Nüüdseks on meil Sydney minevik (nagu ma ütlesin - plaane
pole mõtet teha...) aga seal sai veedetud kokku vast.. kolm nädalat? Täpselt ei
mäletagi aga midagi umbes nii. Otsisime ja otsisime tööd kuni mõtlesime, et
peaks elamispinna ära vaatama, siis saaks tööd oma asukoha järgi otsida. Nagu
ma mainisin, siis Sydney on meeletult suur ja liiklus seal on päris ulmeline, autoga
pole mõtet tööl käia, seega oleks hea kui töökoht on kodule lähedal. Leidsimegi
jälle facebooki abiga endale armsa kodukese paari teise eestlase juures.
Üks
eestlane oli tulnud sinna juba ammu ammu.. kui ma õigesti mäletan, on ta
Austraalias juba 69 aastat elanud, ise ta on miski.. 70-80 midagi ma arvan. Kui
tal ema ja õde ära surid (kes ka Austraalias elasid), pakkus ta oma sugulasele,
kes veel Eestis elas, et ta tema juurde elama tuleks, tal üksi igav. Ja nii siis
see naine pakkiski aastal 96 oma kodinad kokku, võttis lapsed kaenlasse ja kolis
Austraaliasse. Ja hiljuti kui nad kodus remonti tegid, otsustasid nad oma hoovi
peale väikese majakese ehitada, mis teistele rändur-eestlastele välja üürida.
Nii et sinna aiamajakesse me elama saimegi. :) Peale seda hakkas meil aktiivsem
tööotsimine pihta. Iga päev kandideerisime mitmele töökohale. Pea igas kohas
küsiti esimese küsimusena, et kus sa elad? Algul tundus imelik ja mõtlesin, et
mis see nende asi on aga hiljem sain pihta, et ju seepärast küsitakse, et
tahetakse kindel olla, et hommikuti tööle hiljaks ei jää (jällegi liiklus..). Ühes
lähedalolevas kohvikus käisin kohapeal ka küsimas ja seal sain vastuseks, et
kus sa varem olid?! Nemad olid juba kuu aega inimest otsinud ja eilnepäev olid
töötaja saanud. Siuke õnn siis. Carl käis kuskil autoaias intervjuul aga palka
pakuti 600 nädalas. Linnaelu kohta on see ikka vähe. Reedel mõtlesime, et kurat
võtaks.. rääkimata sellest, et me 2 nädalat olime juba üritanud siia-sinna
tööle saada, olime me viimased nädal aega eriti pingsalt otsinud ja tulemust ei
paistnud. Vaikselt hakkas mõte tekkima, et äkki peaks siiski suuna
Lääne-Austraalia peale tagasi võtma, sest seal paistab tööd lihtsam saada ja palgad
on suuremad. Tegelt see mõte oli terve nädal me peas juba vaikselt istunud aga
reedel kui miskit ei näkanud, hakkasime selle üle tõsiselt mõtlema. Otsustasime
siis ära, et uurime veel nädalavahetuse vältel tööpakkumisi ja kandideerime aga
kui esmaspäevaks midagi pole näkanud, siis jätkame oma teekonda. Nädalavahetuse
me sisustasime lihtsalt telksu passides. :D Ma avastasin ühe huvitava kanali,
kus ketras ainult kodu- ja remondisaateid. Nt kus inimesed ostsid mingi maja,
mis tavaliselt oli üpris halvas seisus ja siis tegid selle korda ja müüsid
maha, teenides kümnetes (kui mitte üle saja) tonni(des) vahelt kasu. Väga põnev
oli. :D Kui esmaspäeva õhtu juba koitis, siis keegi meiega ühendust võtnud ei
olnud, seega asi oli otsustatud - asume teele. Käisime poes, varustasime end
natuke toiduga, pakkisime oma asjad jälle kokku ja jäime homset ootama. Esimene
reisupäev käisime veel Sydney ühes rahvuspargis, et vaadata Wedding Cake Rock'i
(Pulmakoogi kivi). Ütleme nii, et.. valmistas pettumuse. :D
Esiteks arvasime,
et see on miskit suuremat ja huvitavamat ja teiseks oli sinna ümber nüüd aed ka
topitud,et inimesed lähedale ei läheks. Me ronisime kuskile põõsasse, et kivist/kalju
äärest pilti saaks. Plaanis oli ka Figure 8 Pools'e vaatama minna aga lugesime,
et seal tõusu ajal ei pruugi neid nö basseine näha olla ja kell oli just 1
saamas, mis oli suht tõusu tipp-punkt. Otsisin netist pildi, et näidata,
millest ilma jäime:
Peale pikka jalutuskäiku rahvuspargis võtsime suuna pealinna
- Canberra peale. Enne õhtut jõudsime sinna kohale ja vaatasime enne pimedat
veel Austraalia sõjamälestise üle.
Peale seda otsisime endale ööseks koha ja
jätsime muud tegevused järgmisse päeva. Meie üllatuseks ei olnudki pealinnas
tegelikult eriti miskit teha ega näha ja järgmisel päeval saigi selgeks, et kui
seal poleks sõjamälestisi ja parlamendihoonet, siis.. seal ei olekski midagi.
Tõesõna kõige igavam linn, kus me Austraalias käinud oleme. Peale Canberra
külastamist ma olen ka nende inimeste leeris, kes arvavad, et pealinn võiks
Sydney olla. Kõik eeldused selleks on olemas.. suur linn, tegevust rohkem kui
küllaga, silmailu on nii linnas kui linnast eemal.. koht, kus elu tõsiselt
käib. Aga tagasi Canberra juurde. Järgmine hommik uudistasime veel viimased
sõjamälestised üle ning parlamendihoone ka ja sellega sealne avastamine lõppes.
Järgmiseks suundusime Wagga Wagga'sse (aborigeenidel on annet olnud kohanimede
panemisega), kus elab Steve, me sõber muusik Lake Argyle'st.
Kuigi polnud
üksteist ainult paar kuud näinud, siis taaskohtumine oli ikka rõõmus. Tolle
päeva sisustasime ainult juttudega järje peale saamisega, järgmine päev
tiirutasime Wagga peal ringi ja vaatasime kohalikku elu-olu. Samal päeval
jätkasime ka oma teekonda, sest Steve'i edasised päevad olid stuudios uut
plaati lindistades sisustatud, nii et mis me seal ikka teinud oleks. Tänu
temale saime aga plaani ühe koha/tegevuse veel - Kosciuszko mäe tippu kõndimise,
Austraalia kõrgeim (2228m). Kuna see meil nii külje all oli, siis miks mitte. Samal päeval jõudsime mägedesse
ära sõidetud, kus jäime ühte eriti ilusasse kohta kämpima. Suurelt teelt
keerasime kuskile lagendikuvahelisele teele, kus mõlemal pool vaatasid meid
uudishimulikult kümneid ja kümneid kängurusid.
Tee viis meid alla jõe äärde, kus me saime uhkes üksinduses ööbida ja ilusat vaadet nautida.
Too öö vist oli meil Austraalias külmim. Mingi hetk öösel enam väga magada ei saanud, sest külm võttis nii võimust. Temperatuurinäidikut meil käepärast ei olnud aga pakume, et kuskil alla 10 kraadi oli autos sooja. Vähemalt see karge hommik pakkus meile päikesetõusu ajal ikka ülimaid vaateid.. Kõik oli udu alla mattunud.
Natukese aja pärast nägin veel emusid lagendiku peal jooksmas, hiljem kängurusid. No mida ühelt hommikult veel soovida?! See koht troonis küll me edetabelit ööbimiskohtade seas (tasuta ka veel). Nii kui meil hommikusöök söödud, lõuna kaasa pakitud, palju klõpse hommikusest imelisest loodusest tehtud, sõitsime viimased kilomeetrid mäeni ära. Auto parkisime mäe alla ja edasi viis meid poole mäe peale tõstuk. Talvel tuleb siin kusjuures lund, nii et mägi on suusatajatele avatud, nüüdsel suvisel ajal sõideti siin rattaga krossi. Me polnud kumbki suvel tõstukiga mägedes sõitnud, imelik tunne oli, nagu suusad oleks puudu. :D Lõpuks kui üles jõudsime, ootas meid ees 7km kõndi, et tippu jõuda ja pärast 7 alla tagasi. Mägedes on ikka nii sõnulseletamatult mõnus õhk, nii puhas ja.. ei teagi, täiesti teistmoodi. Kraade oli ka umbes 14 + me leidsime lund ka, nii et täitsa kodu moodi. Peale mõningat vanssimist olimegi Austraalia kõrgeima tipu vallutanud!
Seal lihtsalt istusime maha tükiks ajaks, ahmisime vaadet endasse ja kinnitasime keha, et ilma kõhukorinata alla tagasi jõuaks. Igaljuhul peab Steve'i tänama selle soovituse eest, sest see oli täitsa mõnus jalutamine ja hoopis teistsuguses keskkonnas - mõlemile meeldis. Nüüd oli aga aeg metsast välja tulla ja suurlinna poole põrutama hakata. Järgmiseks õhtuks jõudsime Melbourne kohale aga üsna õhtul, seega linna enam polnud mõtet minna. Võtsime ette jalutuskäigu pargis (siin nimetatakse neid botaanikaaedadeks aga kuna Eestis selliseid parke pole, siis te võite ekslikult mõelda, et me külastame sellist kohta nagu Tallinnas Pirital on botaanikaaed.. siin on see siiski suur-suur park, kus on siin-seal palju erinevaid taimi, lilli ja puid), sest siinsed linnapargid on alati väga ilusad.
Järgmine hommik ajasime end vara jalule ja seekord võtsime suuna kesklinna peale, et see läbi ja lõhki ära näha. Ma teen alati meile reisiplaani, nii et meil oli täpselt teada mis kõik läbi käia vaja, mida näha ja mis kui palju maksab. Melbourne's oli aga niiiii palju näha, et tegelt oleks võinud 2 päeva võtta, et kõik rahulikult läbi käia, sest osad kohad võtsid kauem aega kui ette kujutasime. Alustasime kõigepealt lihtsalt kesklinna läbi jalutamisega, mille käigus leidsime nii armsaid väikseid tänavaid, kus on kohvik kohviku otsas ja mõnus sumin käib. Carl ütles seal ringi käies, et siia peaks inimesed tulema õppima kuidas minimaalsel pinnal edukas äri püsti panna, mis on täiesti tõsi.. need kohvikud olid tõesti nii pisi-pisid ja et natukenegi ruumi juurde tekitada, olid pooled lauad välja kolitud. Ja see andis tänavale kohe siukse.. omapärase näo. Ostutänavad on siin ka täiesti omaette vaatamisväärsus.
Tee viis meid alla jõe äärde, kus me saime uhkes üksinduses ööbida ja ilusat vaadet nautida.
Too öö vist oli meil Austraalias külmim. Mingi hetk öösel enam väga magada ei saanud, sest külm võttis nii võimust. Temperatuurinäidikut meil käepärast ei olnud aga pakume, et kuskil alla 10 kraadi oli autos sooja. Vähemalt see karge hommik pakkus meile päikesetõusu ajal ikka ülimaid vaateid.. Kõik oli udu alla mattunud.
Natukese aja pärast nägin veel emusid lagendiku peal jooksmas, hiljem kängurusid. No mida ühelt hommikult veel soovida?! See koht troonis küll me edetabelit ööbimiskohtade seas (tasuta ka veel). Nii kui meil hommikusöök söödud, lõuna kaasa pakitud, palju klõpse hommikusest imelisest loodusest tehtud, sõitsime viimased kilomeetrid mäeni ära. Auto parkisime mäe alla ja edasi viis meid poole mäe peale tõstuk. Talvel tuleb siin kusjuures lund, nii et mägi on suusatajatele avatud, nüüdsel suvisel ajal sõideti siin rattaga krossi. Me polnud kumbki suvel tõstukiga mägedes sõitnud, imelik tunne oli, nagu suusad oleks puudu. :D Lõpuks kui üles jõudsime, ootas meid ees 7km kõndi, et tippu jõuda ja pärast 7 alla tagasi. Mägedes on ikka nii sõnulseletamatult mõnus õhk, nii puhas ja.. ei teagi, täiesti teistmoodi. Kraade oli ka umbes 14 + me leidsime lund ka, nii et täitsa kodu moodi. Peale mõningat vanssimist olimegi Austraalia kõrgeima tipu vallutanud!
Seal lihtsalt istusime maha tükiks ajaks, ahmisime vaadet endasse ja kinnitasime keha, et ilma kõhukorinata alla tagasi jõuaks. Igaljuhul peab Steve'i tänama selle soovituse eest, sest see oli täitsa mõnus jalutamine ja hoopis teistsuguses keskkonnas - mõlemile meeldis. Nüüd oli aga aeg metsast välja tulla ja suurlinna poole põrutama hakata. Järgmiseks õhtuks jõudsime Melbourne kohale aga üsna õhtul, seega linna enam polnud mõtet minna. Võtsime ette jalutuskäigu pargis (siin nimetatakse neid botaanikaaedadeks aga kuna Eestis selliseid parke pole, siis te võite ekslikult mõelda, et me külastame sellist kohta nagu Tallinnas Pirital on botaanikaaed.. siin on see siiski suur-suur park, kus on siin-seal palju erinevaid taimi, lilli ja puid), sest siinsed linnapargid on alati väga ilusad.
Järgmine hommik ajasime end vara jalule ja seekord võtsime suuna kesklinna peale, et see läbi ja lõhki ära näha. Ma teen alati meile reisiplaani, nii et meil oli täpselt teada mis kõik läbi käia vaja, mida näha ja mis kui palju maksab. Melbourne's oli aga niiiii palju näha, et tegelt oleks võinud 2 päeva võtta, et kõik rahulikult läbi käia, sest osad kohad võtsid kauem aega kui ette kujutasime. Alustasime kõigepealt lihtsalt kesklinna läbi jalutamisega, mille käigus leidsime nii armsaid väikseid tänavaid, kus on kohvik kohviku otsas ja mõnus sumin käib. Carl ütles seal ringi käies, et siia peaks inimesed tulema õppima kuidas minimaalsel pinnal edukas äri püsti panna, mis on täiesti tõsi.. need kohvikud olid tõesti nii pisi-pisid ja et natukenegi ruumi juurde tekitada, olid pooled lauad välja kolitud. Ja see andis tänavale kohe siukse.. omapärase näo. Ostutänavad on siin ka täiesti omaette vaatamisväärsus.
Federation Square: selle aasta (lego)jõulupuu
Rongijaam
Block Arcade ostutänav
St. Patrick's Cathedral
Melbourne Exhibition Centre / messikeskus
Käisime ka Chinatown'is
(Hiinalinnas) ja kohalikke ilusaid hooneid uudistamas (Town Hall ja paar kirikut).
Kõige rohkem aega kulus meil Melbourne muuseumi peale. Seal oli kõike alates
inimese kehast, meelest ja mõistusest kuni loomade ja esimese maailmasõjani
välja. Täitsa huvitav oli. Austraalias ringi rännates oleme me aru saanud, et
siinsed I maailmasõjas langenud sõdurid ja sõjaveteranid on nagu püha lehmad
Indias. Pole me kuskil mujal näinud, et kedagi nii au sees hoitaks. Siin on
sõjamonumendid igas linnas, alati kirjaga "lest
we forget"/"et me ei unustaks", ANZAC'i päev on Austraalia
üks suurim püha, lisaks sellele veel mälestuspäev, mis on mõlemad I maailmasõja
sõduritele pühendatud. Neist räägitakse alati suurima austuse ja
lugupidamisega. Nii et ilmselgelt suur osa muuseumist kandis edasi sõnumit I
maailmasõja sõduritest ja juhtumistest.
Peale Melbourne muuseumit hüppasime trammi peale ja sõitsime
oma auto juurde tagasi. Oligi päev õhtusse saanud ja me Melbourne uudistamine
läbi. Kokkuvõttes võiks öelda, et Sydneyl ja Melbournel käib kõva
esikohavõitlus mu lemmiklinna eest. Sydney on suur, tempokas ja ilus, Melbourne
aga kodusem, normaalse elutempoga ja ka ilus.
Peale Melbourne õnneks oli veel paljugi vaadata, sest
läksime Lõuna-Austraaliasse Great Ocean Road'i mööda. Great Ocean Road on 243km
pikk tee mööda Victoria osariigi rannikut, mis on ehitatud I maailmasõjast
naasnud sõdurite poolt hukkunud sõdurite mälestuseks. Umbes 3000 sõdurit asusid
seda teed ehitama, tööriistadeks ainult oma 2 kätt, kirka ja labidas, kasutati
ka lõhkeaineid ning lihtsamaid töömasinaid (mis tol ajal saada oli) ja asjade
tassimiseks aiakäru ja hobuseid. Loodeti, et tee saab valmis nii 2 aastaga,
selle asemel venis see 13 aasta peale (1919-1932). Teed suudeti ehitada umbes
3km kuus ja esimene teelõik sai avatud 3a peale ehitust. Oli sõdureid, kes
loobusid selle ehitamisest peale üsna lühikest aega töö raskuse tõttu kuid
osadele oli see justkui õnn, et sellist asja tehti, sest sõda oli nende peas
asjad tuksi keeranud ja neile meeldiski viibida looduses, hoida end tegevuses
ja korrastada mõtteid. 1932 sai tee lõpuks pidulikult avatud ning Great Ocean
Road'ist sai maailma suurim mälestus"märk". Rääkimata sellest, et üle
200km saab nautida merevaadet otse enda kõrval, pakub see vaatamiseks palju
ilusaid kohti.
Point Addis
Point Roadknight
Memorial Arch Great Ocean Road'il
Tee Erskine joani
Erskine juga
salakäigud :)
Hopetoun'i juga
"Nii masendav.. koguaeg peab ringi käima ja ilusaid kohti avastama.."
Twelve Apostels / Kaksteist apostlit
The Arch
Razorback
London Bridge
The Grotto
Poole tee peal käisime ka Otway's puude vahel kõõlumas.
Midagi sarnast nagu Otepää seikluspark, kus saab mitmekümne meetri kõrgusel puu
vahel trossi peal ühest puu otsast teise lennata. Kui me vaid oleks teadnud, et
see nii igav on, oleks me kõvasti raha säästnud. Ilmselt esimene atraktsioon,
mis Eestis etem on.
Õhtuks jäime veits enne Victoria - Lõuna-Austraalia piiri metsa
ööbima. Facebookis surfates leidsime ühe eestlase appihüüde, et ta on Caigunas
(Lääne-Austraalias) lõksus, sest auto pekkis. Kohas, kus eksisteerib ainult
bensiinijaam ja motell. :D Küsisin siis noormehelt, et mis abi vaja on. Varuosa
autole oli ta juba Perthist ära tellinud aga tööriistadest jäi puudu. Ütlesime,
et kui 2 päeva kannatab, siis ilmselt võiksime teda vajaminevate asjadega
varustada. Ilmselgelt oli ta õnnejunnis, sest Caiguna ei ole kindlasti koht,
mida eestlased väga tihti vooriks. Adelaide jõudes shoppasimegi talle suure
tööriistakomplekti ja asusime edasi teele. Peab mainima, et Lõuna-Austraalia on
kindlasti kõige igavam osariik kus me käinud oleme.. Looduses pole mingit
vaheldust, kõik on üks ja sama, lage kõrbelaadne maa. Natuke üle 500km enne piiri
otsustas üks autorehv meiega koostöö lõpetada ja rehvimuster lendas keset sõitu
minema. Kiirust oli meil tol hetkel 115km/h ja järsku käis ilge pauk ja kolin
ja autol kontroll tahtis kaduda. Umbes nii 50m hiljem saime pidama. Mul oli
küll siuke šokk too hetk, et ei teadnud kas nutta või naerda aga otsustasin
mitte kumbagi teha. Ega mul midagi targemat teha ei olnud kui autost välja ronida,
rehvijäänused teelt ära korjata ja Carlile moraalset tuge pakkuda
rattavahetusel.
Hiljem ei jõudnud oma kaitseingleid ära tänada sellise joppamise eest, sest alles pärast hakkad ju mõtlema mis kõik juhtuda oleks võinud. Kui oleks keegi vastu tulnud, oleks suure tõenäosusega matsu pannud, sest autot teel hoida püüdes käisime mitu korda vastassuunavööndis ära. Oleks rehv täitsa katki läind, oleks võind vabalt üle katuse käia. Nii et olgu tänatud kõik me tiivulised kaitseinglid, et kumbagi neist ei juhtunud ja et Carl nii hea juht on, et me autoga siiski teele jäime. Kui jõudsime lähimasse linna, Ceduna'sse, läksime bensiinijaama rehvirõhku kontrollima. Meie suureks üllatuseks oli lubatud 180 asemel rehvirõhk 270 - pole ime, et see rehvi tuksi keeras. Kuidas rehvirõhk aga nii mööda oli - ei tea. Algul mõtlesime, et äkki kuumaga on nii palju paisunud, hiljem mõtlesime, et äkki rehvide tasakaalustamises, kus me hiljuti käisime, pandi vale rõhk sisse. Ei tea ega saagi teada. Võtame lihtsalt õppetunnina, et nii pika maa sõitmisel tuleb rehvirõhku lihtsalt tihemini kontrollida. Kindluse mõttes otsustasime Cedunas kõik 4 rehvi autol igaksjuhuks tutikate vastu vahetada, sest kui üks juba läks, siis ega teine õnnetus ei pruugi kaugel olla. Pärast tuli välja, et ühe rehvi all oli juba nö mull, nii et ilmselt oleks see ka varsti mustri maha visanud ja siis poleks meil tagavararatast ka olnud. See "väike" vahejuhtum läks meile $800 maksma. Positiivsest küljest vaadates - vähemalt need olid ainult rehvid.. mitte sellised probleemid nagu meil Mitsubishiga olid. Lõpuks saime oma teekonda jätkata - kõigest 830km veel kuni hädasoleva eestlaseni. Meie kasuks oli õnneks fakt, et Lõuna-Austraalia - Lääne-Austraalia piiri ületades me võitsime 2,5h. Enne õhtupimedust me lõpuks jõudsimegi Caigunasse ja saime ühe inimese elu siis vähe lihtsamaks teha. Andsime tööriistakomplekti üle ja tüüp oli ikka üliõnnelik, et me juhtusime tema jaoks nö õigel ajal õiges kohas olema. Rääkisime natuke juttu ja ütlesime head aega ning läksime ise tee äärde põõsaste vahele ööbima. Caigunast saab muide alguse Austraalia pikim sirge tee - 146,6km.
Midagi uut ja põnevat see igaljuhul ei tundunud, sest terve Lõuna-Austraalia oli vahepeal üks pikk sirge, lihtsalt paar kurvi eraldasid sirget enne 146 järjestikust kilomeetrit. :D Kui me järgmisel hommikul Norseman'i jõudsime (mis oli ühtlasi esimene koht peale Adelaide'i, Lõuna-Austraalia pealinna, kus mu telefonil levi oli: vahemaa 1975km), saime tollelt eestlaselt jälle sõnumi, et kas me oleme Norsemanist juba läbi sõitnud, et tal oleks veel abi vaja kui võimalik. Tuli välja, et postiljon oli Norsemanist enne ära sõitnud kui tema pakike varuosaga Perthist sinna postkontorisse jõudis. Tahtis, et me ta paki postkontorist välja võtaks ja bensujaama viiks, kus see parseldataks mõnele inimesele kaasa, kes Caiguna poole sõidab. Ütleme nii, et toimis, sest meil oli pakk 5 minutiga käes ja edasi toimetatud ja sealt läks ka pakk nii 5 minuti sees teele. Vot niimodi saab siin asju ajada. :) Ütlesime, et ta peaks lotopileti ostma, sest siiani on tal päris hästi jopanud. Tolleks hetkeks oli ka Carli sõber Werner helistanud, et kui me Albanysse jõuame, võtaks tema paki ka autojupiga kaasa (tal oli ka auto katki). Nii et me olime päris mobiilne autoabi see reis. :D Caigunast igaljuhul võtsime too päev suuna Esperance'i peale. Esperance'i külastust ma olen juba kaua-kaua oodanud, sest paljud on suure suuga rääkinud, et seal on parimad rannad Austraalias. Perthis olid juba päris head rannad ja Whitehaven'i rand Whitsunday saarel tundus küll raske, mida ületada, aga.. tuleb tunnistada, et vist sai ikka ületatud küll! Samamoodi lumivalge liivaga rannad ja türkiissinine vesi.. täiesti unistuste koht, nagu postkaart. Esperance's on Cape Le Grand rahvuspark, kus on neid imelisi randu jalaga segada. Lucky Bay oli selline, et ma lihtsalt olin jalgupidi vees ja vaatasin ja vaatasin.. ja vaatasin aind seda ilu mis ümberringi on. Tihtipeale näeb seal ka sellist vaatepilti, kus kängurud rannal hüppavad ja päikese käes mõnulevad.
Sellistes kohtades on nii imelik olla. Eestist tulnuna ei ole sellise vaatega absoluutselt harjunud ja see tundub nagu mingi teine planeet, kuhu sa eales ei arvanud, et lähed. Ma ei tea kas meil mängib välja, aga hirmsasti tahaks sinna veel tagasi minna, kämpima, et lihtsalt nautida seda ilu ja ärgata hommikul sellises kohas. Süüa oma hommikuputru ja juua kohvi, nautides kaugete mägede ja türkiissinise vee kooslust. Igaljuhul, käisime selle rahvuspargi tervenisti läbi ja siis oli aeg päev õhtusse kuulutada. Saime magama minna mõttega, et homme on laupäev ja esmaspäevast meid töö ootab juba. :) Keset reisu tuli mul idee, et miks mitte uurida Werneri ja Laura käest kas nad meid enda juurde paariks nädalaks tööle ei saaks sebida, sest Perthi jõudes oleks nädala pärast jõulupühad peale tulnud ja sinna otsa veel aastavahetus ning sel ajal siin töö ehitusel seisab (kuhu Carl plaanis tööle saada). Nii saaks me nende juures olla aastavahetuseni ja siis edasi Perthi liikuda. Mustikakorjamise hooaeg oli siin just pihta hakanud, nii et me saimegi tööd korilastena. Laupäeval kui jõudsime Mount Barkeri lähedale, kus Werner ja Laura elavad/töötavad, hakkas Carlil Werneriga esimese asjana auto parandamine pihta. Mõned tunnid ja korras ta oligi. Werner oli ka üle mõistuse õnnelik, et auto jälle liigub. Pühapäeval käisime uudistasime natuke ümbrust ja kohalikku elu-olu ning sättisime end mugavalt sisse. Esmaspäeval seadsime 6.30ks sammud põllule ja töö võis alata. Meie esmaseks ülemuseks on mees nimega Fox, kes siis jagab meile käsklusi ja jälgib me tööd. Andis meile kasti kätte, näitas rea ette ja soovitas näppudele tuld anda. Peale meie töötas veel üle 40 inimese, kellest valdav enamus olid asiaadid. Mõtlesime, et siin me korjamise pingereas jääme ilmselt tahapoole, arvestades, et asiaadid on oma kiiruse poolest tuntud. Näpud tuleb meil siin 6h töös hoida, siis on mustikatega kõik. Päevas korjame me kokku tavaliselt 600-750kg mustikaid, mis on tavaliselt max, sest muidu istuks pakkijad terve öö tööl ja külmik ei mahuta ka vist rohkem. Ja kui päeval temperatuur tõuseb ja päike kütab, hakkavad mustikad ka pehmeks ja lödiks muutuma. Õnneks saame me peale mustikate veel natuke lisatööd teha. Mustikad on siin tegelikult nö kõrvaläri ja veiniistandus on see, millele põhiliselt keskendutakse. Viinamarjad veel valmis ei ole aga meie ülesanne ongi siis nende valmimist soodustada sellega, et kitkume puudelt hommikupäikese poolt u 170cm kõrguselt lehti ära. Asi siis selles, et puud saavad ühelt poolt (pealelõuna ja õhtupäike) palju rohkem päikesevalgust kui hommikupäikese poolt, seega küpsevad ühel pool viinamarjad kiiremini. Tavaliselt antakse meile 2 rida teha, mida teeb olenevalt rea pikkusest pool tundi kuni poolteist tundi (minu kiiruse juures..). Üks päev oli meil niiiiiiiiiiiii pikk rida, et lõppu ei paistnud ega paistnud. Peale selle muutub see tegevus iga päevaga aina raskemaks ka (vähemalt praegu, alguses), sest see on korralik õla-kätetrenn. Nii et too hetk kui ma olin nii kaugel, et ei paistnud ei algust EGA lõppu ja teadsin, et teine rida on veel vaja teha, siis oli päris ahastuse tunne peal küll. Õnneks on Carl minust kiirem, nii et kui ma teist rida lõpetasin, siis nägin ühte oranži täppi mulle rea lõpust vastu liikumas. Ja nii on see pea iga päev olnud. :D Viimane kord kui meile eraldi anti 5+5 rida teha, siis reaalsus oli see, et Carl tegi 7 ja mina 3. :D Fox on selles mõttes aga mõnus tüüp, et näha on, et eestlasi ta eelistab. Alguses kui oli vaja paberimajandusega tegeleda, ütles ta, et eestlastega on hea lihtne, neil alati viisad ja kõik paberid korras. Brasiillased ja hiinlased pidid kõige hullemad olema selles osas. Kui esimest korda tegime viinamarjapuudel lehtede kitkumist, saatis ta meid sinna, kus puu pealt sai 2x rohkem raha (tüki hind) ja ütles, et hiinlased ei pea teadma. :D ja nüüd viimane kord saatis ta meid lõpetama seda ala, kus eelmisest korrast jäi 10 rida tegemata ja andis meile 5 rida teha, samas kui teised tegid endiselt 2 rida. Ning üks päev kui ta küsis, et millal me siis lahkuda tahame ja me ütlesime, et 28. detsember oleks vast kõige lihtsam, kuna siis palgapäev, vajus ta hetkeks mõttesse ja küsis, et: "aga kui ma teid pakkimisosakonda saaks...?" (pikem päev, tunnipalk ja kergem töö). :D Ütlesime, et miks ka mitte, sest kui palk hea, siis võib ju vabalt siin edasi olla. Juba eile teatas ta meile, et järgmisest nädalast läheme me teise töö peale (ajutiselt) üle. Nimelt juhataja poeg ja omaniku tütar, kes hetkel siin töötavad ja mustikapõllul ringi sõidavad ja korjajate kaste tühjade vastu vahetavad ning edasi mustikad pakkimisse toimetavad, lähevad järgmisest nädalast ära (üks tagasi kooli ja teine puhkusele) ning meie Carliga saame nende asemele. Nende masinate nimetust ma ei teagi.. näevad välja nagu ATV ja golfikäru ristsugutis. Suur, usteta, kastiga + treiler veel taga. Rõõmu-uudis on muidugi see, et kui ma oma tööd tahan hoida, pean ma lootma oma kiirele õppimisvõimele, et ma treileriga tagurdamisega une pealt hakkama saaks. Teoorias ma ju seda loogikat tean aga selliste asjadega kipub see praktika alati raskem olema. Ütleme nii, et üle saja kilo mustikaid ei tahaks ümber ajada. :D Praegu veel aga istume päevad läbi oma kastikeste peal ja anname näppudele tuld.
Esimene päev oli vast kõige hullem. Ega korjamises midagi hullu tegelt ju ei ole aga ei oska end hoida, et igalt poolt ei valutaks ja ei tea nippe, kuidas kiiremini korjata. Kuigi esimesed päevad valutasime me selga ja ei vallanud veel nobedate näppude oskust, siis 6nda päeva kohta võib öelda, et hakkab tulema. Selg ei valuta ja päevased korjamistulemused aina paranevad. Esimene päev ma korjasin 13 koma midagi kilo ja Carl 14 koma midagi kilo, tean, et vahe oli meil 600g. Ma olin endas ikka ülipettunud siis, mõtlesin, et isegi marju ei suuda ma kiiremini korjata kui Carl. See omakorda tähendas, et järgmisel päeval oli mul motivatsioon suurem. Toimis - korjasin 3kg rohkem kui tema (17kg). :D Siis mõtles Carl, et no mida hullu, 3kg on ikka päris suur vahe, nii ikka ei saa. See tähendas, et kolmas päev meil käis kogu 6h pingeline võistlus, kus kumbki ei tahtnud kaotajaks jääda. Werner tegi meile laost lausa otseülekannet peale iga kasti sissetoomist, kes ja kui palju ees on. :D Lõpptulemus oli see, et ma korjasin 23,9kg ja Carl 22,2kg. Me olime mõlemad suuresti üllatunud, et me üle 20kg korjasime. Too päev muidugi tõstis meil lati kõrgele, sest kui juba nii palju korjatud, ega siis edaspidi vähem ei saa korjata. :D Enne kui me siin tööd alustasime, rääkis Werner meile Ramazanist, kes on Afganistaanist pärit mees, kes on 7a mustikaid korjanud ja ta pidi siin see ainuõiguslik tabeli liider koguaeg olema. Me "võistluspäeval" tuli välja, et ma jäin talle ainult 900g alla ja viimased 2 päeva olen ma korjamises kolmandat kohta trooninud. Ega Carlgi tegelikult palju maha ei jää, ta on ikka pigem tabeli esimeses pooles. Tuleb välja, et pole need asiaadid nii kiired midagi kui räägitakse.
Hiljem ei jõudnud oma kaitseingleid ära tänada sellise joppamise eest, sest alles pärast hakkad ju mõtlema mis kõik juhtuda oleks võinud. Kui oleks keegi vastu tulnud, oleks suure tõenäosusega matsu pannud, sest autot teel hoida püüdes käisime mitu korda vastassuunavööndis ära. Oleks rehv täitsa katki läind, oleks võind vabalt üle katuse käia. Nii et olgu tänatud kõik me tiivulised kaitseinglid, et kumbagi neist ei juhtunud ja et Carl nii hea juht on, et me autoga siiski teele jäime. Kui jõudsime lähimasse linna, Ceduna'sse, läksime bensiinijaama rehvirõhku kontrollima. Meie suureks üllatuseks oli lubatud 180 asemel rehvirõhk 270 - pole ime, et see rehvi tuksi keeras. Kuidas rehvirõhk aga nii mööda oli - ei tea. Algul mõtlesime, et äkki kuumaga on nii palju paisunud, hiljem mõtlesime, et äkki rehvide tasakaalustamises, kus me hiljuti käisime, pandi vale rõhk sisse. Ei tea ega saagi teada. Võtame lihtsalt õppetunnina, et nii pika maa sõitmisel tuleb rehvirõhku lihtsalt tihemini kontrollida. Kindluse mõttes otsustasime Cedunas kõik 4 rehvi autol igaksjuhuks tutikate vastu vahetada, sest kui üks juba läks, siis ega teine õnnetus ei pruugi kaugel olla. Pärast tuli välja, et ühe rehvi all oli juba nö mull, nii et ilmselt oleks see ka varsti mustri maha visanud ja siis poleks meil tagavararatast ka olnud. See "väike" vahejuhtum läks meile $800 maksma. Positiivsest küljest vaadates - vähemalt need olid ainult rehvid.. mitte sellised probleemid nagu meil Mitsubishiga olid. Lõpuks saime oma teekonda jätkata - kõigest 830km veel kuni hädasoleva eestlaseni. Meie kasuks oli õnneks fakt, et Lõuna-Austraalia - Lääne-Austraalia piiri ületades me võitsime 2,5h. Enne õhtupimedust me lõpuks jõudsimegi Caigunasse ja saime ühe inimese elu siis vähe lihtsamaks teha. Andsime tööriistakomplekti üle ja tüüp oli ikka üliõnnelik, et me juhtusime tema jaoks nö õigel ajal õiges kohas olema. Rääkisime natuke juttu ja ütlesime head aega ning läksime ise tee äärde põõsaste vahele ööbima. Caigunast saab muide alguse Austraalia pikim sirge tee - 146,6km.
Midagi uut ja põnevat see igaljuhul ei tundunud, sest terve Lõuna-Austraalia oli vahepeal üks pikk sirge, lihtsalt paar kurvi eraldasid sirget enne 146 järjestikust kilomeetrit. :D Kui me järgmisel hommikul Norseman'i jõudsime (mis oli ühtlasi esimene koht peale Adelaide'i, Lõuna-Austraalia pealinna, kus mu telefonil levi oli: vahemaa 1975km), saime tollelt eestlaselt jälle sõnumi, et kas me oleme Norsemanist juba läbi sõitnud, et tal oleks veel abi vaja kui võimalik. Tuli välja, et postiljon oli Norsemanist enne ära sõitnud kui tema pakike varuosaga Perthist sinna postkontorisse jõudis. Tahtis, et me ta paki postkontorist välja võtaks ja bensujaama viiks, kus see parseldataks mõnele inimesele kaasa, kes Caiguna poole sõidab. Ütleme nii, et toimis, sest meil oli pakk 5 minutiga käes ja edasi toimetatud ja sealt läks ka pakk nii 5 minuti sees teele. Vot niimodi saab siin asju ajada. :) Ütlesime, et ta peaks lotopileti ostma, sest siiani on tal päris hästi jopanud. Tolleks hetkeks oli ka Carli sõber Werner helistanud, et kui me Albanysse jõuame, võtaks tema paki ka autojupiga kaasa (tal oli ka auto katki). Nii et me olime päris mobiilne autoabi see reis. :D Caigunast igaljuhul võtsime too päev suuna Esperance'i peale. Esperance'i külastust ma olen juba kaua-kaua oodanud, sest paljud on suure suuga rääkinud, et seal on parimad rannad Austraalias. Perthis olid juba päris head rannad ja Whitehaven'i rand Whitsunday saarel tundus küll raske, mida ületada, aga.. tuleb tunnistada, et vist sai ikka ületatud küll! Samamoodi lumivalge liivaga rannad ja türkiissinine vesi.. täiesti unistuste koht, nagu postkaart. Esperance's on Cape Le Grand rahvuspark, kus on neid imelisi randu jalaga segada. Lucky Bay oli selline, et ma lihtsalt olin jalgupidi vees ja vaatasin ja vaatasin.. ja vaatasin aind seda ilu mis ümberringi on. Tihtipeale näeb seal ka sellist vaatepilti, kus kängurud rannal hüppavad ja päikese käes mõnulevad.
Lucky Bay
Mississippi Point
Thistle Cove
Blue Haven Beach
Sellistes kohtades on nii imelik olla. Eestist tulnuna ei ole sellise vaatega absoluutselt harjunud ja see tundub nagu mingi teine planeet, kuhu sa eales ei arvanud, et lähed. Ma ei tea kas meil mängib välja, aga hirmsasti tahaks sinna veel tagasi minna, kämpima, et lihtsalt nautida seda ilu ja ärgata hommikul sellises kohas. Süüa oma hommikuputru ja juua kohvi, nautides kaugete mägede ja türkiissinise vee kooslust. Igaljuhul, käisime selle rahvuspargi tervenisti läbi ja siis oli aeg päev õhtusse kuulutada. Saime magama minna mõttega, et homme on laupäev ja esmaspäevast meid töö ootab juba. :) Keset reisu tuli mul idee, et miks mitte uurida Werneri ja Laura käest kas nad meid enda juurde paariks nädalaks tööle ei saaks sebida, sest Perthi jõudes oleks nädala pärast jõulupühad peale tulnud ja sinna otsa veel aastavahetus ning sel ajal siin töö ehitusel seisab (kuhu Carl plaanis tööle saada). Nii saaks me nende juures olla aastavahetuseni ja siis edasi Perthi liikuda. Mustikakorjamise hooaeg oli siin just pihta hakanud, nii et me saimegi tööd korilastena. Laupäeval kui jõudsime Mount Barkeri lähedale, kus Werner ja Laura elavad/töötavad, hakkas Carlil Werneriga esimese asjana auto parandamine pihta. Mõned tunnid ja korras ta oligi. Werner oli ka üle mõistuse õnnelik, et auto jälle liigub. Pühapäeval käisime uudistasime natuke ümbrust ja kohalikku elu-olu ning sättisime end mugavalt sisse. Esmaspäeval seadsime 6.30ks sammud põllule ja töö võis alata. Meie esmaseks ülemuseks on mees nimega Fox, kes siis jagab meile käsklusi ja jälgib me tööd. Andis meile kasti kätte, näitas rea ette ja soovitas näppudele tuld anda. Peale meie töötas veel üle 40 inimese, kellest valdav enamus olid asiaadid. Mõtlesime, et siin me korjamise pingereas jääme ilmselt tahapoole, arvestades, et asiaadid on oma kiiruse poolest tuntud. Näpud tuleb meil siin 6h töös hoida, siis on mustikatega kõik. Päevas korjame me kokku tavaliselt 600-750kg mustikaid, mis on tavaliselt max, sest muidu istuks pakkijad terve öö tööl ja külmik ei mahuta ka vist rohkem. Ja kui päeval temperatuur tõuseb ja päike kütab, hakkavad mustikad ka pehmeks ja lödiks muutuma. Õnneks saame me peale mustikate veel natuke lisatööd teha. Mustikad on siin tegelikult nö kõrvaläri ja veiniistandus on see, millele põhiliselt keskendutakse. Viinamarjad veel valmis ei ole aga meie ülesanne ongi siis nende valmimist soodustada sellega, et kitkume puudelt hommikupäikese poolt u 170cm kõrguselt lehti ära. Asi siis selles, et puud saavad ühelt poolt (pealelõuna ja õhtupäike) palju rohkem päikesevalgust kui hommikupäikese poolt, seega küpsevad ühel pool viinamarjad kiiremini. Tavaliselt antakse meile 2 rida teha, mida teeb olenevalt rea pikkusest pool tundi kuni poolteist tundi (minu kiiruse juures..). Üks päev oli meil niiiiiiiiiiiii pikk rida, et lõppu ei paistnud ega paistnud. Peale selle muutub see tegevus iga päevaga aina raskemaks ka (vähemalt praegu, alguses), sest see on korralik õla-kätetrenn. Nii et too hetk kui ma olin nii kaugel, et ei paistnud ei algust EGA lõppu ja teadsin, et teine rida on veel vaja teha, siis oli päris ahastuse tunne peal küll. Õnneks on Carl minust kiirem, nii et kui ma teist rida lõpetasin, siis nägin ühte oranži täppi mulle rea lõpust vastu liikumas. Ja nii on see pea iga päev olnud. :D Viimane kord kui meile eraldi anti 5+5 rida teha, siis reaalsus oli see, et Carl tegi 7 ja mina 3. :D Fox on selles mõttes aga mõnus tüüp, et näha on, et eestlasi ta eelistab. Alguses kui oli vaja paberimajandusega tegeleda, ütles ta, et eestlastega on hea lihtne, neil alati viisad ja kõik paberid korras. Brasiillased ja hiinlased pidid kõige hullemad olema selles osas. Kui esimest korda tegime viinamarjapuudel lehtede kitkumist, saatis ta meid sinna, kus puu pealt sai 2x rohkem raha (tüki hind) ja ütles, et hiinlased ei pea teadma. :D ja nüüd viimane kord saatis ta meid lõpetama seda ala, kus eelmisest korrast jäi 10 rida tegemata ja andis meile 5 rida teha, samas kui teised tegid endiselt 2 rida. Ning üks päev kui ta küsis, et millal me siis lahkuda tahame ja me ütlesime, et 28. detsember oleks vast kõige lihtsam, kuna siis palgapäev, vajus ta hetkeks mõttesse ja küsis, et: "aga kui ma teid pakkimisosakonda saaks...?" (pikem päev, tunnipalk ja kergem töö). :D Ütlesime, et miks ka mitte, sest kui palk hea, siis võib ju vabalt siin edasi olla. Juba eile teatas ta meile, et järgmisest nädalast läheme me teise töö peale (ajutiselt) üle. Nimelt juhataja poeg ja omaniku tütar, kes hetkel siin töötavad ja mustikapõllul ringi sõidavad ja korjajate kaste tühjade vastu vahetavad ning edasi mustikad pakkimisse toimetavad, lähevad järgmisest nädalast ära (üks tagasi kooli ja teine puhkusele) ning meie Carliga saame nende asemele. Nende masinate nimetust ma ei teagi.. näevad välja nagu ATV ja golfikäru ristsugutis. Suur, usteta, kastiga + treiler veel taga. Rõõmu-uudis on muidugi see, et kui ma oma tööd tahan hoida, pean ma lootma oma kiirele õppimisvõimele, et ma treileriga tagurdamisega une pealt hakkama saaks. Teoorias ma ju seda loogikat tean aga selliste asjadega kipub see praktika alati raskem olema. Ütleme nii, et üle saja kilo mustikaid ei tahaks ümber ajada. :D Praegu veel aga istume päevad läbi oma kastikeste peal ja anname näppudele tuld.
Esimene päev oli vast kõige hullem. Ega korjamises midagi hullu tegelt ju ei ole aga ei oska end hoida, et igalt poolt ei valutaks ja ei tea nippe, kuidas kiiremini korjata. Kuigi esimesed päevad valutasime me selga ja ei vallanud veel nobedate näppude oskust, siis 6nda päeva kohta võib öelda, et hakkab tulema. Selg ei valuta ja päevased korjamistulemused aina paranevad. Esimene päev ma korjasin 13 koma midagi kilo ja Carl 14 koma midagi kilo, tean, et vahe oli meil 600g. Ma olin endas ikka ülipettunud siis, mõtlesin, et isegi marju ei suuda ma kiiremini korjata kui Carl. See omakorda tähendas, et järgmisel päeval oli mul motivatsioon suurem. Toimis - korjasin 3kg rohkem kui tema (17kg). :D Siis mõtles Carl, et no mida hullu, 3kg on ikka päris suur vahe, nii ikka ei saa. See tähendas, et kolmas päev meil käis kogu 6h pingeline võistlus, kus kumbki ei tahtnud kaotajaks jääda. Werner tegi meile laost lausa otseülekannet peale iga kasti sissetoomist, kes ja kui palju ees on. :D Lõpptulemus oli see, et ma korjasin 23,9kg ja Carl 22,2kg. Me olime mõlemad suuresti üllatunud, et me üle 20kg korjasime. Too päev muidugi tõstis meil lati kõrgele, sest kui juba nii palju korjatud, ega siis edaspidi vähem ei saa korjata. :D Enne kui me siin tööd alustasime, rääkis Werner meile Ramazanist, kes on Afganistaanist pärit mees, kes on 7a mustikaid korjanud ja ta pidi siin see ainuõiguslik tabeli liider koguaeg olema. Me "võistluspäeval" tuli välja, et ma jäin talle ainult 900g alla ja viimased 2 päeva olen ma korjamises kolmandat kohta trooninud. Ega Carlgi tegelikult palju maha ei jää, ta on ikka pigem tabeli esimeses pooles. Tuleb välja, et pole need asiaadid nii kiired midagi kui räägitakse.
Ülimõnus on siin praegu muidu see, et tööpäev algab juba nii
varakult, mis tähendab, et me ~7-8 tunnine tööpäev saab siis 1-2 paiku juba
lõpu. Terve päev alles ees. Siin ei ole see kell 5 ärkamine midagi keerulist ka.
Teiseks olen ma mitu päeva mõelnud, et kõik ämblikufoobia
all inimesed tuleks Austraaliasse saata, kus neil lihtsalt tuleb õppida
ämblikega koos eksisteerima (täitsa tean ühte inimest, kellel oli ämblike ees
paaniline hirm ja tagasi tuli hirmust vabana, sest kellel on tööd tehes aega
jälgida igat ämblikku kui neid leidub iga nurga peal). Kui me mustikaid
korjame, siis on ämblikud koguaeg siin ja seal põõsas ja põõsaste vahel. Kuigi
ma pole ämblikke kunagi paaniliselt kartnud, ei meeldinud nad mulle sellegi
poolest ja pigem lõpetasid nad oma elupäevad mu sussitalla all. Siin pole
probleemi käed põõsasse pista ja ämbliku ümber navigeerida, et oma ühte
mustikat kätte saada. Me kodus pesitseb palju Huntsman ämblikke, kes välimuselt
on päris hirmutavad (suured) kuid tegelikult ei tee nad miskit. Ükspäev kukkus
üks selline mulle käe peale kui ma ust avasin, mis ehmatas ära küll, nii et kõva
tants läks lahti aga kiljuma ei pistnudki. Edasi käis Carl temaga ringi ja
demonstreeris teda kui oma kodulooma kui too Carli käes oma niidi otsas rippus.
Elame me suures hoones, mis väljast näeb suht laohoone välja
aga sees ühes nurgas on 5 tuba, keskel suur niisama olemise ala koos suure laua
ja grilliga ning teisel pool köök, wc, vannituba ja telksutuba. Elame siin
kokku kuuekesti, meie kaks, Werner ja Laura ning üks Prantsuse paar (mõlemad
vist 30a). Werner hirmutas meid enne siiatulekut juttudega, milline see
Prantsuse paar on. Meil pole nendega eriti veel mingit probleemi olnud aga need
olukorrad, mis neil Werneri ja Lauraga on olnud, on päris idiootsed. Tööl
töötavad nad kõik ühes ruumis koos, nii et peale tööd saame ikka kuulata, millega
nad seekord neid närvi suutsid ajada. :D Näiteks see naine oli kobisenud, et
miks liiklusmärgil on naine lapsega, peaks olema pükstega isik, sest muidu on
diskrimineerimine - kas siis isa ei jalutagi lapsega või?! Peale selle olevat
Laura Werneri ori, sest ta pesi Werneri kausi peale söömist ära. :D Kui me
kohtusime esimest korda, siis ma just olin maasikaid lõikamas ja kõik teretasid
ja surusid kätt, ma ütlesin ka ilusti tere aga ütlesin, et ma ei hakka kätt
suruma, mul käed maasikased, mille peale too naine teatas, et ega jah, maasikad
on ju tähtsamad. :D Poleks nii jahmund old, oleks tagantjärgi talle selle
maasikase käe pihku surund. Ja paar
päeva tagasi oli probleem, sest too naine ütles Carlile tere (kuigi Carl oli
juba tere öelnud, seega teist korda enam ei öelnud) aga ta Carli tere ei
kuulnud, mille peale ta ka midagi kobises (a'la et enam ei kõlba tere öeldagi) ja
pärast prantslanna ütles Laurale, et me oleme agressiivsed. :D
Seega ma hoian neist teadlikult eemale ja ei satu nendega samasse ruumi, sest selliste napakate mõtteavalduste peale tahaks ma nad kaugele kuu peale saata ja soovitaks neil sealt mitte kunagi tagasi tulla.
Seega ma hoian neist teadlikult eemale ja ei satu nendega samasse ruumi, sest selliste napakate mõtteavalduste peale tahaks ma nad kaugele kuu peale saata ja soovitaks neil sealt mitte kunagi tagasi tulla.
Seekord siis sellised lood. Hea tõdeda igaljuhul, et
eestlased on siin eelnevalt lippu kõrgel hoidnud, tänu millele me ülemus hoiab
meid. Jääb ainult üle jätkata eelmiste eestlaste töökusega ja mitte mainet alla
tirida. Kui ma seda mustikalaadungit nüüd treileri peal ümber ei aja, siis
peaks vast hakkama saama küll . :) Ptüi-ptüi-ptüi!
