Ahoi lugejad! Jälle on kuu
möödas. Endiselt tundub täiesti uskumatu kui kiiresti siin aeg läheb ja teiseks
olen ma nii palju tööl, et ma pole elu sees nii vähe arvutitki lahti löönud.
Vahepeal seisis vist paar nädalat telgi nurgas ilma, et ma pilkugi oleks ta poole
pööranud. Nii et blogi aktiivsest pidamisest ei saa siin hetkel kahjuks juttu
pidada.. Ütleme nii, et siinsed tööandjad tõesti ei puhunud niisama suusoojaks,
et varsti hakkab hooaeg ja läheb
kiire(ma)ks ja saate tunde kõvasti juurde. Juuni alguses läks siin sõna otseses
päeva pealt kiireks ja nüüd nii ongi. Vahepeal kiirem, vahepeal sutsu rahulikum
aga tööd on ikka koguaeg ja palju. Kui tavaliselt on teeninduses nädalavahetus
kiirem aeg, siis siin on vastupidi. Nädalalõpp rahulikum ja nädala algus kuni keskpaik
on siuke hullumajam aeg.
"Kiire aeg"
defineeritult tähendab siis seda, et vahepeal on meil autode ja karavanide rivi
suure teeni välja, inimeste järjekord poes on uksest välja ja elektriga
kämpakohtadele on ootejärjekord järgmise-ülejärgmise päevani ning karavanpark
on pea, et ääreni täis. Ühesõnaga, palju inimesi - palju tööd. Hetkel on natuke
kiirem kui tavaliselt ka seetõttu, et 4-pealine tööliste seltskond on hetkel
mitmetuhande kilomeetri kaugusel kalal, sukeldumas ja snorgeldamas.
"Puhkajate" graafik naisbossu silmade läbi - esmaspäeval kalastamine, teisipäeval sukeldumine, kolmapäeval snorgeldamine, neljapäeval joomine, reedel kalastamine, laupäeval keda huvitab, pühapäeval sõidavad tagasi
Ühesõnaga ühed
rügavad tööd ja teised ulbivad meres varbad taeva poole. Samas, samal ajal kui
nad on ära olnud, on võetud 5 uut töölist, nii et peaks nagu tasakaalus olema..
aga ei ole. :D Nende uute tööliste seast on ka üks armas paarike pärit Gold
Coast'ilt, kuhu me eeldatavasti järgmisena liigume. Ise teavad nad meid alles
vähem kui nädala aga nad juba pakkusid, et kui me edasi liigume, siis võime
nende juurde elama minna, sest neil 1 magamistuba niikuinii üle. Ise nad
liiguvad ilmselt samal ajal kodu poole kui meie, ainukese vahega, et meie
põhja-ja idarannikutmööda, nemad lääne- ja lõunarannikutmööda (seega kauem). Ja
neil pidi kodus olema väike kollikoer, keda mul lubati lõpmatuseni nunnutada ja
kellega tegeleda. iiiiiiIIIIIIIiks! =)
Õnneks meil on siin ka 2 koera, üks omaniku, teine juhatajate oma. Juhatajate
Austraalia karjakoer on täiesti sõltuvuses oma pallist, nad kaks on nagu sukk
ja saabas, üks ei lähe teiseta kusagile. Ja selline asi, et Jessie pallimängust
ära väsiks on täiesti välistatud.
Jessie
Omaniku koer Rocky on aga taksi- ja.. kellegi
segu. Ja mõlemad nad istuvad/lamavad pooltel päevadest tööl ukse taga ja
ootavad oma omanikke ja Jessie muidugi loodab, et keegi viitsib talle 12h
päevas (niikaua kuni peremehed tööl) palli loopida. Paar päeva tagasi aga otsustas
Jessie teha Carliga prügiringi kaasa, et päev vähemalt natukenegi huvitavam
oleks, eks.
Carl prügiringil. Bossile ütles, et: "Indian style!" / "India stiilis!"
Siis kui Carl paberit ja pappi prügikastis põletama läks ja tossu
hakkas igast otsast tulema, siis tagasi autosse istudes oli näha, et Jessie
kardab suitsu ja istus Carlile sülle ja keeldus sealt lahkumast. :D Nii siis
Carl hommikuse prügiringi lõpetas, koer süles sõites. Jessiel on tegelt natuke
kurb minevik. Mõned aastad tagasi kui üks mees sõitis siit pargist kodu poole,
ise täis nagu tinavile, pani ta autoga matsu ja Jessie oli temaga autos. Peale
matsu jooksis Jessie kuskile teadmata suunas ära ja päevi hiljem ilmus ta siia
karavanparki tagasi. Juhatajad võtsid ta oma hoole alla ja kuigi too
roolijoodik käis teda hiljem tagasi nõudmas, tagasi teda ei antud ja elab
siiamaani juhatajate hoole all. Aga peale seda õnnetust kardab ta igasugust
kõva heli-müra-pauke jne, ilmselt kõike mis autoõnnetusele viitab. Kui ma
õigesti aru olen saanud, siis Rocky on ka siia kuidagi "ilmunud",
mitte pole teda võetud. Ja meil on ka kanad. Ja ämblikud ja maod ja mürgised
konnad ja papagoid. Nii et meil nagu mini koerade varjupaik ja loomaaed. :D
Linnupesa
Aga
see on täitsa tore. :) V.a. kohalikud muud linnud, sest neil on hetkel vist
paaritumishooaeg ja see kaagutamine ja kraaksumine, mis siin toimub, on
hullllumeeelne! Kui oleks võimalus, paneks nad kasti ja saadaks kuskile
kaugele-kaugele ära. Kui hommikul telki kogunev palavus üles ei ärata, siis
linnud võtavad mu äratamise igaljuhul oma südameasjaks! Ilm otsustas ka oma
"suuna" lõpuks ära, sest 14-21 kraadiseid ilmasid pole meil enam
olnud. Püsivalt üle 30 ikka. Ükspäev otsustas ilm natuke leebem olla ja terve
päev oli pilves, nii et päike ei vasardanud lagipähe ja täitsa inimese tunne
oli kohe ringi liikuda. See päev muutis mu pehmoks ära ka, sest peale seda
tundub iga päev mulle niiiiii palav ja paneb igatsema Eesti suveilmade järgi.
Ilmselt keha on aastaaegadega ikka harjunud ja nüüd annab siis märku, et ammu
oli aeg juba aastaaja vahetuseks. :D Samas ma absoluutselt ei igatse seda, et
hommikul välja minnes peaks kihtidena riideid selga panema ja kunagi ei tea mis
ilm on ja mis riietega end eelseisvaks päevaks varustada. Siinse ilma kohta
saab hetkel öelda, et järgmine ilmamuutus tuleb ehk oktoobris-novembris. :D
Juuni algul käis kusjuures siin
üks saade "Sunrise" (Päikesetõus) ja edastas siit hommikul kl 4 või 5
ilmateadet.
Nad on Austraalia tiirul ja edastavad iga hommik erinevast
Austraalia paigast ilmateadet. "Sunrise" saade on võrreldav Eesti
Terevisiooniga, ainult et kõvasti populaarsem vist, sest inimesed olid täiesti
pöördes, et see teleseltskond siin oli. Samal ajal käis siin veel keegi kuulus
kokk, kuulus blogija ja keegi "Kodus ja võõrsil" tegelastest. Siuksed
kuulsused kohal ja me ei teadnud ühtegi neist, niru küll. :D
Aga vähemalt üks asi pole niru -
eile sain ma esimest korda peale siia tööleasumist (ehk peale 2.5 kuud) keset
päeva (kl 3) tööga ühele poole! ..ja ma olin täiiesti laip. Carl vaeseke töötas
veel õhtuni baaris, ta oli ka juba keset päeva laiba nägu. Õnneks oli täna vaba
ja järgmine nädal lubas Leanne meile 3 vaba päeva ja pakkus töörügamise eest trippi
El Questro'sse! El Questro on looduspark, siit ~150km eemal ja seal saab
samamoodi kämpida, majutuses ööbida või niisama päevaks jalutama, nautima või
tuuridele minna. Lake Argyle'l on aga El Questro'ga diil, et emma-kumma
töötajad saavad üksteise karavanpargis tasuta kämpida või odavamalt majutuses
ööbida ning tuurid ja söögid on samuti alega. Algul küll kaalusime, et kas
võtta see pakkumine vastu või minna hoopis Katherine'i, mis on lähim suurem
linn meile aga lõpuks otsustasime ikka El Questro kasuks. Ilmselt tuleme sealt
puhanumana tagasi kui tuleks Katherine'st.
Oma vabadel päevadel siiani me
midagi suurt ja märkimisväärset eriti teinud pole - 1 päev läheb alati pesu
pesemise, koristamise ja söögitegemise peale. Eelnevatel nädalatel
"tuunisime" natuke oma telgiesist ka - saime led-tuled kätte, nii et
nüüd meil valgustus nii mõlemas telgis kui ka "terrassil" ning telgi
ees laiub maas kate, tänu millele hoiame me telgid puhtamana ja veits mõnusam
on siin telgi ees tatsata.
Viimasel ajal oleme ka natuke
rohkem ümbrust uudistamas käinud. Kununurrast tagasitulles me alati käime
Spillway'st läbi, kus peaks elama üks ~4m krokodill, keda me näha üritame aga
siiamaani pole õnneks läinud. Ühel korral tegelt nägime teda taamal ringi
ulpimas aga tahaks ikka lähemalt ja täissuuruses näha.
Grant'i ja Jen'i soovitusel
otsisime ka Thompson Springs'i üles, kus on lihtsalt üks mõnus
"olemise" koht ja veesilm, kus mõnuleda.
Tee sinna oli muidugi
konarlik ja läbi võsa aga kohale me jõudsime (ainuüksi juhatusega: "keera
T-ristilt paremale, siis jälle paremale, jälle paremale ja kõige viimasena hoia
vasakule) ja olime täitsa rõõmsad, et selle tee ette võtsime. Supermõnus koht,
kus lihtsalt leboda ja aeg maha võtta. See pole selline laialt-tuntud koht ka,
pigem käib jutt ja soovitused sellest suust-suhu, nii et suure tõenäosusega
satub sinna mõnnama omaette.
Nädal hiljem trippisime sellest kohast aga veel
edasi ja esitasime väikese väljakutse autole ning sõitsime Carl Bay'sse (Carli
laht), mis on Argyle'i järve põhjapoolseim punkt. Loodus ja maastik seal oli
ikka täiesti teine - ühtlane ja väga rohe-roheline ja samas oli tunne nagu
oleks kuskil mere ääres, sest järvel ei näe ei otsa ega äärt.
Tee sinna oli aga
selline, et kui mina oleks roolis olnud, siis ilma autot lõhkumata poleks me
ilmselt kohale jõudnud. Ikka väga off-road. Aga õnneks on Carl hulga pädevam ja
jõudsime sinna ja tagasi täiesti elusalt ja tervelt ja kriimudeta. Vaikselt
hakkab tunduma, et see off-road'imise pisik on Carli kätte saanud, sest täna
käisime ka ühel rajal, kus tee peal nägime metsikuid hobuseid ja Carlil
õnnestus suurt kroksi näha!
Aga igaljuhul jah, kui me kunagi tagasi tuleme,
siis Carl vist alla maasturi ja neliveo enam ei lepi. :D
Muideks, Carli pädevusest
rääkides - kolm on kohtuseadus ehk Austraalia load on käes! Esimesel katsel
kukkus ta läbi, sest a) keeras kurvis
rooli ühe käega b) ei näidanud juba 5 sekundit enne pööret suunatuld - sellest
piisas. Järgmisel nädalal eksamile minnes tuli välja, et: "sorry,
eksamineerija on haige ja kõik eksamid on ära jäetud". Ning kolmandal
õnnelikul nädalal läks kõik hästi - eksamineerija olemas ja midagi halvasti ei
olnud (v.a. see, et seekord oli ta suunatulega üliagar ja näitas seda liiga
vara :D), nii et läbi ta sai. Nüüd siis jääb ainult loota, et ta veoka roolis
rooli ühe käega ei keera. :D
Selleks korraks siis kõik! Jääme
oma El Questro trippi ootama ja pärast saame muljeid jagada. :)
