Osa 35 ehk Austraaliale on ring peale tehtud!

18ndal jaanuaril alustasime siis oma nädalakest reisi mööda edelarannikut kuni Perthini. Vähemalt nii oli plaan.. Kuna me lahkumise hommikul sadas taevast vihma nagu oavarrest ja ilmateade näitas, et kogu edelarannikul on suhteliselt sama seis, otsustasime me reisi teistpidi teha ja otse Perthi sõita. Perthis veetsime me kokku ainult paar päeva, tegime suure shopingutiiru, et end harvesti jaoks vajaminevate asjade ja riietega varustada ning jalutasime niisama ringi vanades tuttavates kohtades. Perthist edasi sõitsime külla oma endisele töökaaslasele Sol'ile, kes töötas nüüd oma tuttava juures Donnybrook'is. Teel Donnybrook'i jäi  meile ette ka see ala, kus hiljuti just see suur-suur metsapõleng oli olnud. Kõik tossas siiamaani ja kui oleks autost korra välja astunud, oleks sekundiga nö lõkkehais juures olnud. Osad elamurajoonid olid siiani kinni aga telksust olime varemalt näinud, et seal polnud enam mitte kui midagi järgi. Siinsed majad on kõik nii kergest materjalist ehitatud, et kui miskit juhtub, on maja läinud ka. Sol elaski nüüd selle olnud metsapõlengul just külje all. Ütlemata tore on ikka peale pikka aega jälle endiseid tuttavaid näha. Jutustasime temaga pool päeva ja sõitsime siis teiste tuttavate juurde edasi. Kuna vihma jälle sadas, ei saanud tee peal nii palju vaadata kui oleks tahtnud aga Busselton Jetty'l käisime ikka ära. 

See on lõunapoolkera kõige pikem puidust sadamasild, kogupikkusega 1,8km. Hea õnne korral saab seal ka delfiine näha. Peale Busseltoni suundusime Dunsborough'sse, kus elavad nüüd Lake Argyle'is töötanud kaks kokka. Nende juurde jäime me ööseks, nii et juttu jätkus kauemaks. Ja hommikul lahkudes oli tunne nagu oleks vanaema juurest minema läinud - ikka koos söögikompsudega! Enne ma arvasin, et vanaemadele ikka vastast ei ole aga nagu näha, siis kokad saavad veel konkurentsi pakkuda. :D Järgmise paari päevaga sõitsime me terve Margaret Riveri regiooni läbi ja oligi meil Austraaliale ka ring peale tehtud. 

Canal Rocks

Hamelin Bay

Mandalay rand, D'Entrecasteaux rahvuspark

Lake Cave / Järve koobas, Margaret River

Jewel Cave / Juveelikoobas, Margaret River

Austraalia paigutatuna Euroopa kaardile - võrdluseks

Kel teravamad silmad, leiab kaardilt värvilise pastakaga märgitud ära me marsruudi ümber Austraalia.
See kaart saab kodus raamitud.

Laupäeval sõitsime veel tagasi Perthi ja käisime Fremantle'i turul ning edasi põrutasime Beverley poole, sest pühapäevaks oli meil bronnitud lend purilennukiga! See oli üks osa me kinkekaartide lunastamisest, mille Harles kinkis mulle eelmise aasta sünnipäevaks ja mina Carlile viimasteks jõuludeks. See oli küll ikka ülivinge kogemus - oled kõrgel õhus ja lihtsalt liugled, ei mingit mootorimürinat ega midagi. Kõige lahedam hetk vast oligi see, kui me meid vedava lennuki nööri otsast end lahti lasime. Natukeseks saime ise ka juhtimist proovida aga ausaltöeldes meeldis mulle rohkem seal nagu öökull ringi vahtida, niiet kael kahekorra.

Peale Beverley't kämpisime veel ühe öö ja siis sõitsime oma uude majutusse/töökohta kohale. Esmaspäeva võtsime siis enda sisseseadmiseks ja teisipäevast alustasime tööd. Tööks oli ikka seesama väikeste viinamarjapuude suunamine kasvamiseks ja oksade sidumine. 

Seda tegime siin paar nädalat, siis tegelesime juba veidi suuremate puudega, kus pidime neid lõikusperioodiks nö ära kindlustama - seoma oksi kinni, mis võivad harvesterile ette jääda ja murduda jne. Ja viimasena korjasime valmis viinamarjade keskelt tooreid välja. Tulevasest nädalast peaks lõikus pihta ka hakkama ja siis muutume me öökullideks ära ka ehk töö hakkab peamiselt ainult öösiti olema. Seda seetõttu, et ainukesed marjad, mida saab päeval korjata, on heledad viinamarjad ja neid on vähe. Tumedate viinamarjade korjamiseks tohib olla max 18 kraadi õues sooja ja no seda on.. ainult öösel. Minu tööks on näidata harvesteridele kuhu ritta nad minema peavad, vaatama, et harvesteris mingeid ummistusi poleks, kuulama, et kõik masinad teevad õiget häält, ajama viinamarju kastides ühtlaseks (et ei hakkaks kuhjuma) ja korjama sealt välja... hiiri, rotte, linde, ämblikke ja kõiki muid pudulojuseid, kes peavad vajalikuks öösel puude vahel nahistada. Kuna poisse on meil 3 ja chaser bin'e (traktorid treileritega, kus on kastid peal, kuhu harvester viinamarju laseb) ainult 2, vahetavad nemad ilmselt päeviti oma tööposte. Ehk siis 2 alati sõidavad chaser bin'idega ja 1 neist on koos minuga spotter. Töö peaks 6 päeva nädalas käima ja eeldatavasti kestab see lõikusperiood kokku 6-8 nädalat.
Harvestist paremini ja täpsemalt saab lugeda Laura blogist sest kuigi nad töötavad teises istanduses, oleme me sama firma all ja töö on täpselt sama. Nemad on juba vaikselt harvestiga pihta hakanud, meie veel ootame.

Tahaks loota, et selle ajaga saab piisavalt raha taskutesse pista, et oma reisimisi jätkata. Ring on meil Austraaliale küll peale tehtud aga käimata on veel Tasmaanias ja mandri keskosas, siis oleks suht kõik nähtud. Lisaks on ka väike plaan põigata läbi Balilt kui võimalik.

Peale suuri reisimisi seame end jälle Lake Argyle's sisse kuni Austraalias viibimise võiduka lõpuni. Täiesti ulme ja kurb on mõelda, et meil on ainult 7 kuud jäänud. :( Eestis ma mõtleks, et 7 kuud on igavikuna kestev aeg aga siin möödub see 7 kuud silmapilguga. Aeg liigub hoopis teistmoodi.

Rääkimata on aga veel sellest, et too hetk kui me olime end siin sisse seadnud ja mõtlesime, et "aaaeh, mõnus, nüüd raha ei kulu kuskile, saab säästma hakata", otsustas üks vähemalt sajakilone känguru suitsiidihüppe me auto ette teha. Otse kümpi ka, keskele, nii et raud kõver ja vastu kapotti (nii, et kapotti ei saand lahti teha), kapott mõlkis, üks tuli koos suunatulega katki jnejne.. Meil isegi tugev auto aga isegi selle suutis ta segi hüpata. 

Mõne väiksema auto (ilma rauata) esiosa oleks  ikka puhta olematu olnud peale siukest pauku. Nii et selles mõttes vedas.. Rauda üritas Carl mitu mitu päeva sirgeks saada ja seda nii kahveltõstuki kui ka kopa jõuga. Kopaga sai natuke sirgemaks seda venitatud aga päris vinks-vonks asi ikka pole. Praeguseks on meil küll raud ees tagasi aga rauakinnitused on endiselt katki, nii et kui nüüd keegi ette hüppaks, oleks seis tunduvalt kurvem. Aga pole neid kinnitusi hetkel kuskilt võtta - lammaris käisime, seal polnud midagi, poes polnud ka miskit ja esindusest pole meile vastatud. Tuled panime uued ette aga kerega praegu tegelema ei hakka, sellega tegeleb enne müümist. Vot siuksed lood.

Nunnumeetri täiteks panen teile aga materjali me koduloomadest. :)

PS! Lake Argyle'i muusik Steve on vahepeal hakkama saanud uue plaadiga ja ta uut plaati ilmestab minu tehtud pilt. :)

Samuti on ta kokku pannud kaks videot oma lauludele, ühes on kasutatud minu tehtud pilte ja teises meie (põhiliselt Carli) tehtud videosid.

Nautige! :)