Osa 40 ehk miks me Austraaliasse tulime, kuidas see meid muutnud on ja kas meil ka mingeid kahetsusi on?

Kuna Lake Argyles on meil juba teine hooaeg töötada, siis ei leia koguaeg enam asju, millest kirjutada. Aga mõtted sellest, kuidas reisimine meid muutnud on, on juba tükk aega peas ringelnud, nii et miks mitte sellest kirjutada.

Alustan siis täitsa algusest. Juba aastaid tagasi sain ma rohkem kui ühe käe sõrmedel üles lugeda sõpru-tuttavaid, kes Austraaliasse paremat elu ja seiklusi otsima olid läinud. Tol hetkel ma ei osanud Austraaliast vist midagi arvata aga mida aeg edasi läks ja kui inimesi vooris Eestist sinna juba nagu Tallinn-Helsingi liinilaevaga, mõtlesin, et ahh, selline ikka ei ole, kes peavooluga kaasa ujub. Siis läks aga veel paar aastat mööda ja inimesi vooris endiselt sinna sama palju kui varem ja tol hetkel unustasin kõik eelarvamused ja pead hakkas tõstma uudishimu: mida nad lähevad sinna kõik? Mis seal nii head on? Hmm.. no midagi peab seal peituma, kui kõik lähevad ja vähemalt pooled neist enam tagasi ei taha tulla. Siis tekkiski mõte, et peaks siiski selle võimaluse ära kasutama ja ära käima, sest:

1) kui juba nii kaugele reisida (ja arvestades selle riigi suurust), ei oleks see kindlasti nädalane soojamaareis ehk nõuab kõvasti rohkem finantsi kui Egiptuse päikesereis

2) ööbimine, söök, väljas söömine jne on Eesti keskmise palga juures niisama puhkusereisina päris üle jõu käiv

Seega kui need kaks asja kokku panna, siis tundus töö- ja puhkuseviisa ideaalse variandina, sest Austraalia palgaga saab ilusti oma reise finantseerida ja avastamiskihku rahuldada ja boonusena ehk veel midagi taskussegi pista.

No ja siis tuli alles see raske osa - Carlile idee välja käia ja vaadata mis tema asjast arvab (sest minu peas olid asjad valmis mõeldud nö "enne tema ajaarvamist" kui nii saab öelda :D). Ja siis ta purustaski mu mulli - ta ei taha, ta ei oska piisavalt hästi inglise keelt ja tal on vaja koolis käia. Mh, no okei. Nii mul ei jäänudki muud üle kui lihtsalt sõprade seiklusi sealmail jälgida ja oma varasem plaan ja mõtted maha matta, sest ilma temata ma läinud ei oleks. Möödus aga üks, kaks, neli, kuus kuud... ja järsku Carl ütles, et lähme Austraaliasse! ................... Sel hetkel ilmus mu näole vist kõige iroonilisem altkulmu vaade, millest võis ainult välja lugeda, et "Tõesti või? Nüüd?? Mis sai su "ebapiisavast" inglise keele oskusest ja koolist ja rutiinist välja astumisest?". Tolleks hetkeks oli mul see õhin juba kadunud, sest mõte oli maha maetud ja olin leppinud sellega, et siia me jääme. Ja see õhin eriliselt ei tulnudki mul tagasi aga kuna varem olin mina see, kes minna tahtis, siis ei tahtnud pidur ka olla. Nii saidki meil suve jooksul viisad tehtud, tervisekontroll tehtud, diplomid tõlgitud, piletid ostetud, autod maha müüdud ja korter välja üüritud. Enam pääsu ei olnud. Septembri lõpus said kotid pakitud ja teele asutud. Esimesed paar nädalat olid ausaltöeldes päris rasked, koduigatsus ikka kimbutas ja mõtlesin, et mida hullu nüüd tehtud sai - meil oli kõik ju olemas: töö olemas, katus pea kohal, mugavusena veel 2 autot.. ühesõnaga olime täiega oma mugavustsoonis sees. Aga nagu targad ütlevad: seiklus algab sealt kus mugavustsoon lõpeb. Ja paganama õige!

Aga mida me siis siin olles õppinud oleme ja kuidas reisimine meid muutnud on?

1) Elama hetkes

Kui ma tagasi mõtlen, siis varasemalt olin ma ikka selline, kellel oli harjumus asju ette mõelda ja kõike pikas perspektiivis näha. Siinne elu on aga alati kuidagi ebastabiilne olnud, sest isegi kui töö ja kodu on hetkel olemas, tead, et sul on viisaga piirangud seatud. Piiratud aeg ühe tööandja juures töötada, piiratud aeg riigis viibida.. Jah, need asjad pidid meil kuskil ajusopis meeles olema ja pidime nendega arvestama aga kuna meie plaan oli reisida ja spontaanselt töö leida, oli seda hetkes elamist meil rohkem vaja. Ja teades kõiki neid piiranguid, oskame me rohkem iga hetke hinnata.

2) Ootamatustega toime tulema

Selle punkti juures tahaks kohe öelda, et don't even get me started! (Ära isegi hakka pihta!). Ma arvan, et Austraalias viibides oleme me pidanud tegelema igasuguste ootamatustega rohkem kui kogu oma elu jooksul. Ja siin ei ole jäänud meil muud üle kui selle kõigega rinda pista, leppida ja leida lahendus, sest kellelegi muule meil siin ju loota ei ole.

3) Ära kunagi jää mingile kindlale plaanile lootma

... või vähemalt oma mingit varuplaani. 

Sest plaanid ei pruugi alati nii minna kui sa soovid. Meie puhul ei läinud need 95% ajast nii. 

Peale kõiki ootamatusi ja muutusi sa isegi ei viitsi enam närvi minna selle peale vaid õpid lihtsalt muutustega kiiresti kohanema ja liigud edasi.

4) Meeled on avatud ja leiad endas uusi andeid

Pean tunnistama, et selles valdkonnas olen ma pigem tagaplaanil aga reisiplaneerimise ande olen ma endas küll avastanud. Esimest reisi planeerides tuginesin ma suht-koht ainult inimeste soovitustele ja kuigi viimane kord kui ma kalendrisse vaatasin, elame me ikka 21. sajandis aga interneti võimalusi kasutada mul ei tulnudki pähe. Vist ei osanud kuskilt otsast alustada kui 6000km ees ootas ja kaardilt paistis see nagu tükk tühja maad. Nüüd leiaks ma vast kõige väiksemast külakolkast ka 5 asja, mida ma näha tahaks.

Aga Carl.. Ta oli juba varem selline handyman (nutikas töömees) ja pea lõikas aga minuarust siin on see kõik kümnekordistunud. Teades ta tagasihoidlikkust, siis siinkohal ta kindlasti vaidleks mulle vastu aga vaielgu palju tahab, nii on. Ma isegi ei tea kust otsast alustada, aga mingid esemed mille ta kättejuhtuvatest asjadest on suutnud meisterdada või oskus mõnele automehaanikulegi silmad ette teha või võime parandada ükskõik mis asi talle ette sööta, on täiesti rohkem kui imekspandav. Ja omadus kõike seda veel pedantselt teha on ka omaette nähtus. Ja no tema autoalasest teadmistest ma ei hakka isegi rääkima, mul mõnikord on tunne, et ma kuulan kõndivat autoentsüklopeediat.

 5) Reisimine õpetab teist inimest tundma

On vist mingi taoline ütlus, et inimest õpid siis õigesti tundma kui temaga reisile lähed? Sellega muidu vist mõeldakse üldistavalt puhkusele minekut, aga mina pean siinkohal siiski silmas reisimist. Tunnid, päevad, nädalad koos autos istumist, tuhandeid kilomeetreid selja taha jättes, 24/7 ninapidi koos olles.. ja kui sinna lisada faktid (nagu meiega kaasas käisid), et tööd pole (otsinguil..), raha on limiteeritud, kunagi ei tea millal järgmine palgapäev on ja mida tulevik toob.. vot siis, ajapikku tahes-tahtmata, saad teisest inimesest täielikult sotti. Meil lõi vahepeal stress ikka täiega üle pea ja sai üksteisega räägitud kõvema hääletooniga kui ilus oleks ja sai ka pisaraid valatud aga sellistel hetkedel saad aru, et vähemalt üks peab jääma rahulikuks ja mõtlema häid mõtteid, sest mis kasu on kahest hüsteeritsevast inimesest? :D Ja kui mõlemad on näinud üksteise halvemat poolt ja endiselt koos on, siis on kõik ju hästi. :)

6) Päike on imerohi!

Vähemalt minule. Mina kui põline öökull, kes eluaeg on olnud pigem öisema (sinnapoole kalduva) eluviisiga kui varajane linnuke, siis siin on kõik vastupidi. 5 üles? Pole probleemi! 10 magama? Pole kah probleemi.

7) Kui kaldusid varem olema Printsess herneteral, siis siin unusta see ära

Kui ma varem oleks kirtsutanud nina ja minema jooksnud selle peale, et ma peaks hiire kinni püüdma ja ta mujale transportima, siis siin teed vajadusel ka selliseid asju kui töö nõuab. Ja minu töös oli see soovituslik nii poolteist kuud järjest. Kõlab imelikult aga jah. Veiniistanduses töötades tuli välja, et hiirtele meeldib jubedalt öösel viinamarjapuude peal ringi joosta ja nii nad mulle 1000kg marju mahutavasse kastidesse koguaeg sisse sattusidki. Teoreetiliselt oleks ma võinud nad sinna ka jätta aga mina kui suur loomaarmastaja pidin nad ikka kõik välja koukima, isegi kui see nõudis mulle sinikate tekitamist ja jalad taeva poole keset viinamarjasadu kasti sukeldumist. Paar korda kui mulle sattusid kasti jänese suurused rotid (jah, nad on siin nii suured!), tekkis küll korraks mõte, et iiiakkkk, sinule ma küll järgi ei sukeldu, siis lõpptulemus oli ikkagi see, et mul hakkas kahju ja jälestustundega ma neid päästma läksin. Ämblikest ei tasu üldse rääkidagi, neid oli liiga palju, et neid enam tähele panna. Mis viibki meid järgmise punktini...

8) Kui keegi põeb arahnofoobiat - saatke otsejoones Austraaliasse!

Ja ma isegi ei tee nalja. Siin on ämblikke lihtsalt nii palju, et sul ei jää muud üle kui pead õppima nendega koos eksisteerima. Eriti kui oled farmitöö peal või lihtsalt töötad linnast väljas kuskil maakohas - nad on  I G A L  P O O L !!! Mustikaid korjates ma laveerisin koguaeg ämblike vahel oma sõrmedega, et igat viimastki mustikat kätte saada nii, et silm ka ei pilkunud. Kui algul kardad, siis ajapikku jõuad ikka mõistmisele, et nagu enamuste loomadegagi - kui sa neid ei häiri, ei tee nad sulle mitte kui midagi. Mis omakorda viib meid jälle järgmise punktini..

9) Õpid loomi tajuma

Nagu ikka, igal reeglil on erand. Nii ka mu eelmisel ütlemisel: kui sa neid ei häiri, ei tee nad sulle ka midagi. Seal, kus on soolaveekrokodillid, ujuma ikka ei lähe. Seal, kus on kaasuarid, hoiad distantsi. Seal, kus näed madu, ole rahulik ja hoia eemale. Tunne loomade iseloomu ja käitumist ning you'll be fine (sinuga on kõik korras).

10) Muutud sotsiaalsemaks

Austraallased on small-talk'imise (tühja jutu ajamise) meistrid ja tahes-tahtmata jääb see meile ka külge. Ise me muidugi nii suured lobamokad ei ole aga enam vastust ka võlgu ei jää. Ühtlasi on see kasvatanud ka võimet manada ette väga hea nägu ning suhelda inimestega väga abivalmilt ja sõbralikult isegi kui nad sinule samaga ei vasta.

11) Nakatud reisipisikuga

Siinkohal saan ma küll vist ainult enda eest rääkida, sest Carlil paistab küll reisimisest kopp ees olevat. Aga kui korra juba Eestist kaugemale näed ja saad aru kui erinev mujal kõik on (loodus, ilm, kultuur), siis tahaks aina rohkem näha ja kogeda.

12) Keeleoskus paraneb

Vähemalt loogiline ju oleks, eks?

13) Hindad kogemusi rohkem kui raha või aega

"Die with memories, not with dreams" (sure mälestustega, mitte unistustega)

Kõik, mis öelda vaja. :)

14) Muutud enesekindlamaks

Kui võtta nüüd kõik eelnevad punktid kokku, kus sa pead võõrastega juttu tegema, oskama ka kõige kapriissemate inimestega viisakalt ümber käia, julgema abi küsida, oskama ootamatustega hakkama saada jne, siis kõik saavutatu ja läbielatu tõstab enesekindlust ikka paari pügala võrra.

Ja kirsiks tordile

1) Olles töötanud erinevates tingimustes ja erinevatel töökohtadel annab see edasises (töö)elus ikka eeliseid

2) Palju lugusid ja juhtumisi, millest kunagi rääkida

3) Palju tutvusi üle maailma

Ja viimasena.. kas me kahetseme, et me siia tulime?

Kindel EI! :)

Umbes peale poolt aastat suutsin end lõpuks nii palju kokku võtta, et valmis vorpida video me reisi esimesest poolest (peale Lake Argyle kuni Byron Bay'ni välja). Ise videoga väga rahul ei ole, sest me kaamera mängis me vastu ja filmis väga halvasti aga enne Fraser Islandit saime uue kaamera soetatud ja siis juba asjalood paremad. :)

REISIVIDEO

PS!  Head Jaani kõigile! Me läheme ka ilusasse kohta päikeseloojangut nautima, kartulisalatit sööma ja šašlõkki küpsetama. :)

Osa 39 ehk tagasi Lake Argyles

3.mai oli lõpuks see päev kui me siia tagasi jõudsime. Algselt ütlesime, et jõuame 5ndal aga Charlie (me ülemus) istus meil niimodi seljas ja hingas kuklasse, et me ikka varem kohale jõuaks. Nii me viimased päevad ainult pedaali tallasimegi ja jõudsime 2 päeva varem kohale. Põhjus, miks ta meid siia võimalikult kiiresti tagasi ootas oli see, et 7ndal mail ehk samal nädalavahetusel toimus aasta suurim üritus (Lake Argyle Swim, ujumisvõistlus). Me kolleegid tahtsid Carli ka Lake Argyle'i tiimi ujuma panna aga Charlie ei lubanud, sest tal oli kindel plaan, et Carl peab töötama. Ja mina ütlen sellisest asjast vabatahtlikult ära, sest järves ujumist ma ei salli. Järves ujumine hirmutab mind isegi rohkem kui need 30 000 krokodilli seal vees. Mis oli aga selle aasta ürituse ajal imelik... - ilmateade näitas vihma ja/või äikese(tormi) hoiatust. Nagu mida? Maikuus? SIIN?? Kui ürituse päev lõpuks kätte jõudis ja ligi 600 inimest aias olid ja sööki ootasid ning sel hetkel kui me hakkasime sööki ette kandma... just nii! - hakkas VIHMA SADAMA! No suurepärasemat ajastust polekski saanud olla. Meie aga jätkasime oma tööd ja ujujaid ka see taevast voolav vesi ei häirinud väga, nii et kõik hea - lõpp hea. Lõpuks jäi vihm järgi ka ja kuigi maa oli veidi mudane ja kõik asjad veest läbi ligunenud, ei pannud inimesed seda justkui tähelegi ja rääkisid ja tantsisid ja pidutsesid nagu kõik oleks nii nagu peab. Selle üritusega on aga alati nii, et külalisena oleks seal tõesti tore olla aga töötajad on päeva lõpuks kõik nagu 90 aastased ätid, kes päev otsa jalul olnud, sest seal pole vaba hetke kui hinge tõmmata ja koguaeg vaja trepist üles-alla käia. Aga ega Laura elu köögis lihtsam ei olnud - nende seltskond pidi ära toitma 600 suud ja Laura ülesandeks oli teha 1200 magustoidu tükikest (ehk siis suurtes kogustes kooki, topsis mitmekihilisi magustoite jnejne). Aga õhtu lõpuks said kõik oma ülesannetega suurepäraselt hakkama ja kõik üritusel osalejad jäid ka kõigega rahule.
Järgmisel nädalavahetusel käis siin kohalik üleriigiline tele-hommikuprogramm, mis oli ka big deal, sest see käib telksust iga hommik ja kõik Austraalias teavad neid nägusid, kes seda teevad ja saade ise on ka täitsa asjalik ja lõbus, nii et läheb kõigile peale. Algselt pidid nad kogu saate siin läbi viima aga kuna me internet siin nii halb on, ei suudetud seda päris nii teha kui plaanitud oli ja Lake Argyle-st tuli üks väike osa saatest ainult, ülejäänud saade viidi läbi Kununurras. Samal ajal toimus Kununurras ka suur festival ja pühapäeval tuli siia ööbima üks Austraalia kõige kuulsamaid lauljad, Bernard Fanning. Kui nad järgmine päev lõunale tulid, läksin Laurale kööki ütlema, et "no pressure, sa teed ainult Austraalia ühele kuulsaimale inimesele süüa praegu" :D 
Tore igaljuhul, et siin vahepeal üritusi toimub ja huvitavaid inimesi käib. :)
Panen ühe Bernard Fanningu bändi loo siia ja selle klipi, mis Lake Argyle'st telksu läks.

ja...

LAKE ARGYLE'I VIDEO

Kui suur ujumise nädalavahetus oli läbi, saime me lõpuks enda sisseseadmisega ka tegeleda, sest enne kulus kogu tähelepanu ja aeg ainult ürituse korraldamisele. Nagu eelmises postis kirjutasin, saime me oma toakese ühes majas. Sisseseadmise ajal tegime oma toale ja majale suurpuhastuse ja vedasime diivani endale tuppa, mis andis toale hoopis teise näo kohe. Eelmine nädalavahetus olime mullanäpud jälle ja Carl ajas tagaaias maa sirgeks ja tegime aianurka peenra ja panime natuke rohelist jälle kasvama. Oma eelnevad vabad päevad oleme ka enamasti ikka üritanud midagi teha, mitte lihtsalt kodus passida. Näiteks käisime me koos Laura & Werneriga uudistamas lähedalasuvat mahajäetud aborigeenide kommuuniplatsi. Esiteks uudishimust ja teiseks sellepärast, et seal on tasuta wifi. :D 

Tasuta telefonikõned ja wifi

See on uskumatu, kuidas valitsus suudab aborigeenide jaoks mägesid liigutada (internet saada keset metsa ja põldu) aga siin Lake Argyle's sõdib Charlie juba aastaid valitsusega, et korralikku internetti saada ja seda pole meil siiamaani.

Paar korda oleme järvele ka jõudnud. Esimene kord käisime Grantiga kolmekesi ja nautisime niisama ja püüdsime kala ning teine kord käisime Laura & Werneriga. Kui Grantiga väljas käisime, ujus Carl vahepeal me parvekese kõrval, et uurida kas ta põhjas neid maju ka näeb, mis järve alla on jäänud. Ühel hetkel märkas aga üks krokodill, et mingi võõras olevus ujub tema territooriumil ja hakkas Carli järgi ujuma. Grant ainult naeris, mina sain hetkelise südari ja Carl vudis me parvekese poole tagasi. :D Väidetavalt ei tohiks nad midagi teha, sest nad ei suuda füüsiliselt kedagi suuremat alla neelata kui konn. Teiseks on nende lõualuud liiga nõrgad kellegi nii suure järamiseks nagu inimene. Aga uudishimulikud on nad ikka kui nad kedagi võõrast oma läheduses ujumas näevad.

Laura ja Werneriga järvele minnes laenasime Grantilt jälle kalastusvarustust, sest ilma selleta tundub järvel olek kuidagi poolik üritus. Siin kalastades me püüame iga kord kümneid ja kümneid kalu aga endale saab healjuhul jätta vaid ühe, väga õnnelikul korral 2, sest selle kalaliigi (Silver Cobbler ehk Shovelnose Catfish ehk eestikeeli labidaninaga säga) esindajad peavad ikka võrdlemisi suured olema, et neilt mingit liha ka saada, sest neil moodustab pea väga suure osa kogumassist ja suurusest. Kui Laura püüdis oma esimese Cobbleri, oli ta juba jube õnnelik aga kui me hakkasime teda tagasi viskama, vaatas ta suurte silmadega ja küsis, et midaaa sa teeed?? Eestis oleks tõesti juba sellise kala üle õnnelik aga siin oli see alamõõduline. :D Kui ta järgmise püüdis, mis oli juba veidike suurem, pidi ta veel rohkem pettuma, sest ka see ei olnud veel piisavalt suur. Aga lõpuks koitis ka temal see õnnelik hetk kui ta piisavalt suure kala püüdis, et see endaga koju viia. Laura rõõm oli muidugi kirjeldamatu. :D

Enamus ajast too päev me püüdsime kahjuks ainult nii "suuri" kalu:

Aga ega ei nurise, isegi kui kala ei saa, siis järvel on alati väga mõnus olla ja kalapüüdmine on iseenesest juba huvitav ja hasarti tekitav.

Paar nädalat hiljem käisime neljakesi ka Joshi tuuril, kus me avastasime ümbrust. Enamust olime me Carliga juba näinud aga informatiivset juttu kõrvale kuulata oli ikka huvitav.

Eelmine nädal saime me mõned päevad natuke luksuslikumat elu nautida ja koera"omaniku" staatuses olla, sest Charlie läks kogu perega paariks päevaks puhkama ja me pidime koera- ja majavalvurid olema. Nende koer Rocky on üks isepäiseim ja kangekaelsem koer üldse. Aga ta on kuidagi omamoodi, keegi ei pane seda kahte omadust kuidagi pahaks vaid ainult naeravad ja ohkavad. Aga peale kõige muu on ta ka väga kaval ja uudishimulik ning armastab uitamas käia. Seetõttu hoidsin ma tal alati kullipilku peal ja käisin tal sabas, et ta kuskile ära ei kaoks, sest tema kadumise eest küll vastutav ei taha olla. Aga nii uskumatu kui see ka poleks, kui ma üks hommik diivani peal lebotasin ja uks aeda on praktiliselt mu nina ees, suutis ta omal jõul kuidagi vaikselt ukse lahti teha ja õue lipsata, ilma, et ma oleks tähelegi pannud. Kui ma lõpuks lahtist ust nägin, pidi süda saapasäärde vajuma aga õnneks ta ainult peesitas aias päikse käes. Aga peale seda hakkasin ma kõiki uksi lukus hoidma. Uskumatu väike väänik on ta ikka. Kui Charlie tagasi tuli, siis ta ainult naeris selle jutu peale ja ütles, et jah, unustasin sulle öelda, et ta oskab uksi ka lahti teha. :D

See aasta on muideks Charlie see, kes nö "vägesid juhatab", sest need, kes eelmine aasta juhatajad olid, tegelevad ainult tuuride poolega nüüd ja meil oli siin küll üks paar, keda nimetati juhatajateks ja kes teoorias seda ka pidid olema, aga praktika näitas kõike muud kui juhatamisoskust. Kõik kes siin töötavad, teavad ja saavad aru, et siia ei saa lihtsalt juhatajaks tulla, siin peab enne veidi töötama ja sisse elama ja aru saama, kuidas kõik süsteemid töötavad ja kuidas kõiki asju teha. Charlie aga mõtles, et saab vast nii ka, et viskame kellegi pea ees tundmatus kohas vette. Uued juhatajad pidasid siin ainult 10 nädalat vastu, igaüks kes töötas siin, oskas ja teadis "juhatajatest" kõike rohkem, absoluutselt iga viimane kui inimene ei sallinud neid ja nad ausõna korraldasid rohkem kahju kui kasu. Nii et lõpuks Charlie vallandas nad ja nii me siin nüüd "omapead" olemegi. Aga kümme korda vähem stressi ja kõik sujub paremini kui varem.

Ilm on siin see aasta veider olnud, nagu igalpool mujal Austraalias. Kui me idakaldal rändasime, sadas seal kooguaeg vihma ja see pidavat ebatavaline olema. Kui me Mount Barkeris ja Franklandis olime, siis seal sadas palju rohkem vihma kui muidu ja suhteliselt külmaks läks ka juba varakult. Ja nüüd siin, esiteks see, et maikuus vihma sadas on väga veider ja praeguseks peaks ilmad juba maha jahtunud olema aga see on ajaloos kõige kuumem juuni olnud ja paar päeva tagasi oli siin kõige kuumem ilm tolle päeva ajaloos - 37, midagi kraadi. Nii et kui mulle muidu meeldib blogi kirjutada kuskil õues roheluses, siis täna ma korraks üritasin seda aga peale natukest aega kolisin tuppa tagasi, sulgesin kõik uksed ja aknad ja panin konditsioneerid igal pool käima.

Mis puutub meie tulevikku - ei tea. Septembris saab küll see viisa läbi aga Charlie pakub meile teist viisat, mis tähendaks, et peame end minimaalselt 2 aastaks selle kohaga siduma (maksimaalselt kaua ise tahame) kuid loomulikult saame puhkust ka, mille suures osas ilmselt veedaks Eestis. Aga see on üks variantidest, mis me tegelikult teeme, ei tea veel.

Lõpetuseks tekkis meil Carliga küsimus, et kas keegi peale meie vanemate ja Carli vanavanemate seda blogi loeb kah? :D Ühe käe sõrmedel tean üles lugeda ka paar enda ja Carli sõpra aga kas ka teisi leidub?! - pole õrna aimugi.

Nii et kes loeb, käpad püsti (loe: jäta kommentaar)! Siis teame, kellele me siin seda üldse kirjutame. :)

Teisipäevad, neljapäevad ja pühapäevad Steve'i muusika seltsis