Osa 32 ehk jälle teel (II osa)

Lõpuks saab me tripisaaga ka kirjaliku jätku. Põhjus, miks me viimati 400km rannikust eemale sõitsime, oli see, et sattusin taaskord lugema Merilini ja Jake blogi ja seda kuidas nemad eelmisel aastal idarannikul trippisid ja tööd tegid - nimelt said nad tööotsa viljakoristusel ja täpselt samal ajal (oktoobri alguses), ainult, et aasta hiljem, lugesin ma nende postitust kuidas nad parasjagu seda tööd teevad. Seega võtsin ma Jakega ühendust, uurisin natuke maad ja juba kaldusimegi me oma esialgselt marsruudilt kõrvale, et leida üles GrainCorpi kontor ja tööd küsida. Ah et miks me siis lihtsalt cv-sid ei saada? Nagu eelnevalt maininud olen, on platsi lendamise puhul võimalus tööle saada nii umbes 10x suurem. Pealegi selle töö peale on alati suur tormijooks, sest kuigi päevad võivad venida kõrghooajal väga pikaks, siis töö iseenesest kontimurdev ei ole ja vastutasuks saad kopsaka palga. Aga nii kui me hakkasime GrainCorpi kontorit otsima, oleks see nagu maa alla vajunud. Käisime mitmel aadressil ja küsisime kohalike käest, samuti võtsin jälle ühendust Jakega - seal, kus kontor veel eelmisel aastal oli, seda enam polnud ja mitte ükski kohalik ei teadnud ka asjast mitte mummugi. Helistasime ka nende infotelefonile aga nemad ainult raiusid, et pane oma cv teele ja kui teil joppab, siis võtame ühendust. Me muidugi olime ammu seda teinud aga ei uskunud sellesse väga. Nii et noh.. kõige edukam missioon ei olnud. Mis siis ikka, tagasi rannikule. Plaan oli minna Fraser'i saarele (liivasaar) aga kuna enne seda jäi ka tee peale rahvuspark, kus pidavat saama rannas autoga sõita, otsustasime proovida. Kahjuks oli aga vesi nii palju tõusnud, et rannas sõit jäi seekord ära. Küll aga olid need randaviivad teed sama liivased ja kogemuse saime kätte. Ka kinnijäämise kogemuse. 

Alguses eriti positiivne tunne küll ei olnud, sest ega seal pargis palju inimesi ei käinud, telefonilevi tuli taga otsida ja meie ei saand ei edasi ega tagasi. Õnneks me olime siiski nii palju varustatud, et meil oli mingi pisike julla, millega sai rehvidest rõhku vähemaks lasta (ja mingi pump, millega pärast rehvid norm rõhku jälle saada) ja selle tulemusel saime sealt liivaaugust ilusti välja. Pärast mõtlesin, et isegi kui me ainus võimalus oleks olnud teiste inimeste peale loota, siis poleks olukord nii pilvine ikkagi olnud nagu ma algul ette kujutasin. Paar inimest ehk ikka päeva jooksul oleks sealt läbi käinud. Oleks see kuskil läänerannikul juhtund, kus pole vahel mitusada kilomeetrit ei midagi, siis oleks veits nirum seis olnud. Nii et lõpp hea, kõik hea! Muidu tol hetkel kui me seal kinni istusime, arvas üks agentuur, et nüüd on kõige õigem hetk Carlile helistada ja tööd pakkuda. Hoolimata halvast levist said jutud aetud ja Carlile lubati tööd - Gold Coasti läheduses. See omakorda tähendas, et me pidime Fraser'i saare ja veel mõned kohad, mida näha plaanisime, vahele jätma ja otse alla põrutama. Selleks läks meil oma 5-6h aega ja Brisbane lähedusse jõudes kogesime üle pika aja ummikuid. Olime juba täitsa ära unustanud mis imeloom see veel on. Samuti ületasime seal nii suure silla, et me silmad polnud elus nii suurt silda veel näinudki. Olime seal autos nagu kaks pooletoobist - silmad punnis ja suud ammuli. Aga see oli ka kõik, mis me Brisbane'st tookord nägime, sest meil pold eriti aega raisata kui mõistlikul ajal tahtsime kohale jõuda. Ööbimise saime me oma endiste kolleegide juures (järve äärest), kes lahkelt lubasid meil nende juures peatuda nii kaua kui tarvis. Nii mõnus oli jälle nelja seina vahel olla. Eriti kui õues oli täielik koerailm. Me saime nii laia voodi ka endale, et seal vist vahet poleks olnud kumbapidi sa magad, ikka mahud ilusti ära.  

Järgmine päev helistati Carlile agentuurist jälle, nad pidid andma info uue töö kohta aga öeldi hoopis, et whooops! me juba täitsime koha ära. See ei olnud küll uudis, mida kuulda oleks tahtnud.. niisiis tuli lihtsalt tööd edasi otsida, jälllle. Seda me loomulikult tegime aga osa ajast pühendasime ikka Gold Coasti ja Brisbane'i uudistamisele ka. 

Ripley's Believe It or Not!

Vanasti seoti Hiinas naiste jalgu, mis täielikult muutis nende jalalaba kuju, et need mahuks ära nendesse imetillukestesse "kingadesse". Selliseid jalgu kutsuti lootosejalgadeks ja see näitas seltskonnas naiste seisust. Ilma selliste jalgadeta mehed ei soovinud naistega abielluda.

 Netist võetud pilt, et näidata milline jalg pidi täpsemalt välja nägema..

Mingi kutt, kellele meeldis madusid ninast sisse toppida ja suust välja lasta :D

Maailma ajaloo pikim mees

Amazoni vihmametsade alal elasid kunagi hõimud, kes tegid oma vaenlaste peadega huvitavaid protseduure.. Kõigepealt eemaldati kolju, silmad ja suu õmmeldi kinni, siis lihtsalt öeldes keedeti peanahk ära ja pärast vormiti jälle peakujuliseks.. Pildi pealt paistavad nad isegi päris suured, tegelikkuses on nad ehk tikutopsist veidi suuremad. Selle "asja" nimetuseks on Shrunken head (kahandatud pea)

Mõlemad linnad olid ilusad aga miskipärast oma vaimusilmas olin ma neid kuidagi teistmoodi ette kujutanud.

Peale nädalat aega Carlil joppas jälle ja pakuti tööd kaheks nädalaks, viljakoristusel, üksi aga hea raha eest. Noojah.. kurb oli aga mõtlesime, et paar nädalat, selle elab ikka üle.  Vähemalt saab ta tripi kulusid natuke tagasi teenida. Naljakas on muidugi kogu see töölugu.. nimelt see kuidas ta üldse sellise töö sai - Carl luiskas, et ta oskab traktoriga sõita ja et ta on muidugi sõitnud ka nendega. Tegelikult oli asi sellest kaugel. :D Aga noh, Carli suhtumine on ju, et: "kui raske see ikka olla saab" ja siis vaatab youtubest videosid kuidas traktoriga sõita ja see oli tema jaoks piisav. :D Aga see pole tema puhul enam midagi imekspandavat, sest nii ta asju teebki - kõigele on internetis lahendus olemas.

Minekupäeval siis rentisime mulle auto, sest Carl asus meie autoga teele. Peale oma autos sõitmist rendikasse istudes oli tunne nagu istuks asfaltile maha. Carli taga koju sõites nägin ma ka ainult meie auto varuratast ukse peal. :D Minu käsutuses oli nädalake siis selline isend:

Harjumatu kuid siiski väike aga tubli. :)

Peale auto rentimist oligi Carlil aeg kotid autosse visata ja teele asuda. Uus töökoht asus ~500km eemal, nii et startida tuli varakult, et mitte pimeda peale jääda. Minul muidugi läksid kraanid lahti ja nii õhtuni välja.

Carli tööpõli

Järgmisel päeval võtsin suuna Byron Bay peale, sest esiteks mul polnud üksi midagi targemat niikuinii teha ja teiseks oli Lake Argyle'i omanik seal ja pakkus, et võiks kokku saada. Nii me siis rannakohvikus kohtusimegi ja rääkisime pikalt, mis järve ääres toimunud on ja kuidas meie tripp läinud on. Rääkis mulle kümnendat kord veel kuidas me kindlasti tagasi peame ikka tulema ja tore oleks kui juba märtsis. Peale jutuajamist asus Charlie tööasju ajama ja mina Chantal'iga (omaniku naine) läksin Byronile tiiru peale tegema. Väga-väga ilus koht on see. Ühtlasi on seal ka mandri Austraalia kõige idapoolseim punkt.

Enne lahkumist soovitas Charlie mul netist uurida ajutisi töid, et nendele pidavat ka oma spets lehekülg olemas olema. Koju jõudes asusingi sellise lehekülje otsinguile ja peale mõningat tuhnimist saatis mind ka edu. Kandideerisin seal ühele tööle ja järgmise päeva õhtuks oli ka mul töö olemas. :)

Tööks oli ühe paarikese elamises ja majaümbruses korda lüüa/hoida ja teha igast nipet-näpet töid siin ja seal. Väga lebo tööots ja koht kus nad elasid, oli lihtsalt.. uskumatu. Ma arvan, et ma ei liialdaks kui siuke maja koos sellise vaatega oleks iga inimese unistus, kes ei ole just paadunud linnavurle.

Vaade mu toa aknast

Filmiõhtud. Terve sein ekraaniks :)

Minu tuba

Kuigi mu elu seal oli pealtnäha nagu luksus - tuba oli nagu hotellis, midagi selle eest maksma ei pidanud ja söögi eest samuti mitte - siis mida aeg edasi läks, seda rohkem ma sealt minema tahtsin. Lihtsalt nende elustiil absoluutselt ei istunud mulle.. Kogu nende maja oli pidevalt üks seapesa, sest kui midagi vaja läks, siis see ka võeti aga tagasi kunagi ei pandud. Kui tehti süüa, siis karbid, kiled, kaaned (kõik kus mingi söök sees olnud) vedelesid kas laua peal või laua all, laud ise kõigega koos, millega veel olla saab. Ja kui söök valmis saab, siis eelnevat ära ei koristata, süüakse söök ära ja visatakse nõud kraanikaussi. Pesemist ootav nõudekuhi mitme meetrine. No siuke täielik hoolimatus. Mind ajab siuke asi ikka ülimarru. :D Lisaks olid neil kodus olemas nii suured söögivarud nagu sõda oleks tulemas aga ikka kui poodi mindi (~iga 3 päeva tagant), oli arve $500. No ei mahu pähe..

Kuna Austraalia linnavälistes kohtades pole veesüsteemiga kõige paremad lood, siis siin on suuured-suured tünnid, kuhu kogutakse vihmavett ja allikavett. Mingil hetkel aga läks mingi pump katki, mis vett edasi pumpab ja nii me olime vahepeal 4 päeva ilma veeta. Pesta ikka saime, neil on teine maja veel ~10km edasi ja seal oli veega kõik okei. Aga noh.. jõuan tagasi selle nõudekuhja juurde. :D Tubadesse ja wc-desse saime me peale 4 päeva vee tagasi aga kööki endiselt mitte. Ja see köögi vaatepilt näris mu närve juba nii palju, et kuna oli just plaanitud linna minna, lasin ma neil osta 2 hästi suurt kaussi, et ma saaks kodus nö vanaviisi nõud ära pesta. Tõin õuest basseinist vett, ühte kaussi soojendasin vee ja teise külm vesi ja nii ma pesin nõusid NELI tundi! Ma olin selle selgineva vaatepildiga nii rahul, et mulle lausa meeldis nõusid pesta.

Peale 10t päeva, kui Carl mulle lõpuks järgi tuli, kadus õhtul elekter ka ära. :D No siis mul oli topelt heameel sealt ära minna. Carlil tegelikult ei olnud töö päris läbi veel aga kuna neil vihma sadas ja tööd siis teha ei saanud, oli see ideaalne hetk mulle järgi tulla. Nii me siis suundusime koos tagasi Carli farmi. Sealne farmipaarike oli väga tore. :) Nood paar päeva kui Carl veel tööd tegi, aitasin ma majaperenaist koristamisega. Aga tööd oligi ainult paariks päevaks veel ja nii me jälle teele pidimegi asuma. Olime otsustanud, et kuna töö pärast jäid osad kohad nägemata, võtsime suuna just sinna. Tsivilisatsiooni jõudes tegime veel peatuse poes, et uus videokaamera osta, et oma seiklusi edasi filmida saaks. Järgmine peatus - Fraser Island! Juba Fraserile pääsemine oli omamoodi - lihtsalt sõidad autoga keset randa ja ootad praami.

Praamisõit ise oli vast ainult 10 minutit aga oi kus neile meeldis röövida selle eest - $120 kahele. Aga no kui me just lennukiga ei taha minna ja jala saarele tiiru peale teha, ei jäänud meil muud üle. Fraser on siis 120km pikk ja ~24km lai liivasaar, kus on veidi alla 200 püsielaniku + ~200 koeralaadset püsielanikku ehk dingot. See on maailma suurim liivasaar ja ühtlasi kuulub ka UNESCO maailmapärandi hulka. Fraseril oli 2 kohta, mis mulle väga meeldisid:

Indian head

ja 

McKenzie järv

Indian Head oli niisama ilus koht aga järve oli veits harjumatu näha helesinise veega ja ümbritsetud valge liivaga.

Ööseks jäime kämpama mere äärde. Ma arvan, et kogu tripi jooksul mu lemmik ööbimiskoht. Nii mõnus on enne magamajäämist kuulata merekohinat ja vaadata tähistaevast.

Järgmine päev käisime läbi veel viimased kohad, mida näha tahtsime 

Maheno laevavrakk

ja siis suundusime tagasi mandrile ja Noosa poole. Noosa on selline Byron Bay sarnane koht, kus sa lihtsalt kõnnid mere äärset rada mööda ja imetled loodust. :) 

Noosas joppas meil veel sellegi poolest, et nägime esimest korda vabas looduses koaalat!

 Lihtsalt lebotas oksa peal ja tudus. Kui üles ärkas, vaatas kuidas surfarid laineid püüavad, pistis paar lehte põske ja mõnules edasi. Milline elu!

Peale Noosat oli pikk sõit jälle ees, suunaga Byron Baysse, sest Carl ei olnud seal veel käinud ja tahtis ka ära käia. Peale Byronit võtsime suuna Port Macquire, Newcastle'i ja Sydney peale. Port Macquire'st läbipõikamist nõudsin mina, sest mina olen ju see koaalahull, kes peab neid igal võimalusel nägema. Nimelt oli seal koaalahaigla. Koaalahaiglasse satuvad siis need vaesekesed, kes enam ise mingil põhjusel looduses hakkama ei saa või vajavad ajutist ravi. Nt mõni oli metsatulekahju tagajärjel pimedaks jäänud, teisel mõni luumurd ja üllatavalt palju oli suguhaigeid koaalasid. Nagu ei oleks osanud arvatagi, et neid siuke asi vaevab. :D

Igaljuhul ravitakse nad seal terveks ja lastakse loodusesse tagasi. Newcastle millegi erilisega ei üllatanud aga seevastu Sydney.. kõigega. Esimene päev me ei olnud muidugi kõige arukamad ja ronisime autoga linna - SUUUR VIGA. Liiklus oli jõhker ja ummikud veel jõhkramad.  Parkimine maksis $25, mis tundub palju aga me olime tõeliselt õnnelikud, et pühapäev oli, sest nädala sees oleks see üle $60 olnud. Vot siuksed lood. Sydney uudistamist alustasime aga Madame Tussauds vahakujude muuseumiga. Ilmselt üks ägedamaid näitusi, kus käinud oleme. Peab tunnistama, et need vahakujud on ikka tõesti väga-väga sarnased. 

Ian Thorpe

Selfie Justin Bieberiga

Härrad Einsteinid

Alf ja Carl

Leonardo DiCaprio

Brad Pitt & Angelina Jolie-Pitt

Edasi läksime Sydney ikooni - ooperimaja otsinguile. Ega ülimalt raske teda leida ei ole, arvestades ta suurust - paistab igalt poolt välja. Ooperimaja juurest on Sydney teisele ikoonile - Harbour Bridge'le (sadama sillale) samuti hea vaade. 

Mõlemad on hiiglaslikud. Päris imelik tunne oli neid näha, sest siukseid asju näeb ju ainult piltidelt! Võtsime ka ette jalutuskäigu botaanikaaias, mis sai alguse ooperimaja kõrvalt. Ilus, ilus.. nägime seal oma silmaga ka bambust kasvamas ja kohvipõõsast. Hiljem uudistasime lihtsalt kesklinnas ringi ja imetlesime igasugu ilusaid hooneid. 

St. Mary's Cathedral (Püha Maarja katedraal)

Queen Victoria Building (Kuninganna Victoria hoone)

Town Hall (Raekoda?)

Ostutänav

Järgmine päev  käisime ka linnas, ainult, et rongiga. Läksime linna natuke teise pilgu alt vaatama ehk kõrgelt - Sydney Tower Eye'st. 

Lõunat käisime söömas Eesti majas, kus on üsna värske Eesti kohvik. No nii mõnus kodune tunne oli sinna sisse astuda. Eriti tervitatav oli näha, et pakuti borši ja kartulisalatit ja rosoljet ja leiba heeringa ja hapukoorega ja osta sai pelmeene ja kohukesi ja leiba ja heeringat ja Salvesti suppe ja Kalevi šokolaadi ja.. no igasugu asju! 

Sõime kõhud täis ja pakkisime koti ka kaasa ja nüüd saame natuke Eesti toitu hiljemgi nosida. Rongijaama poole tatsates nägime, et Sydney tänavad peale tööpäeva lõppu on täpselt sellised nagu ma olen telksust New Yorki tänavaid näinud

Inimesed,

inimesed igalpool!

Tallinna vanalinna tänavad kenal suvisesel päeval on lapsemäng selle kõrval. Peab mainima, et rongiga liiklemine ongi kõige kiirem ja tõhusam siin, sest bussiliiklus on ka ummikutest mõjutatud.

Järgmisel päeval võtsime väikse sõidu ette ja läksime uurima, kus need Kodus ja võõrsili inimesed siis õieti elavad. Leidsime koha üles kui ka leidsime inimesed üles! Ehk sattusime sinna just võtete ajal. 

Kuna ma ise pole kunagi seda sarja jälginud, siis polnud ka äratundmisrõõmu ühest või teisest kohast. Aga noh, nähtud ikkagi.

Käidud sai ka Bondi rannas, mis on vast kõige populaarsem Sydney rand ja kus oli sealsamas ka üks ülivinge bassein, mille pilt on mul iidamast-aadamast arvutis olnud kui "unistuste bassein" ja ma algul ei teadnud isegi kas see on osav fototöötlus või päris bassein. Aastaid hiljem sain teada, et täitsa päris ja asub Sydneys ja kuna me Sydneys ju oleme, poleks ma seda mingi hinna eest nägemata jätnud. :)

Bondi rand

Bondi Icebergs Pool

Nüüdseks oleme Sydneys täpselt nädala olnud. Ja endiselt töötud. Muidugi on meil tööpakkumisi olnud aga miski pole päris sobinud. Esimene pakkumine oli piimafarmis aga pakuti miinimumpalka (17 midagi) + söök/elamine palgast maha. Carl oleks vast a'la 50 tundi nädalas saanud aga mulle pakuti kuskil 30+ kanti. Teine pakkumine oli õunafarmi, kus oleks pidanud harvendustööd tegema aga seal taheti liiga pikaks ajaks meid + söök/elamine samuti palgast maha. Siis pakuti tööd farmis, kus Carl oleks viljalõikusel jälle töötanud ja mina perenaisele abiks. See farmer lasi meid üle. Ja viimane pakkumine oli lillefarmis, kus kõik paistis alguses sobivat ja kui me platsi lendasime, lasti meil 2h õues 41 kraadi käes päike lagipähe paistmas oodata. Millest esiteks sai meil kõrini (ei näita just head suhtumist oma töötajatesse) ja teiseks saime me ootamise ajal vestelda teiste töötajatega, kes ei kiitnud tööd just taevani. Midagi rasket see tegelikult ei paistnud aga töö oli väga organiseerimata ja tööpäevadel polnud mingit kindlat algust ega lõpuaega ega isegi seda kas sa kindlasti iga päev töötad. Siuke asi ju ka ei sobi, nii ei saa palgas kindel olla.

Mõnele võibolla tundub, et me eriti pirtsakad töö suhtes, et no kui tööd on, siis tuleb ju võtta! Aga päris nii ka see ei ole. Tuleb siiski vaadata mis on mõistlik ja mis mitte ja kuidas palgast välja tuleb. 17 dollarit tunnis tundub ehk eestlasele suur summa aga siin (osariigis, sellel tööalal) on see miinimum. Eestis töötades miinimumpalka saades sa ei tunne ju ka, et sa suure rahahunniku otsas istuks. Ja kui me oleme varem töötanud kohas kus me saame head palka ja elamine on tasuta ja toit on ka nende poolt (või vähemalt ükski tööandja kulul), siis ei tõmba töötama väikse raha eest, kus sa muud kulud pead ka ise kandma. (Linnas töötades ei olegi selliseid töid aga linnast eemal farmides see ei ole ebatavaline.) Nii et kui me teame, et peame elamise/söögi eest ise hoolt kandma, peab palk olema piisavalt hea, et meile mõistlik rahasumma pärast kätte jääks. 
Teiseks on see legendaarne probleem (piltlik näide):

Kui tööandjad soovivad, et sul on enne 22 aastaseks saamist juba 10 aastat töökogemust

Ehk siis igalpool on nõutud mitu-mitu aastat töökogemust.
Hetkel me peatume Sydneys ja mõtlesime, et vaatame võibolla siiski paariks kuuks linnatöö. Aga eks näis kuidas läheb. Ühest asjast me oleme Austraalias olles aru saanud on see, et  PLAANE  EI  OLE  MÕTET  TEHA! Need ei lähe 99,9% ajast nii nagu me plaanind oleme. Seega ei ütle me nüüd midagi kindlat, et me kindlasti siia pidama jääme, aga.. plaan on selline. :D Paariks kuuks linnavurledeks. Sydney on vähemalt väga ilus linn kus linnavurle olla. Jah, ta on metsiku tempoga linn ja hiiglama suur aga samas on siin palju teha ja palju näha ja ta on tõesti ilus linn. :) Hetkel peatume karavanpargis linna külje all, elame nagu Naksitrallid autos. 
(Mul tuli meelde, et ma pole näidanudki teile me auto "voodi" konstruktsiooni ja ruumilahendust.. parandan vea)

Istmed sai tõstetud 30cm kõrgemale vaheraami abil (mille Carl ise meisterdas), et tekitada alla kolaruum ja peale magamisruum

Kaaslasteks on meil siin päeval mets-kalkunid,

kes on siuksed vargad ja korralageduseloojad, et teevad närvi mustaks, kuid vastukaaluks ka Rainbow Lorikeet'id,

kes on nii sõbralikud, et täna üks lendas mulle lausa käe peale. :) Öisteks kaaslasteks on opossumid, kes on samasugused varganäod kui kalkunid aga vähemalt nunnumad, nii et neile ma seda nii pahaks ei pane. :D 

Ja siis on siin keegi müstiline röövlind, kes üks hommik otse me nina eest taldrikult võileiva pealt peekoni alt muna niimodi ära varastas, et me ei jõudnud isegi näha, kes too varas oli.

Kusjuures mul meenus, et ma ei ole teile sõnakestki meie viisasaagast rääkinud, kuigi see paar kuud vana teema juba. Ühesõnaga viisataotlused andsime sisse kas 29. või 30. august, sest 1. septembrist oli seadus jälle muutumas ja see oleks tähendanud, et me oleks pidanud viisataotlusega sisse andma ka kõik oma teenitud palgalehed ja hunnik muid pabereid.. ühesõnaga suur patakas paberimajandust, mida varem võidi täiendavaks materjaliks küsida kuid ei pruugitud. Minul läks 8 päeva kui mul viisa käes oli aga Carl ei saanud ega saanud oma viisat.. järve ääres tööl olles küsiti talt iga päev kas ta on juba viisa saanud ja on küsitud ka peale seda kui me lahkusime.. alati oli vastuseks ei ja kõik imestasid, et niiiii kaua läheb aega. Ja nüüd, LÕPUKS, peale 2,5 kuud sai ka Carl oma viisa kätte. Aega läks aga asja sai. :D

Vot. Nii et reisust rääkides, nagu arvata oli, ei läinud see absoluutselt plaanipäraselt. Meie täiesti esialgne plaan oli see, et peatume Gold Coastil mõned kuud ja siis edasi Sydneysse (muidu oleks kohe Sydney esimeseks pakkunud aga ta tundus liiga kaugel :D). Siis toimus plaanide muutus ja plaanisime kindlasti Whitsunday saartele tööle saada ja siis edasi vaadata. Noh, sinna me ju tööle ei saand. Ja selleks ajaks tundus, et jummala suva kuhu läheme, peaasi, et linnast eemale ja normaalselt tööd saaks teha ja palka selle eest. Niikaua aga kuni konkreetset tööd olemas pole, pole mõtet suurtest linnadest ka eemale ronida, nii et ikkagi jätkasime Gold Coasti marsruudil. Siis tulid juba väiksed tööotsad ja peale seda enam Gold Coastile tagasi ei tõmmanud, nii et võtsimegi suuna Sydney poole. Nii et täielik tohuvabohu. :D

Tripi ajal pidasime kohusetundlikult ka nö raamatupidamistabelit, et vaadata kui palju raha kulub. Toome siis avalikkuse ette ka. 

Kõik summad on kahepeale

No söök ja kütus on elementaarne. Väljas sõime me tavaliselt alati lõunaajal, sest esiteks pole meil külmkappi mis asju värskena hoiaks ja teisena saab väljas süües lihtsalt kiiremini kui ise kokkama hakates. Mõnikord kui me ekstralaisad olime, siis sõime õhtust ka väljas. Aga hommikusööki reeglina tegime ikka ise. Väljas süües minimaalne kulu tavaliselt $15 nägu. Turismi alla läksid siis nt loomaaiad või mingid muud pääsmed. Ööbisime enamasti karavanparkides, nii et 30+ oli nende tavaline taks. Darwinis ööbisime hotellis, seepärast seal ka kõrgem kulu. Ja kui pole mingit kulu, magasime kuskil teäärses puhkealas. Ja kõige-kõige parempoolses tulbas on siis mis vahemaa päeva jooksul maha sai sõidetud. Pidasime seda senikaua kuni Gold Coasti lähistel mõneks ajaks pidama jäime.

Nii et 21 päevaga sai sõidetud läbi 4 osariigi. :) Lääne-Austraaliast alustasime, Põhjaterritoorium, Queensland ja New South Wales. Põhjaterritooriumil liikus aeg juba 1.5h edasi, Queenslandis veel pool tundi otsa ehk 2h ning New South Wales'is on muidu Queenslandiga sama aeg aga nemad keeravad kella ehk siia jõudes läks veel 1h otsa. Seega kokku 8h ajavahe Eestiga. Aga siis keerati Eestis kella ja nüüd oleme 9h-ga eraldatud. :D 

Esimesel pildil tripp Perthist Lake Argyle'i ja teisel Lake Argyle'st Sydneysse. Nii et pikk maa on tuldud.. pikk maa veel minna. :)

PS! Ärge unustage kiigata mu Flickr'i albumisse, sinna tuleb jooksvalt pilte juurde ja juurde. :)