Osa 41 ehk mitme kuu tegemised

Jaanipäeva juurest jäime pooleli. 23nda juuni õhtul pakkisime kokku kartulisalati ja šašlõki ja suundusime me salakohta lõket tegema ja päikeseloojangut vaatama. Mõni tund hiljem ilmusid sinna kohale ka Matt, Tachi ja Courtney (naaberfirma töötajad), kes olevat kuulnud, et täna on suur Eesti püha, mida nad ka tähistama tulid. Nad olid kõik midagi sinist, musta ja/või valget selga pannud ja nii me seal istusime – eestlased, austraallased ja indialane tähistamas Eesti Jaanipäeva.

Mõni nädal hiljem mõtlesime, et Laura ja Werner pole saanud üldse laiemalt ümbrust avastada ja palusime ülemuselt meile vabad päevad koos, et viia nad El Questrosse. Esimesel päeval tegime läbi Amalia ja El Questro oru matkarajad ja käisime paaris vaatepunktis. 
Õhtul nautisime baaris muusikat ja muljetasime niisama. Eelmine aasta El Questro meile väga suurt muljet ei jätnud aga see aasta tundus kõik kuidagi parem. Vahe oli muidugi selles ka, et nüüd meil oli tunduvalt parem auto kui eelmine aasta samal ajal, millega saime natuke rohkem ringi uudistada. Kõikidesse kohtadesse kahjuks ikka ei pääsenud, selleks peaks veel kõrgem ja snorkliga auto olema, et kõik jõeületused läbi saaks teha. Järgmine hommik oli äratus 6.15, et varakult Zebedee Springsi jõuaksime, sest see tehakse kl 7 lahti ja täitub inimestega vaid loetud minutite jooksul. Peale soojas vees mõnulemist läksime oma kämpaplatsile tagasi, pakkisime asjad kokku ja suundusime Emma Gorge’i. Endiselt sama ilus koht kui mäletasime. 

El Questro Gorge

Emma Gorge

The Grotto, El Questro ja Wyndhami vahel

Sellest järgmine nädal täitus meil Carliga 3 aastat ja veetsime selle jällegi Freshwateri majutuses, nagu eelmine aastagi. Vaieldamatult parim koht, kus oma linnapuhkus veeta.. Ega seekordki meil muuks aega eriti ei jäänudki kui nautida interneti võlusid ja käia õhtul linnapeal söömas.

Tagasi tööle naastes kukkus mulle jälle sülle võimalus hüpata helikopteri peale ja teha üle järve lend. Seekord veidi pikem ja täpselt päikeseloojangu ajal, nii et kõik nägi supersuperilus välja. Palju pilte kahjuks välja ei tulnud, sest kopteri vibratsioon oli kohati päris kõva.

1.august oli me jaoks veidi kurb päev siin, sest Laura & Werner pakkisid oma kohvrid ja asusid Eesti poole teele. Esimesed päevad oli ikka veidi imelik ja tühi tunne majas aga nüüdseks juba harjunud. Nad said juba Perthis šoki, kui neid tervitas seal 8 kraadi. :D Edu Eestiga!

Laura ja Werneri külmkapp päev enne lahkumist :D

Lahkumise päeval :( 

Tööl on olnud sama nagu ikka. Ega pikka juttu polegi sellepärast, et kõik on sama ja tuttav, lihtsalt inimesed on uued. Juuni lõpus algas siinsetel lastel koolivaheaeg, nii et sellele järgnevad 3 nädalat olid veits hullumaja ja kõik kohad olid lapsi täis aga elasime üle nagu ikka. Tagasi mõeldes tundus meile eelmine aasta palju kiirem ja hullumajam aga ülemus ütles, et numbrid näitavad vastupidist – et see aasta olevat olnud rohkem inimesi ja kasum on ka suurem. Augustis hakkas hooaeg jälle vaikselt maha rahunema kui kohalikud suuna jälle lõunasse võtavad. Siin töötades on nii selgelt näha kuidas kõik austraallased suvele järgi sõidavad. Kui aprilli-maikuus Lõuna-Austraalias külmaks hakkab minema, tulevad inimesed hordidena siia üles põhja ja kui septembris hakkab lõunas jälle soojaks minema, võtavad kõik suuna sinnapoole. Ja nii nad siis tiirutavad. Kellel ainult mõnekuine puhkus, kes on endale pool aastat või aasta maha võtnud, et oma kodumaad avastada või pensionärid, kes on enamus oma maise vara maha müünud ja elavadki ratastel, koduks haagiselamu ja nii nad tiirutavad.

Kui maist augustini on meil põhiliselt iga päev kas lõunagrupid ja õhtuti tuurigrupid, siis hetkel pole neist eriti enam kumbagi aga on koolilapsed, kes on jälle vaheajal ja tuuritavad klassiga ringi, nii et viimasel ajal meil jälle hulgaliselt lapsi siin olnud. Õnneks on õpetajad neil aja ilusti igasuguste tegevustega ära sisutanud, nii et nad niisama mööda parki ringi ei räuska.

Septembri esimesel nädalavahetusel oli meil aasta teine suurim üritus – Adventure Race (Seiklusvõistlus). 3 päeva võistlust, kus on võimalus panna kokku kas neljaliikmeline tiim, kahemehetiim või teha kõike üksi – ujumine, jooksmine, rattasõit ja kanuutamine. Kanuutamine on positiivselt veel öeldud, sest võistlejatele antakse kasutada täispuhutavad kanuud, mis lähevad iga liigutamise peale väga lihtsalt sinna suunas kuhu parajasti aerutati. Nii et pikemate sujuvate tõmmete asemel tuleb tõmmelda nagu lollakas ja väikseid kiireid tõmbeid teha, et „kanuud” otse hoida. Et olukorda veel katsumusrikkamaks teha, peavad nad läbima 7km. Kell 7 oli start ja Carl esimene võistlustulle astuja. Kuna see aasta Georgie’t ei olnud, kes muidu kanuutamist tegi ja kanuutajaks oli meil piloot, kes samal ajal veel tööd vihtus teha, asusin mina Carli kõrvale kanuusse. Kanuutajad võivad ujujate kõrval soovi korral olla, et ujujate trajektoori sirgelt hoida ja et nad ikka õiges suunas läheks. Üks teine võistleja tõmbas peale mõnda aega end Carlist ette ja sinna ta ka jäi kuid tema pealt oli väga selgelt näha, miks kanuutajad ujujate kõrval kasulikud on. Tagasitulles läks ta umbes 45 kraadi vales suunas paremale (kalju seina poole) ja kui ta seda märkas, ujus ta sirgjoonest jälle 45 kraadi vasakule vales suunas. Lõpuks sai omal suuna sirgeks ja ega palju Carli ja esimese koha vahel ei olnudki. Ujujad tulid veel siis veest välja kui mina omadega üles jõudsin ehk mingi pool tundi peale seda kui Carl välja jõudis. Teisena läks jooksma Steve, kes läbis 9km lõõmava päikese käes 47 minutiga ja kui kohale jõudis, oli õnnelik, et: „Jess, suutsin teist kohta hoida!” kuni me ta mulli purustama pidime, et kuule.. sa jõudsid kolmandana. Tuli välja, et ta oli ühest kohast valesti läinud ja mõnisada meetrit rohkem jooksnud ja selle ajaga üks võistleja möödus temast. Kolmandana läks rattatama Alan, kes pani kuskil metsavahel rattaga käna (mida pole üldse imestada, arvestades mis ratas meie tiimil talle pakkuda oli :D) ja jõudis tagasi 5ndana. Viimasena asus võistlema Nathan, kes oli me tiimi uustulnuk, sest ta sai osaks tiimist alles nädal enne võistlust. Algselt pidi Carl tegema mõlemad – ujumise ja kanuutamise. Kui me kopteripiloodid esimest korda vahetusid ja James siia saabus, oli ta nõus kanuutama. Enne hooaja lõppu kukkus talle sülle võimalus reisima minna ja no pole palju vaja arvata kumma kasuks ta otsustas. Nii et jälle olime kanuutajast ilma ja Carl pidi selle enda peale võtma. Jamesi tuli aga asendama Nathan, kes oli nõus kanuutamise jälle üle võtma. Aga ta saabuski umbes nädal enne võistlust ja harjutamas jõudis 1 korra käia ja see oligi kogu treenimine võistluseks. Igaljuhul tuli välja, et otsust kahetsema ei pidanud. Kuna esimene tiim oli teistest ennast tükk maad ette rebinud ja kui nende viimane võistleja finishisse jõudis, teadsime, et okei.. kuskil 10minuti pärast vast järgmist oodata. Tuli aga välja, et neid tuli 3 korraga ja Nathan jooksis nagu pudrukuul läbi finishi stardi kõigi imestuseks. Nii et ta suutis tagasi võita 2 kohta ja tulime teiseks!

Nagu Adventure Race’i traditsiooniks, siis igat võistlejat ootab peale tema soorituse lõppu suur külmakast täis õlut. Carl otsustas küll viisakalt Steve’i ära oodata, et mitte üksi alustada aga see tähendas siiski, et esimesed pudelikorgid lendasid juba umbes kell 8.30 HOMMIKUL. :D Aga egas midagi, traditsioone tuleb ju austada!

Ülemus poistele õlle avamas

Adventure Race'i tiim

Tiim koos tööseltskonnaga

Mina sain nendega istuda ja muljetada kuni kella 2ni, siis pidin end tööle sättima, et kogu sellele rahvale õhtusöögilauad valmis seada. Suts peale 5 hakkas õhtusöök pihta ja kuna kohal oli DJ, kestis pidu hiliste õhtutundideni. See oli ikka päris omaette üritus, sest meie tiimi lauas segati mingeid jubedaid vikati kokteile, mis nii mõnelgi katused viis. :D Ja esimest korda nägid vast kõik, et omanik naudib teistega samamoodi üritust ja isegi vedas oma jalakesed tantsupõrandale. Järgmine hommik oli kõigil eilsete lõbustuste üle itsitamist kui palju, sest kel lendasid särgid tantsupõrandal ja kes avastas endas peidusoleva tantsulõvi geeni jnejne.. Seega igatepidi kordaläinud ja lõbus üritus!

Paar päeva hiljem toimus meil töötajate jõulupidu. Just jah, lugesite õigesti. Omanik arvas, et kuna enamusi jõulude ajal siin ei ole, siis on õige aeg jõulud maha pidada. Laud lookles söögi käes ja juua võisid nii palju kui kannatasid. Ma olen ikka õige pehmoks siin läinud, kulistasin lausa ühe klaasikese šampust alla.

Ilm hakkab ka siin märjale hooajale vastavaks vaikselt muutuma. Kui juuli oli selline, et tööl käisime pikkade pükstega ja hommikuti ajasime pusad selga, siis nüüd on väheste riietegagi raske olla. August on selline meeldiv ja mõnus aga september hakkab hullumeelsemaks muutuma. Isegi vihma on paar korda tulnud aga see kestab alati max kuni paar tundi ja kõik.

Väike püüton

Suvikõrvits Austraalia moodi

Meie 2016 hooaja kollektiiv