ta siin G20 miitingul ja sai koaalat kaisutada! (KADE!) Õnneks koaala tundis ka kurja hinge vist ära, otsustades ta näoilme järgi..

Ilmast rääkides, siis siiamaani naudime me endiselt alles kevadet. Sidneys olevat lausa mingid suured tormid olnud, mis on sekundipealt alanud ja sama järsku ka lõppenud. Isegi rahet tuli ja lumi korra maha. :D Siinpool on aga ikkagi kevad palju meeldivam - enamasti päikesepaiste ja 20-33 kraadi. KUIGI üks öö ja päev siin müristas ja lõi äikest aga tormist oli asi kaugel. Marukõvasti müristas küll, mõtlesin, et jõle hea kui praegu oleks käepärast võtta need kõrvaklapid, mis ehitusel kasutatakse, siis oleks äkki und ka veel varahommikul jätkata saanud. Aga 33 kraadi on hetkel ikkagi erand kui reegel. Tavaline on 20-24, üle selle on veel haruldus. Õnneks detsember on varsti käes ja siis peaks see õige suvi ka hakkama.

Rääkides aga 33-st kraadist, siis lõpuks ometi langes see ilus päev me vabale päevale. Kuna mitu pühapäeva olid sellised nutused olnud, tundus randa minek ainuke loogiline tegevus tolleks päevaks. Aleks läks oma sõbraga Cottesloe randa ja mina Carliga Coogee randa. 

Coogee on see koht, kus poisid töötavad, nii et nägin selle maja ka väljast ära. Ilus, pole midagi öelda.. Rannavaade on 5+ sealt aga Carl teadis rääkida, et need omanikud ei saa puhastest akendest seal kunagi rääkida, sest kui üks päev pesed aknad ära, siis järgmine päev on soolakiht juba peal. Võõras mure, maja oli ikka ilus. :D Ja rannaäär ja rand ka! See on uus arenduspiirkond seal ja vaikselt hakatakse kõigele ilmet andma, see on küll väga ilus kuidas nad teeääred-kõnniteed on nii ilusti korda teinud ja rohe-roheline muru kasvab kõnnitee äärtes ja siis see tee viib randa välja. Peale 1,5 kuud tegin mina ka oma esimese "ujumise" siin ära (loe: kõndisin samm-sammuhaaval vette ja kui vesi jõudis kõhuni, kükitasin korra vette ja riburadapidi oma rätikule plääsima tagasi). :D Ühesõnaga - vesi on külm. Veel. Vähemalt mulle. Õnneks päike oli soe ja nii me siis mõnulesime seal.. liiva peal soooooooja päikese all. Mmmm. :) Kui vedelemisest kõrini sai, käisime tee peal ühte sõjamemoriaali veel uudistamas:

ja edasi Fremantle'i turule jälle nipet-näpet ostma. Sattusime sinna juhuslikult tänavafestivali ajaks. See olevat terve nädalavahetuse seal juba kestnud. Eesmärgist ma ei saanudki aru, sest see rahvas seal oli nii erinev. Oli karvaseid ja sulelisi, hindusid, loomakaitsjaid suurte loomapiinamisplakatitega, kohaliku linna töömehed, capoeira tantsijad (vist) jnejne.. et inimesi oli sealt äärmusest äärmusesse. Õhtul kui koju jõudsime, astus Aleks me auto juurde ja ütles, et: "ma ei tahaks küll te ilusat õhtut rikkuda aga ma jätsin teise auto võtmed autosse". :D Ei jäänd muud üle kui poisid pidid oma pätioskuseid näitama hakkama.. riidepuuga. Ei tea kas asi oli heades kaasasündinud oskustes või auto lihtsuses aga auto oli lahti muugitud vähem kui 5 minutiga.

Üks kena päev tööl sain ma teada, et pean mõne päeva pärast nende teise spaasse (ühes ketis on 4 spaad) tööle minema, mis asub kodust umbes 11km kaugusel. No siis oli paras paanikaosakond.. Bussiga ma ei oska kaugemale seigelda kui linna ja ükski seletus ei olnud mulle ka kohale jõudnud. Teine võimalus oli autoga minna.. mida ma kartsin tol hetkel nagu tuld. Aga kui oli valida, et minna bussiga ja tõenäoliselt sõita 20km teises suunas (enne kui ma aru saan, et ma "veits" vales kohas olen) või natuke hirme ületada, siis otsustasin viimase kasuks. Hirmu siin liiklemise ees ajas naha vahele üks olukord kus kogemata keerasin ühele teisele liiklejale ette. Ma pidin suurelt teelt väiksele tänavale keerama ja vaatasin, et auto tuleb, aga on veel piisavalt kaugel, et jõuan keerata. Selgus aga, et selle auto kõrval sõitis veel üks auto, mis mu keeramise hetkel jäi täpselt tolle esimese varju. Ja ta tuli nii suure hurraaga, et jõudis meieni ammu enne kui too teine auto, mida ma nägin. Päästis tema kiire reageerimine. Peale seda sõitsin veel käte värina ja pisarate saatel koju, mis jätkus veel kodus mõnda aega ja edasi jäi hirm siin liiklemise ees. Igaljuhul pidin hirmust üle saama ja ajasin õhtul Carlile kargud alla, et ta minuga "testisõitu" tegema tuleks ehk siis korra minuga selle tee tööle ja tagasi sõidaks. Fordil oli kütus suht otsakorral, nii et mõtlesime, et lähme siis Mitsuga. Istusin siis rooli, keerasin võtit ja.. auto ei lähe käima. Mõtlesime, et mis nali see nüüd on. Proovisin üks kord veel - ikka ei midagi. Tuli välja, et genekas oli lõplikult otsad andnud (ehk siis genekas ei lae enam akut sõidu ajal ka). Nagu ikka - kui on kahte autot vaja, peab midagi juhtuma. :D Pidime siis ikkagi Fordi võtma. Tankisime, käisime poest akulaadijat ning krokodille ostmas ning siis jätkasime oma marsruudiga. Seekord läks kõik hästi aga hirm täitsa üksi sõitmise ees veel jäi. Kui tagasi jõudsime, võttis Carl Mitsu pealt aku maha ja pani ööseks laadima, et jääks lootus, et Mitsu siiski järgmine päev hääled sisse võtaks. Õnneks võttis. Kui mina tol hommikul rooli istusin, et tööle hakata minema, siis oli tunne nagu oleks arki eksamil. :D Sõrmed ja varbad olid hirmust külmad ja kanged. Aga kohale ma jõudsin ja tagasi ka. Nüüdseks juba 2 korda. Ja õnneks praeguseks on hirm juba kadund ja saan roolis täitsa adekvaatselt hakkama. Esimene kord töölt tagasi sõit pakkus mulle tegelt küll palju nalja.. GPS täitsa töötas aga ma suutsin endale ikka põhjaliku kiirtee- ja linnatuuri teha. Kui ma lõpuks oma otsaga kuskile tunnelisse välja jõudsin, mille olemasolust ma polnud teadlikki, siis ma küll üksi naersin seal autos omaette. :D Nagu lammas.

Poiste tööst rääkides, siis üks päev olid neil "jõle" rasked ületunnid tööl.. Ülemus palus neil jääda paariks tunniks veel, et oodata väikest lisatööd. Ootamise ajaks jagati neile õllepudelid kätte, et ootamine kergem oleks. Lisatööks osutus majas tulede põlema panemine pildistamise jaoks ja hiljem tulede kustutamine. 50 dollari eest tunnis! No kurat võtaks.. :D Ei olnud üldse kade. Ja lõppude lõpuks olid nad tööl 3.5h kauem arvatud 2h asemel. Nüüd lõppes nende hea elu seal objektil ära ja sellest esmaspäevast on nad uues kohas.

(Minu jaoks tundub nende töö seal platsil sama lebo kui siin pildil. Pealkiri on ka vastav (Tööta ja reisi, pm sama mis on meie Austraalia viisa nimi)).

Nüüd kui me pikk töönädal lõppes, otsustasime laupäeval peale tööd veel minna välja. Siin tunduvad maru popid olevat igasugused tänavafestivalid. Sel laupäeval toimus suht meie kõrvaltänavas, samal tänaval kus ma töötan, tänavafestival. 

Igasugu putkad olid püsti, kus inimesed müüsid ja reklaamisid oma kraami ja muidugi söögipoolist sai ka iga nurga pealt. Meie jaoks oli põnev ainult üks pilukas kutt, kes mingi klaaskuuli ja põlevate tulekeradega mingit esinemist tegi. Paar pildikest on ka, aga mitte kõige parema kvaliteediga kuna pime oli ja head kaadrit ei saanud.

Kuna olime ka alles töölt tulnud ja otse sinna läinud, polnud midagi veel süüa jõudnud. Seal festivalil olid aga iga putka juures ja igas söögikohas nii suured järtsud, et me poleks ilmselt ka homseks kõhtu täis saanud. Nii võtsimegi suuna linna poole, mis tundus peale pikka tööpäeva üks meeletult pikk ja vaevarikas tee. Asjaolu raskendas veel see, et tänav oli restosid täis üksteise järel aga eranditult KÕIK aasia söök. Ja aasia sööki saame me niigi iga päev Lani käest, nii et vabast tahtest seda enam ostma ei hakka. Lõpuks peale üüratu maa mahakõmpimist leidsime ühe euroopaliku resto, kuhu me lõpuks ka maha saime istuda. Menüü üllatas. Nimelt tellis Carl krokodilliliha ja mina metssealiha. Ok, metssiga saaks Eestis ka aga ma ei julgenud muuga riskida. Valikus olid veel tõugud, emu ja känguru.

Kahjuks erilise maitseelamusega me sealt ei lahkunud. Ilmselt oleks mulje olnud positiivsem kui kokk oleks toidu maitsestamisest midagi kuulnud. Kartulitele piisab ka soola lisamisest aga liha maitsestamine on ikka põhiliselt koka teha. :D Kui punud täis, oli aeg sammud kodu poole seada. Kahjuks jalad enam koostööd teha ei tahtnud.. Nii et proovisime linna taksoteenuse ka ära. Nõme asi siinse takso juures on see, et taksomeeter jooksis aja järgi, mitte kilomeetrite. Ja linnas olid õhtul pralletajate pärast ummikud. Nii et ilmselt saime 2x suurema arve kui tavalise liiklusega. Koju jõudes vajusime kohe tuttu ära õndsa mõttega, et homme lähme massaaži jälle.

Ma ei tea kuidas teie hommikud algavad aga mul õnnestub vahel sellise vaatepildi peale ärgata:

See pühapäev oli jälle ilus soe päev ja läksime natuke varem linna ära, et poodides ringi vaadata. Et te teaks, siis te ei ole Eestis ainukesed, kes Prismasse astudes jõululaule kuulevad ja jõulukaunistusi- ja pakikesi juba müügil näevad. Jõulud on lausa ka tänavatele kolinud:

Ohh, milline jõulutunne kohe... :D

Peale massaaži nautimist käisime veel sushit söömas. Sattusime sellisesse söögikohta, mida siiamaani ainult filmides näinud. Ruumi keskel on sushikokk, kes valmistab koguaeg head ja paremat ja tema ümber käib lint ringi, kuhu peale ta valmis sushid asetab. Külastajad istuvad teiselpool linti ja saavad siis igat sushit võtta, mis neid isutab. 

Arve arvestatakse söödud taldrikute järgi. Sealt lahkusime küll hea meele ja heade maitseelamustega. Koju jõudes otsustasime veel käbe riided vahetada, et jõuda Cottesloe randa päikseloojangut pildistama minna. Kuna jõudsime suht viimasel hetkel, siis palju pilte ei saanud aga paar saab teile näitamiseks panna:

Kodurindel on meil asjad üpris tuliseks läinud. Nimelt peale selle, et kolumpsid on väiksed ärahellitatud käitumisõpetuseta jõmpsikad, saadeti neile kodumaalt nüüd järgi nende kallis xbox. Ehk siis nad on ametlikult oma toast elutuppa üle kolinud ja veedavad iga vaba minuti teleka ees mängides. Mängimine on neile lausa nii püha, et kui oli nende päev koristada, siis üks neist tõmbas kiiresti lapiga köögi üle aga kõik muu unustati. Täna, kui meil oli vaba päev ja olime terve päeva väljas ja jõudsime õhtul alles koju, oli koduuksest sisse tulles tunne nagu oleks koopasse astunud - pime ja umbne. Istuvad oma telksu ees nii, et kõik kardinad ees ja päev läbi tuba õhutand ei ole. Õues on päev läbi olnud ilus rannailm ja need tüübid vedelevad terve päeva pidžaamas umbses pimedas toas telekamängu mängides! 

Ma ei ole usklik aga mu iga hommik algab selle mõttega:

                                                      (Armas jumal, anna mulle jõudu, et mitte seda idiooti täna maha lüüa)

Ühesõnaga on asi nii kaugele jõudnud, et hoiame silma peal igal kuulutusel, et saaks omaette ära kolida. See saab natuke keeruline olema aga ehk õnnestub. 

Osa 8 ehk kuidas me Eesti toitu tegime ja jälle uue auto ostsime

Eelmine nädalalõpp otsustasime, et on tagumine aeg head Eesti sööki jälle süüa. Nagu eelmises postis sai räägitud, käisime me sealiha otsinguil. Saime šašlõkimaterjali kätte ja õhtul panime marinaadi ära ja tegime kartulisalati ka järgmiseks päevaks valmis. Šašlõki valmistamine jäi Carli ülesandeks ja kartulisalat minu. Panen teile pildikesi kah kuidas kõik valmis ja kuidas üks Austraalia sibul pani täismehe nutma (alles ta rääkis, et need poesibulad on puhas jama, ei võta silma ka vesiseks, et see Peipsi oma on see õige - säh sulle siis poesibulat :D):

Samuti mõtlesime, et kuna meil siin oma aias väiksed peenralapid on olemas, siis miks mitte sinna midagi kasvama panna. Näiteks salatit. Poest ostes jõuab meil pool salatit halvaks minna enne kui me kõik ära süüa jõuame. Nii kehvad rohelisetoidulised olemegi.. Kuna siin aga peenra sisuks on liiv, siis pidime suure kotiga mulda kah ostma.

                                                                                                            Öine salaaednik:

Järgmine päev võtsin kätte ja rohisin maja eest, kõrvalt ja tagant kõik peenrad ka ära. Kui alguses siia tulles mõtlesin, et võiks täitsa aedniku tööd ka teha (pakkumine selleks oli), siis hetkel olen ma päris õnnelik, et ma sinna tööle ei läinud. Aedniku töö iseenesest võib vahelduseks päris huvitav olla aga seal peenarde vahel ma olen nagu 80 aastane, kes peale 5 minutit kükakil olles ajab end surevate jalgade ja kangete liigestega minut aega püsti. :D Väike vana inimene.

Eelmisest postist võis ka seda lugeda, et olime järjekordselt autootsinguil. Kammisime iga õhtu jälle gumtreed läbi ja otsisime sobivaid variante. Kolmapäeval ma olin jälle posu autosid välja vaadanud, et teadjam mees need üle saaks hinnata. Õnneks nende mitmete seast jäi üks ka sõelale. See oli ka jälle vähem kui tund aega tagasi lisatud ja otsustasime kohe ühendust võtta. Õnneks peale natukest aega vastati meile ja ajasime oma fordinatukesele hääled sisse ja panime punuma, seekord 32km kodust. Avanev vaatepilt autole meile meeldis.. :D Nagu ikka, siis Carl uuris autot seest ja väljast, pealt ja alt.  Pidas läbirääkimisi, kauples natuke ja leppisime kokku, et võtame ära aga et homme tuleme koos rahaga autole järgi. Kuulutuses oli hind $3000 (2109€), me saime $2800 (1969€). Järgmine päev peale tööd Aleks ja Carl läksidki sinna tagasi ja tõid me uue auto koju. :) Koju jõudes olid Alex ja Lan (majaomanikud) koos lastega väljas ja kui nägid, et me järjekordse autoga letti lendasime, ainult, et seekord 3x suurema ja vägevamaga tuli järgnev dialoog:

Lan: "Kas te ostsite uue auto?"

Poisid: "Jaa"

Lan: "Palju maksis?"

Carl: "$2800"

Lan: "Kust te niiiiiii odavaid autosid koguaeg leiate.....?!?!?!"

Alex: "Ma olen kade......"

Lan'i tütar (mingi 5ne umbes äkki?): ajab käed taeva poole laiali ja "Awesooooommmeeee!!!" (Ägeeeeeeeeeeee)

Autoks on siis Mitsubishi Challenger (Eestis jm Euroopas Mitsubishi Pajero Sport), 1999a, 3.0l ja 130kw. Seekord 4-käiguline automaat. :D 

Aga nagu ikka, siis nii odavast maasturist ei saa oodata, et kõik oleks korras. Aga kindlasti tükk maad etem kui Ford. :D

Panen siis head ja vead kirja:

Head:

* Konditsioneer

* Püsikas

* Elektriaknad

* Elektripeeglid

*  Keslukustus (mis hetkel küll ei tööta :D)

* Vaikne. Noo uskumatult vaikne. Nii vaiksed on tavaliselt tuttuued autod. Nii et 15a vana ja Jaapani auto kohta on see täitsa imekspandav.

* Pehme  (igatepidi.. :D)

* Hea minekuga

Vead:

* Põhiline viga: kuskil on lekkevool ja aku jookseb tühjaks. Selle vältimiseks on autos lüliti, mis peatab elektrivoolu autos (nt kui autot ei kasuta, kohe välja)

* Summutipütis on torud lahti, mis lörisevad

* Värvikahjustus (sellega ei võta midagi ette, sest nii vanadel autodel on see siin juba paratamatus)

* Juhiistme ühe poole padi täiesti ära kulund

* 1 kõlar ei tööta

Tegemisele läheb ja lisadeks tuleb:

* Kõigepealt elektriteema korda

* Summutiasi korda

* Täiskontroll autole, et kas midagi vahetada vaja

* Kängururaud ette ja sellele lisatuled külge

* Teine aku juurde

* Toonklaasid

* Loomaviled külge

* Xenonid ette

* Järjekordselt klaasipesupihustid uued, sellel ka need umbes

* 1 veljekapsel vaja osta, sest see on kuskil kaduma läinud

Lisaks kõigele sellele vahetab Fordil ja Mitsul raadiod ja kõlarid ära, sest kui miski on Fordil parem, siis just need asjad.

Põhjus miks Carl selle auto kallal nii palju vaeva hakkab üldse nägema ja igasugu tilulilu-vidinaid külge paneb on just selle eesmärgiga, et selle autoga kavatseme me vähemalt pool Austraaliat läbi sõita, farmist farmi ja ühe vaatamisväärsuse juurest teise. Vahemaad on siin aga üüratud (Austraalia on pindalalt nt natuke üle 171 Eesti) ja viimane asi, mis meil vaja oleks on see, et auto hakkab kuskil poole tee peal streikima. Loomaviled on sellised jubinad, mis käivad auto külge ja kiiruse pealt teevad nad mingit heli, mida loomad kuulevad ja loodetavasti tänu sellele teele ette ei roni või et seda kuuldes roniksid tee pealt eest. Kängururaud selleks, et kui mõni känguru peakski läbi meie auto oma lõpu leidma, siis meil jääb vähemalt auto terveks. Surnud kängurud tee ääres pidavat kahjuks paramatu vaatepilt olema.. Lisatuled ja xenonid jälle paremaks nähtavuseks kui me kuskil pärap..... sõidame (eriti kasulik, arvestades, et siin kuskil poole 7 paiku hakkab pimedaks minema). Teine aku lihtsalt kindluse mõttes ja ka selleks, et kui me kuskil ööbime ja tahame nt telefone laadida või valgust saada, siis ei kasutaks elektrit autoaku pealt. Ja toonklaasid selle mõttega, et tõenäoliselt me kavatseme autos magada ja et iga suvaline jorss me und akna taga valvata ei saaks. :D

Tookord kui mina poest otsisin mulda ja istikuid, otsis Carl multimeetrit ja tööriistakomplekti, et ta saaks putitamisega ja probleemi leidmisega alustada. Alles täna oligi tal tegelikult aega asja uurida ja saigi teada, et selle lekkevoolu jama põhjustab genekas.

Carl tegi juba natuke uurimustööd ja õnneks genekas kallis lõbu ei ole. Ja kui saab uue generaatori, saab juba põhilise asja korda. Siis saab kasutada kesklukku, raadiol ei kao igakord mälu ära ja samuti ka kellal.

Siin Austraalias olles on mul naljakas komme või omadus tekkinud.. et kui ma midagi tahan saada, siis ma  K I N D L A S T I  PEAN seda saama! :D Nii näiteks oligi mul laupäeva õhtul kinnisidee, et pühapäeval pean ma massaaži saama, maksku mis maksab, sest ma olin ikka nii kinni ja ragisesin igalt poolt, et õhtul voodis ma ei suutnud muust kui aind massaažist mõelda. Nii nagu kingsepal pole kingi, pole sattund mina kui massöör ka viimase aasta jooksul vähemalt kuskile massaaži. Nii et järgmisel päeval kavatsesin ma seda olukorda muuta. Muidugi pühapäeval on jällegi enamus sellised kohad kinni aga õnneks leidsin kesklinnast ühe täitsa norm hindadega massaažisalongi. Jäi ainult loota, et neil mõni vaba aeg ka leidub.. Esimese asjana pühapäeval me käisime ikkagi Bell Tower'is (kellatornis) ära, kus meil eelmine nädal käimata jäi. 

Ausaltöeldes me lootsime sellest kohast midagi enamat, nii et vaimustuses me just ei olnud. Vähemalt on linnuke kirjas, et käidud ja nähtud ja vähemalt tegime tol päeval midagi asjalikku. Panen mõned pildid ka sealt avanevale vaatele:

Peale seda ootas aga magus osa.. :D Saime massaažisalongi minna uurima, et kas vabu aegu leidub. Ja leidus! Kohe praegu! Jipikajee. Ühtlasi moosisin ma Carli ka ära, et no võta sina ka ikka massaaži.. :D Kahjuks me samal ajal ei saanud, nii et kõigepealt mina ja siis Carl. Carl läks siis linna peale tuiama ja mina sain lauale pikali visata. Mõtlesin, et proovin laavakivimassaaži ära. Ise olen seda kõriauguni teinud, kirunud seda maapõhja aga ise pole kunagi saanud. :D Kirunud just sellepärast, et väga paljud on tahtnud seda saada suvel, kui õues on paaalaav ja meil spaas on ka saun olnud ja laavakivimassaaž oleks piltlikult öeldes nagu saunas veel leili viskamine juurde, sest tund või rohkemgi oled ise nende kividega kontaktis ja see kütab veel toa ka üles. Lisaks enne tuleb neid soojendada ja pärast ära pesta ja potti tagasi laduda. Ja nüüd olin ise see tropp, kes 24 kraadiga laavakivimassaaži tahtis. :D Aga nüüd asja juurde.. tegemist oli Tai massaažisalongiga. Massöörid pisikesed nagu pabulad aga rsk kui see tüdruk selga hüppas, siis oi oi oi.. :D Jõudu rohkem kui karul. Ütleme nii, et erines läänelikust massaažist küll. Massaaži alustaski sellega, et hüppas põlvedega mu jalalabade peale, hakkas vajutades mööda jalgu selja poole liikuma ja kui seljani jõudis, hüppas kaksiraksi selga ja tallus mu selja peal. :D Ja kui ma oleks juba näos väljateenitud kortsudega naine, oleks see pabul need kortsud küll kõrvade taha kokku tõmmanud, sest see surve millega ta näomassaaži tegi, oli meeletu. :D Raudselt lõbustas lihtsalt iseennast sel pühapäevasel igaval päeval klientide nägude peal grimasside tegemisega. Massaaži lõpetas tai massaaži venitusvõtetega. Täpselt samad, mis minagi õppinud olen, nii et sain kinnitust, et ju siis väga erinevalt meile originaalist asju ei õpetatudki. Ja tegelt oli see väga mõnus, eriti kuna enne kaalusin, et kas võtan laavakivi- või tai massaaži. Aga nüüd sain nii üht kui teist. Kahjuks see tunnike ei ole igavik ja oligi aeg vahetust teha. Nüüd sai Carl nautida ja mina läksin linna peale tuiama. Igaljuhul peaks kavasse võtma veidi tihedamalt massaažis käimise, et end ka hästi funktsioneerimas hoida ja et ma iga päeva lõpp tööl ei mõtleks, et ütleks hoopis kliendile, et kuule ma viskan ise siia pikali, sa harjuta parem ise massaaži. :D

Lõpetuseks panen paar pildikest linnast: