Ahoi! Teate, siin lähevad
nädalad nii kiiresti, et kui mul tuleb korra mõttesse, et millal ma viimase
blogi kirjutasin, siis omaette mõtlen, et "ahh, mingi nädal tagasi"
ja kui kalendrisse vaatan, siis tuleb välja, et hoopis 3 nädalat tagasi. Mingil
imekombel siin need nädalad lendavad linnutiivul. Vabad päevad muutuvad
meil küll iga nädal, aga ütleme, et kui oleme T-K vaba ja kui N tööle lähme,
siis mõtleme, et juba nädalalõpp ja siis on järsku juba esmaspäev ja vaba päev
on jälle kohe käes.
Alustan siis sealt, kus eelmine
kord pooleli jäin. 25.aprill on siin riigipüha - Anzac Day (A- Austraalia, NZ - New-Zealand /
Uus-Meremaa, AC - army corps
/ sõjaväeüksus). Seda päeva tähistatakse kõikjal Austraalias ja Uus-Meremaal
koidikul, sest (võin järgneva jutu faktidega natuke puusse panna aga Grant
seletas meile teemat umbes nii) kui oli I maailmasõda ja austraallased &
uusmeremaalased Inglismaa eest sõtta astusid, pidid nad maanduma kuskil Türgi
rannal. Tegevus toimus koidu ajal ja nad maandusid eksklikult valele rannale,
kus türklased varitsesid ja viimne kui üks A&U-M sõdur lasti maha.
Sellepärast peetaksegi mälestusteenistust päikesetõusu ajal. Meil toimus
mälestusteenistus tammi peal (mis järve ette ehitatud), kus Paul pidas jutlust
ja lauldi nii Austraalia kui ka Uus-Meremaa hümni.
Kuna äratus oli meil 4.30
hommikul, lonkisime peale teenistust koju tagasi, nautisime pikalt hommikusööki
ja edasi tööle. Oli see vast alles pikk päev..
1. mail hakkas meil siin ajutine
hullumaja pihta ehk kõik ujumisürituse inimesed hakkasid saabuma. 2. mail
toimus ujumine, mis oli kõigile üks väga kiire päev. Carli ülesanne enne
üritust oli kõik valmis seada, lauad-toolid tuua jne. Mina abistasin rohkem
köögis nii eelroogade valmistamisega kui ka miilidepikkuse nõudekuhja
likvideerimisega. Kui lõpuks kauaoodatud- ja kardetud õhtusöök 600-le kätte
jõudis, siis olime mõlemad Carliga ettekandja rollis ning ülejäänud õhtu
tiirutasime ringi ja korjasime taldrikuid, klaase ja pudeleid. Ma sain mõni
tund enne lõppu tulema aga Carl oli võiduka lõpuni välja ja töötunde tuli tal
too päev vist 13. Aga iseenesest läks kõik väga hästi, mingeid probleeme ei
olnud ja kõik oli väga sujuv. Osalejad olid ka väga rahul, sest vahepeal meid
lihtsalt peatati kinni, tänati hea teeninduse ja ürituse korraldamise eest.
Samamoodi tänati siis, kui ürituse ajal wc-sid & duširuume koristasime, et
me oleme ikka nii tublid ja hoiame hästi korda ja ei lase kohta seapesaks kätte
ära. See on küll esimene kord elus, kus keset töötegemist nii palju häid sõnu
kuulda sai. Nii et igatepidi väga õnnestunud üritus. Peale üritust oli paar
päeva muidugi veel kiire, sest kõik ürituse jaoks kohaleveetu pidi jälle kokku
panema ja ära viima ning housekeepingus
ja köögis oli ka palju tööd, sest ujumise ajal olid vist kõik majutused täis
ning köögis tuli samamoodi mitusada nõud jälle kokku pakkida. Järgmistel
vabadel päevadel me ei teindki muud tarka kui ainult käisime poes ja pesime
pesu ära ning oligi kõik. Ülejäänud aja lebotasime ja magasime oma väsimust
välja. Tegelikult, ühel vabal õhtul käisime kruiisil küll. 1x kuus täiskuu ajal
toimub õhtul paaritunnine "Täiskuu kruiis". Vaadatakse täiskuud
mägede tagant tõusmas, ulbitakse vees helendavate "nuudlitega",
nositakse asju mis paadil pakutakse ja jahitakse krokodille. Jahtimise all
mõtlen siiski niisama krokodillide otsimist. Aga Jackile ja Carlile ainult
otsimisest-vaatamisest ei piisanud - kui kruiis sai läbi, läksid nad väikse
paadiga järvele ja hakkasid sõna otseses mõttes krokodille püüdma. 4tk said
kätte, klõpsutasid pilte ja tulid naerulsui tagasi.
Rääkides siukestest elukatest,
siis mingiaeg otsustas üks madu 3 päeva järjest me telgi läheduses luusida. Iga
kord sattus Jack talle peale ja viis ta minema siit. Jack on üks minuvanune
tüüp, keda kutsutakse Benjamin Button'iks (filmi järgi), sest 25 aastase kohta
on tal teadmisi ja elutarkusi küll nagu pensionäril. Ta ei karda vist ühtegi
elukat, kes siin Austraalias ringi luusib. Ta pigem püüaks kinni, teeks pai ja
laseks lahti tagasi. :D
Peale hullumaja möödumist hakati
mind koolitama poes (peamaja kutsutakse shop'iks
/ poeks, kus käib kogu põhitegevus klientidega - registreeritakse kliente
sisse/välja, võetakse broneeringuid nii majutusele kui kruiisidele, võetakse
söögi/joogitellimusi, müüakse asju, selle kõrvalt siis muud pisitegevused ehk
poe korrashoid, baari varustamine jookidega, söögitellimuste ettekandmine
jnejne). Algul ma täiesti vihhhkasin seda tööd, iga õhtu koju tulles halasin
Carlile kui nõmepahapähh töö see on ja lugesin ette, mitu käkki kokku keerasin.
Näiteks suutsin ma ühele kliendile paari pisiasja eest teha arve 45 000
dollarile. :D Pakkusin küll, et ta võib maksta kui soovib aga imelikul kombel
ta ütles, et jätaks vahele. Ja ühe kassaaparaadiga ma ei saa vabsjee läbi, see
muudkui jookseb kokku mu kasutamise ajal. Kogu see käkikeeramine tuleb sellest,
et siinsed kassaaparaadid on need kiviaegsed, kus toksi ainult summad sisse
(mis omakorda tähendab, et kõikide asjade, teenuste ja majutuste hinnad võiks
ideaalis peas olla) ja kui miskit valesti lööd, hakkab üks jant pihta - variant
1: kassa jookseb kokku, variant 2: kustutada tehtut ei saa, tšeki peab välja
trükkima, peale kritseldama, et valesti läks, kassa alla toppima jnejne. Ja
poole ajast suudan ma oma valestilöödud tšekid enne kliendiga lõpetamist ära
kaotada. Varasemalt olen töötanud enamasti nende kassade taga, kus tooted on
kõik arvutis olemas, otsi ainult üles ja asi korras. Nii et jah, võib öelda, et
mu algus poeteenindajana on olnud ülimalt käänuline ja väga konarlik. :D Aga
ajaga vaikselt hakkab tulema.
Suts peale minu koolitamist
hakati Carli baariteenindajaks koolitama. Ühtegi kokteili me siin segama ei
pea, nii et pm on ta ülesanne ainult õuebaaris jooke müüa ja söögitellimusi
võtta. Carlil joppas selle tööga, sest poes on töö ikka mitu korda
stressirikkam ja ülesandeid on rohkem.
Oma vabu päevi oleme sisustanud
ikka Kununurras käies ja paadiga järvel olles. Kununurras otsustasime läbi
põigata kohalikust ARK-ist. Ma tegin endale kohalikud juhiload, et mul vähemalt
üks kohalik dokumentki oleks, et ei peaks igalpool passi kaasas kandma, sest
paljud kohad ei tunnista Eesti ID-kaarti ega juhiluba kui isikutunnistust. Carl
otsustas aga veoauto/rekkaload teha, sest siin on see tunduvalt odavam ja
lihtsam ning annab eeliseid tööde osas ja lisaks saab ta Eestis need oma
juhilubadele ka üle kanda. Selleks, et neid lube teha, peab ta muidugi enne
kohalikud juhiload ka tegema. Naljakas on aga see, et mina pidin lubade
saamiseks ainult paberit määrima, Carl peab tegema teooria- ja sõidueksami. :D
Seda sellepärast, et alla 25 aastaseid ei tunnustata siin kui kogenud juhti
ning peab tõestama oma oskusi teste tehes. Teooriatesti tegi ta juba ära
(läbis, ilma raamatutki lahti löömata) aga sõidueksam nii tavalise kui
veoautoga seisab alles ees. Kuna tal load juba olemas, siis mingeid sõidutunde
ta ei pea võtma. Järjekordne naljakas seik on aga see, et veoauto/rekkalube
tehes ei pea ta ka mingeid tunde võtma. Lenda aga veokaga platsi ja näita kas
oskad sõita. Sellepärast see tunduvalt odavam ongi siin kui Eestis. Kodus peab
vist mitutuhat eurot nende lubade alla matma, siin vist saja dollari kanti.
Rahaliselt oleks jutt natuke teine siis kui endal veokat käepärast pole, siis
tuleb seda rentida ja selle hind on juba päris krõbe. Meil õnneks on siin
veokas, mida Carlil lahkelt lubade tegemiseks kasutada lubatakse.
Ühel teisel ilusal vabal päeval
viisime aga oma töötajate parvekese jälle sõidule ning nautisime päeva järvel.
Seekord näkkas meil ikka kõvasti rohkem kui eelmine kord. Sattusime ühe eriti
hea koha peale, kus pea iga viskega oli kala otsas. Algus oli suht koomiline,
sest Carli õnge otsa sattusid ainult need pika ninaga kalad ja mulle ainult
sägad kuigi me loopisime lanti kõrvuti. Long Tom'id (Carli pika ninaga kalad)
viskasime kõik tagasi ja enamus sägad ka (kuigi paljud olid täitsa lubatud
suuruses), sest peale eelmise suure kala püüdmist tundusid teised nii väikesed.
Ja siis järsku joppas Grantil ja ta sai õnge otsa 17kg-se säga.
Peale seda
tundusid kõik meie saagid ikka täitsa beebid.
Granti 17kg-ne säga ja Leah'i paarikilone säga + õllepudel ka võrdluseks
Minu kaladest jätsime
alles vist 2 või 3, kelle nüüd hiljuti nahka pistsime.
Eelmine nädal sain ma tavalise 2
vaba päeva asemel lausa 3. Kahtlustan,
et asi oli selles, et viimane kord kui palkasid välja maksti, pidi omanik
kreepsu saama, sest töötajate 2 nädala palkade peale läks $50 000. :D Nii et
kui Carl pidi jälle töörindel olema, nautisin ma niisama uhket üksindust.
Käisin bassus, jalutasin ringi ja tegin ümbrusest videoklippe, lootes, et
lõpuks olen ma nii tubli ja panen ühe video ka kokku.
Me võitsime vahepeal muide
Kununurra parima puhkekeskuse & karavanpargi auhinna. :) Viimastel aastatel
on hakanud siin asi ülespoole minema ja me koht nopib auhindu igast suunast.
Kuskil 10a tagasi oli kogu see piirkond veel selline, et suust-suhu käis jutt,
et siiakanti ei soovita tulla, pole siin midagi näha ega teha. Aga paistab, et
asi hakkab paremuse poole minema ja siin Lake Argyle's eriti. Siin on vahetunud
kogu juhtkond ja parki on kõvasti arendatud ja ilusamaks tehtud ja töö käib
siiamaani. Ja lisandunud on bassein, helikopterisõidud ja kruiisid paadiga. Varsti
ehitatakse siia veel mingi uhke klaasmaja, kus on a'la carte restoran ja
konverentsiruumid ja kes teab mis veel. Üks suur pluss kogu selle koha juures
on veel see, et siia raatsitakse palgata palju töötajaid. Minuarust paljudes
kohtades on see puudus, et ei raatsita palgata piisavalt töötajaid ja kui keegi
haigeks jääb või puhkusele tahab minna, on teistel tööd ülepeakaela või teine
variant on see, et lihtsalt ongi
töötajatest puudu ja sellepärast on iga inimese õlul rohkem ülesandeid kui
kanda jõuab. Täpselt ei olegi kokku lugenud palju meid siin on, aga kuskil 30
kanti või natuke peale, nii et piisavalt. :)
Nüüd aga ilmast. Siinne ilm ei
suuda praegu ära otsustada kas hakkaks sügisega pihta või jätkaks ikka
suvelainel. Vahepeal läks meil siin juba nii külmaks, et isegi tööle minnes
pidi pikad püksid jalga panema ja pusa peale võtma (hommikul 14 kraadi, päeval
21). Öösiti oli jälle siuke tuul, et magada ei saanud, sest telk lapendas nii
hullult siia-sinna, lisaks sellele oli külm ka veel. Täna aga jälle 34 kraadi
ja päikese käes nii palav, et koguaeg otsime varju. Kui oleks 32 kraadi ja
päike ei kõrvetaks, oleks ideaalne. Aga ega see ilmataat mind ju ei kuula,
talle meeldib omasoodu tegutseda.
Kellel on kodus igav, vaadake ära
film "Australia". Üsna pikk film on see, aga pool filmi tegevusest
toimub siin Kununurra kandis. Me vaatasime üks õhtu ja kuigi see film suurt
vau-efekti ei tekita, meeldis ta meile mõlemile väga ja on ikkagi mõnus
vaatamine ja lisaks on ta tõsielulistel sündmustel tehtud. Eile käisime me
Ivanhoe Crossingut uudistamas, mis filmis on täitsa esindatud. :)
Lõpetuseks teile 1 pilt Huntsman ämblikust me köögis
PS! Nüüdseks on siin kõik me tripi pildid üleval + veel pealegi. :) Hetkel me nett mängib mäkra, nii et ei oska öelda millal uued peale tulevad.
