Osa 31 ehk jälle teel (I osa)

Nagu ülemustega kokku lepitud sai, jäi me viimaseks tööpäevaks 20s september ja 23ndal oli plaanitud lahkumine. Viimased paar nädalat tööl ausaltöeldes natuke venisid, sest inimesi oli vähe ja tööl olles otseselt midagi teha ei olnudki, koguaeg tuli tegevust otsida. Carlil muidugi seda probleemi ei olnud, sest tal niigi tegemist küllaga ja Georgie oli ka Uus-Meremaal oma perel ja sõpradel külas, nii et tal oli tööd lausa kahe eest. Aga eks nii kipub olema, et õues on koguaeg midagi teha (isegi kui arvad, et midagi teha pole, võid vabalt lehtede riisumisega päeva ära sisustada) aga leti taga olles oleneb kõik klientidest. Ja kui kliente pole, pole ka tööd.

Esmaspäeval, 21sel, pidasime nende väheste allesjäänud töökaaslastega veel istumise. Sõime, jõime ja heietasime ning 1 paiku öösel lõpuks läksime magama ära. Tänu sellele, et õhtul oli vaja ära juua 2 šampust, millest ühe me saime tasuta kui Freshwateris ööbisime ja teise leidis Carl kuskilt põõsast peale pulmi, mis me juures peeti + meesboss oli tol õhtul ka väga lahke käega ja kallas koguaeg kõike juurde mis tal baarikapis leidus, siis järgmine hommik mu peakesele küll väga helde ei olnud. Ja noh, ideaalne aeg ka kui õrna-pea-sündroomi põdeda ju - just siis kui kogu elamise kokku peab pakkima. Töökaaslased rääkisid juba kuid, et nad tahavad näha kuidas kogu see kraam meile autosse ära mahub, et raudselt peame autole veel katuseraami sebima ja pool maha jätma. Tutkit! Õhtuks oli kogu telgi sisemus + toa sisemus autosse ära pakitud. Kui asjad pakitud, käisime ukselt uksele ja viisime töökaaslastele kaardid ja väiksed kingitused. Ritaga (me majapidamisjuht) käis meil nagu nö "ära panemine", sest esiteks kinkis ta meile ööbimise standardtoas 2ks ööks enne lahkumist (nagu Safaris meil juba mugav poleks olnud..) ja kui me viisime talle kingi + lillekimbu mis ma Georgie abiga meisterdasin, tuli ta järgmise kingiga lagedale.  

Meisterdatud lillekimp Ritale

Me aind vangutasime pead.. Üldse saime me lahkudes nii palju pisikinke, et tunne oli nagu jõulud oleks varem saabund. Aga kui olime viimase öö oma uhkes vaatega toas (tänu Ritale..) ära veetnud, oligi käes lahkumise hommik.. Oligi täpselt siuke tunne, et ei tea kas nutta või naerda, sest niiiiiiiiiii kahju oli ära minna, samas idarannik juba kutsus. Teadsin, et sellest tuleb palju huvitavam reis kui eelmine ja teele jääb palju rohkem ilusaid kohti, mida näha. Aga ikka oli kurb!

Esimesel päeval sõitsime Katherini, mis jäi meist umbes 500km kaugusele. Kuna olime juba Põhjaterritooriumil, liikus ajavahe Eestiga 6.5h-le. Ma ei hakka edaspidi pikka juttu tegema igast kohast, pildid räägivad enda eest. :)

Katherine Hot Springs (termaal)

Teisel päeval oli plaanis meil Katherine orgu minna aga tuli välja, et  sinna saab ainult tuurile minnes, nt paadiga. Ja töökaaslased ei soovitanud seda praegu teha, sest kuiva hooaja lõpp on ja sellepärast seal mingit vägevat näha ei saa. Nii et see jäi vahele ja liikusime edasi koske vaatama.

Nitmiluk National Park: Edith Falls

Douglas'e termaalveekogus oli kohati nii kuum vesi, et kõrvetas. Tuli vähe sügavam koht otsida, kuhu end sisse seada,  muidu võisid end päris ära kõrvetada.

Douglas Hot Springs

Järgmisena ma käisin peale, et lähme Liblikaorgu ja kui minema hakkasime, siis see oli siuke off-road tee, et 17km, mis sinna viis, me sõitsime tunda aega. Ja kirsiks tordil ei olnud seal vabsje mitte midagi vaadata. :D Tee peal oli ainult mustmiljon kängurut, keda näha sai. Aga kängurud ei ole enam mingi uus vaatepilt, nii et Carl vaatas kurja pilguga ja mul ei jäänd muud üle kui silmad maha lüüa.

Hommikul sõitsime edasi Litchfieldi rahvusparki. Siiamaani ilmselt kõige ilusam rahvuspark, kus käinud oleme. Suur park, hea ligipääs kõigele ja võrreldes muu loodusega, mis ümbruses oli, oli seal ikka vääga roheline.

Litchfield National Park: Termite Mounds (termiidipesad)

Litchfield National Park: Buley Rockhole

Litchfield National Park: Florence Falls

Litchfield National Park: Tolmer Falls

Litchfield National Park: Wangi Falls

Kuna Litchfieldis jõudsime oma soovitud sihtkohad poole päevaga ära vaadata, saime hakata Darwini poole sõitma. Bronnisime endale seal kesklinnas kaheks ööks toa ja enne õhtut olime kohal. Õhtul jõudsime veel kaubanduskeskuses ringi uudistada ja oligi päev õhtus. Too öö oli üle poole aasta esimene kord kui me vihma nägime! Darwinis hakkas vaikselt vihmahooaeg pihta.

Kuna oli nädalavahetus, olid erinevad marketid käimas, kust me esimese asjana hommikul läbi käisime. Teisena läksime muuseumit uudistama, kus oli Darwini ajalugu ja aborigeenide kunst. 

Põhjaterritooriumi muuseum & kunstigalerii

Darwin on suhteliselt uus linn, sest lähiajaloo jooksul on ta pidanud end 2 korda pea, et nullist üles ehitama. Esimene kord peale II maailmasõda kui jaapanlased Darwinit pommitasid ja teine kord peale orkaan Tracy't 1974 aastal. Peale muuseumikülastust läksime linna botaanikaaeda. Kohe esimesi samme tehes nägime hiiglaslikku püütonit puu otsas puhkamas. 

Julgustav! Botaanikaaed ise oli ilus, natuke uskumatu, et selline rohelus keset linna eksisteerib, eriti koos vihmametsaga! 

See oli esimene kord meil vihmametsa näha ja seal ringi käia. Niiniiniiii ilus. :) Botaanikaaiast liikusime edasi veits modernsemat linna uudistama ja käisime Waterfrontil jalutamas. See on siis poodlemise ja restoranide tänav otse lahe ääres. Käisime ka Esplanade'l jalutamas, mis on kergliiklustee mere ääres. Lõpetuseks uudistasime kesklinnas veel ringi ja käisime väljas söömas. Läksime Kreeka restorani, sest juhtumisi üks mu järjekordne tuttav Küproselt on ka end Austraalias sisse seadnud ja töötab nüüd ühes väga populaarses Kreeka restos. 

Söök oli ikka täiesti autentne sellega, mis Küprosel oli. Mmm-mm-mm! Kui kõhud täis, läksime hotelli ära ja nautisime viimast ööd voodit ja võimalust voodist telksi vaadata.

Oma viimasel Darwini päeval külastasime hommikul jälle marketeid ja suundusime oma järgmise sihtpunkti poole - Kakadu rahvuspark. Kakadu on hiigelsuur rahvuspark, seega seal veetsime kokku 2 päeva. 

Aborigeenide kunst Kakadu rahvuspargis: Nourlangie Rock

Viimased sihtpunktid Kakadu's olid Jim Jim Falls ja Twin Falls. Mõlemasse viis rada, mis oli aind 4-veolistele autodele mõeldud aga Jim Jim'i olid 2 tagaveolist otsustanud ikka enda õnne proovima minna. Nii palju neil õnne oli, et sinna said aga tagasiteel jäid mõlemad ühes kohas kinni. 

Need, kes meie ees olid, tõmbasid mõlemad välja. Jim Jim oli lihtsalt vapustav vaatepilt, hoolimata sellest, et kosk ei jooksnud.

Kakadu National Park: Jim Jim Falls

Twin Falls'i me ei pääsendki, sest seal oli 2 veeületuskohta, millest esimene oli me autole juba veits riskantne ilma snorklita.. Teine oli jõe ületamine, mis oli veel sügavam, nii et isegi kui oleks esimesest kohast üle saand, siis jõest mitte.Vee ületamiskohtades pesitsesid soolaveekroksid ka, nii et see on koht, kus hätta ei tahaks jääda. :D Hommikul suundusime edasi Elsey rahvusparki, kus oli jälle paar termaalveekogu. Esimene neist oli nii-nii helesinise veega ja mõnus soe.

Elsey National Park: Bitter Springs

 Teine oli suht sogane ja tee sinna oli küll ilus, läbi vihmametsa, aga iga palmipuu otsas rippus sadu ja sadu nahkhiiri. :/ 

Kuna peale Elsey't hakkas see tripi igavaim osa ehk aind sõit-sõit-sõit, siis tol päeval peale termaalikaid sõitsime lihtsalt nii kaugele kui jõudsime. Õhtuks jäime Elliott'i, mis oli eriti pisike küla keset ei kusagit.. Jäime karavanparki, kus me üllatuseks pesitsesid  veel paabulinnud ja 1 koer. Paabud olid inimestega nii harjunud, et neid võis vabalt käest sööta. 

Söötmise tegi keeruliseks aind see, et kõik mis sa paabudele anda tahtsid, tahtis koer enne ära süüa.

Hommikul nägime kuidas isased paabud emaseid võrgutada üritasid. 

Järgmised 2 päeva oli Carl nii sõitmisele pühendunud, et tal polnud tahtmist ei söögi- ega vetsupeatusi teha. Need tuli vaidlemisega välja kaubelda. Vähemalt esimesel sõidupäeval saime jälle sammu võrra edasi ehk Queenslandi piiri ületatud, mis omakorda keeras me kella jälle pool tundi edasi, nii et ajavahe Eestiga on meil nüüdsest 7h.

Põhjaterritooriumi - Queensland'i piir

Kolmas sõidupäev hakkas loodus jälle muutuma ja oi kui ilusaks. Kõik oli Lääne ja Põhja Austraaliast ikka totaalselt erinev. Käisime mitmeid erinevaid koske uudistamas ja sõitsime läbi kõige maalilisema looduse, mis ma näind olen. 

Millaa Millaa - Malanda vaheline tee 

Millaa Millaa Falls

Zillie Falls

Ellinjaa Falls

Dinner Falls

Barron Gorge

Kui me Malandas lõunat sõime, siis ütlesin, et siia tahakski jääda. Loodus on niiiiiii ilus ja nii mõnus väike linnake/külake siin. Siiamaani ausaltöeldes natuke kahju, et sinna ei saanud jääda aga kahjuks polnud seal mingeid tööpakkumisi. Too päev oli vast kõige rohkem avastamist ja erinevusi ja ilu täis, siiamaani on see päev kuidagi eriliselt meeles. Tolle päeva õhtuks jõudsime täitsa (ida)rannikule välja kah, ööbisime Palm Cove's, otse mere ääres. 

Tuul oli küll seal mega ja alates tollest kohast on vihm meil nagu sabarakk järgi käinud. Õhtul vaatasin veel ilmateadet, et saaksin hommikul enne vihma üles tõusta ja hommikusöögi valmis teha aga tutkit. Vihma pidi sadama kella 8st alates, ma ärkasin üles kell 6 ja kui ma kl 6.15 noa sain paprikasse löödud hakkas vihma sadama. Putkavahimaja ma ütlen! Seega pakkisin söögiasjad jälle kokku ja autosse ja ajasin Carlile ka kargud alla ja ütlesin, et nüüd lähme kuskile hommikust sööma. Otsustasime tolle päeva veeta vihmametsa uudistades. Kõigepealt peatusime Port Douglases hommikusöögiks ja siis sõitsime edasi Daintree vihmametsa poole. 

Killuke Daintree vihmametsast

Daintree oli ikka üliülimõnusilus koht.. Port Douglases ja Daintrees sõites ütles Carl, et ta pole terve Austraalias oldud aja jooksul pidanud nii palju rooli keerama kui siin 1 päeva jooksul. :D Tee oli tõesti käänuline, vahepeal ühtegi sirget teeotsa polnudki, lihtsalt kurv kurvi otsa. Minule kui kõrvalistujale tegi see vaatepildi palju huvitavamaks. :D Loomadest võis siin näha Cassowary'sid. 

Cassowary'd on suuured emulaadsed lennuvõimetud linnud, kes üldiselt on arad ja  hoiavad inimestest eemale aga kui satuvad inimestega kokku ja inimesed provotseerivad, võib sulle mõlema jalaga korraga äsada ja seljuhul lendad kui pudrukuul selg ees minema. Nii et torkida ei tasu. Tänapäeval on nad juba üsna haruldased ja neid leidubki ainult põhja Queenslandis ja Paapua Uus-Guinea'l. Meil isegi joppas ja nägime paari. :) Käisime veel Vihmametsa Avastamiskeskuses, kus kõndisid vihmametsas ringi ja kuulasid klappidest juttu sealsete puude, taimede, viljade, putukate, satikate ja loomade kohta. 

Lõunaks istusime maha rannakohvikusse ja nautisime täiesti paradiisilõunat.. Kui kõhud täis, läksime ranna peale jalutama ja kogu seda ilu imetlema. 

Daintree vihmametsas olles oled sa ainukeses kohas maailmas, kus 2 UNESCO maailmapärandi kohta on külg-külje kõrval: Daintree vihmamets ja Suur Korallrahu (Great Barrier Reef), mis laiub üle 2000km pikkuselt kõrval. Õhtuks jõudsime vihmametsast välja ja jäime ööseks karavanparki.

Hommikul võtsime suuna Cairns'i poole kuid tee peal hüppasime ka krokside seiskluskeskusest läbi. Tegime väikse tiiru paadiga laguuni peal, söötsime Cassowarysid ja üritasime känguruga selfiet teha (kängurul ei olnud selfietuju). 

Peale seda käisime veel loomaaias, kus ma sain LÕPUKS OMETI koaalat kaisutada. 

Too päev üritasime varem õhtule saada, et valges veel pesu saaks ära pesta ja lihtsalt puhata, sest Carl oli juba sõidust päris läbi. Mitte, et ma poleks talle korduvalt ja korduvalt pakkunud, et ma sõidan ise vahepeal.. Ei, talle ei sobi. Sest siis me äkki jõuame pool tundi hiljem sihtpunkti - milline õnnetus! :D Ja teiseks, siis peab tooli ettepoole liigutama ja seda olevat väga raske tagasi paika saada kuna asjad võivad taga ära vajuda. :D Nii et nende 2 põhjuse tõttu ma ilmselt sel hiigeltripil barankat keerata ei saagi.

Järgmine hommik võtsime ka vabalt, sest plaanis oli ainult veits üle 300km sõita, et jõuda Rollingstone'i, kus pesitsesid nüüd Peter & Heather, me endised töökaaslased järve äärest. Nad lahkusid juba augustis, et võtta Rollingstone'i karavanpargis vastu juhataja assistendi koht. Jutustasime nendega terve õhtu ja järgmise hommiku veel takkaotsa ja läksime jälle teele. Seekord Airlie Beach'i poole, kus plaanisime natukeseks pidama jääda, et proovida õnne saartele tööle saamises, sest Airlie Beach on värav kõigile ahvatlevatele saartele seal.. Whitsundays, Hamilton, Hayman, Hook, Daydream Island jnejne. Kuna me järgmised päevad nägid niikuinii ette ei midagi muud kui töökuulutuste läbisirvimist, otsustasime me end lähimaks ajaks Whitsunday saare & Suure Korallrahu tuuriks bronnida. See oleks absoluutne patt jätta seal käimata kui juba Airlie Beach'is oled. Tuuri aja saime ülejärgmiseks päevaks. Vahepealsel päeval uurisime niisama linna peal ringi aga kui jõudis kätte tuuri päev, parampampampaa - ... sadas vihma! Pidime olema 9.30 trikstraks karavanpargi ees valmis, kust meid üles korjati ja siis juba tibutas. Kui sadamasse jõudsime, hakkas üks hetk suht padukat tulema. Ilmast tingituna otsustasime endale kalipsod ka võtta, sest niisama oli juba külm, rääkimata siis tuule ja vihmaga merel. Ja nii oligi.. sel paadil oli u 900 hobujõudu mootorid, seega liikus see üsna lendlevalt edasi, mis tähendab, et niigi suur tuul oli veel hullem ja niigi hull vihm oli kaa veel hullem + kõik muu vesi mis üle paadi ääre sisse lendas. Mul oli konkreetselt nii külm, et vana hea Eesti talve tunne tuli peale, kui õues on -20 ja varbad on tuimad ja sõrmed on tuimad ja hambad plagisevad. Ja siis  peale tunnist sõitu, kui vihma endiselt sadas, öeldi, et hophop, vette nüüd, snorgeldama! :D Ega ausaltöeldes ei kutsunud küll.. Aga nägemata ma seda korallrahu ka ei kavatsend jätta. Muidugi kohe kui ma vette hüppasin, oleks ma heameelega siiski tagasi sisse tulnud, sest peale selle, et vees ka külm oli, olid lained algul nii jõhkrad. Ujusin eemale ja ikka lained panid hullu.. Aga siis otsustasin, et ei lase end sellest häirida vaid lihtsalt keeran kõhuli ja keskendun sellele, mida merepõhjas vaadata on. Ja no..  V A A A U U U U U !!! Seda vaatepilti ei saa lihtsalt kirjeldada, seda peab ise nägema! Vee all olles mõtlesin, et isegi telksust seda vaadates sa ei saa seda tõelist pilti ette. Vaatad küll, et on ilus aga sa mõistad alles ise seda kõike nähes KUI massiivne ja ilus see kõik on. Ma arvan, et Suurel Korallrahul snorgeldamine on siiani kõige lahedam kogemus mu elus, kuigi ilm oleks võind küll veits helgem olla.. Heameelega oleks tulevases videos seda vaatepilti teiega jaganud aga just seal, snorgeldades, otsustas me seikluskaamera otsad anda ja isegi seda viimast snorgeldamise videot mulle mitte alles jätta. :( Nojah, mis siis ikka. Kusjuures märk sellest, et snorgeldamine mulle ikka VÄGA meeldima peab, oli veel see, et Carlil hakkas rohkem külm ja ta ronis minust varem paati tagasi. Tavaliselt on ta ikka külmakindlam ja suurem hüljes kui mina aga ilmselgelt mitte siis, kui asi puudutab snorgeldamist! :D Aga kui me tunnike+ läbi sai, läksime kõik tagasi pardale ja pidime pool tunnikest veel külma sõitu kannatama, et Whitsunday saare Whitehaven randa sõita, kui ka lõpuks meil hakkas tunneli lõpus valgus paistma.. ehk päike tuli välja! Kalipso lendas kus see ja teine ja läksime kohe soojale rannaliivale ennast üles sulatama. 

Sealne liiv on nii puhas valge ja nii peenike, et niisama kätte võttes on sel lausa sametine tunne ja kui kõnnid, siis jalgealune krigiseb. See liiv koosneb 98% ulatuses silica-st (ingl. k. internet tõlgib selle kui räni??), see pidavatki nii valge värvuse liivale andma. Üks hea omadus, mis sellel liival oli, oli see, et ta ei lähe kunagi nii kuumaks, et võimatu oleks kõndida, nii nagu tavalise liivaga randadel. Nii et nii me lihtsalt istusime ja nautisime.. Vahepeal sõime lõunat ja siis läksime ühele jalutusrajale, mis viis meid ühte vaatepunkti. Vaate üle kurta ei saanud! :)

Me sööginoolijad

Jalutuskäik kulmineerus sellega :)

Poole 4 paiku hakkas kahjuks aeg meil seal saarekesel otsa lõppema ja pidime tagasi "koju" minema.

Reedel tegime oma viimased pingutused ja saatsime suure hulga cv-sid laiali. Kusjuures mulle isegi helistati aga nagu saatuse kiuste olin ma too hetk looduskutsungil ja Carl ei võtnud ka mu telefoni vastu. Tuligi välja, et Hamiltoni saarelt helistati, sest helistaja oli mulle kohe meili ka saatnud. Üritasin kordades tagasi helistada aga ei midagi.

Kuigi me olime just posu cv-sid laiali saatnud ja nädalavahetus tuli peale ja teadsime, et kui keegi me tööpalvetele üldse vastab, siis alles esmaspäeval, tundus meile laupäevaks, et me oleme liiiiiiga kaua ühe koha peal olnud ja mitte midagi teinud. Seega pakkisime asjad kokku ja asusime teele.

I osa lõpp

Hetkel oleme teel olnud 20 päeva ja loodan, et varsti leiame mingi töö, sest eestlaslik rahutus on juba peal. Imelik on nii kaua ilma tööta olla.

Siiamaani võib kokkuvõtteks öelda, et kauem on see trip kestnud kui eelmine niikuinii aga siin pool on lihtsalt niivõrd palju rohkem vaatamisväärsusi. Kosk kose otsa, rahvuspark teises pargis kinni.. Ja üks asi sai meil Carliga selgeks, milles me isegi natuke üllatunud olime: meile ei meeldi linnas üldse nii palju kui outbackis (linnast kaugel eemal). Lake Argyle's meeldis meile väga ja kuigi vajalike ostude tegemiseks pidime me edasi-tagasi 140km maha sõitma ja Kununurras ei olnud ka alati kõike mis vaja, ei tundnud me millestki NII hullult puudust, et kohe elada ei saa. Idarannikul on ka nii olnud, et kuigi iga linnake siin on omamoodi ilus ja mõni kohe väga + kõik on käe-jala kaugusel, siis linnast eemale saades on alati kuidagi parem tunne. Nagu näiteks eile - me olime 400km eemal rannikust kuskil eikusagil aga mõnus oli olla! :)

Järgmiste seiklusteni!